Reede, 30. detsember 2011

Tagasivaade

Aastanumber hakkab vahetuma. Seega oleks kena jälle meelde tuletada, mis siis kõik juhtunud on...



  • Esimest korda elus sain täiskohaga tähtajatu lepinguga tööle. Nüüdseks on see küll vabatahtlikult-sunniviisiliselt (loodetavasti ajutiselt) osalise tööaja peale kärbitud.

  • Esimest korda elus käisin psühhiaatri juures. Tunnistas mind enam-vähem normaalseks (või ei julgenud öelda, mida tegelikult arvab).

  • Elu kõige jubedamad masendushood jäid möödunud aastasse - sellega olen suutnud tunamullust edastada! Nende masendushoogudega kaasneb veel nii mõndagi enneolematut, aga kõike ei pea ka üles kirjutama.

  • Toimus esimene väike (aga sügav) kokkupuude aroomiteraapiaga.

  • Esimest korda elus olen lubanud endale olla väsinud. Sellega on kaasnenud spontaanne süütundeta puhkamine ja - hämmastaval kombel on unetunnid kokkuvõttes koguni vähenenud!

  • Olen saanud juhtida mõnda enda jaoks uut (ka harjumatute gabariitidega) masinat. Raivo kollase veoautoga viina järele minek on ikka rõõmsalt meeles...

  • Maalisin oma elu vist siiani olulisima maali - 8 kuud võttis aega. Mari tunnistas selle ka minu parimaks tööks.

  • Esimest korda elus nägin unes maja, mis mulle meeldis... Siiani on unedes olnud majad, mis on kas imeliku planeeringuga, lagunenud sarad, ehitusjärgus või muidu absurdsed labürindid. Nüüd siis jõudis hing vähemalt unes koju. Maja asus Detsembri tänaval, numbriks 30 nov.

  • Esimest korda elus ma tunnistan endale, et ma vihkan kedagi. Siiani ma pole endale seda tunnet kunagi lubanud.

  • Mitmeid ilusaid, toredaid ja häid kohti külastasin ka esimest korda. Kurjavaimu kivi ja Heavaimu kivi näiteks, aga ka Karja ja Pöide kirikuid. Veel sai möödaminnes nähtud ka Tsõdsõpersemäge ja Juudijõõratustki. Eks neid kohti ole veel.

  • Esimest korda mu elus kasvas mu laps minust pikemaks! Teine ähvardab sama teha juba uue aasta esimesel poolel. Jalanumber on mul meie peres nüüd kõige väiksem (kui kassi mitte arvestada).

  • Esimest korda elus olen mullusest lumest ikka veel nii tüdinud, et ei oota seda üldse, kuigi aeg oleks juba käes.

  • Nii vara (aprillis) pole ma looduslikus veekogus ka veel ujumas käinud.

  • Mis siis veel...? Esimest korda elus käisin võõraste meestega saunas... ...oot... ei, seda olen ma varem lugematuid kordi teinud. Esimest korda elus on mul oma kodu... oot... ei seda pole mul kunagi olnud, ka sel aastal mitte... Esimest korda elus sain siilipeaga blondiiniks... ei, see on ka juba varem olnud, ja mitte vähe... Ei tulegi nagu meelde rohkem...
Kokkuvõtteks võib öelda, et aasta on olnud sitem, kui ükski teine*, aga lõpuks olen suutnud saavutada siiski mingigi tasakaalu ja hoian sellest kümne (kahekümne?) küünega kinni, et ma ikka suudaksin tunda rõõmu sellest, et päike paistab ja et süda lööb.



Las vana aasta läheb pauguga, et uus ja hullem... ei, jälle valesti sai, et uus ja helgem tulla saaks!

*See aasta, kui ma hakkasin oma laste isast lahku minema, otsisin meeleheitlikult korterit ja tundsin, et ma suren ära, kui mingit lahendust ei leia, oli ka üsna sitt. Aga - selle uskumatult kehva ja lootusetu aja järel keeras elu ette teise külje. Kas ka seekord? Eks aeg näitab...

Esmaspäev, 26. detsember 2011

Uus aasta

Maarahva järgi on uus aasta juba käes. Kolm päeva pööripäevast on päike veel pesas, neljandal on silmanähtavalt sentimeetrikese pikem - see ongi uue aasta esimene päev.

