pühapäev, 26. august 2018

Kommikastid, pommikastid...



Ma jagasin siin seda videot juba pool aastat tagasi. Nüüd on siis see kastiaeg käes. Pakin ja sorteerin, viskan ära ja püüan üht-teist laiali jagada, käib lõputu tants kastide ümber.

Olen lülitanud suuremad emotsioonid välja, nii kui ärevus peale tuleb (ma ei jõua omadega valmis!!!) hakkan otsast lihtsalt tegutsema ja ärevuseks ei jää enam vaba tähelepanu üle. Uinun rahulikult, kuni vastu hommikut ärkan peksleva südamega ja higistades, mõtted on juba unes hakanud kiini jooksma, kihutavad sabad seljas hullupööra võpsikusse. Vaatan kella - kell on pool kuus. Kurat. Mul on kella 8-ni aega magada, siis tuleb tihe ja kiire päev, enneaegu üles tõusmine tähendab kõige tihedamal päevaajal meeletut väsimust. Ja siis ma sunnin mõtted jõuga vaikseks, leban ja lõdvestun, kuni pool kaheksa vajub silm lõpuks kinni. Ärkan poole tunni pärast, nüüd juba tahaks edasi magada... Ärkan, tõusen, tegutsen, surun sundmõtted keldrisse ja varjan ärevuse tormamisse või muidu tegemistesse, kuni saabub järgmine varahommik...

Kuidas kassid oma uutes elukohtades kohanevad? Põrr tuleb meiega kaasa, jääb esialgu toakassiks, Tondu kolib Kõutsi juurde. Mismoodi eksponeerida Pärnu näitusi? Kujundus on meil veel täiesti tegemata... Ja sinna peaks ju veel ka mingid plakatid tegema, oh. Meil on eelmise nädala jooksul tehtud kuhi toorikuid, need ju vaja komplekteerida ka. Mida teha eelisjärjekorras, kas tormata näitusi kokku sättima (sellega on veel palju tööd) või keskenduda esialgu kastide maailmale? Mõlemate tähtaeg on samal ajal - nädala pärast. Ja see pole veel kõik.

Tasapisi hakkab tulema ükskõiksus. Väga vähehaaval. Et kui siia mõni puutükk või muu jubin maha jääb, ei juhtu sellest midagi. Mu mureallikas hakkab vähehaaval ära kuivama, lihtsalt ei jaksa enam muretseda. Kolm hommikut olen ärganud iseenda südamekloppimise peale, aitab küll.

Kolm päeva tagasi oli sünnipäev mu nooremal lapsel. Sellel sinisel. Pildil sinimustvalge kooslus Tonduga. Suurt sünnipäeva ei pidanud, ainult üks pisike kuklisöömine oli ema ja õe laste seltsis.





Aga aitab lobast. Kastõ pesujevõje, paelovõje i naelovõje ootavad.

Ps. Kõike ei saa kaasa kolida, sest tulevasse korterisse jääb omanike mööbel sisse. Osa mööblit (vanaisa tehtud laud ja kapp jms) saab sõbra juures hoiustatud, aga mõni jubin jääb ka üle. Kas keegi ei soovi väikse tasu eest kahte korralikku 120cm kušetti? 2 kirjutuslauda on täiesti tasuta ära anda. Ja külmkapp jääb ka täiesti tasuta üle. Kaasaegne Snaige, 144cm kõrge, 3/5 on jahekapp ja 2/5 sügavkülm (2 riiulit). Ja ümmargune kohvilaud diameetriga 80cm, kõrgusega 56cm. Köögikapid ka. Võibolla leian midagi veel, mida pakkuda/jagada.

