Savihullus jätkub

 Pole siia tükk aega kirjutanud ega pilte riputanud, kuigi materjali jagub. Ega siis midagi, hakkame aga otsast peale. 

400ml teetass Kadrile.

1l õllekann 

0,5l pulmaõllekann

Kuninglik kruus metsamehele (oma mehele).

Supi- või pudrukauss täitsa iseendale

Taldrikud, kaks tükki, läbimõõt 26cm. Veidi lopergused, aga muidu tugevad tükid.

Kena kruus, ligi kolmveerand liitrit, aga glasuuridefektidega. Jäi iseendale pintslitopsiks.

Pokaali-katsetus. Inspiratsiooni sain oma tütrelt, kes armastab sinist ja pokaale. Kena kerge käes hoida, kuid tegemine oli seevastu üsna raske ehk siis keeruline. Saigi vähe vildakas, aga mis sest. Kes sirget asja tahab saada, mingi poodi ja ostku vabrikutoodangut. 

Lihtne pooleliitrine, kinkisin Mairele.

Sõbranna soovis endale sünnipäevaks paarisesemeid. No ma siis tegin. Üks on puusadega, naiseliku pärnamustriga ja teine õlgadega, meheliku tammemustriga.

Kukeseen. Lihtsalt. 

Tigu. Mittelihtsalt, vaid tossupulga hoidmise võimekusega.

Imelik lopergune kruus, mis käes on ometigi kõige mõnusam. Väga käepärane külmetavate käte soojendamiseks. Võtsin isiklikku igapäevasesse kasutusse.

Neist taldrikutest oli kunagi mitu kuud tagasi juttu - nüüd on nad ahjust läbi käinud ja - tublisti loperguseks läinud. Oma tarbeks on väga hääd.

Tegevus jätkub, küll ma varsti jälle näitan.

Eelmise jätkuks. Ikka on savi.

 

Nii tore, kui uuele köögiriiulile (mees tegi, mina nikerdasin lillekese) saab juba terve sületäie omatehtud tasse panna!

Detail mitmekihiliselt värvitud ja siis kraabitud mustriga tassist. Värvikihid heledal savil olid oranž, punane, tumeroheline, must ja siis jälle hele savitoon. 

Põhja all peab ka ikka ilus olema 😀

Terve sületäis harjutamist, varsti hakkan juba ise ka aru saama, mida ja kuidas teha, et tulemus ootustele vastaks. Näiteks tassi maht - voolin igavesti kõhuka tassi valmis, siis see kuivab (väiksemaks), siis saab eelpõletuse (kahaneb jälle) ning glasuurpõletusest tulles on algul ilmatu lähkrina tundunud anum muutunud mokakohvi-anumaks... Teiseks paksus . mulle küll väga meeldivad ülikerged nõud, kuid nüüd on hakanud tulema mõistmine, et kusagil on ka piir - väga õhuke nõu on ka hapravõitu. Kolmandaks värvid (angoobid) ja glasuur. Kui paksult midagi panna, et peale lõplikku põletust tulemus ka silmale ilus oleks ning kena sile, on omaette teadus. 

Pihlakad ja tammelehed.

Jälle tammelehed ja pihlakad. Siin on eriti hästi näha, kuidas mitmekihiliselt värvitud (oranž, punane ja tumeroheline) pinda saab mustriliseks kraapida. Sgrafiito.

Veel mitmekihilist värvi. Musta oleks pidanud paksemalt panema, praegu kumab eelviimane toon läbi ja jaaniöö sõnajalapuhmas pole kaugeltki nii efektne, kui võiks. See tass on põletamata kujul näha ka eelmises postituses. 

Pisike näputass. Sobib näiteks kange ingverijoogi jaoks. Minu sõrm mahub sangast ilusti läbi, mehe oma mitte. 

Maalitud tass. Põletamata toorikut võite näha eelmises postituses. 

Seiklused savimaastikel jätkuvad. Kohtumiseni!