Laupäev, 31. jaanuar 2015

Lisalugu

Kassipall
Asutasin ennast mõnusasti voodinurka raamatut lugema, kui äkki - käntsti! - keeras Tondu ennast voodi jalutsisse palliks. Viskasin raamatu kohe kõrvale ja haarasin pliiatsi. Loom püsis seekord kenasti paigal, nägi küll mingeid unenägusid ja kippus pisut tõmblema, aga vähemalt näo lasi ära joonistada ja keha visandada, enne kui asendit muutis. Tehniliselt oleks seda saanud veel edasi joonistada, praegu on ikka rohkem visandi sorti. Aga ma päris omast peast ei julge ka edasi sodida.

Ei ole muhedamat asja kui uinuv kass, nohisev, vahel pisut nurruv. Endalgi tuleb uni peale. Selline mõnus, soe ja pehe uni, nagu kassi kasukas...

Mõista-mõista?

Mis on pildil?
Vaatasin, et ega oma peaga ikka füüsikat välja ei mõtle. Valguse murdumine on päris kõva pähkel :)  Otsisin netist pildi (puhtalt kiusu pärast ei pane viidet, muidu hakkate veel võrdlema) ja - siin ta on! Küsisin pojalt, mis on pildil - vastas, et lill ja tigu. Küsisin emalt, tal polnud prille ees, vastas, et mesilane. Tütar sai siiski kohe asjale pihta.

Ps. Täna kahjuks Kiviõlisse ei jõudnudki, dirigent oli äkki haigeks jäänud ja kontsert jäi ära. Igasugu koledaid tõbesid liigub ringi. Kes ajab ülevalt, kes alt otsast välja...

Reede, 30. jaanuar 2015

Tigu

Tigu
Romantiline tušijoonistus.
See pilt on teile võibolla nii tänase kui homse eest. Kas ma homme midagi sigrida jõuan, ei tea veel. Läheme kooriga Kiviõlisse esinema.

Tuleva nädala teisipäevast on plaan tööle minna. Püüan siis ka ikka edasi jõudumööda joonistada, no ütleme, et vähemalt ülepäeva. Maalida tahan ju ka.

Muuseas, sain tomograafi aja juba 2 nädala pärast! Jee! Tavaliselt on 2 kuud ooteaega.

Neljapäev, 29. jaanuar 2015

Mingi järjekorranumber

Järgmine kord võtan mingi pildi või asja ette, peast on ikka jube raske välja mõelda, kuidas see valgus täpselt murdub ja peegeldub ja...? Selle keerulise töö juures oli mulle abiks Põrr, tema allkirja näete lehe kohal.

Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Värvilist

 Tänase päeva kunstiline saavutus - kraapisin paletilt kuivanud värvi känkrad maha.
Detail
Palett on minu kasutuses olnud 10 aastat. Selle aja sisse jääb tihedaid tööaegu ja vahepeal ka küllalt pikki pause. Paleti kraapimine sarnaneb kahtlaselt arheoloogiliste väljakaevamistega... Ühtlasi on võimalik arendada oma loovat silma ja otsida tekkinud värviliste kujundite hulgast inim- ja loomasiluette, vanameeste lõustu, linde, taimi ja muud toredat.

---

Paleti olek on juba muutunud. Selle peal on nüüd jälle mitu plörakat pehmet õlivärvi. Pooleliolev maal (koitöölasega) ei ole enam nii väga pooleli (ainult natuke). 

Kümnes

Hommik
Mõtlesin, et äkki homme pole palju aega*, et joonistan täna juba natuke ette. Ja siis veel natuke. Ja siis veel natuke. No ja kuidas ma siis nüüd, enne pildi valmis saamist, töö katki jätan? Palun, siin ta on. Tundmatut liiki mitte-puu. Muna see ka enam ei ole.

*Tahaks hoopis vahepeal maalida

Teisipäev, 27. jaanuar 2015

Üheksas

Südamest
Sain kollase värvi. Kahjuks mitte tuši, mingisugune vedel akrüül on hoopis. Aga esialgu kasutatav.Vähemalt tõesti kollane, mitte kahtlane pruunikas, nagu vana tušš.

Tüüpiline. Pane mind joonistama ja ära teemat ette ütle ning 90% tõenäosusega on pildil kas muna või puud või mõlemad. Eks näis, kas ma homme suudan midagi muud välja mõelda. Olen püüdnud hoiduda liigselt mustrite tegemisest, et kätt harjutada vabalt liikuma. Võibolla peaks vahelduseks hoopis jälle mingi mustri joonistama?

Meditsiinilist

Täna oli arstilkäikude päev. Kõigepealt hambaarst, kelle juurde läksin ravima jõulu ajal plahvatanud hambapõletikku. Arsti-neiu tegi röntgenipildi ja - mis te arvate? Ei leidnud jälgegi mingist põletikust. Küsis üle, et olen ma ikka kindel...? Kas ikka see hammas, äkki oli ülejärgmine...? Jah, kurat võtaks! Mul on mälu täitsa olemas, mis sest, et praegu selle koha peal midagi ei tunne! Aga ühiselt otsustasime, et ei hakka niisama uisapäisa hammast lahti kakkuma, et võtan temaga ühendust kohe, kui natukenegi hellaks muutub või tunda annab. Arvata on, et kui täna oleks seda lahti puurima hakanud, oleksin hambast ilma jäänud, sest see koosneb suuremalt osalt plommist. Mulle meeldib, kui hammas on suus niikaua, kuni võimalik ja mõistlik. Las ta siis olla.Vana tuntud tõde on, et tervet asja pole mõtet parandada. Ja praegu on ta imekombel terve.

Teiseks külastasin ortopeedi. Ma polnud teda 4 aastat näinud, oli ikka sama kena :)
Lasi sealsamas teha järjekordse läbistava ilupildi. Esimene kommentaar oli: "no mis ma oskan öelda, kenad noore inimese luud". Vähemalt kontidega on kõik korras. Tomograafi nii ruttu ei saa, selle aega pean veel mõni nädal ootama. Eks siis näis, kuidas selleks ajaks pehmete kudedega lood on. Igatahes pean rõõmuga teatama, et käe liikuvus on viimaste päevadega tuntavalt paranenud, vähemalt ette ja taha suunas. Külje peale kahjuks mitte nii väga. Aga saan hakkama ja elada laseb. Ortopeed soovitas veel paar nädalat käele puhkust anda, enne kui tööle lähen, aga ma vist ei kannata nii kaua. Uue nädala alguses tahaks* ikka siniselt lehelt maha tööinimeste hulka tagasi saada.

*Tegelikult ei ole mul midagi tööl mitte käimise vastu, aga palga mitte saamise vastu on nii mõndagi.

