Kavandid

Armas klassivend Jaak kantis pdf-id millekski söödavamaks, panen kaks kavandit üles.

Mari* joonistatud, esimesel pildil väravasambad (istumisõnarustega) ja teisel tagasihoidlik mööbel lavale, esineja jaoks.

 

Ülejäänud pilte saab näha alates homsest Elva raamatukogus ja piltide põhjal valmib toodang 1.-4. mail. Kujudest tuleb Tartumaa Tervisespordikeskusse avalik auditoorium.

 

Olete oodatud!

 

*Passis nimi Mariina Tiidor.

Sahmerdaja

Kiired ajad. Tulevast kolmapäevast algavad siin puupäevad. Sel korral on kõik kuidagi eriti viimasele hetkele jäänud, me polnud veel kuu aega tagasigi päris kindlad, mitu inimest kutsuda saame (rahastajad venitasid oma jah-sõnade ja numbritega) ja kolm nädalat tagasi otsustati tõsta metsatuba (mille jaoks me kujusid-pinke hakkame tegema) linnametsast siia lasketiiru territooriumile. Mis tähendas, et alles eile öösel me lõpetasime Mariga uute ideekavandite joonistamise - vanad olid mõeldud teise kohta ja sellisena siinsele maastikule nii hästi ei sobinud. Milleks kavandid, küsite ehk, igaüks on ju ise nii lõpmata suur kunstnik? Aga sellepärast, et meil on vaja terviktulemust, mitte kümne skulptori eklektikat. No ja nii targaks oleme nende aastate jooksul küll saanud, et teame, mille tegemine kellelgi just kõige paremini välja tuleb ja nii me ka ette joonistame. Igatahes on siia oodata (avamiskuupäev on veel määramata) kaunist metsatuba, mis on skulpturaalsete metsa (looma-, taime-) teemaliste pinkidega vabaõhuauditoorium - kontserdisaal. Meie Mariga teeme ka kumbki 3 pinki. Arvata on, et saame veel tükk aega "peale tunde" siin käia, talgute 4 päeva jääb ikka väga lühikeseks, kui samal ajal on ka teistega suhelda vaja, näpuga joonistel järge ajada ja. Ega me pole kumbki ka talv otsa saagi kätte võtnud.

Metsatoa kavandid paneme homme või ülehomme Elva Linnaraamatukokku näituseks üles, linnarahvas võiks ometi teada, mis on sündimas. Näitus jääb avatuks mai lõpuni. Panen siia ka ühe Mari joonise - see on üks hullumeelsemaid kavandeid, laud ja 2 tugitooli lavale esinejate tarvis.

---

Pagan, see on pdf kujul, ma ei oska ümber teha ja blogger keeldub seda vastu võtmast... Teil tuleb näitusele tulla... Või, veel parem, siia saagijaid (ja mind!) vaatama. Me oleme siin puru tekitamas esimesest neljanda maini.
---

Homme lähme Marile saagi ostma, ülehomme tuleb mul matkahooaja avaüritusel jälle matk teha (Väike Väerada ikka) ja arvatavasti pühapäeval nokime Mariga saagijatele ja sponsoritele meeneid teha. Esmaspäeval olen tööl, teisipäeva õhtul saabuvad esimesed kujutegijad kohale...

Kaaren, mul on sulle reserveeritud paar tunnikest kas homme, ülehomme või pühapäeval. Nii kiire mul ka ei ole, väike mudimine oleks meeldivaks vahelduseks, käed juba sügelevad.

Karsumm!

Esimene ujumine tehtud. Viimastel aastatel olen ikka üsna vara vette saanud (aprilli viimased või mai esimesed päevad), aga selle aasta soe ja varane kevad kiskus juba eile, 20.aprillil Elva jõe kuumadesse voogudesse hullama. See on rekord.

