Neljapäev, 22. juuni 2017

Nädal pildis

 Peldikuromantika.
 Merekivide kummalised elanikud.
 Kolga mõis.


 Tumedaim rodo Hallani aiast.
 Peremees omas valguses.

 Oo kaunis kauaoodatu!
 Lendu hüpitatud. Udusuled vastu sõrmi, süda ei pekslenudki väga, ju vist ei osanud veel karta.
 Müürilill.
 Palmse palmimaja asukas.
 Vaskne loom.

 Oi, mis liik see on? Keda nad tolmeldavad?
 Koduaia metsikud kellad ja nende kõlin.
Üks iiris otsustas teist sorti olla.

Neljapäev, 15. juuni 2017

Aga mida mina täna nägin!



 Tõele au andes ei leidnud neid mina, vaid mu ristiema.

Titepätid, nagu mu saarlasest ema nende kohta ütleb.

Ühe korra olen kuldkingi metsikus looduses veel näinud, see oli 21 aastat tagasi ja Alutaguse metsades. Samamoodi kruusatee ääres. Tookord oli see küll palju vähem kasutatav metsasiht.



 Kui te hästi vaatate, näete vasakus alumises nurgas kuldkingakesi. Just nii lähedal nad sõiduteele (küllaltki tiheda liiklusega kruusatee männimetsas) ongi. 

Esmaspäev, 12. juuni 2017

Natuke nimetut ajalugu

Vanaisa aiast sai kunagi mõnikümmend aastat tagasi iiriseid toodud. Paar aastat tagasi otsustas õde ühe peenra ära likvideerida ja viskas risoomid kompostihunnikusse. Minu süda ei andnud rahu, vedasin need omale. Mis värvi (või ammugi mis sorti) iirised olla võiksid, ei teadnud ma siiani. Ma ei ela õega ühes majas, tema peenrate täpset sisu ei mäleta ja komposti kaevama läksin ema vihje peale.

Ja nüüd siis avanevad esimesed õied. Kõik tunduvad olevat ühesugused. Ausalt öelda ma lootsin lillasid, mis lapsepõlve peenardest on meelde jäänud, see toon siin on üllatus.

Laupäev, 10. juuni 2017

Bota aed

Eile oli botaanikaaias ajaloo loeng. Ma eriti pilte ei teinud, rohkem kuulasin, põnev oli. Aga mõni vaade ikka:



 Muuhulgas sain teada, et kõik, mida ma rododeks olen pidanud, ei olegi tänapäevase süsteemi järgi enam seda. Heitlehised on hoopis asalead. Pildil naisterahva taga on just asalead, nagu lektori vasak käsi näitab 😊

Sain teha ka pisikese tiiru palmimajas sees. Vetikased ja sammlased-samblikulised seinad, juured, sõnajalalehed... Minu lemmiktuba.

 Araukaaria, minu lemmik! Ah oleks mul ainult üks kuue meetri kõrgune aatrium, kohe võtaksin! Ja loomulikult jääks sealt ruumi üle mõne puusõnajala jaoks 😃
Õues jäi üks eemalt nähtud puu kripeldama. Läksin lõpuks ikka sinna tagasi ja tegin pilti. Õied alles avanemas, enamus õisi on pungades. Avanevate õite kroonlehed on ligi 20cm pikad, vaatepilt on suurejooneline, kui tagasihoidlikult väljenduda. See on varimagnoolia, Magnolia tripetala.

Neljapäev, 8. juuni 2017

10x kuulsam...



 ...ehk ma olen jälle vilmi pääle sattunud. Need kaadrid on eilsest päevast. Ma pikalt-laialt imestasin, miks Karli lapselaps drooniga mängib, see sumin käis alguses ikka närvidele ja ega see hea tunne ei ole, kui näed kaamerasilma enda kohal lendamas. Aga nüüd, peale selle video nägemist, olen kõik andeks andnud. Välja arvatud selle, et objektiiv on pisut moonutanud - täpselt minu koha pealt on pilt laiaks kiskunud. Tegelikult ma nii kobe ju pole? Ei ole ju?!