Esmaspäev, 26. jaanuar 2015

Kaheksas

Õuna Puu
Sai sulega sigritud, sai pintsliga plätserdatud. Vähe sellest, et kollane tušš haiseb, ta ei ole ka enam nii ilus kollane, kui võiks. Aga noh. Mis siis ikka. Ilusamalt ja puhtamalt saaks vist hoopis akvarellidega maalides ja siis pärast tušiga täiendades.

 Iga õuna sees on mõned puud.
Pühendusega Kaile, kellel sündis eile Roosi! Te olete kindlasti helgemad ja rõõsamad, kui juuresolev pilt!

Vahelugemist


Sule ja pintsliga
 See asi on umbes 10 aastat tagasi maalitud-joonistatud nendesamade tuššidega, millest eelmises juttu oli. Ainult mürkrohelist siin pole, selle asemel see tušš, mis mul otsa sai. Must tušš oli veekindel, sellega sikerdasin ette ja teised värvid pintsliga peale.
*parandus. Enne tegin pintsliga värvilise pildi ja siis alles mustaga triibud pääle... Vana pea.*
 Mul on kuskil veel neid pilte...
Kes need jäljed siia jättis...
Kes neid jälgi mööda käis?
A ma tahass ka õue...!
:)
Minu igapäev :) Või vähemalt lõbusam osa sellest.

Pühapäev, 25. jaanuar 2015

Seitsmes - tušš ja teised

Leidsin sahtlipõhjast värviliste tuššide kivistisi ja mõne süldi ja mõned vedelad tilgad. Tõsist tööd ei jõudnud teha, aga mõne proovi-kriipsu panen üles.

Töövahendid

 Sahtlipõhi sisaldas selliseid aardeid:
Vedel punane tušš. ENSV KTM "Flora" Tallinn. Kõlblikkusaeg 10 kuud. Külmakindel kuni -25C.
Selle vedelikuga oleks pudeli andmete järgi võimalik katta 35 cm3 ja maksnud on ta kunagi 14 kopikat. Sildi peale on pressitud ka valmistamisaeg, aga ma ei suuda seda välja lugeda. Tõenäoliselt on see kas 80-ndate lõpust või 90-ndate esimesest poolest. Fotol vasakult neljas.

Fotol vasakult kolmas on mu õe pärandus, tema keskkooliajast. Ta on praegu 52 aastane. Nii et arvutage ise. Mäletan, et tušš oli paksuks läinud ja ma vedeldasin seda kunstikooli ajal (90-ndate esimene pool) veega. Praegu on pudelikese põhjas natuke sülti ja midagi ka vedelat. Tušš ise on meeldivalt roheka varjundiga sinine. Silt on suuremalt osalt venekeelne, aga olulise infona lugesin välja, et see on maksnud 10 kopikat. Tegelikult, kui hästi järele mõelda, siis on võimalik, et olen seda kooliajal seganud uuemate tuššidega - ikka põhivärv sinine ja tilk rohelist hulka. Aga ega täpselt ei mäleta.

Kollane tušš (pildil viies) on uuem, lausa vist 10 aastat tagasi ostetud. Samast ajast pärineb ka helepunane (parempoolne äärmine), mille säilivusajaks on öeldud 24 kuud. Muuseas, kollane tušš eritas "huvitavat" aroomi.

Paremalt teine on stempelfarbe Kosmos. No mul põlnd kuskilt rohelist võtta... Mäletan, et olen kasutanud (10a tagasi) imeilusat helerohelist tušši, aga see oli tibatillukeses pudelis ja on ammu otsas...

Pildil vasakult esimene on Koh-I-Noor´i tänapäevane must tušš, mille riknemist lubatakse käesoleva aasta märtsiks.

Teine on tint. Sildita. Vanust teab vaid tuul.

Tegelikult on mul lillat värvi ka. Templivärvi. Igivana. Vanem kui mina, ma kahtlustan. Aga see on hirmus intensiivne ja kipub sule otsast paberile laiali imbuma ja määrima jääb ta ka.

Suled pärinevad nõuka-aja varudest, mida veel 90-ndate esimesel poolel Tartu Kaubamajas osta sai.

Niiviisi. Tundub, et esimesel võimalusel tuleb ikka mõnda Tartu kunstipoodi külastada ja palvetada, et seal värvilisi tušše on. Kõige rohkem on puudus kollasest.

---

Leidsin sahtlipõhjast veel 3 pudelit - tundmatut päritolu kiberoosa vedelik. Peale on kirjutatud Pelikan, korrekturlack för stenciler. Lisaks ka hoiatus, et sisaldab kas etüülatsetaati või eetrit. Igatahes haises küll korralikult, oma sulgede ja pintslite ligi ei julge ma seda vedelikku lasta - kitib ülima tõenäosusega lõplikult kinni. Kui keegi tunneb, et ta vajab sihukest asja, andku teada.

Laupäev, 24. jaanuar 2015

Kuues

Pühendusega kõigile, kelle elu tundub liiga pime olevat

Pikkadel pimedatel talvehommikutel ja -õhtutel on igasugune valgus teretulnud. Üks mu lemmik-küünlajalgadest. Lemmikuid on mul õige mitu :)  See on hea sellepärast, et vaha ei tilgu lauale ja kätte on ka vajadusel mõnus võtta. Kujutate ette - mina, pikas öösärgis, enne ööd majapidamises ringi jalutamas, küünal näpus ja midagi kontrollimas. Näiteks seda, kas kassid ikka magavad ilusti :) Nagu filmis, valguslaik minuga kenasti kaasa kõndimas. Pitsiline öötanu peaks ka olema...

Reede, 23. jaanuar 2015

Viies

Vana tuttav teema, olen seda maalinud õli ja akvarelliga, nahka voolinud, tušiga, pastakaga ja vildikaga joonistanud ja nüüd siis ka pliiatsiga. Puu on iga kord erinev, aga alati on puul olnud 1 tüvi. Seekord siis põõsalaadne. Ise ma sellega väga rahul pole, saaks ka paremini. Eriti imelikud on ülemine ja alumine serv. Aga mul oli täna hirmus palju ringi jooksmist ja kannatlikkus joonistamiseks oli lihtsalt otsa saanud.
Üks universum
See puu on saanud inspiratsiooni kahest puu-universumist. Üks on Käärikul ühe talu heinamaaservas asuv iidvana metsik õunapuu, millel lugesin 9 tüve olevat. Puu all vedelesid poolmädand rõuguredelid ja tüved olid paksu samblaga kaetud. Võra ja lehestik olid pea kohal nagu üüratu kuppel, täiesti omaette maailm, eraldi universum. Teine selline puu on Elva Arbi järve ääres asuv vana-vana kerapaju. Samamoodi maast hargnevad tüved, mille otsa saab rõõmsalt ronida - olen oma ema ja lastegagi seal okstel istumas käinud. Ja võra on võrreldes uibuga nõtkem, hõredam, selline kerge unenäoline kerakujuline universum.

