neljapäev, 28. oktoober 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega? Ja muidugi, aitäh hea sõna eest.

 Naabri Ruts on ikka täiesti lollakas. Ei saa mina temast aru. Küll peksab naise kodunt minema, siis võtab tagasi, teine päev ajab jälle ära. Küll ehitab aia meie kruntide vahele, siis käib üle aia mu õunapuudes raksus. Küll räägib üht, siis teine päev risti vastupidist, seejärel sajatab kolmat moodi. Keeruline inimene, ei mina temaga suhelda oska. Mina arvan, et keeruliste inimestega ei peaks üldse suhtlema.

Aga see Leeni, tagaaia üleaedne, tema on küll kullatükk. Alati lahke, aitab aial silma peal hoida, kui Rutsik õunaajal liiga tihti siia kutsumata ära eksib. Teinegikord, kui mul midagi nässu on läinud või muidu paha tuju, vaatab mu toimetamisi üle aia ja kostab midagi head ja sooja. Nagu päike tuleks kohe välja! Siis ma ei saa muud, kui ulatan talle üle aia mõne kõige ilusama õuna ja ütlen muidugi, et aitäh hea sõna eest!

No ja siis on veel need hetked, kui ma taban, et Leeni Rutsikule üle aia midagi rõõmsat hõikab. Ja Rutsik annab talle vastu minu aiast varastatud õuna! Ükskord olid nad nii ninapidi koos, et peaaegu jäi mulje, nagu oleks musu antud. Võeh, ma ütlen. Ei või ju ometi häid sõnu niiviisi keeruliste inimeste peale raisata! Musust rääkimatagi. 

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 sa tulid täpselt siis, kui vaja

ja segi lõid kõik plaanid, tööd ja teod

ma pidin algusest kõik alustama

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

ei suuri sõnu teinud, meelitanud

ei heietusi, lobajuttu aand

suur vaikus, milles mõni valit sõna

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

su sõna oli võimas, aus ja kale

ei olnud selles sooja, leebet paid

kuid selles oli tõde, jõud ja selgus

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

hea sõna juhtis minema mind teedelt

mis peibutasid, nuga selga lüües

nüüd liigun jälle karmi kodust rada

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

reede, 22. oktoober 2021

Kiire küsimus

 Kas keegi aaloet soovib? Puisaaloe ei jää Aloe verale alla, raviomadused on samad. Kärpisin hiigelsuurt vana aaloed, pakkuda oleks kolm umbes meetripikkust lehtedega vart.



teisipäev, 19. oktoober 2021

Igav meil siin ei ole

 Sel aastal on taimedega väga vähe lõngu värvitud. No mis seal ikka värvida, eelmisel kahel aastal värvitud lõngadki alles kudumata ☺. Mõni plaan siiski veel on, nimelt olen korjanud igalt poolt, kus vähegi silma hakkas, verevaid ja verkjaid vöödikuid. Punaseid toone on mul lõngade hulgas veel vähe, sellepärast. Seened ootavad sügavkülmas, millal mul tekib jälle aega lõngaga mässata. Aga mingil hetkel märkasin, et metsviinapuul on kenad mustad marjad - ehk saab nendest ka midagi? Tehtud-mõeldud - otsekohe korjasin topsitäie marju ja panin patta, keetsin natuke ja siis lisasin tutsu lõnga ka. No näete. Siin on tulemus:

Heledamad (lillakamad) kerakesed on ilma peitsita värvitud, heledamat umbes tund värvileemes hoitud ja tumedamat lausa ööpäev (sellest umbes kaks tundi ka soojemal temperatuuril). Kuna värvid jäid minu maitse jaoks pisut poriseks, siis jagasin värvitud lõngad pooleks ja tegin järelpeitsimist maarjajääga. Need on siis need sinakashallid - mõni lõng pealpool paistab heledam, see on siis heledamast kerakesest. Rohkem ma vist nende marjadega värvida ei viitsi, teised taimed annavad mulle suupärasemaid toone. 
Hüppasin möödunud pühapäeval kiiruga Põlva karikavõistlustele - õhupüstoli harjutuses ei õnnestunud eelmisel aastal võidetud rändkarikat kaitsta, jäin neljandaks. Aga spordipüstolis sain seekord võidu kätte. Rändkarikas jäi veel mõneks ajaks sinna, et nimi ka peale graveeritaks. 
Väikse Väeraja tööd on selleks sügiseks enam-vähem lõppenud. Ainult natuke veel järelkoristust - eelmistest kujudest õnnestus (esialgu) säilitada Jaagupi büst ja suurem osa Surmast. Panime need metsatee äärde valvuriteks, Surm sai Kabelimäele. Ega nad väga kaua ei kesta, aga natuke rõõmu möödaminejatele ikka saab.
Vaade alt üles. Surm on poolel mäel kännu otsas. Kabelimäes on vana tsaariaegne liivaauk ja legendi järgi olla sealt muuhulgas luid välja tulnud. 
Merekarp ja lambike

Näkineiu sai tehtud ühele merd armastavale mehele sünnipäevakingiks. Merekarp läks sinnasamma. 