Vanaasta õhtul käis meil möödaminnes ka eriti uhke maskiga sokk Sõukand. Oli oma perega teel maale. Sokk soovis majarahvale, et ikka tõuseks ja et õigel ajal lahti läheks jne. Kõrvalt õiendas soku-proua Mari: "Mis ma sulle ütlesin?! Tuleb öelda, et majandus tõuseks!" No mina jäin igatahes igasuguste soovidega rahule.

Käisin, nagu ikka, surnuaial kallitele kadunukestele küünlaid süütamas. Sellega üldiselt jõul minu jaoks ka piirdus. Uhket lauda ei teinud, sest kõigepealt pole mul selleks ruumi, teiseks - kellele? Lapsed on mul söögiga ikka veel üsna pirtsakad, nii et ma ei hakanud üldse rabelema. Ja pealegi oli Lagle haige, palavik ja süda paha - kõik, mis sisse oli läinud, tuli sama teed tagasi. Õhtul hiljem lugesin Vigala Sassi raamatust vanadest aastavahetuskommetest.

Järgmisel päeval käisin õe sünnipäeval, mis oli tavaline sünnipäev - kartul, pikkpoiss, pasteet, salat, kook, vein, kohv, morss ja suurel hulgal mittemidagijuttu. Õemees oli eelmisest päevast veel purjus, mingi puru silmas juba teist päeva ja pool aega kulus selle peale, et teda veenda silmaarstile minema... Kõva mees, nagu ta on, enne laseb silmal välja mädaneda, kui arstile läheb. Tähtis saab ka olla - kõik saavad talle tähelepanu osutada ja tema saab ülbelt abist keelduda.

Täna oleks mu isa sünnipäev olnud, 82 aastaseks oleks saanud. Ja mälestused muutuvad järjest leebemaks... Aga kui ta elaks, kiruksin tema kangekaelsust vist samamoodi, nagu praegu õemehe oma. Huvitav, mida ütleb see mu enda kangekaelsuse kohta? Üldiselt olen ma ju leebe inimene, aga... on üks asi, mida ma absoluutse kangekaelsusega edasi ajan. Hoolimata sellest, kui head või halvad on perspektiivid, kui jabur ja võibolla isegi rumal see kõrvalt paista võib. Eks igaüks läheb lolliks omamoodi. Lubatagu mul siis loll olla.

Reede, 23. detsember 2011

Tali tuli

Tali tuli täpselt nii, nagu ma ootasin, isegi paremini. Hommikul pühendasin paar tundi sellele, kes hingele kõige lähemal - telefonigi jätsin kuuldeulatusest välja. Siis tegin ühe väikse kirjatöö ja sain selle eest pisut rahagi. Pärast saime Mariga ja lastega koguni Taevaskojas käidud.

Need valgused pilvekihtide vahel, need värvid, see vaikus... Imetlesime sõidul esimest härmatist põõsastel ja saviseid liivaseid pruunitriibulisi põlde. Metsad magasid, Ahja vulises uniselt ja Emalätte juures nägime mäeveert pidi hanereas tulevat tõrvikutega päkapikke. Tegelikult oli see siiski giidiga ekskursioon, kuulasime isegi natuke giidi juttu. Suures Taevaskojas sõime väikse piduliku eine ja tagasitulles oli juba päris hämar - Emalätte koobas oli sinnajäetud küünalde valguses imeilus... Talvemuinasjutt. Lumeta, aga ega seda lund peale möödunud aastat tahagi.

Pööripäeva järgi võib ennustada järgnevat perioodi - kevadise pööripäevani järelikult. Mul on hästi - tegevused sujusid, tegelesin ainult nende asjadega, mida ise kõigest südamest tahtsin ja hing on rahul.

Ega ma teilegi muud soovida oska, kui et hing rahul oleks!