Kampsik

Sain lõpuks kampsiku selga ja votukrahvi juure.


Ühtlasi käisin ära ka arsti juures. Õiget arsti polnud, oli asendaja. See ei teadnud ööd ega mütsi, sain kogu saaga üksipulgi jälle ära seletatud, aga ta oli vähemalt kohe nõus ortopeedile saatekirja andma. Nii. Saatekiri näpus, helistasin TÜ Kliinikumi. Minu ortopeedile* oli lähim aeg 12 mai! Põrgut. Kakerdasin kohalikku taastusravikabinetti (eraettevõte, aga vähemalt ühe töötajaga on varasemast väga positiivsed kogemused) ja seal vaatas terapeut mulle suurte silmadega otsa, ütles, et kolme kuu pärast ei ole selle katkise õlaga enam midagi teha, kas ma õhtul kella kuueks saan minna? Et siis vaatab, kas toetab teipimisega või mis. Jah, muidugi saan minna. Tatserdasin koju. Möödaminnes ostsin poti tinti (värvilist tušši siinmail ju ei müüda) ja korraliku kustukummi. Kodus otsisin netist Vaksali Ortopeediakeskuse reg numbri ja sain dr. Rullile aja juba järgmiseks teisipäevaks! Hurraa! Paistab, et meie ametlik** meditsiin ei suuda mind takistada ja mul on siiski võimalus terveks saada.

Ma pean poole tunni pärast selle sõbraliku füsioterapeudi (või kes ta oligi) juures olema. Hakkan sinnapoole asutama.

Uus joonistus tahab veel mõned kriipsud saada, katsun ikka täna õhtul hiljem üles panna.

*Olen siiani käinud dr.Rulli juures ja ei taha kohe kuidagi uisapäisa arsti vahetama hakata. Mulle Rull meeldis. Ma sain täitsa aru, mis ta ütles mul viga olevat, kuidas seda ravida võimalik on ja oli viisakas, asjalik, usaldusväärne ja operatiivne. Mis veel ühelt arstilt tahta? Ah jaa, täitsa kena mees ka veel. Polegi teda lausa 4 aastat näinud.

**Eriti Uimane

Neljapäev, 22. jaanuar 2015

Neljas

Suveöö
Täna sain täitsa ise puhtad riided selga ja käisin isegi korraks linnas. Pärast koju tagasi tulles olin küll sigaväsinud, aga siiski! Õlg ei valuta enam pidevalt, ainult siis on valus, kui mõne sobimatu liigutuse teen (näiteks kõrva tahan sügada). Ainult see häda on, et ma ei saa õlast kätt ikkagi oluliselt liigutada, sihuke tunne on, nagu ripuks käsi õlast peenikese ja ebakindla niidi otsas. Nagu katkine marionett. Ainus, mis asja pisut parandab, on padi kaenla all. Olen lamba vahetanud ühe teise väiksema kaisupadja vastu. Ema leidis, et ma võtan varsti saabuvat lamba-aastat liiga tõsiselt. Homme lähen arstile, eks näis, mis ravi sealt edasi tuleb.

Üleval on aga tüüpiline minu-joonistus. See tähendab, et algul ei ole mingit ideed, niisama sikerdan midagi. Siis otsin, kas leian sikerdise seest midagi äratuntavat (ja sümpaatset) mida edasi arendada ja nii see edasi lähebki. Igatahes jõudsin eikusagilt otse jaaniöösse välja. Sumedates suveöödes sünnib nii mõndagi!

Kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Kolmas

Mida teeb kass suurema osa päevast? Magab. Kas rahulikult? Muidugi. Täpselt niikaua magab rahulikult, kuni perenaine haarab pliiatsi. Laseb ilusti 5 minutit joonistada ja siis keerab pea teise suunda. Pagan! Olgu. Keeran paberi teistpidi, uus poos ongi ilusam. Nüüd lastakse lausa 7 minutit joonistada, siis keeratakse selg mu poole...

Siin ta on. Must kass hämaras toas, poolestsaati mälu järgi. Mida ta küll unes näha võib?
Nagu näha, on mul kannatlikkust vähevõitu. Ainult visandeid suudan praegu teha.

Vaatasin oma seebikarpi pisut lähemalt. Leidsin terve hulga seadeid. Mõni oli millegipärast väga imelikus asendis. Muutsin üht-teist.

Katsun Gimpi arvutisse urgitseda. RAW faile mu seebikarp vist teha ei lase, praegu ma seda võimalust ei leidnud. Tegelt tahaks ikka mingit oma arvutit, seda jagan tütrega ja pidevalt üks kauplemine käib, ära tüütab...

Teine

Kurelauluaeg
Kritseldasin eile õhtul veel ühe pildi. Jällegi 2B automaatpliiatsiga ja natuke kasutasin ka 4B grafiitpulka. Tegin seda, mis mälus on, kusagilt maha ei joonistanud. Joonistamine ei ole raske, aga joonistuse pildistamine on küll. Ma ei tea, kas süüdistada fotokat või hoopis seda, et mul pole arvutis ühtki fototöötlusprogrammi. Saaks vähemalt värvibalansi kuidagi paika - originaalis ei ole see pilt ju mitte kuidagi sinine. Grafiit on pigem soojema tooniga hall. Tegelikult ei ole must-valge maailm päris minu jaoks, aga igati kasulik on õppida ennast väljendama ka piiratud vahenditega ja värvivabalt.

Tervise koha pealt suuri uudiseid pole, väikseid on. Justkui parem on. Kui läinud nädalavahetusel valutas õlg (ja käsi ja kael) vahetpidamata, hoolimata poolest tonnist valuvaigistitest, siis nüüd saavad rohud juba valust jagu. Millegipärast ibumetin toimib, aga paracetamol üldse mitte. Väike viinakompress on ka abiks olnud. Saan kätt kuigipalju isegi küünarnukist liigutada (õlast küll veel mitte). Kõige kehvem on öösiti, aga seegi on paremaks läinud, olen vähemalt hetkel isegi üsna puhanud :) Sellegipoolest kui vaadata, kui aeglane on kogu see protsess, saan veel pikalt töölt kodus olla...

Ps. Mul on nii nunnu perearst. Helistasin pereõele, et ei saa ise arsti juurde minna. Perearst oli hetkel hõivatud, helistas mõne aja pärast ise mulle tagasi. Luges kõigepealt ette, mis rohtu võtta ja kui palju ja kui ei aita, mis siis teha jne jne. Ja lõppu ütles, et silita siis seda õlga ja räägi temaga. Reedel lähen ennast talle näitama, loodan selleks ajaks riietumis- ja liikumisvõimeline olla.

