Jänkupere

Talv on tulekul, viimased tellimused on lõpetamisel. Üks jänkupere on ka lõpuks ometi valmis saanud. Mamma pistub teistest kõrgemal ning mediteerib, all aga käib tants ja trall. 

Jutujaht: Mis esitati muutmata kujul

 Mida, mida sa sinna kirjutasid? Issand, kui häbi mul on. Minu poeg ja susserdab niiviisi! Kas ma sind niimoodi olen kasvatanud. Kas ma pole sind õpetanud, alati tuleb naisterahvale uks avada, mantel selga aidata. Mees on see, kes vastutab. Mees avab uksi. Naine laseb ennast aidata ja ei torma esimesena ukselinki lahti kiskuma. Ja teistpidi muidugi ka - mees ei lähe ometi ise supipotist süüa võtma, mees istub viisakalt laua taha ja ootab kannatlikult, kuni naine annab talle täis taldriku ette. Kõike olen ma sulle õpetanud. Koolitanud olen, kaks korda käisid ülikoolis, kas sa arvad, et see oli mulle lihtne aeg. Kahel kohal käisin tööl, et su ühikaüüri maksta. Stipendium oli ju nii väike, sellest ei oleks igaks päevaks supirahakski jätkunud. Ja kui sul oli uut ülikonda vaja, siis õmblesin taadi pulmaülikonna kitsamaks, mäletad, see istus siis päris hästi, traageldusi polnud peaaegu nähagi.

Ja siis sai ülikool läbi, mina lootsin, et sa saad kuskile direktoriks, aga sina läksid selle asemel hoopis uuesti ülikooli. Käisid küll poole kohaga tööl, aga eks ma ikka aitasin - ma ju teadsin, et sinust peab saama suur mees! Tähtis mees! Minu poeg! Voldemari pojatütrepoeg! Kas sa üldse tead, su vana-vanaisa oli vallavanem, tähtis mees oli! Ega sina ometi kehvem ei saa olla, kõrgelt koolitatud ja hästi kasvatatud, nagu sa mul oled!

Aga sina. Ma ei suuda uskuda. Kuidas, kuidas on see võimalik?!

Sa lõpetasid ülikooli teist korda, siis jäid veel doktorikraadi tegema. Ma mäletan küll, sa seletasid, see ei täheda, et sa arst oleksid, see on see... tarkuste... ei... teaduste doktor. Seejärel astusid parteisse, ise rääkisid, et meie riiki tuleb vastustustundlikult üles ehitada. Ma mäletan küll. Uhke olin su üle, minu poeg ja nii tähtis mees, ehitab riiki!

Sel ajal olid sa juba suure tehase majandusjuht. Tähtis mees. Sel ajal oli sul juba oma autojuht ja ega sa enam igal nädalal mulle külla jõudnudki, ma sain ju aru küll, sa oled tähtis mees ja sul on palju tööd. Ja siis tulid valimised ja sa said riigikokku! Minu poeg! Ma olin nii uhke!

Ja nüüd siis niiviisi. Mida ma pean ajalehest lugema. Sinu partei eestvedamisel on kirjutatud uus seaduseelnõu, et naised peaksid saama meestega võrdset palka. Kohe, kui ma sellest Postimehest lugesin, sain aru, et teile sinna on head nõu vaja. Te olete noored, ei tea, et igaühel on oma koht. Et mees avab naisele ukse, aitab mantli selga ja toob koju suurema palga. Mees peab suuremat palka saama, sest muidu ei ole ta ju üldse mingi mees. Ja kui naine peaks saama mehest suuremat palka, siis see ei ole ju üldse mingi naine! Õudne! Kui palju peretülisid sellest tulla võib, kui palju alandust meestele, kelle naised on äkki hoopis meesteks saanud. Sest mis naine see on, kes saab mehega sama palju või koguni kõrgemat palka, see ei ole mingi naine, see on ju selline pool-mees-pool-naine. Minu meelest ei tohiks sellistel üldse vabalt ringi liikuda lasta, rikuvad veel tänapäeva noored ära. Noored võivad ju hakata uskuma, et see ongi normaalne, et sellised värdjad inimeste hulgas ringi liiguvad. Kujutad ette, mõni naine, kui saab meestega võrdselt palka, äkki tahab veel seeliku asemel koguni püksid jalga panna! Õudne, mul on lausa jube, kui ma sellele mõtlen!

