Toa poole

Kuigi õu on viimase nädalaga puidumaterjali täis saanud, pole enam õues kuigi mugav olla. Valget aega hakkab väheks jääma ja külmavõitu kah...

Juhtus nii, et küsisin ühel värskel linna-langil linna asjameestelt õige arglikult, mis neist muhklikest ja haralistest saab? Sirged palgid lähevad, teadagi, rahaks, aga muu kraam? Ja mu õuele tuli peaaegu kohe täitsa iseenesest mitu head erikujulist pakku :) Ja siis jõudis kohe kätte ka see päev, kui toodi peale kuuajalist ootamist ühest teisest kohast ka 3 pakukest. Jämedamatel läbimõõt 70cm ümber, peenem (no ehk 55cm?) jällegi jäleraske saar ja nii muhklik, et kuidagi veeretada ei anna. Paigutati need otse mu värava juurde, nii et ei saanud enam õue sissegi. Igavesed jurakad. Natuke kahju oli, aga ega muud üle jäänud, kui otsustasin käigu pealt, mis neist tulla võiks ja saagisin parajateks juppideks - kolmest sai seitse. Neid seitsetki suutsin väga hädavaevalt üksi veeretada, käsivartel on siiani sinikad. Saagimisegagi oli nalja küll, kasepuust ei tahtnud mu saelatt läbi ulatuda, lõpuks ikka suutsin rohke ähkimise ja vandumise saatel tükid üksteisest eraldada.

Riburadapidi...

Siin nad nüüd on - mändi, kuuske, saart ja kaske. Üks lehis ootas juba paar kuud neid ees. Oijaa, järgmine suvi on kindlustatud, saepuru saab uhkelt :) Igatahes on hea teada, et kevadel on midagi suurepärast ees ootamas, ideed juba vaikselt küpsevad ja mõnelgi pakul olen kujuteldavat skulptuurvormi vaimusilmas vilksatamas näinud. Esialgse plaani järgi peaks siit saama massiivmööblit laud+2 tooli ja veel 2 tooli. Siis mõni konn, mõni juugendlik taimepuhmas, ehk ka lillehaldjas... Eks näis, kes nendes puudes kõik sees on :)

Mul peaks 2. novembril olema kell 17.00 Elva Linnaraamatukogus näituse avamine. See tähendab, et ma ei peaks siin mitte kirjutama, vaid oma joonistusi raamima. Aega ei ole just ülearu palju enam jäänud. Ja mida mina selle asemel teen? Vaatan lakke ja leian, et laelamp ei meeldi mulle. Ei meeldi kohe üldse. Ja lappan juba tükimat aega erinevaid interneti-katalooge, kolan mööda poole, otsin ideid ja püüan mõista, mida ma siis tegelikult tahan, mis mu silma rõõmustaks? Ning - jõudsin arusaamisele, et üle tiffany ei ole midagi... Tiffany stiilis lampi ma praegu osta ei jaksa. Ise teha ei oska. Aga mõte hakkas idanema ja nüüd on nakatatud ka sõbranna, kes on sellega varem tegelenud ja oskab mind õpetada ning on tellitud väike komplekt vitraažiklaase ja teipi, loodetavasti leiame ka koha, kust käia laenata. Esialgu katsuks mõne väiksema vidina valmis saada, eks siis näeb, kas teha suuremaid plaane või mitte. Igatahes põnev tubane tegevus pimedateks sügisõhtuteks :) Küll ma selle lambi-probleemi ka ära lahendan, see ei pea ju ilmtingimata raskest klaasist olema.

Ja kuna ma siin just kurtsin, et tiffany stiilis lambikuppel on liiga kallis osta, lohutasin ennast täna allahinnatud katleiaga. Mitu päeva käisin poes sellest mööda ja kutsusin ennast korrale, sest ega rahakott põhjatu ole. Kuni jõudsin oodata ära uuema tillemate numbritega sildikese selle küljes :)

Cattleya

Midagi tuleb siin majapidamises ette võtta. Toalilled ei taha enam hästi ära mahtuda. Ei tea, millest see küll tuleb :D

Ah jaa, tuletan veel kord meelde, et: kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis sest kui tornikell on löönud pool kaksteist! Mu juures kuuskedel on kullat´ iga käbi...*
See tähendab, et esmaspäeval, 2. novembril avan kell 17.00 Elva Linnaraamatukogus väikse joonistusnäituse nendest piltidest, mida vastu kevadet hullunult kritseldasin.

*Jäääär

Reis läbi aastaaegade

Tegime Mariga reisi põhjaosariikidesse. Kõike nägime, kevadest alates ja talvega lõpetades (mitte küll õiges järjekorras).
Alustasime varahommikusest sügisest, mis Kesk-Eestis sai ootamatult talveks.

 Peale talve ootas meid killuke suve, valgus läbi pärnalehtede oli nii õige, et nina hakkas lausa pärnaõielõhna tundma ja kõrv mesilasesuminat kuulma.

 Edasi nägime Türisalu panka, mis võis olla küll mis iganes aastaajas.

 Läbi Tallinna kihutasime Hallani juurde Palmsesse, seal oli eriti lopsakas ja rikkalik sügis.

 Hallani juures nägime korraks ka kevadet - inglise jalakas oli nii õrn, nagu oleks just tärganud.