Teisipäev, 20. jaanuar 2015

Esimesed

Hakkasin joonistama. Kõigepealt kritseldasin suvalise asja, lihtsalt käsi ise joonistas midagi. Välja tuli mingi juurtealune maastik. Arvatavasti saaks selle järgi midagi diagnoosida. Mida? Tõenäoliselt kõike.

Teiseks otsisin maja pealt peeglit, leidsin 3 tükki. 2 neist olid suured ja ebasobivas kohas seina küljes kinni. Kolmas oli väike ümmargune, peegeldava ala diameeter 5,6cm*. Tegin kohvi. Sättisin ennast istuma, sülle padja, sellele kõvema aluse ja joonistusploki, ploki serva najale toetasin peeglikese. Kritseldasin, hoidusin kustutamast (paar korda siiski natuke kustutasin ka). Kuna paberi nurka muuta ei saanud (peegel oleks maha kukkunud) sai asi pisut vildakas ja kõver, nina pikk ja suu väike ja laps just ütles, et pildil olla põsk liiga paks. Ja seda ma ei suutnud ka lõpuni ära otsustada, kas näo oleks paberile ja peegli raami sisse pidanud mõõtma ühe silmaga vaadates või mitte - stereos mahub pildile ju rohkem... Aga mis sest. Igatahes, kui ma selle portreekillu lõpetasin, oli kohv veel leige. Pliiatsina kasutasin seekord 2B teraga automaatpliiatsit, see on üks mu lemmikuid. Siin nad on:
Ise

Juurte all
Tulevalgel pildistamine on nagu ta on, aga aimu ikka saab. Palun lahkesti.

Kavatsen vähemalt kodus passimise ajal iga päev midagi joonistada, aga mingit teemade nimekirja ette ei võta. Teen, mis meelde tuleb või mida käsi joonistab. Homseni!

*Mis näitab selgelt ära, kui vähe ma tegelikult oma välimusest hoolin. Aga kasvõi käeharjutuse mõttes on hea aeg-ajalt ennast joonistada, pole ju alati teisi modelle võtta, nii et peaks ikka mingi vähe suurema (jalaga) meigipeegli vist hankima.

Esmaspäev, 19. jaanuar 2015

Uus väljakutse

Kuna kudumisalased väljakutsed on hetkel peatatud, asendasin need uuega. Nimelt on nüüd järgmine eesmärk saada terveks.

Kuna ma ei suuda iseseisvalt hetkel isegi mitte riietuda (vasak varrukas on tõeline vaenlane), võtsin lõpuks haiguslehe.

Järgmine etapp on pikemaajaline (esialgu nädala lõpuni) äge tegevusetus. Liigutada on lubatud silmi, paremat kätt ja lõugu (kõrvu kahjuks ei oska liigutada). Jalgu võib ka. Aga pikem kõndimine on juba režiimi rikkumine. Reedeks pani arst vastuvõtu aja, eks näis, kas selleks ajaks olen võimeline linnas liiklema.

Diagnoosiks siis äge bursiit vasakus õlaliigeses. Kas keegi kihlvedusid tahaks sõlmida minu tervenemise (ehk siis elementaarse minimaalse töövõimekuse saavutamise) aja peale? Ikka nii, et mina ise kihlveokontorina sellest kõva protsendi kasu lõikaks?

Küll on hea, kui raamatukogus on sõpru. Helistasin ja lasin omale mingi komplekti kokku panna. Ema tõi päeval pool pakki ära (ta ei või raskeid asju tassida), teise poole lubas Kaaren õhtul tuua. Sain juba kätte Stefan Kleini "Loomise päevikud" (ahh, kuidas mulle Klein meeldib!) ja muinasjuturaamatu kassidest. Tulema pidi veel raamat nahaparkimisest ja mingit väärtkirjandust. Aitäh, Urve! Keegi ei oskaks vist mulle paremini raamatuid valida!

Tegelt on mu parem käsi terve ja pliiatsijoonistusega saaksin hakkama. Kui lugemisest siiber saab, võtan paberi ja joonepulga ligi. Siis te alles näete!

Kahju, et praegu maalida ei jaksa. Üks poolik töö ja 30 järgmist ideed ootavad oma aega...

---

Keelatud tegevused on veel nutmine, kõvasti (südamest) naermine, köhimine ja kõige karmimalt on keelatud luksumine. Ehk siis tõeline emotsioonide vaigistamise õpiaeg. Miskine zen või midagi. Valgustatus peaks mühinal tulema. Pole enam laualampigi vaja, elektri kokkuhoid missugune.

Laupäev, 17. jaanuar 2015

Keeruline küsimus

Tervis ei ole märgatavalt paremaks läinud. Seda oli tegelikult ka arvata, kuigi lootsin muidugi paremaid ja kiiremaid arenguid. Mis tähendab, et ma peaksin vist ikka esmaspäevast sinise lehe võtma... Mis toob küsimuse juurde, kuidas saada hakkama oluliselt väiksema sissetulekuga. Niigi on miinimumpalgaga peaaegu võimatu hakkama saada - üür ja muud maksud ja lisaks endale kaks teismelist toita-katta...

Helistati, küsiti massaaži, see tähendaks ka väikest rahalisa, aga ma ei saa seda tööd ju nüüd tükk aega teha...

Mida ma üldse teha saan? Igas mõttes. Kuidas peaksin ennast ravima, et see jama kiiremini üle läheks? Mis tööd ma üldse teha saan? Kui kaua võtab aega, et ma jälle masseerida saan? Kui terveks ma selle õla üldse saan, kas ma saagida saan edaspidi? Aga üldse raskemaid asju teha? Ja kõige vastikum küsimus järgmiseks palgapäevaks - kuidas ma oma rahadega hakkama saan? Ma tean, et ema toetab oma pensionist niipalju, kui võimalik, aga...

Tahtsin tegelikult natuke arendada üldist toimetuleku-teemat, aga praegu palju ei jaksa. Kunagi 15 aastat tagasi süüdistasin riiki või valitsust või keda iganes, et tavaline igapäevane toimetulek kohati sigaraske oli. Kahe väikese lapsega kodus (siis ei olnud veel emapalka ka), madalapalgaline mees, üürikorter... Eriti vihale ajas ühe tuttava kinnitus ühe firma palgapoliitika kohta (ma ei tea, kas see tegelikult ka tõsi oli), et üksikutele meestele makstakse palka rohkem - nad peavad üksi hakkama saama, aga abielus inimesed on ju kahekesi, siis pole nii palju vaja.