Talveks tuleb ka tegevust leida. Ja keemilised katsed on igati toredad, neid ei tee ma mitte ainult taimedega lõngu värvides. Plaanis on proovida tindipähklitest tinti teha. Küsite, kus kasvab tindipähkel? Tegelikult on need tamme pahkvaablase tekitatud munakesed tammelehtedel. Kuivatatud pahapallikestest saab raudvitrioli abil pleekimatut tinti, see oli sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid üks peamisi tinditootmisviise. Aga enne, kui pallikestest tint saab, on need väga toredad mänguasjad Triibikule - just paraja suurusega pehmed pallikesed, mida hammaste vahel igasse toanurka tassida ja siis käpaga jalgpalli triblada. 
Vahel juhtub, et pakutakse puitu. Aida katus oli päris ära pehkinud, hoone nurga juures seisev tamm aga vana ja külmalõhedest vigastatud, kohati mädanikki sees. Kuna peremees tahtis iidset aita siiski korda teha, pidi väsinud tamm selleks ruumi tegema. Meie saime langetamise eest puidu omale. Abikaasa tegi ohtlikumad tööd, mina olin abilise rollis ja sain käed päris pikaks venitada jupeldatud oksi eest ära vedades. Muudkui lohistasin oksi vaalu ja laulsin vana rahvalaulu: mis sest tammest tehtanekse?
Tammest pole hetkel veel midagi teha jõudnud, küll aga sai vanadest varudest üks saarenott abikaasa abiga pingiks. Nüüdseks on pink see juba Puhja lasteaia õues ja mälestussildigi külge saanud. Pink on Siiri Metsikule, kes Puhja lasteaia asutas. 

Tihtipeale tuleb teha tööd tellija materjalist. Võrumaal oli ühes toredas taluõues pärnanott püsti, sellest sooviti midagi saada. Algne plaan oli natuke teistsugune, aga siis selgus, et puu on seest päris mäda ja õõnes. Säilitasin siis niipalju, kui võimalik ja saagisin kaku ja tema seljataha sõnajalalaadsed lehed. Omast käest sai (saarepuine) pallikujuline sõnajalaõis sinna juurde tehtud ja lehtede vahele õõnsusse istutatud. 

Sellel pildil on teos veel võõpamata.
Siin on kakk juba kaitsva terrassiõlikihi all. 

esmaspäev, 4. oktoober 2021

Jutujaht: Loodame, et Nii siiski ei lähe

 Kuula nüüd, mul on sinu nõu vaja. Kui keegi üldse oskab nõu anda.

Meil olid (või ikka on edasi? ma ei teagi...) head tuttavad, võiks isegi öelda sõbrad, Nii ja Naa. Nemad olid varemalt üks tore abielupaar, kes omavahel alati hästi läbi said. Ei olnud nad suured vaidlejad, alati leidsid erimeelsused lahenduse - kas nii või naa. Kumb neist mees, kumb naine, seda ma ei teadnud. Ei olnud isegi pähe tulnud uurida. Ega me väga tihti kohtunud ka - nemad elasid metsa taga suure kivi all, meie aga jõe liivasel kaldal pervest alla kukkunud kuuse varjus.