No ja ma ju ütlesin sulle, helistasin, rääkisin. Ja sa käisid vahepeal kodus, mul külas, siis ma ka rääkisin, kuidas on õige. Sina sõid minu tehtud frikadellisuppi, pärast tõstsin sulle ette pannkoooke ja kohvi ja siis ma rääkisingi. Sina sõid, küsisid moosi juurde ja noogutasid. Ja mis ma nüüd Postimehest lugesin - seaduse eelnõu esitati teisele lugemisele muutmata kujul...! Ma ei saa aru, kas nad ei taha sind üldse kuulata? Sa ju ütlesid, et oled selle ... võrdõiguslikkuse ... komisjoni esimees, ma usun, et sul peaks ometi võimu olema see lollus ära muuta. Ja nüüd siis niiviisi. Muutmata kujul. Ma ei mõista. Kord peab ometi olema! Mitte selline... kuidas see seal rumalas eelnõus kirjas oligi... võrdsed õigused.  Kuhu me niiviisi jõuame? Lõpuks hakkavad naised veel pükse kandma ja ülikooli tahtma, siis on maailm küll päriselt hukas! Nii et kallis poeg. Ole nüüd kena ja paranda see rumal seadus ära. Et ma ei peaks Postimehest jälle lugema neid õudsaid sõnu "mis esitati muutmata kujul". Muidu ma su sokke enam ei nõelu.

---

Teised jutujahtijad on siin: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/10/jutujaht-10.html

Jutujaht: Hirmul on suured silmad

 "Mina sinna hobuse selga ei lähe! Mina kardan!"

-"No kuule, Hirmu on tasane hobune, ta on sinusuguste algajatega harjunud, mine ikka! Millal sa jälle siiakanti satud, lõpuks sured niiviisi äragi, et pole hobust lähemalt näinudki. Tule nüüd, ma aitan..."

-"Ei eiii! Lase mu varrukas lahti, ära tiri! Kui sa mind kohe praegu lahti ei lase, siis ma päris kindlasti sadulasse ei roni!"

-"No olgu. Hea küll. Mis me sust ikka sunnime. Aga tule siis vaata vähemalt, kui hea pilguga loom Hirmu on, näe, võta leivatükk..."

-"Mis?! Mina hobuse hammaste ligi ei lähe, äkki ta hammustab mind! Tal on ju nii suured hambad ja kõvad lõuad, jään veel kõigst sõrmedest korraga ilma!!!"

-"Oeh. No mis me siis sinuga teeme. No hea küll, patsuta teda siis lihtsalt küljele, see ei tohiks ju ometi liiga hirmus olla?"

Tüdruk sirutas käe arglikult suure looma poole, puudutas, midagi ei juhtunud. Soe, elav, hingav hobune. Päris mõnus oli. Käsi muutus järjest julgemaks, silis juba laias kaares. Siis äkki pööras suur Hirmu oma pea lapse poole ja vaatas pikalt ning põhjalikult, kes teda seekord patsutab. 

-"Hirmul on nii suured silmad..." kostis tüdruk tasa. Leebe loom raputas korraks pead ja jäi kannatlikult ootama, et inimlapse pelg ometi kord järele annaks.

---

Jutujaht oli vahepeal suvepuhkusel, aga nüüd on esimesed kirjutajad jällegi ärganud ning jaht jätkub! Minu sulg on küll veel pisut roostes, aga küll ma jälle kosun!

Teisi jahtijaid leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/10/jutujaht-10.html