*Täiendatud 2 tundi hiljem. Külmkapi, lauad ja köögikapid lubasin Kaarnale ära. Kušetid on veel saadaval. Ja täitsa vaba on peenest portselanist kohvierviis - 6 tassi, alustassi, koogitaldrikut, kohvikann, koorekann, suhkrutoos. Kibuvitsaõiedekooriga.

pühapäev, 19. august 2018

Paar lugu ja pidžaama


Peaksin praegu olema umbes kolmes kohas korraga ja tegema vähemalt viit asja. Selle asemel istusin korraks maha ja lugesin interneti läbi. Sõber oli jaganud jälle imelist leierkasti, tuju läks heaks, mõtlesin, et jagan teiega ka. No ja kui juba jagamiseks läks, jagan üht vana videot veel. 13 aastat tagasi Vastseliinas filmitud lugu, mina olen kaadrist napilt välja jäänud - muusika tegemine on raske, rohkem nagu meeste töö😀



Olen pakkinud, koristanud, mööblit lohistanud.
Kõige selle vahelt lipsasime Laglega korraks lasketiiru. Pole sinna ammu saanud, peale Eesti Meistrivõistlusi pole püstolit kätte saanudki. Ei saanud seekord ka, aga püssirohu lõhna sai nuusutada küll. Elvas (ja Võrus) toimus Euroopa Karikasarja etapp.
Tüüpilise naisterahvana vaatasin ikka meeste kerekujusid (laskesport on üks väheseid, mis ei vormi laskjaid kuidagi ümber - uisutajatel on tohutud reielihased, tõstjad üle kere jämedad ja tugevad, iluvõimlejad kleenukesed jne, aga laskesportlased võivad vabalt õllekõhtu kasvatada, kui tahavad). Ja rõivastust ka. Ülimalt positiivsena jäi silma Aserbaidžaani koondise dress, väga sümpaatsest materjalist, huvitavate värvikombinatsioonidega ja rahvuslike mustrikatketega pluusi külgedel. Üldmulje nagu pidžaamal. Igatahes tundis Ruslan Lunev ennast oma mõnusas pidžaamas nii mugavalt ja hästi, et nii laupäevase kui ka pühapäevase võistluse võitis pika puuga ära!* Prantslased, sakslased, poolakad, soomlased ja eestlased vaatasid talle ikka väga alt üles. Eile sai üks meie mees ka ikka medali. Peeter Olesk sai pronksi. Meie klubist Reijo ja Aivar olid ka tublid, aga siiski seekord mitte medali-tublid. Täpseid tulemusi ma peast ei mäleta, neid saab hiljem, kui protokollid on internetti saanud, laskespordiklubi lehelt üle vaadata. Absoluutselt vapustav oli näha, kuidas eilsel võistlusel aser kuuekümnest lasust 28 lasi sisekümned. Ma pole sellist asja varem oma silmaga näinudki.

Aga nüüd tuleb see klahvidega kast jälle käest ära visata ja tegelda järgmise pakilise tööga - ehtenäituse ettevalmistamisega. Olen siin ju vist juba kirjutanud - 2 nädala pärast avame Pärnus 2 näitust korraga. Enne seda on veel palju teha.

*Meie rahvuskoondise dressid võiks ka üle vaadata. Rahvusmustreid võiks ikka rohkem olla, me Laglega juba mõttes kujundasime kõik ümber - vöökirjalisteks ja tikandeid ja õllekapamotiive ja...

teisipäev, 14. august 2018

Veel üks objekt sai punkti

Võtsin viimastel päevadel lumehelbekese-sinilinnu kaasa, lapsest on ikka juba täitsa palju abi. Lihvis ja värvis ja. Laps oli väga tubli, ei sulanudki päikse käes ära.
Täna tegime lõpuspurdi, kõigepealt tõime suuremast linnast lõpetatava töö jaoks akrüülvärve, terrassiõlisid ja pintsleid juurde, möödaminnes sai Lagle omale uued kodudressipüksid (Sepa turg, 15 min - rekordaeg!) ja Alko1000-st pisut kuivaineid (tatraspagetid!) ja konserve ja kolimiskaste loomulikult ka. Ja oma tuhat aastat tagasi tellitud saefiltri tõin saepoest ära. Ja siis sain turu parklas sõimata, kuna autoust lahti tõmmates see puudutas naabri autot. Märki kummalegi autole maha ei jäänud, aga mällu jäi küll. Mitu head mõtet tuli tagantjärele, kuidas ma oleksin võinud vastata. Näiteks paluda alandlikult vabandust, et ma vääritu maamats julgesin oma tolmuse saani ust nii ägedalt liigutada, et lugupeetava kuldne tõld nüüd sellest alandavast puudutusest rüvetatud on vms. Sest tavaline vabandus ilmselgelt ju ei kõlvanud. Aga tühja sellest, ei jõua ma ka kõigi maailma tigedate meele järgi olla. Kaubad autos, uhasime Ulilasse. Tänaseks oli jäänud veel paar törtsu saagida ja veidi lihvida ning kogu värvimis- ja õlitamistöö.
 Lagle tegi enne õlitamist pilti väsinud kunstnikust.
 Teiselt poolt ka.