Millalgi eelmisel nädalal saatsid Nii ja Naa tigupostiga teate, et nemad hakkavad külla tulema, olgu aga kohvipada tulel. Ehh muidugi hakkas selle peale irvitama ja mögises, et kuule Möhh, see katel jõuab ammu kuivaks keeda, kui nemad kohal on, aga valis paremad sookailu õied ja lehed siiski keeduse tarbeks välja ja hakkas anumaid küürima. Mina küll ütlesin, et need teokarbid on juba kulunud, mingu otsigu kaldamudast uued, aga Ehh ei viitsinud. Ütles, et vanad käivad veel küll, kui korralikult pesta. Et kui tahan uue serviisiga eputada, siis mingu ma ise mutta kaevama. No kuulge! Mina, Möhh, peaksin köögitarvikuid hankima?! See ei ole minu töö! Mina käin jahil, mitte ei tegele majapidamisega! Kuigi tuleb tunnistada, et viimasel ajal on jahisaaki maru väheks jäänud, eks ta ole, globaliseerumine ja värki, kes neid hobuseid ikka enam kasvatab. Ja kui pole hobuseid, pole pabulaid. Kui pole pabulaid, pole sitasitikaid. Ja mida ma siis kütin. Metsas võib aeg-ajalt kohata sitasitika väiksemaid sugulasi, metsasitikaid, aga mis sa neist ka saad, paar suutäit ja kõik. Eks neist ole kahju ka, nii armsad on, tumesinised ja läikivad, ma olen ikka alati jälginud, et päris viimast ära ei küti - muidu saavad veel metsast päris otsa. Ega siis muud üle jää, midagi peab ju hamba alla saama, olen proovinud küttida ka muid elajaid, aga kas on liiga kiired või kurjad või ei kõlba maitse poolest süüa. No näiteks. Meil on siin kõrval kuklaste pesa, aga katsu sa sinna jahile minna - hea, kui ise eluga pääsed! Pealegi - ma korra maitsesin üht jänese käpa alla jäänud kuklast, kes ei jaksanud mulle vastu hakata - no küll oli jäle, teravhapu! Jah, nii ei ole mulgi jäänud teinekord muud üle, kui seenel käia, häbi tunnistadagi. Kõik mu au ja väärikus tuleb alla neelata, kui murumuna järgi lähen. Ja siis tuleb see Ehh mulle ütlema, et ma peaksin veel serviisi kaevama minema! Mingisugused au riismed mul ikka veel on, naiste töid mina tegema ei hakka, enne suren kasvõi nälga!

Aga kus ma oma jutuga jäingi... jah ... eee... Nii ja Naa pidid külla tulema. Ja eks nad muidugi tulid ka, saatsid tigupostiga teate teele, pakkisid külakosti kaasa ja hakkasid astuma. Nemad olid küllalt kärmed, nende postiljon aga piisavalt aeglane, nii et üsna pea peale teate saamist olid nad juba kohal. Ehh lõpetas just viimase jõekarbipooliku küürimise, kui kuusetüvelt kostis tasast krabinat ja sosinaid: "Hei, meie siin! Kirja saite kätte? Me nüüd jõudsime!". "Jajah", vastas Ehh, "tulge nüüd ometi tarre, mul serviis puha läikima löödud, joome keedust ja rääkige ometi, mis sealpool metsanurgas ka uudist!".

See, mis sealt siis tuli, oli tõeline pauk. Algul muidugi keerutati juttu selle ja tolle tühja ja tähja üle, et küll naabersalu Ahh ja Ohh olla pika matka teinud, käisid lausa mägedes! Meh ja Mnjah aga olla kogunisti ametlikult paari läinud, käisid selleks pika maa maha, et Ohoijaa juurde jõuda, kes nad siis pidulikult Suure Tamme ladvas laulatas. Oih ja Aih aga pidid ikka vanaviisi vaikset elu elama, mitte nagu nende nõbud Ohh ja Ahh, kes, nagu me juba kuulsime, on suurteks rännumeesteks hakanud. Eks ma olin ikka ise ka metsas käies üht-teist kõlakaid kuulnud, päris uus ja ettearvamata ei olnud neist uudistest ükski. Nii ja Naa muudkui vaterdasid kordamööda ja läbisegi, sookailukohv hakkas juba kergelt pähe ja keelepaelad läksid järjest rohkem vallale. Mina kailu ei joonud, istusin vagusi ja kuulasin. Ma olen elu jooksul kailu rohkem kui küll joonud, päris mällariski sellepärast olnud. Ükskord vedasin purjus peaga sitasitika pähe põderpõrnika koju, hahaa! Mõni aeg tagasi sai isu nii täis et. Lahjat ka enam ei taha. Ei ole enam esimest talve Möhh, eks ma pea tervise eest ka hoolitsema. Nojah. Ja nemad muudkui rüüpasid ja latrasid.

Mingi moment läks Ehh nurga taha värsket õhku hingama, Nii läks temaga kaasa. Ja siis tuli purakas. Naa vaatas vargsi ringi, kuulatas, kas kaaslane on juba kaugemal ja siis sosistas: "Kas sa tead. Kas sa tead, miks me siia tegelikult tulime?". "Ei? Kas oli veel midagi peale külajuttude rääkimise?" küsisin vastu. "Noh, see oli rohkem nagu ettekääne..." kostis Naa ja ehmatas mind päriselt ära, küsides, kas ma oleksin nõus olema abielunõustaja. Misasja? Mina ja abielunõustaja?! See on kõige ennekuulmatum asi, igatahes soovitasin talle rääkida pigem Ehhiga, kes nendest abielu- ja suhtevärkidest paremini jagab. Vist jagab. Ma arvan. Aga Naa ajas vastu, et nad mõtlesid tullagi meie mõlema juurde, Nii pidigi just Ehhiga sama juttu rääkima. Vaata aga vaata! Jagavad laiali ja siis ründavad osakaupa! Kavalad, raisad. No mis sa ikka ligimese murega teed, lõpuks olin ikka nõus teda ära kuulama.