Pühapäev, 18. detsember 2011

Koorikroonika

Kontserdid on selleks korraks möödas. Ilus oli, kõigepealt kontsert lastekodu heaks - hea eesmärgi nimel on ikka hea laulda. Ja Chalice oli ka hirmus armas, ei ühtki traditsioonilist jõululaulu, väga värskendav. Osa Elva pensionärkonnast oli küll kahjuks üsna ebaviisakas, astusid poole kontserdi ajal minema... Kui palju annetusi koguti, ma veel ei tea, aga Elva linn lubas lahkesti puuduva osa lisada. Seda küll alles uuel aastal... ja kui järgmisel päeval summadest oli juttu olnud, öeldi, et korjake veel, puuduv osa on liiga suur, nii palju linn anda ei saa! Noh, nagu ikka, hea mees, kes lubabki ja veel parem, kui lubatust natukenegi täidab! Selle koha pealt on Elva linn nagu Joosep Toots koolipõlves...

Põltsamaal laulsime eile. Kui enne oli olnud natuke kahju, et meil selle jõulu ajal ühtki kirikukontserti pole, siis sealse kultuurikeskuse saali imeline akustika oligi peaaegu nagu kirikus. Pärast istusime kohaliku kirikukooriga veel koos lauda ja jõudsime võistu lauldagi. Pisut kahju on, et nii vara ära tulime, pidu oli just tuure üles võtmas... Aga mis teha, ma isegi pidin hommikul veel tööle jõudma. Loodetavasti saame Põltsamaa kirikukooriga veel midagi koos teha - hoolimata sellest, et meie koor üldiselt paganatest koosneb, tekkis päris vahva sünergia.

Mulle aga alkohol ei sobi. Pakuti, võtsin, mingi hetk oli isegi hea, sain hääle niiviisi lahti, nagu väga ammu polnud olnud - enda hääl tundus lausa võõralt sügav, selge, puhas, isegi võimas. Kuidas see kõrvalt kostis, seda ma siiski ei tea. Aga mingist mõistlikust kogusest läksin üle, nii et pärast ei saanud hästi magada - halb oli - ja kurvameelsus kippus peale.

Kokkuvõttes võib kontserdid lugeda siiski kordaläinuks.

Reede, 16. detsember 2011

Jõulu poole

Kasutasime eile kurjasti ära meie asutuse bussi. Ette oli nähtud sõit Võrru (või Munamäele), et viia tagasi Olevi pildid siit näitustelt. Ja meie, röövlid, käisime ikka ära ka Tammetsõõris... Terve päeva kallas vihma, tuul tahtis meid maamuna pealt minema pühkida, aga selleks hetkeks, kui sinna jõudsime, jäi vihm järgi, tuul vaibus, pilvede vahelt paistis tiba sinistki! Õnnis hetk, kaunis koht, vaikus ja rahu.

Ja ega me siis sellega piirdunud, käisime ära veel ka Vastseliinas, Hannese perel külas. Niivõrd sooja tarekest annab otsida. Jäme palk, kuivatatud sammal palgi vahelt paistmas, laiad õlitatud põrandalauad, maakividest ja vanadest tellistest kamin... Kaminas küpsetasime vorsti, rääkisime maast ja ilmast, vaatasime väikest Jaagupit (juba 7-kuune!) ja jõul imbus vaikselt hinge. Ei mingeid tilinaid ega vilkuvaid tulukesi, ainult kaminatuli ja mõned soojad inimesed, muud pole vajagi.

Täna käisin Kassinurmes, ühe projekti jaoks oli vaja Kassinurme kaart koostada. Ja puusse lõigata (see saab olema järgmise nädala töö). Nii et enne jõulu on lootust ka natuke raha teenida, seega on lootus pääseda vähemalt võlamasendusest. Jõulud ei tundugi enam nii hullud, nagu veel mõni päev tagasi. On lootust see aeg terve nahaga üle elada.

Teisipäev, 13. detsember 2011

Parem Hilja...

...kui mitte kedagi. Olete kõik oodatud homme (14.dets) kell 18.00 meie kontserdile Elva kultuurikeskusse Sinilind! Nimelt on Elva Väikelastekodul hädasti sõidukõlblikku bussi vaja ja me kogume selleks kontserdi abil raha. Teiseks esinejaks kontserdil on Chalice.

Laupäeval, 17.dets. kell 17.00 on meil aga Põltsamaal ühiskontsert Põltsamaa kirikukooriga. Plakati leidsin Põltsamaa kultuurikeskuse kodulehelt. Natuke naljakas oli, mida Tallinna poole, seda vähem vist teeb vahet kõigil neil Lõuna-Eesti kolgastel, oli see nüüd siis Konguta või Kambja, mis vahet seal on...?