Lugu ise oli nii, et mulle pakuti võimalust osaleda kanuumatkal. Otsisin endale kaaslase (Mari) ja - jõele! Kanuu oli - nagu Mari tabavalt kirjeldas - külmkapp, mis on meie kitsa ja käänulise jõe jaoks liiga pikk ja raskesti manööverdatav. Ja mul on jalgrattasõidust loll komme ennast kurvis kallutada (mis selles ebakindlas kanuu-kapis ei ole kõige targem mõte). Esialgu saime üsna kenasti hakkama, otsisime mööda luha jõge taga ja mõni kord saime isegi pihta. Üks kanuu seltskonnast käis ümber juba esimesel veerandil. Sahmisime edasi, saabusime Elva linna piiridesse, jõgi ei lainetanud enam järvelaadselt vaid hakkas tasapisi ühte kiirevoolulisse sängi koonduma. Möödusime mitmest sillast, küll alt, küll kõrvalt. Kõige lahkem sild oli raudteesilla kõrval olev jalakäijate sild, see, mis Peedu kergliiklusteed kannab, teate küll. See oli tihedate sammaste otsa pandud ja me panime ühele sambale otsa, paat läks risti, jõgi ründas küljelt - jaaa - erakordselt aeglaselt mööduvate sekundite jooksul  - kummuli! Hurraaa! Kõigepealt võttis külmašokk hinge kinni, mul oli terve sekund tunne, et olen vee all. Siis jõudis kohale, et ma ei pea pinnale rabelema, mul on ju vest seljas. Kummikud olid number suured ja kadusid jalast. Rabelesime kaldale, naersime nagu loomad, instruktor kutsus meile raudtee ülesõidukohale auto järgi (küll me olime targad, et oma vettkartvaid vidinaid matkale kaasa ei võtnud!). Mina kiitsin, et küll on hea, mul kaks paari sokke jalas. Mispärast, küsis kutt. No siis on pehmem astuda, autoni on oma paarsada meetrit. Instruktor jätkas jõematka, meie paterdasime kohtumispaigale, auto tuli, vedas meid lasketiiru, kus meid ootas köetud saun...

Kevad on käes.






Siin me suplesimegi. Pilt on pärit killuvabrikust.

Irmus armas ehk kevad südames

Ma olen armunud. 2,8 kg, pikimootoriga, minimaalse vibratsiooniga, ergonoomilise kujuga, profitööriist...


Kas pole armas? Nii nunnu... Maamessil käisin ja seal kohtusime. Peentöödeks ja viimistluseks ideaalne. Vajadusel saab ka ripsmepikendused eemaldatud ja geelküüned kujundatud. Võtad tööriista kätte ja süda sulab... :) Naiste värk, eksole, naistele ju meeldivad toredad asjad, nagu õmblusmasinad, juukselõikusmasinad, köögikombainid, pesumasinad, mootorsaed... Ahhh!

1. mail algavad Elvas puupäevad. Selleks korraks ma seda nunnut asja endale veel ei saa, aga ükskord kindlasti.

Ps. Esimese liblika nägin eile hommikul ka ära, kollane oli.

Rütmid

Kuidas saab rütm trummi sisse? Aga inimese sisse?

Roosa rihm

Kassijaht naaberkrundil on alanud, pidi ehk umbes 10 päeva kestma. Selleks, et mu looma kogemata jahtima ei hakataks, olin sunnitud vaesele Põrrile kaelarihma panema. Roosa. Lilledega. Muud ei olnud siin Elva nimelises külas saada. Pitsiline oleks veel hullem olnud, pealegi oleks ta pitsid kohe küünte abil ümber kujundanud. Põrr väljendas algul kogu oma olekuga äärmist põlgust ja ropendas kehakeeles põhjalikult (näoilme ja sabajõnksude abil). Aga mis tal üle jäi, pidi üsna ruttu kohanema. Kuljuse eemaldasin enne rihma kaela proovimist, see oli isegi minu jaoks liig mis liig. Nüüd näeb endine vaba ja metsiku ilmega loom välja nagu tõukass. Õudne. Minul võtab kohanemine palju rohkem aega, kui kassil endal...

Teisest uksest ehk kassi maja

Imeilus talveilm. Päev otsa on lund sadanud. Suurest masendusest sõin terve paki kartulikrõpse ära. Nädala pärast lubatakse vihma.