Praegu tundub, nagu ei oleks ma nende puudega õieti midagi teinud, ainult mõned väiksed graveeringud. Aga te ei kujuta ette, kui urrima kõva võib üks (või siin pigem kaks) vahtrapuu olla! Kooregi pidin puhtalt maha saagima, sellegagi oli turnimist ja vandumist, muust rääkimatagi. Mul polnud ju õigeid tellinguidki, ainult oma väike portatiivne piimapukk ja külamajast saadud laud (mille külge ma piimapuki kruvisin, kui vaja oli). Pikem puu oli ka selle torni otsast ikkagi üle pea.
 Õli ka peale määritud, ma ei osanud enam pilte valida, panin siia vaatamiseks kohe peoga.

Nalja sai meil tublisti, loodi ka mõni uudisväljend. Näiteks silma riivima. See on peaaegu sama, mis silma riivama, aga natuke hullem. Vrdl ka "torkab silma" ja "torkab silma välja".  Ning "supiga lakke ronima" tähistab skulptuuri kõrgeima osa (320cm) õlitamist.



Me olime nii tublid, et suutsime tööga ühele poole saada enne pimedat. Kasutasime ülejäänud valget aega ära ja seiklesime natuke ringi otsides, kas on ehk veel kuskil jäänud alles mõni rukkililledega põlluäär? Ei olnud. Küll aga oli Nõo vallas Voikal huvitav hoiatusmärk.

Sellega olekski praegu paras lõpetada.

Ps. Kui keegi teab lähikonnas (Lõuna-Eesti) mõnda rukkilille kasvukohta, kus neid veel korjata saab, siis võtan selle info tänuga vastu.

Pps. Ma juba eelmise posti alla kirjutasin, aga igaks juhuks kordan üle, et leidsin kuuse. Praeguse seisuga jään veel ületalve siia linna. Ägedama kolimisega ei ole veel alustanud, aga küll ma jõuan.

teisipäev, 7. august 2018

Ärakargaja

Mida teha, kui elulained kipuvad üle pea kokku lööma? Või kui on nii hirmus kiire, et ei ole enam aega nina ka nuusata? Siis tuleb korraks kõigele selg pöörata ja ära käia. Mõtteidu suvel üks väike trett Saaremaale teha oli juba kevadel idanema pandud. Vahepeal hakkasin küll kahtlema, kas see mõte on mõistlik, aga hääd sõbrad lükkasid takka ning saigi käidud.

Matk algas laupäeval Kamaris kuke skulptuuri avamisega. Külapidu oli äge, programm tihe ja õhtusele simmanile me ei jäänud.



























Eesmärgiks oli külastada tädi, ainukest, kes mul veel alles on ja kuna tädi sünniaasta on 1925, ei ole külastamise edasilükkamine enam kuidagi mõistlik. Mulle küll väga meeldiks, kui ta elaks sama vanaks, kui legendaarne Jeanne Louise Calment, aga selle peale ei või kindel olla.