Lühis

Ma peaksin praegu oma armast töökohta kaunistama. Vaatan panipaikadest välja toodud kaste kuulikeste, karra, tulukestega ja juhe on juba koos. Käkerdasin valmis ka paar krässi tööleti kohale, võibolla oleks olnud targem kartulitest putru keeta, mitte toppida neisse pohla- ja mustikavarsi... Aga ega kartulitega midagi juhtu, ainult kuivavad pisut, kui vaja, saab eelleotamise abil need jälle pudrukõlbulikeks! Pisikese mustikavarrelisandiga eksootiline jõulukartulipuder? Miks ka mitte! Natuke sammalt garneeringuks ja.

Andke armu ja ärge sundige mind enam midagi kaunistama, las ma magan...

Kas ma tohiksin panna praegu silmad kinni ja ärgata alles kusagil... märtsi lõpus?

Üleüldse on selline tunne, nagu läheneks mingi eriline katastroof, mis tuleb lihtsalt kuidagi üle elada... Viimastel aastatel on jõul tulnud eriliselt räige masendusega, püüan seda ennetada ja tekitada koju võimalikult kohustustevaba ja ootustevaba aja, et ma võiksingi lihtsalt magada ja kui magada enam ei jaksa, siis raamatuid lugeda ja oma elust mitte midagi mäletada. Eriti ei taha ma mäletada möödunud jõulude kurbust ja ahastust. Ja veel ei taha ma mäletada, et ma elan jätkuvalt pommi otsas - oleme naaberüürnikuga pikalt lärmi löönud elektrisüsteemi viletsuse üle, on kohal käinud isegi mõned elektrikud (kes ei ole millegipärast ikkagi midagi välja vahetanud), kuni nüüd mõni päev tagasi jälle elekter ära läks, tuli Eesti Energia elektrik ja ütles, et asi on nii ohtlik, et ta peaks meile trahvi tegema! Ropendada tahaks. Kasutades kõiki sõnu, mida ma tean ja siis veel neid ka, mida ma ei tea.

---

Majas on ööbimas mingid müstilised töömehed, ma pole ammu nii purjus inimest näinud... Venelane ka veel. Mitte midagi ei saa aru, mis ta räägib... Õnneks on tal kainem ja kõnevõimelisem seltsimees, see siis tõlgib purjus vene keele kainesse vene keelde. Issanda loomaaed on kirju! Kuidas nad üldse tööd teha suudavad, aru ma ei taipa, üks tüüp ei suutnud õieti püstigi seista. Täna pidi tal naine siia tulema, huvitav, kas see parandab olukorda või teeb hullemaks?

Mille peale meenus läinud nädala väsitav öö, kui ühed teised töömehed, üldiselt eestlased, aga noored ja lõbusad, hoidsid mind öö otsa jalgel - saunatada oli vaja ja juua ja haliseda - üks oli kusagil libastunud ja selja ära kratsinud ja ei saanud enne kella 3 öösel magama (ohkis ja ähkis, nagu hakkaks sünnitama - küsisin, kas põrutas ära - ei, kriimustas...) ja teine ärkas just siis üles ja hädaldas, et selg valutab, ei saa magada, vistrik on keset selga, nii valutab... No ma ei või. Ma pole nii haledaid mehi veel näinud. Oli juba vahepeal tahtmine öelda, et kui lugu nii hull, võta valge lina ümber ja hakka linna poole komberdama, surnuaed ei ole kaugel! Aga see ei oleks vist viisakas olnud. Vahet pole, kui nõmedad nemad on, mina võiksin ikka ju viisakaks püüda jääda - üldiselt peetakse viisakust selle ameti juures siiski tarvilikuks. Eks ma siis ropendan mõttes.

---
Jõudis siia joodikust töömehe naine. Nägi välja veel hullem, kui mees, aga vähemalt püüdis olla viisakas ja räägib täiesti dešifreeritavat eesti keelt. Öö on veel ees...

Mis on inimestega juhtunud? Üldiselt on nad siiamaani ju kenad olnud? Kuhu on need kenad inimesed kadunud ja miks siia saadetakse nende asemel igasugust kõntsa? Töömees tuli lällas ja haises leti taga pikalt ja seletas, kui hädasti neid ikka siia Elvasse ühte tehasesse midagi parandama vaja oli, aga kuidas nad ei saanud täna üldse tööd teha, sest "puhata" oli vaja. Ma ei kujuta ette, kui väsinud nad veel peale seda puhkamissessiooni võivad olla...

