Neljapäev, 24. november 2011

Sokk

Sain täna tööl jälle targemaks. Tõives, vana mees (hetkel üksi elav mees), oli mingi kummalise kaeluse meisterdanud, küsisin, mis see on? See on sokk, villane, teibiga kaela tagant kokku pandud, kand kenasti kõri ees. Juba nädal aega kaelas olnud. Pidi kurguhädadele hästi mõjuma. Eriti kasulik pidada olema must sokk (tõenäoliselt oli jutt värvist, aga ei või kindel olla).

Küsisin veel, et kui kaua ta seda sokki veel kaelas kavatseb pidada? Niikaua, kui kõvaks läheb. Sokist ikka jutt käib.

Mul meenus selle peale kohe isa, kes ka kummalisi asju kummalistel eesmärkidel kasutas. Näiteks katkise näpu ümber sidemejupi pani ja kinnitas selle siis traadiga...

Vanad mehed teavad.

Laupäev, 12. november 2011

:)

Sellest nädalast kolis linnasaun meie asutusse. Mina olin esimest korda nö. linnasauna-töötaja. Hommikul oli ikka hirm, Elvas on väga hästi välja arenenud pensionäride maffia. Ja täna oli naiste päev. Aga, nagu näete, elus olen. Polnudki nii hull. Mõni küll käis segast panemas, eile oli pool tundi helistanud, täna helistas, siis tuli kohale ja jätkas oma kinnisideede pärast võitlemist (palju häid ideid, kuidas transport sauna võimalikult keeruliseks teha) aga meie ei võtnud suurt vedu ja ta lahkus siiski ja mu kõrvad on juba puhata saanud (mismõttes bussisõit on kehvasti korraldatud? eelmise sauna juurde ei läinud ühtki bussi, ise pidi igaüks kohale saama! võibolla peaks bussijuht pensionäri veel süles kodutrepist üles ka kandma?!). Buss on rahvast siia tooma pandud seetõttu, et me oleme linnast kilomeetrikese väljas. Teeb linnas tiiru ja korjab rahva seitsmest kohast üles. Aga ei, võibolla peaks veel ka Peedule minema, ja siis Käärdisse, ja kui juba, siis võiks Tartust ka rahvast sauna vedada! Ja ma ei suuda inimesele selgeks teha, et see ei ole (tasuta) takso... Ah jaa, ja siis peaks buss minema sinna, kuhu tellitakse - helistatakse ette ja buss muudkui kihutab kõrvaltänavaid pidi... Ja samas peaks olema bussi tuleku aeg minutipealt teada ja üles tähendatud! Elva on väike linn, kui pole palju rahvast, teeb selle ringi 10-15 minutiga ära. Kas tõesti ei piisa selle kellaaja teadmisest, millal ta oma ringi alustab?! Ja pensionär muudkui jaurab ja jaurab...

Enamus inimesi olid muidugi kenad, lahked, viisakad ja tänulikud. Aga - täiesti kindel on, et inimesed küll amortiseeruvad vanaduse tulles, aga miski neis muutub järjest sitkemaks, intensiivsemaks. Kui päeva jooksul suhelda suure hulga pensionäridega, on tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kõik need sajandid, mida nad endaga kaasas tassivad... Kõik see kümnete aastatega kivistunud põikpäisus, kurtus, kangekaelsus ja kohati ka kiuslikkus ning kibestumine... Mulle väga meeldivad vanainimesed. Aga mitte kõik.

Veel üks kild tänasest päevast - vaatab proua mind huviga, lõpuks küsib, kes ma olen, tundun kuidagi tuttav? Ütlen nime. Proua rõkatab avastamisrõõmust: tänases lehes oli teist pilt ja jutt! Noh, pidi olema jah, ma ise pole veel jõudnud lehte osta... Elva on väike linn, paljud teavad mind ka vanemate kaudu, Irsi Aadu tütar olen... Proua läheb veel rohkem õhku täis: jaa, Aadut teadsin ma väga hästi! Niisiis, kohaliku kuulsuse kohaliku kuulsusega tütar.

Maagiline eilne möödus aga mõnusasti, sain veeta päeva armsate ja mulle oluliste inimeste seltsis, mängida trummi ja üle hulga aja koguni maalida. Elu tundub muutuvat iga päevaga pisitasa järjest elamisväärsemaks. Rõõm ammuunustatud asjadest on märkamatult tagasi tulnud. Rõõm, mida ma mäletan ajast 15-20-25 aastat tagasi. Kummaline, ma isegi õieti ei mäletanud pikki aastaid, et see oli kunagi niimoodi olemas olnud... :)

Minu ema aga on päev-päevalt rohkem veendunud, et midagi hakkab muutuma. Tal olla sihuke tunne. Mis, kus, kuidas, ei tea, aga aimata on, kuidas vanainimene nuusutab tuult ja leiab selles uusi lõhnu. Võibolla on tal õigus.

Teisipäev, 8. november 2011

Kunstikuu

Näitused on avatud. Matk on toimunud. Kehad said maalitud ja pärast uuesti puhtaks pestud. Tore oli, eriti matk - selle sügise üks viimaseid sooje päikselisi päevi. Mina olin matkajuht, sundisin inimesi tegema raskeid füüsilisi harjutusi - näiteks kuulama vaikselt, kuidas mets hingab. Ja käsu peale haigutasid kõik lausa üllatava agarusega! Ohh, ma olen tubli treener!

Tegevust ka pildistati, aga pildid pole veel minu kätte jõudnud. Kui jõuavad, riputan midagi ka siia üles.

Kunstikuu Elvas on alanud. Linnaviletsusesvalitsuses on Piret Veski maalide näitus. Muuseumis näitab oma loomingut Margus Rump. Matkakeskuses ja Tervisespordikeskuses on Olev Russi tööd. Raamatukogu on jälle minu päralt. Näitusi on veel, koolimajas jm, aga nende autoreid ei mäleta peast... Peale selle toimub igavene hulk huvitavaid töötubasid - põhiliselt ehete-teemalised. Ja - 27. nov, pühapäeval, on meie kultuurisaraskeskuses ehtelaat, kuhu on lubanud minu (ja ka kõigi teiste) suureks rõõmuks tulla ka Olev! Olev lubas lahkesti võtta kaasa suure hulga erinäolisi ehteid ja ka väikse näituse erinevate puuliikide värvidest, mustritest ja sügavast sisemisest ilust. Lausa uskumatu, kui erinev võib olla sama puu erinevates pehkimisastmetes (sinakad toonid, pruunid mustrid jne), kui palju sõltub ka kasvukohast, ega ei teagi, mis puu ilmet üldse kõik mõjutada võib. Olen osakest Olevi puuliikide näitusest näinud ja see oli vägagi vaatamist väärt. Need pole tal mitte klotsidena, vaid eheteks - pildikesteks vormistatud. Imeline...

Olevi näituse avamisega sai soe sügis otsa. Nüüd on siis käes see pime, hall ja järjest rõskemaks ning troostitumaks muutuv hilissügis, millest ma ei suuda mingi nipiga rõõmu tunda. Aga noh, inimesed jäävad ju alles ja hea seltskond aitab ikka selle pimeda porise aja üle elada. Aitäh, et te olemas olete!


Lisasin siia sappa silmarõõmuks ühe internetist leitud vanema pildi. Olev ikka.