Laupäeva õhtul maandusime Saaremaal Ratlas, poole ööni sai tädilastelastega saunatatud ja maast-ilmast räägitud. Pühapäev kulus poolele saarele tiiru peale tegemiseks. Pilte sellest reisist ei teinud, ei tulnud meeldegi. Pärsama surnuaed ja esivanemate hauad, Panga pank (irmsasti turiste täis), AlGusti suvituspaik Saka, Tagamõisa poolsaar liivarannaga ning sooja mereveega ja teistpidi Undva, Suuriku ja Kuriku pangaga ja sealse kivirannaga, üle mere Ojamaalt suurejooneliselt loivav, kauguses sähviv äiksepilv. Suuriku panga parkimisplatsi läheduses rannas on üle mõistuse suured pooppuud, müstilised tünjad tüved justkui muinasjutust. Vaatan siin pilte, millele olen peale jäänud ja tabasin, et ma olen ise üsna sama kujuga - sama madal ja tünjas, nagu need pooppuud - küllap sellest see hingesugulus Tagamõisa poolsaare kirderannaga ning igatsus sinna ikka jälle tagasi minna.

Omaette põnevaks tegi reisi pisematel külavaheteedel-kitseradadel keerutamine, Kõutsi buss oli selleks parim sõiduriist. Tee oli nii kitsas, et korra sai Lagle läbi lahtise autoakna oksaga vastu pead ka. Tahtsime ka Viidumäelt läbi põigata, aga kaardilugeja (mina) looderdas ning panime kogemata teist teed. Tagasi ka ei hakanud pöörama, tegime selle asemel hoopis haagi Karujärve äärde ja täpselt pimeda ajaks jõudsime Ratlasse ööbima tagasi (ja ega siis suurt trassi ei saanud minna, ikka läbi Uduvere uinuvate heinamaade). Reisi alguses oli mingi ähmane mõte, et jõuame Sõrve ka, aga need suvepäevad on ju nii armutult lühikesed - Sõrve lähme järgmisel korral.
Pühapäeval meenus lõpuks fotokas, tegime Rebaste õuel mõned pildid ka. Maja on muinsushuvilisele tõeline maiuspala - keskel umbes 200-aastane rehetuba koos ürgse leivaahjuga, rehetoa kõrval "kõigest" pooleteistsajandised kambrid. Rehetoas nägin ka ema juttudest tuttavat rennikapit - rend on saare keeli laud ja rennikapp laud, mille all kapp nõude hoiustamiseks (mitte sahtlid, ikka lausa ustega kapp). Tädi majas on kõigele lisaks veel maa-alune slepe, mis viib pliidi juurest läbi uksealuse korstnasse. Tädi jutu järgi pole iial tõmbega probleeme olnud. Eks seal ole neid mälestusväärsusi veel, ma pole kõike avastanudki.


 Hullumeelne pirnipuu, Lagle on mõõduks juures.

 Minu kõige armsam tädi. Oh oleks mul ka neid geene, mis lasevad elada pika ja rikka elu ning olla veel kõrges vanaduseski niisama terane, arukas ja armas memm.
 Ait, millel ma mäletan veel paarkümmend aastat tagasi sammaldunud rookatust. Nüüd on roog kaetud eterniidiga.
 Meie öökorter, Audi 😀

Lagle pakib asju tagasisõiduks. Kuudis ta ikkagi ei sõitnud, lubasime tüdruku kabiini ☺
 Imeline auväravaline õunapuulõikus.
Lagle on salaja pilti teinud Puhtu laiul. Tegime seal tagasiteel spontaanse peatuse.


Planeeritud peatus oli Pärnus, käisime täpsemalt pinda kaardistamas ning kuupäevi ja kellaaegu kokku leppimas uues näitusekohas. Septembris tuleb meil seal paralleelselt 2 näitust, üks raamatukogus ja teine Pärnu Käsitöö Salongis. Nüüd on vaja nendeks uuteks näitusteks ette valmistuda, samal ajal ei tohi ära unustada kolimist (tähtaeg on augusti lõpp), Ulilas on skulptuurid lõpetada, Põltsamaale tuleb puukuju kavand saata, tööl peaks ka käima ning ehitust ei tohi ära unustada. Ja akvaarium Muhedikupapa juurde kolida. Aga küll kõik saab.