Hallani juurest vurasime järgmisel lõunal Aseri kanti, kus ootas meid Hobune. Teisi oli muidugi ka, perenaisest rääkimatagi :)

 Järgmine peatus oli Toilas, Mari polnud sinna parki veel sattunudki, nii et tegime pisikese tiiru.

 Üks naine lebab juba mitmendat aastat seal liiva ja klibu piirimail. Kas tal külm ei ole?

Naine ühelt küljelt

... ja teiselt küljelt

Koju saime hilja õhtul ja läbi sügava udu. Kummaline see Eestimaa - ühel poolel sügis, teisel talv. Ühel poolel kõrge taevas, teisel lõputu udu. Sellel reisil sündis veel nii mõndagi, aga las ta praegu jääda. Küllap tuleb ka kunagi aeg nendest teistest asjadest kirjutamiseks.

Rikas päev

Minu vanaisa Irsi Rudolf oli küll erakordselt kangekaelne ja raske iseloomuga inimene, aga seda tasakaalustas tema loodusearmastus ja aednikuhing. Vaatamata sellele, et vanaisa on oma talust juba 34 aastat ära, on seal ikka veel jälgi tema tegevusest. Olen viimasel ajal Valgutas tublisti tööd teha saanud, vahel ka Mäeotsa talu aia tagant mööda sõitnud, kuni nüüd võtsin lõpuks julguse kokku, otsisin interneti abil üles talu praeguse omaniku telefoninumbri ning helistasin ja palusin luba aeda külastada. Mind ja mu ema võeti ütlemata lahkelt vastu :)

Väiksemad lilled on suurelt osalt hävinud või külaelanike poolt laiali tassitud selle paari aasta jooksul, mis maja vahepeal tühi oli. Aga puud ja põõsad on kõik alles. Minu mälestuste kuldvihm oli ootamatult pisike, küsisin selle kohta ja peremees seletas, et vana oli välja läinud, nad tõid uue... Nii armas :) Käisin mööda aeda ja vaatasin ning imestasin. Kolm imeilusa vormiga leina-läätspuud jäi hingele. Kuidas neid paljundataksegi? Pookimisega? Aga siis oleks vaja kusagilt kõigepealt paraja kõrgusega alus leida... Ja hiiglasuured püramiidtammed. Leidsin isegi peotäie tõrusid, lootust on, et sealt mõni õige tuleb :)  Ja veel okaspuid (nulud?), millele ma praegu ei oska nime anda. Vaatasin ja imestasin, kuni suu jäi päris lahti, ema ja majaperemeeski juba imestasid, mis mul juhtus? Leidsin parukapuu! Vanaisal! Peremees kinnitas, et see olla tõesti Rudolfi-aegne, see tähendab, et vähemalt 50-aastane (kuidas seda paljundatakse?). Oijaa. Ja siis suundusime väikest kivila-nõlva imetlema. Mu mälu järgi olid seal suured puud, kividega piiratud terrassid ja kiviktaimla-taimi ka, aga väikestest taimedest polnud jällegi midagi järel, ainult ühe tillukese leidsin mõnest kivipraost. Aga see-eest kasvas seal mandžuuria pähklipuud mööda üles viinapuu. Ja see ei olnud mitte viinapuu, vaid VIINAPUU! Jällegi igivana. Mõned marjad olid kättesaadaval ka, hapud olid :) Kivila läheduses olid säilinud ka mõned vanad kirsid, mis pidid ikka veel tublisti kandma. No jälle vähemalt 50-aastased...

Vanaisa Rudolf Irs noorena

Siin ta koogutab :)

Parukapuu!

Aia kese on hiina sidrunväändik

Puid ja põõsaid, parukapuu on paremal

Selles aias on sidrunväändikul alati marju

Kas pole äge vorm?

Pähklipuu on lehed maha visanud, viinapuu riietab vaest alasti sõpra

Sellised marjad

Astmeline kivilanurk

Viinapuu "jalad"

Mälestusi kiviktaimlast

Vaade külateelt

Homme on mõisapargi kõrval E. Enno pingi avamine

Aga see läätspuu on mul küll täitsa puudu...

Ps. Ei saa kurta, täna on olnud rikas päev. Külastasin hommikupoolikul Kaarnaprouat ja tirisin ta peenraharvendamisi ja muidu lahkelt jagamisi koju üle 30 nimetuse. Ühtlasi ka vanaisa püramiidtamme tõrusid ja pähklipuu pähkleid ja...

Valmis!

Tänase ilusa ilma puhul sai rohutirts lõplikult vormistatud, nüüd on ainult vaja see veel õigesse kohta viia ja õlitada ka. Pink saab olema Valguta voore kõrgemas kohas arukaseallee alguses. Muuseas, see on minu vanaisa istutatud allee :)

Õhtupoolikul jõudsime veel Mariga Muhedike poole, rüüstasime papa juhatusel pool aeda lehtedest puhtaks - Maril oli herbaariumi vaja. Teine pool jäi veel puutumata, sest okastaimi ta seekord ei vajanud :) Imeilus aed, imearmas pererahvas. Aitäh teile, et te olemas olete!

Ps. Rohutirtsupingi (ehk Ernst Enno mälestuspingi) avamine toimub Valguta mõisapargi kõrval allee alguses parima vaatega kohas 15. oktoobril kell 15.00.