Aeg on edasi läinud, ma ei viitsi enam poliitikuid ja riiki kiruda, see ei aita ju. Ise tuleb enda eest seista ja oma elu edendada. Aga praegusel hetkel on jälle väike nõrkusehoog - ma ei saa aru, mida ma üldse teha saaksin, et saada üürikorterist pinnale, mida saaksin õigusega omaks nimetada ja kust mind keegi välja tõsta ei saaks. Arvutasin kokku, olen aastate jooksul ühe korraliku korteri hinna üürideks maksnud. Aga omale midagi saada on jätkuvalt võimatu... Ja kui siis juhtub midagi ootamatut, mis sunnib kasvõi kõigest kaheks nädalaks haiguslehele, on katastroof kohe käes.

Reede, 16. jaanuar 2015

Ma ei ole surnd. Väljakutse lükkub edasi

Panin ühe targa õpetuse järgi õlale soolalahuse kompressi. Ja riputasin käe rätiga kaela. Niiviisi pole väga vigagi, aga ära ei julge kompressi ja rätti võtta (ega üldse kätt liigutada). Ägeda põletiku taandumine ei käi ju tundidega. Leban voodinurgas padjahunnikus, käsitööd lähipäevil igaks juhuks ei tee. Tegelikult püüan paar päeva üldse mitte midagi teha, peale pissilkäimise ja laste kamandamise - keegi peab ju mulle voodisse teed tooma :) Lugeda ehk ikka saan, mul terve virn raamatuid lauanurgal ootamas.

Algul mõtlesin, et käin täna arstil - lasen ortopeedile saatekirja kirjutada ja. Aga hommikul oli nii sitt olla, et helistasin pereõele ja ütlesin, et ei tule, ei suuda. Parem olen kodus voodis mõni aeg õige vakka.

Tahaksin heljuda, heljuda, pehmetel patjadel... Minu erineva täidisega padjad tunduvad kõik liiga rasked ja kõvad olema. Kuidas see esimese klassi matemaatikaõpiku sabas olev naljaülesanne küsiski - kumb on kergem, kas kilo sulgi või kilo rauda? Minu patjades tunduvad suled sama rasked ja kõvad olevat, nagu kivid.

Neljapäev, 15. jaanuar 2015

Vahemärkus

Ma tahan head kõrge seljatoe ja mugavate käetugedega tugitooli! Voodi nurgas patjadest hunnikus istuda ei ole üldse see! Padjad vajuvad ära ja nende paika sättimine on nagu käik timuka juurde piinamisele. No ja siis oleks mul vaja mõned ruutmeetrid lisaruumi selle olematu imelise mööblitüki jaoks.

On inimesel ka unistused. Justkui väike asi oleks, aga praegu täitsa võimatu.

Magada tahaks. Aga pikali on valus. Ah, ärge parem lugege. Siit ei tule niikuinii midagi arukat.

9. päev - viimane ots, uus algus

Eile keerasin valuvaigistid keresse ja kudusin kampsiku lõpuni. Tänaseks jäi lõngaotste peitmise töö. Näitaks pilti ka, aga ma ei ole suuteline kudumit praegu selga tirima ja kuhugi valgemasse kohta (eeldatavasti sõbranna fotoateljeesse) minema, et seda jäädvustada. Ateljeesse on 10 minutit kõndimist, seda on vähemalt täna veel ilmselgelt liiga palju. Ega teil muud üle jää, kui neid pilte lihtsalt pisut oodata.

Elan praegu ainult valuvaigistite toel. Kuidas mõned sajad aastad tagasi sihukestes olukordades toime tuldi, ma ei mõista? Noh, tehti mingeid kapsalehemähiseid ja pajukooreteesid, aga valu need ju nii tõhusalt, kui tänapäevased tabletikesed, ära ei võta? Aga iga põrutus, nihestus, rääkimata pisikesest luumurrust, on sigavalus. Ma saan aru, kuidas on võimalik elada piiratud liikuvusega. Aiman ka seda, kuidas on võimalik elada näiteks nii, et üks käsi on halvatud (mul on praegu vasakust käest töökorras ainult labakäsi). Aga kuidas on võimalik elada tugevate valudega, vat seda ma ei mõista. Valu ei häiri mitte ainult tegutsemist, vaid teeb pea häguseks. Kõige hullem praeguse olukorra puhul on see, et osa päevast ei saa ma midagi teha - tableti mõju ei kesta igavesti, aga päris järjest ei tohi neid ka sisse uhada, seega tekib päeva jooksul mingeid valuperioode. See tegevusetus on kõige hullem. Kududa ei suuda, isegi lugeda ei suuda (sest valu ajal on aju ka vatist), magada ka ei saa.

Jutt käib siis põhiliselt õlast, selg üldse enam nii hullusti ei piina.

Ühe lambivalguses pildistatud sabadetaili ikka näitan teile :)
Ma tean, see läheb üle. Katsun siin sel teemal mitte rohkem haliseda. Võtan helgematel hetkedel hoopis ette oma imepeened kindad ja püüan need lõpuks valmis saada. Tähtaega praegu ei pane, ei julge.


Kindahakatised. Ühekordsest lõngast, millimeetriste varrastega. Kogu ring on 120 silma (ilma pöidlakiilu arvestamata), see tähendab, et üsna kitsad, mahuvaid peenemale käele. Kirjad võetud siit ja sealt, pöidlakiilu kiri ise konstueeritud, mingit autentsust taga ei aja. Valge on naturaalne, must on aniliiniga värvitud, pruun kuusekäbidega, rohekas kaselehtedega, roosakad-beežikad seentega.

----

Ooh! Kudusin kummalgi kindal ühe ringi, higiseks võttis! Senikaua, kuni ma ei suuda peenikese lõngaga tihedat tugevat mustrit kududa nii, et vasak õlg ühtki millimeetrit ei liigu, või kui õlavalu järgi ei anna, lükkan selle edasi. Liiga raske jõustik, see sport käib hetkel üle jõu. Kampsun oli selle kõrval kökimöki. Võtan ehk midagi pehmemat ette niikaua. Heegeldamine oleks vist eriti kaval, seal töötab suuremalt osalt parem käsi. A mul pole ühtki innustavat heegeldamise-ideed. Mõtlen veel natuke.

Kolmapäev, 14. jaanuar 2015

8. päev - hala

Mis ma siin eile kirjutasingi? Et kududa ja lugeda saan valuvabalt? No nüüd on igatahes olukord muutunud. Selg ei ole hullemaks läinud, kui väga ettevaatlikult liigutada ja mitte lollusi teha, saan hakkama. Aga päeva jooksul hakkas järjest rohkem ja rohkem õlg tunda andma. See õlg, kus on krooniline limapaunapõletik. Eks ta on mul kogu aeg tunda andnud, määrisin õhtuti mingi imesalviga ja siis ei valutanud peaaegu üldse. Aga eile hilisõhtuks oli asi juba päris sandiks läinud, kui selg valutab ainult vale liigutuse juures (muidu on ainult nõrk), siis õlg ja käsi valutavad olenemata kehaasendist vahetpidamata, rääkimata sellest, kui käsi on mõni millimeeter vale nurga all. Pikali olles on kõige hullem. Magada sain ainult tänu sellele, et pistsin paar seeriat valuvaigisteid. Nagu kompvekke.