Täna oli vibutiirus vaiksem, sain külastada teisi tiire ja oma kätt proovida lamades sportpüssiga (10,7 silma), sportpüstoliga (10,5), scattiga (elektroonikaga ühendatud õhupüstol) (10,6), vabapüstoliga (9,5) ja liikuva märgi tiirus (10 koma midagi). Vibu tulemuse tahan laupäeval kirja saada ja kui viitsin, siis proovin ka põlvelt ja püsti püssi lasta. Kokkuvõttes on lootust saada veel natuke au ja kuulsust, kui keegi mind pühapäeva päälelõunaks ei ole edestanud. Seatiirus (liikuv märk) on täitsa lootust, sest seda vist selle võistluse raames rohkem lasta ei saa ja ma olen hetkel tolles arvestuses ainuke naine 😃

Tegelikult tahtsin kirjutada postituse lõhnadest. Alustuseks sellest, kuidas koju tulles on vasakul piibelehed ja paremal sirelid ning nende vahelt läbi astudes on tunne, nagu saaks labidaga kahelt poolt korraga vastu pead. Heas mõttes 😊. Ja teiseks värsked muljed lasketiirust. Püssirohulõhn ei ole kuidagi ei piibelehe ega sireli sarnane, aga oma võlu on sellelgi.

---
Täiendus 10. juunist. Täna osalesin laserlaskmise võistlusel (tulemust ei mäleta, vist midagi 28000), esimest korda elus proovisin seistes lasta ja põlvelt lasta. Ja lamades toelt. Päris põnev oli. Seistes oli tulemus midagi üheksaga, põlvelt 10,4, lamades toelt ka midagi 10,2 vist. Vibuvõistluse sain ka kirja, ikka 10 silma ringmärki ning 40 silma dartsi märki. Nii et minu poolest on kõik võistlused proovitud, nii tubli pole ma veel ühelgi aastal olnud! Muidu ikka vibu ja püstol ja suurt rohkem ei midagi.

Esmaspäev, 5. juuni 2017

Vot selline mai

 Ei olnud see ammu, kui metsaalused hingematvalt kaunilt sinetasid. Siis asendus sinetus kahte liiki valendusega. Metsaäärtes ülased ja hämaramas kuusikus jänesekapsahelendus.
 Läbi jänesekapsakuusikute viis tee Taga tallu, värvilisemate laikude vahele.

Adiantum. Pilt jäi keeramata...

 Rõõm näha, et Elvast kolitud karukell Taga talus ennast hästi tunneb 😊

 Kaunis kirju umbrohi. Looduses oleks ta kaitse all. Pilt jälle keeramata...
 Lätimaal sai käidud. Varstu looduskaitseselts korraldas Kagu-Eesti seltside kokkutuleku ning sel aastal matkasime Räpina, Varstu, Antsla ja Kanepi (ning Elva) seltsidega piiri taga.

Korneti vaatetorn tasub ronimist.



 Tõus linnamäele võttis nii mõnegi ähkima. Suhteline kõrguste vahe mäe jalamilt üles on üle 80 meetri.
 Siit oli mäe nurk midagi 80 kraadi, püstloodist jäi õige natuke puudu. Igaks juhuks lisan, et me sellest järsakust ei roninud.
 Horisont viltu, aga vaade üle künka Eestimaa poole on seal väga vaatamst väärt.
Jaunlaicene mõisapargis olid silmapaistvamad puud mõõdetud ja sildistatud.
 Majaseintesse olid peidetud ehitusaastad. Otsisime, sest giid käskis.
 Mõisamuuseum korraldas väikse aardejahi. Pildil Silver Varstust, kes kotikese "kuldmüntidega" müüri äärest kätte leidis.
 Ja juba olen jälle Taga talus tagasi.
 Kivimüüri ääres on paradiis.
 Ka Meeri arvab, et on paradiis 🐾

 Meeri ei ole seal sugugi ainuke vaatamisväärne elusolevus. On ka selliseid pisikesi. Milline värvikombinatsioon!
 Hall käpp on nii äge!
 Kodus oli aga aia peal kolmandat sorti elu. Natuke noor ja natuke totu veel.
 Muude tegemiste kõrvalt sai veetud puitu. Rannu valla Väike-Rakke rahvamaja juurde.
 Valdur väntas ja pumpas ja maha ta saigi.
 Õnnelik autor.
 Selline lihtne pink. Kui tahad, istu ettepoole...
...või tahapoole, ise tead.
 Kes mäletab, mis asjapulk oli Jakob Tamm? Mina tean, aga teie?
Taga talu pidulikud tutid. Just patside külge paras panna. Just täpselt nii pidulik see tunne ongi, kui seal olen 😊

Igasugust muud värki on ka olnud, aga ma ei mäleta pooltki enam. Aitab küll selleks korraks tagasi vaatamisest, nüüd vaatame edasi.