Lugu oli selline, et Nii olla sattunud kokku kellegi rändjutlustajaga ja too olla vaese hingekese pea nii segi ajanud, et oli kohe. Nii tahab nüüd minna seitsme jõe ja laane taha kloostrisse, sest see pidi olema Taruiraraale meelepärane tegu! Seal pidi siis paastuma ja palvetama, süüa-juua võis ainult täpiseeni ja kailujooki, pere pidi maha jätma ja nii pidi õndsaks saama. No ma ei ole nii lolli juttu veel kuulnud. Mis õndsaks? Ma olen vana mees juba ja ma tean küll, mis teeb õndsaks. Taruiraraa poole palvetamine see kindlasti ei ole. Mina sain õndsaks siis, kui Ehh minu juurde kolis ja ise mu söögiriistu pesema hakkas. Päris hea tunne oli tulla koju, sitasitik turjal ja näha, kuidas vanamoor juba ukseavas ootab ning nülgimisnuga ihub. Vot see on õnn! Aga niiviisi, üksi, kuhugi kaugesse kloostrisse, kaaslane ka maha jätta, see kõlas küll väga halvasti. Ja siis veel see Taruiraraa! Igasuguseid prohveteid on siin matkanud, kõiksugu jumalusi on nad kuulutanud, ka Taruiraraast on kaugemad kuuldused mu kõrvu jõudnud, aga et ta juba minu kandi rahvast on võtnud hullutada, see küll kuidagi ei lähe. Naast hakkas ka kohe hirmus kahju, mõtleks, küljesoojendaja tahab päriselt ära minna, mis elu see ka on, talvel on eriti jube. Ega keegi metsaelanikest üksi talve mööda saata ei taha, see tähendaks ju peaaegu kindlat surma.

Patsutasin sõbrale õlale ja mõtlesin ise omaette, kuidas seda lugu lahendada annaks. Siis astusid tarre tagasi Ehh ja Nii. Istusid maha ja Nii vaatas tähendusrikka pilguga Naa poole ning küsis: "Kas sa rääkisid, mis võimalus mulle on tulnud? Talvekorterit küsisid?". Naa maigutas tummalt ja siis kokutas, et just oli hakanud rääkima. Mina vaatasin Ehhi poole ja sealt vaatas mulle vastu nõutus ja segadus. "Misasja? meil siin kahele vaevalt ruumi, nüüd tahad oma abikaasa meile sokutada ja ise selle hullu prohveti juurde pageda?!" prahvatasin. Ehh haaras mul käsivarrest ja ma jäin vait. 

Noh, lühidalt, vaidlesime vanade sõpradega pikalt, Nii tuututas oma õigusest õnnele ja igaühe vajadusest käia oma hinge teed. Jube lolli juttu ajas. See rändjutlustaja oli ta ikka päris segi keeranud. Naa oli õudselt murelik, vahepeal jäi mulje, et ta isegi ei julge oma naist ümber veenda, sest see vist on lolliks läinud ja katsu siis sellisega hakkama saada. Ehh katsus ikka ääri-veeri uurida, et kas ikka kohe peab kloostrisse ja äkki Nii saaks selle talve kuni kevadeni veel kodus Naa juures ära olla. Mina kui ratsionaalne mees püüdsin algul rahulikult, siis mõnevõrra tungivamalt seletada, et meie taresse kolm elanikku ei mahu ja üleüldse on klooster loll mõte. 

Eks nad olid kailujooki kaaninud päris palju. Mingi hetk jooksis Nii uksest välja öökima. Naa läks talle järele ja tassis kalli kaasa tarre tagasi. Nii oli otse ukse taha jalapealt magama jäänud. No mis kloostrielu selline suudaks elada, kui ei kannata tilgakest kangematki? Ja kas ta üldse kujutab ette, mida tähedab täpiseene söömine? 

Igatahes. Nüüd nad magavad siin kolde kõrval oma peatäit välja ja mina kui ainus kaine tegelen meie kõigi eest muretsemisega. Kuidas seda segadust lahendada, ei teagi. Just nüüdsama tegi Ehh oma udused silmad lahti ja ohkas: "Loodame, et Nii siiski ei lähe...".

Niisiis, kiiret nõu ja abi paludes,

Möhh