Ps. Hetkel ei ole veel selge, kus ma kuu aja pärast resideerun. On mõni variant, hetkel ootan üht vastust, asi ei ole mitte lootusetu. Eks ma annan jooksvalt märku, kui koht on otsustatud.

---

Lisatud pool ööpäeva hiljem. Vastus on tulnud, korter, kuhu kolida, on olemas. Vähemalt üks mure vähem. Mis ei tähenda, et nüüd elu lihtsaks läheks - kolimine on saatanast ja raiskab hirmsasti aega. Aega, mida mul on niigi vähe. Ega`s midagi, tuleb ajakangast kuidagi pikemaks venitada või laiemaks kududa või...

neljapäev, 2. august 2018

Tunneli lõpus paistab valgus

Hetkel ei ole veel päris kindel, mis see on, kas leegiheitja või rong, aga mürin on juba kuulda.

Täna sõlmitakse ostu-müügi leping selle maja peale, milles ma korterit üürin*. Uusi omanikke ma pole veel näinud, seega on vestlus teemal, mis ajaks ma pean ruumid vabastama, kas tähtaeg on eile või üleeile, pidamata. Kõigele lisaks ei ole veel õrna aimugi, kuhu ma siis otsekohe kolin. Mööblitükid (võtan kaasa vähe, eelkõige vanaisa tehtud mööbli), jah, nende asjus on seis pisut selgem - saan sõbralt pisut laopinda. Aga kuhu ma kolin iseenda ja oma kaks suurt, aga siiski veel koolis käivat last? Kõigele lisaks olen ma kooner. Mitte ei taha minna kogu krempliga ühetoalisele pinnale, mille eest peaks maksma üüri 200.- . Kui tahta kahetoalist, oleks hinnad juba alates 260-st (pluss kommunaalid). Meenutagem, et ma saan palgatööl miinimumpalka ja pean maksma ka poja ühikaüüri, lisaks meie kõigi toit, riided jms igapäevased elamiskulud. Jah, olen teinud mõned suuremad skulptuurid ja saanud nende eest raha. Jah. Aga kui ma selle otsekohe üüriks ära maksan, mis perspektiivi on mul siis üldse oma elu edasi edendada ja parandada? Praeguses veeta ja WC-ta üürikas olengi ju olnud ainuüksi väga odava hinna pärast. Taga tallu ju ka otsekohe kolida ei saa, ehitus- ja remonditööd on veel väga pooleli ja hetkel pole lihtsalt ruumi.

Aga aitab nüüd sellest. Küll ma selle tihedamate okstega kuuse ikka leian, kus all ma niikaua kükitada saan, kuni ehitustööd lubavad oma katuse alla kolida. Muidugi - kui te teate siinkandis mõnda sobivat ja odavat kuuske, andke aga julgesti märku! Väga kaugele kolida ei ole mõttekas, sest siis on tütrel kooliskäimine raskendatud ja mul tööl- ja ehitamaskäimine samamoodi.

Eile sai Kamari kukk paigaldatud, pilte ma teile enne ei näita, kui skulptuur avatud. Avamine on sel laupäeval, 4. augustil kell 13.00 Kamari seltsimaja õuel. Ühtlasi avatakse ka minu pisike joonistusnäitus.

Täna lähme Tallinna Botaanikaaeda oma näitust maha võtma. Järgmine võimalus meie ehteid ja muid vidinaid näha on septembris Pärnus (kui see rong tunneli lõpust meid enne laiaks ei sõida).

*Kunagi kevadel kirjutasin, et tähtaeg on 1. juulil. Nondest ostjatest ei saanud asja, nüüd siis leiti uued. Olen jõudumööda oma kola kokku pakkinud, osa juba äragi vedanud, aga kuna sihtkoht ei ole veel elamiseks valmis, lootsin veidi ajapikendust No sain, natuke, aga siiski liiga vähe. Oh. Ma nii lootsin, et ma ei pea kolima kuhugi suvalisse ajutisse vahepeatuskohta, aga vist ei jää muud üle.