AlGusti imestas, miks peab röntgenipildi vastust terve ööpäeva ootama? Sellepärast, et ma käisin ainult perearstil ja kohalikus röntgenis. Siin tehti pilt ja saadeti Tartu, kus valve-röntgenoloog selle üle vaatab ja kommentaaridega läbi juhtmete tagasi saadab. Aga eile lõppes perearsti vastuvõtt peale lõunat ja täna hakkab vastu võtma alles lõunal. Nii et jah. Oleks ennast kohe Tartu vedanud, oleks ka vastus kohe. Aga ma ei taht oma haige seljaga seal Maarjamõisa hullus liikluses parkimiskohta otsida. Nojah, täna ma ei sõida vist enam autoga ka, ühe käega on juhtimine natuke raske. Jopet ei saa ka ise ilma abita selga.

Kuidas kudumisega saab, ma ei tea. Võtsin järgmise kraad kangema salvi ja määrisin õlale, eks näis, kas leevendab midagi. Täielik invaliid, ei saa ise ennast õieti riidesse, kempsus on tagumiku pühkimine raskendatud, isegi raamatu lehtede keeramine on vasaku käega võimatu. Aga näe, trükkida laseb :)

Tööle, paistab, et praegu ei lähe. Millega eelarve auke lapitakse, eks näis. Lõikan vanadest pükstest paiga ja lapin siis sellega, kui muud üle ei jää.

----

Sain röntgeni vastuse - murdu ei ole. 

Teisipäev, 13. jaanuar 2015

7. päev - lõpusirgel

Vaatamata kukkumisele olen suhteliselt töökorras, vähemalt mis puudutab kudumist. Paar lapirida veel ja saan selle töö otsad kokku võtta. Täna vist veel mitte, homme ma arvan.

Praegu tundub, et kudumine (ja lugemine) on suht ainukesed asjad, mida valuvabalt teha saan. Magamise kohta veel ei tea, see selgub öösel.Tõenäoliselt on nii veel paar nädalat. Nii et poolikute töödega peaks küll valmis saama. Vöökudumist ei julge lubada, selle tegemisel töötab terve keha kaasa, võibolla pean enne pisut paranema.

Kõige hullem on see, et naerda on ka valus. Lausa naerma ajab see jama! Aevastasin ka enne nii, et atsihhaiaiai. No ajab ju naerma!

Ei ole tore

Ilm on juba mitu päeva lolli mänginud, külmetab-sulatab-külmetab-sulatab...

Läksin välja, suund kempsu poole. Trepist kaks astet vaja alla minna, raisk, lendasin otse. Pole 20 aastat nii kõvasti kukkunud. Sain natuke lombis, siriseva räästa all, püherdada ja hingeldada, enne kui jalad alla sain. Sitahäda läks ka üle. Ribid on vist terved. Ei tea, kas peaks kontrollima minema? Kust ma saan aru, kas on lihtsalt põrutus või oleks ikka vaja EMOsse minna? Hingata laseb. Aga mõne liigutuse juures suskab nii, et võtab nõrgaks ja vee silma. Nutma ajab vist siiski rohkem solvumine, mitte valu. On kellegi kogemusi ribidega?

Lähen poole tunni pärast tööle, käin täna enne lõunat ära. Eks siis saab selgeks, kas külg elada (ja mopiga vehelda) laseb või mitte ja kuhu suuna võtan - Tartusse läbistavaid ilupilte tegema või kõigest voodisse.

Kududa peaks ikka saama. Silmad ja käed (ptüi-ptüi-ptüi) on täitsa terved veel.

Vasakud alumised ribid. Ei tea, mida proua L.V. selle kohta ütleks? Mingi karvavõlg? Vasak külg olla suhted meestega, luustik on isa, pehmed koed ema? Nüüd ei jää mul vist muud üle, kui süüdistada oma ammulahkunud isa, et ta ei õpetanud mulle, et sihukesteks ilmadeks ja nii nõmeda katuseta trepi puhul tuleb kuiva liiva varuda! Ja siis peaks andestama iseendale, et ma omale niisuguse isa valisin? Või kuidas see oligi? Ei, ma ei oota sellele lõigule ühtki vastust :)

---

Täiendan. Häid asju on ka. Nimelt eile avastasin, et üks mu õunatigudest on kuidagimoodi akvaariumist välja saanud, arvasin, et nüüd on kutu. Aga ju siis polnud sell kaua kuival olnud ja pealegi on tal tore luugike, mida uksena koja ette tõmmata. Viskasin ta kontrolliks vette tagasi ja nüüd sebib jälle rõõmsalt akvaariumis ringi.

Esmaspäev, 12. jaanuar 2015

6. päev, inspiratsiooniallikad

Üks kõige inspireerivamaid raamatuid on olnud "Maailma rahvaste kudumiskunst". Sealt sain ka idee kududa kampsuni alläärde korvmustri. Kõik oli ilus kuni praeguse hetkeni, kui hakkasin otsima siia blogisse netist selle jaoks pilte. Raamat on ju raamatukogus, ma pole seda aasta otsa näinud. Ja mis ma näen! Korvmustriks nimetatakse mitte lapikudet, vaid parempidiste ja pahempidiste pindade vaheldumist... Aga ma ei mõtlegi nutma hakata. Lapiline on lahe.
See jakk oli raamatus
Detail, mis näitab eksimatult, et ma pidasin korvmustriks midagi muud...


Vanasti olid ikka hullud kudujad. Kustkohast nad nii peeneid vardaid said, ma ei tea. Ja päevavalguslampe neil ka polnud. Need jakid siin on üldiselt 16-17. sajandist, Inglismaalt ja Itaaliast ning tehtud peamiselt siidist. Seal on küll päeval valgem, kui meie suitsutaredes, aga ikkagi...

(Kummastav on ka kontrast imepeene käsitöö ja tol ajal linnatänavatel valitsenud mustuse vahel. Daamid käisid maani kleitides, isegi pahkluu ei tohtinud välja paista ja samal ajal ma usun, et vähemalt pahkluuni ulatus kogu see solk ja sitt, mis oli tänavatele visatud... Kanti küll kõrgeid puukottasid, aga ikkagi. Milline oli keskaegse daami seelikusaba, kui ta oli sunnitud tänaval käima, ei taha mõeldagi. Ja kes selle pesi ja uuesti kandmiskõlblikuks nõelus ja nõelus ja nõelus... Küllap see oli Tuhkatriinu.)