Mina tahan ka puhata, eriti tahan puhata nendest tüüpidest siin. Ilma igasuguse alkoholita, lihtsalt magada-magada-magada ja näha und, kuidas ma hilissügisel kõnnin mööda metsateed, nopin ja söön maasikaid. Nii nagu täna öösel oli.

Laupäev, 10. detsember 2011

Pimedamaks

Hirmus pikad vahed jäävad kirjutamisele... Elus olen ikka. Vahepeal põdesin talveund (peale väsitavat töö-ööd magasin praktiliselt 2 päeva ja ööd maha).

Ja siis oli väga ergastav õhtu väikses naiste ringis aroomiterapeudi juures, väga, väga huvitav oli. Nagu oleksin korraks kusagil päris ära käinud, nägin (haistsin?) minu jaoks täiesti tundmatut maailmanägemisviisi. Ja sain sealt kaasa just praegusel hetkel mulle sobivaima naturaalsete eeterlike õlide baasil lõhna. Kummaline kogemus oli see, et kui astun sisse parfüümipoodi, nuusutan paari lõhna ja juba hakkab süda läikima ja võibolla tuleb peavalugi, siis seekord sain ju ometi hüperdoosi (ligi 4 tundi!) erinevaid tugevaid lõhnaaineid ja - korraks võttis pilgu uduseks, aga pärast oli hämmastavalt selge ja kerge olemine, ei mingit mürgitust! Küllap on põhjus ka selles, kui keemiline või naturaalne lõhnaaine on. Lõhnamaailm on lõpmata paeluv, kuidas erinevad lõhnad äratavad erinevaid mälestusi, erinevaid emotsioone, lõhnamälu öeldakse inimesel üks parimaid olevat. Minagi käisin ära oma varases lapsepõlves, ammuunustatud emotsioonides, mälupiltides. Väga värskendav. Iga sellise kogemusega tunnen, et saan tagasi tükikese iseendast - eks elu jooksul ole neid killukesi küll pudenenud, küll rebitud, küll unustatud maha... Hakkan tasapisi inimeseks tagasi saama, viimase aasta jooksul on mul õnnestunud ennast mõned korrad päris ära kaotada, nüüd tundub, et hakkan tagasi jõudma.

Ilm läheb iga päevaga tuntavalt pimedamaks (isegi värske lumekirme ei aita), talvine pööripäev ei ole enam kaugel. Pööripäeva vastu pole mul midagi, küll aga jõulude vastu, mis ootab mind nagu koletis, kes tahab pigistada minust välja viimase ja siis ikka lõpuks järelejäänud räbaladki nahka panna. See oli viimati 15-20 aastat tagasi, kui ma jõuludest täiega rõõmu suutsin tunda. Nüüd on see aeg nagu ränkraske kohustus täita igasuguseid ootusi (lastele kooli kingipakid, sugulastele - sõpradele kingipakid, lastele kingipakid, kohustuslikud peod, kohustuslikud jõulukaunistused nii tööle kui koju, kohustuslik rõõm sellest, et ma kohustuslikus korras pean oma naba paigast rühmama...). Mitte keegi ei võta mult jõulude puhul kohustust maksta üüri, maksta elektri eest, maksta muusikakooli eest, osta lastele talvesaapaid (lapsed kasvavad nagu loomad! isegi Lagle jalad on juba minu omadest suuremad!)... Huvitav, kas kunagi tuleb aeg, kui ma suudan jõuludest sama siiralt rõõmu tunda, nagu kunagi lapsena (nääridest)...? Minus tekitavad iiveldust kõik hullumeelselt vilkuvad tulukesed, tõmblevad elektrilised päkapikud, juba praegu raadiost tulevad jõululaulud.

Hingan sisse oma kuuse-magusa apelsini-vanilje-tolu balsami segu ja loodan, et koletis nimega "(kaubanduslikud tsiviliseeritud) jõulud" ei saa mind kätte. Ma oleksin nõus selle elaja maha laskma. Ja jätma alles korraliku pööripäeva.