Ammendamatu inspiratsiooniallikas on loomulikult ERM ja üldse igasugused kogud. Ja google otsing on ka imetlusväärne.

Minu kõige esimeseks lapikirja õpetajaks oli AlGusti, see õpetus paistab olevat kukkunud viljakale pinnasele. Aitäh!

5. päev

Lubasin kudumisest vaba päeva võtta ja maalida, aga ega päriselt ei suutnud. Hoog on sees. Korraks siiski rebisin ennast lõnga ja varraste küljest lahti, alustasin koitöölase maalimist. Praegu vaatasin lähemalt järele - jälle, jälle panin mööda! Tahtsin teha Eestis elavaid putukaid, aga see Kesk-Euroopast siiapoole pole jõudnud. Aga noh. Las siis olla. Ilus liblikas on.

Kudumisega aga on ka väike kala. Kereosa oli küllalt lai, arvasin, et pisut kitsam alläär sobiks küll (lapikude kipub seda kitsamaks tõmbama). Eile õhtul siis avastasin, et oleks võinud ikka pisut laiem olla... Serv jääb täpselt tagumiku alla, nii et kintsu jämedus ei tohi suureneda, siis mahub kudum selga küll. Ja tagumiku vorm on kenasti rõhutatud, meenus kohe Durrelli Plasku Punnpepu :) Igati siivas riietusese, ei luba mingit ülemäärast jalgade hargitamist.

Kui nüüd hästi läheb, on kudum ülehomseks valmis.

Laupäev, 10. jaanuar 2015

4. päev ehk kõrvuni sees



Ei saanud pidama, kudusin eile poole ööni ja sain kaeluse valmis (esialgse plaani järgi 3 päeva töö!). Täna alustasin alumist äärt. Homme tahaksin kudumisest vaba päeva võtta ja hoopis maalida. Pilte kampsunist näitan siis, kui kõik juba valmis ehk siis loodetavasti tuleval nädalal.

Ühe võimaliku vastuse küsimusele, kuidas kududa horisontaal-vertikaal-lappe, mitte diagomaalis, võib ehk leida siit:


Ma ise korjasin üles kampsuni tüki ääre silmad ja hakkasin järjest kuduma - algul ühe lapi vertikaalsuunas, ülespoole, nagu tavaliselt kood, siis selle külge teise lapi horisontaalsuunaga (ja teise lapi alumise serva ühtlasi kampsuniääre silmadega kokku), siis jälle vertikaallapp ja selle parem serv eelmise lapiga kokku jne jne, kuni esimene rida valmis. Siis selle külge teine rida, kolmas rida, niipalju kui vaja. Ise mõtlesin ja leiutasin. Püüan homme ise ka skeemi joonistada ja siia üles panna. Ainus viga sellise kudumise juures on see, et vertikaallapid on 2 rida pikemad, kui horisontaalsed. Aga see ei paista eriti välja ja mind ei häiri. Põhimõtteliselt seisneb sellise lapikudumise idee selles, et iga suvalise lapi külge saab järgmise lapi kududa (ja kui vaja, külje mõne teise lapiga kokku. Piiranguid suuna osas ju ei ole.

Vaata siia, see on tõeliselt silmiavav ja inspireeriv:
http://julias-closet.blogspot.com/2009/10/andi-am-back.html
ehk siis pepitamuster lapikoes!

---

Täiendan veel. Leidsin netist veel ühe hullumeelse lapikoe tehnikatel põhineva asja:
Tõeline väljakutse. Kas ma selle ette võtan (tõenäoliselt võtan) ja kui, siis kuna, ei julge lubada. Poolikud tööd ikka kõigepealt...
Sokkide koha pealt on mu vaieldamatud lemmikud need:
Vaata, kui osavasti on sokikand ka lappidest moodustatud! Ühe koha peal kohtuvad 4 lapinurga asemel 5 ja teise koha peal hoopis 3 ja ongi kand!
Kui ainult kusagilt selle raamatu kätte saaks...
või selle
või selle

Ja arvata on, et kõige hullemad ja imelisemad mustrid tuleks ikka ise leiutada :)

Kes tahab veel silma rõõmustada, pangu google pildiotsingusse "crazy knit" ja siis te alles näete!

Ja kui te olete suutnud ennast läbi selle piltide ja kudujutu rägastiku murda, siis autasuks sellise vapruse eest luban kõigile soovijaile õpetada, kuidas kootakse vasakult paremale. Paremalt vasakule oskab igaüks kududa, aga eriti lapikoe juures on tänuväärne oskus kududa edasi-tagasi ilma tööd käes keerutamata. Andke siis teada, kui on õpihuvilisi!

*õel ja häbitu inimene, nagu ma olen, ei hakanud piltide viiteid panema. Hullud kudutükid on võetud pinterestist, aga kuna pinterest tahab lehele minnes sisselogimist, rebisin seed otse pildiotsingust. Vabandan!

Reede, 9. jaanuar 2015

3. päev ehk vilumus-kogemus

Olen graafikus oma tööga. Pilti pole mõtet panna, see kätis näeb ka samasugune välja, nagu eilnegi. Pealegi on lambivalguses pildistamine väga tänamatu töö.

Võtsin aega - ühe lapirea tegemine (12 lappi) kulub 30 minutit. Seda juhul, kui samal ajal ei vahi ringi, ei aja silmi varrastelt maha, ei jookse kööki teed tegema, vaid koon jutti. Kätises on 5 rida. Seega on päevatöö umbes 2,5-3 tundi. Ega rohkem ei jõuakski, tööl ka vaja käia, süüa, lund rookida ja magada armastan ma ka hirmsasti.

Eks näis, kuidas kaelusega saab olema. Alläärele ei julge veel mõeldagi, tahtsin selle pikema teha...

Ühe pildi ikka panen. See on abikuduja nr.2 puhkehetkel:


Neljapäev, 8. jaanuar 2015

2. päev ehk intuitiiv-matemaatiline

Sain eile õmblustööd tehtud. Ei mõtlegi teile siin eraldi õmblusi üles pildistama hakata, ega te millestki palju ilma ka ei jää.

Korjasin üles varrukaääre silmad ja hakkasin mitte-diagonaalset lapikirja leiutama. Ei olnudki midagi kontimurdvat. Aga mõtteid tekkis selle töö käigus küll. Näiteks see, et mul on jäänud mulje, nagu oleks reaalained rohkem poiste teema ja humanitaarained rohkem tüdrukutele.( Gümnaasiumi astudeski jagunesid poisid reaalklassi ja tüdrukud humanitaari.) Ja siis on seal vahepeal mõned tegevused, mis on mõlemat. Näiteks joonistamine on matemaatika. Maalimine mitte, aga eriti pliiatsijoonistus on matemaatika. Ja muusika on vägagi matemaatiline, kuigi kuulaja seda tavaliselt ei oska niiviisi tähele panna, kuuldakse hoopis meeleolusid ja muud sihukest. Ma nüüd ütlen teile. Käsitöö, vähemalt mõned selle liigid, on ääretult matemaatiline. Seesama lapikiri eeldab head arvutusoskust ja pidevat-pidevat loendamist. Kinda kudumine algab numbritest. Haapsalu sall on kõrgem matemaatika. Ka telgedel kanga kudumine algab numbritest (mis number suga on? küsis mu esimese põrandavaiba juures üks vana tark naine. Jäin talle vastuse võlgu ja tundsin lausa füüsiliselt, kui rumal ma olen). Vöökiri on ise selge matemaatika, algebra, geomeetria ja kõik muud asjad takkajärele, integraalini välja. Ja sellele matemaatkale puhub hinge sisse pealkirjas nimetatud intuitiivne pool - värvivalik, mustrivalik ja teadmine, et iga kinda sees on muinasjutt. Mõlemat poolt on vaja. Matemaatika annab vabrikutoote, intuitsioon ilusa, värvilise, aga kasutamiskõlbmatu pusa. Mäletate Nõiakivi ja jänesevanaema Sabiinet, hundivanaema Susi Zuuzit ja karuvanaema Adelheidi?

Vana aja naised olid kohutavalt targad.
Mehed muidugi ka (et keegi ennast puudutatuna ei tunneks).

Lapiline kude on nii pagana aeganõudev, et ma olen juba kahtlema hakanud, kas jõuan selle töö pakutud ajaga valmis.

Panen siia juurde dokumendi, et ma tegelen lappidega. Kuna foto kvaliteet on s*tt, lisan ka ühe kenama pildi abikudujast. Teine abikuduja näitab ennast teile edaspidi :)





Kolmapäev, 7. jaanuar 2015

Sisse-, välja- ja üleskutsed

Inimesed* tegelevad igasugu väljakutsetega. Joonistavad 30 päeva (või lausa 100 päeva) järjest ja. Tubli, tõesti tubli, mina kahjuks sellest joonistamise-asjast vedu ei võtnud. Aga nüüd tuli teemaks järgmine väljakutse - kududa midagi. Kas siis iga päev uus asi (no iga päev uus kindapaar toota oleks ikka väga karm!) või teha väljakutse ümber endale sobivamaks. Jõudsime lõpuks sinnamaale, et võiks mõne pooliku asja ära lõpetada (või kellel poolikuid kudutöid käepärast pole, mõni poolik idee küpseks teoseks viimistleda). Niisiis - kannan ette: läinud aastal alustatud kampsun on välja otsitud.

1.  Esimese päeva teemaks (täna siis) on õmmelda (heegeldada) tükid kokku ja valmistuda vaimselt järgmiseks etapiks, otsida välja vardad.
2. Homme (2. päev) alustan varrukaotsa kudumist, plaan on teha see lapilises koes, mida tahan sellel kampsunil teha mitte diagonaalis, nagu kindarandmeid tehakse, vaid korvmustrilisena - horisontaal-veritikaalkoes.
3. Kui kõik hästi läheb, on kolmanda päeva teema teine varrukaots ja
4.,( 5., 6.) neljandal saan asuda kaeluse kallale. Sellega, ma usun, ühe päevaga hakkama ei saa. Võtan igaks juhuks varuks kokku kolm päeva.
7.  Seitsmendal päeval peaksin asuma allääre kallale. Ikka seesama lapiline kude.  Kokkuvõttes loodan töö valmis saada näiteks... 10 päevaga! Ja eesmärk on saada ese valmis, võistlusmoment on ka ülesandes sees. Nimelt võiks ennast ületada ja selle kiiremini lõpetada.

Järgmiseks oleks ühekordsest lõngast kindad, mis on juba 2 aastat tagasi alustatud.

Ja edaspidi kirivöö, mis seisab ja ootab edasi kudumist juba.... ma ei mäleta. Vist 7 aastat. Või 8.

Täpsemad plaanid järgmisteks töödeks tulevad jooksvalt edaspidi.

Väljakutse algus
Väljakutse lõpetada ripakil tööd oleks muidu lihtne, aga sama ajal oleks vaja ka maalida (ja tööl käia, süüa teha jms ning vahepeal tahaks mõnda raamatut ka natuke lehitseda)... Eks näis, kuidas ma neid töid oma päeva suruda suudan.

*Morgie ja AlGusti näiteks

Teisipäev, 6. jaanuar 2015

Hetk, viibi veel...

Käisime sõbrannadega Moorikesel külas, saunas ja tina valamas. Hirmus armas oli, Moorike oma titeootuses säras nagu päike üle meie.

Tina valasime ka. Teiste eest ma kõnelema ei hakka, aga ise sain puu. Vana puu. Juured maas, üks oks murdunud, teine hoogsalt taeva poole kasvamas ja lehtedes.

Moorikese saunas oli mul väike valgustumishetk. Seedisin seda mõtet ja tunnet hilja õhtuni, nüüd ehk suudan kuidagi sõnadesse ka panna. Nimelt soovitakse aastavahetustel, sünnipäevadel ja muudel tähtpäevadel ikka õnne. Ja seda, et edaspidi ikka paremini läheks. See kõik on ilus. Aga jätab ka täiesti inimlikult tunde, et praegu ei ole piisavalt ilus, õnnelik ja hea olemine. Mu taipamine seisnes selles, et sain aru, mitte ainult mõistusega, vaid ka tundega, et praegu on väga hea aeg. On aeg olla õnnelik ja nautida rahu, stabiilsust, võimalust tegelda kõige sellega, mis meeldib. Ma tean, et see nii ei jää. Mõnda asja tean ette, mis muutuma hakkab, mõnda veel mitte. Millal muutused tulevad, pole ka veel täpselt teada. Aga see vaikne soe rahu ei jää püsima. Praegu, just täna, on viimane aeg nautida seda kõigest hingest ja südamest ja koguda jõudu kõigeks selleks, mis ees ootab. Võibolla olukord väga hulluks ei lähegi, seda veel ei tea, aga see ei olegi tähtis. Siin ja praegu on põhjust olla õnnelik ja tänulik. Kallistada, maalida, kududa, lugeda raamatuid, kütta ahju, silitada kassi ja teha lastega nalja. Praegu.

Laupäev, 3. jaanuar 2015

Uue aasta portree


Esimese jaanuari esimesi tegusid. Lagle värvis, kammis ja lõikas :)