Naabrimees läks teistele jahimaadele. Kassid jättis maha. Mingi 7 või 8 kassi. Ise elas keskküttega korteris, minu kõrval oli aiamaa ja hütike ("kassi maja"), kuhu ta iga päev loomi söötma tuli. Taat oli just 85 saanud, võibolla olen südametu, aga leinata ma teda ei oska. Elasime teineteist ignoreerides. Tema suretas kõik hekitaimed meie aiast, mis tema vaadet vähegi varjata (või minu privaatsust kaitsta) võisid, mina muudkui istutasin topinambureid juurde (neid ei peaks miski võtma, aga temal see ikka kuidagi õnnestus). Nüüd on naaber läinud, hütt saab rahus edasi laguneda, võibolla hakkan piki tänavat kajavast naabrimehe käredast kirumisest mõnikord pisut puudustki tundma... Aga need kassid. Mulle kassid meeldivad, tema omad on päris kenakesed, aga mul juba on üks. Tuleb organitele teatada, muidu on varsti 7 asemel 17 ja siis 77 ja siis 177 kassi... Arvata on, et taadi poeg krundi müüki paneb, aga ei usu, et ma uusi naabreid ära oodata jõuan, võibolla tuleb endal enne sealt minek (mu majaperenaine ikka plaanib täitsa aktiivselt mu eluaseme müüki). Või kes teab.

Kõige kummalisem asja juures oli see, et ma nägin unes umbes 5 päeva ta surma ette. Oli oma sara uksele tohutu suure käsitsi maalitud värvilise plakati kinnitanud, mis teatas: ma käin nüüd teisest uksest. Ma pole teda iial varem unes näinud, rääkisin emale ka, kes arvas, et küllap Ruudi hakkab "teisest uksest" varsti käima. Oligi.

Ps. Video ei vihja millelegi. Lihtsalt tuli meelde. Ruudi kassid on küll iseseisvad, aga maja nad siiski tõenäoliselt põlema panna ei suuda.

Juhuslik

byron metcalf
häid munavätepühi luuletusi
paljas naise keha
hirm vägivalla ees
kaunid alasti naised
kaunid neiud alasti
nudistid seksivad
raamatukoguhoidja
segasaun
vihased ammad

Vot sellised read leidsin viimase nädala otsingutest. Peaaegu nagu luuletus. Ikka kevade poole, paljaid naisi, neide ja nudiste tuleb järjest juurde, paljunemiskihk haarab, mõni kardab ka pisut oma elu ja tervise pärast ja - kirsiks tordil on "vihased ammad".

Ma kahtlen sügavalt, kas otsijad oma küsimustele vastused leidsid. Ja ma tänan külastamast, küll oleks igav ilma teieta!

Tagurpidi rõõmud

"häid munavätepühi luuletusi" on siit eile otsitud. Vaevalt, et leiti.

Hakkasin täna esimest korda elus lapiliste randmetega kindaid kuduma. Ühekordsest lõngast. Ma tänan südamest seda vanaprouat, kes kunagi ERMi käsitööleti ees õpetas vasakult paremale kudumist*, ilma selle oskuseta vannuksin vist tulist kurja. Aga praegu suudan ühe lapi kududa ajaga umbes 2 min., mis teeb ühe lapirea kudumise ajaks pisut üle poole tunni. Pole üldse paha.

Luuletuste juurde tagasi - avaldan siin ühe kena kevadise luuletuse, mille ma ema jutu järgi olin lasteaias mingiteks kevadel olevateks pühadeks (küllap see Volodja sünnipäev oli) ühe õhtuga pähe saanud. Ma olin siis kolmeaastane.

Lumi sulab, vesi vulab,
metsaalune on märg.
Puhkev sinilillepärg
ennast ümber põõsa köidab -
nõnda kevad talve võidab!

Aknast välja vaadates on praegu küll kena aprillinali. Mul on nimelt autol üks tagakumm katki, lootsin, et saan varsti suvekummid alla ja ei pea selle talvise parandamisega (või tõenäolisemalt uue paari ostmisega) vaevama, aga võta näpust! Pole enam lootustki. Sel aastal kevadet ei tulegi. Keset juulit tuleb kaks nädalat väga kehva suve ja siis läheb otse ilgeks sügiseks ja sealsamas, paari nädala kaugusel on uus talv. Ja libeduse tõrjet tuleb aastaringselt teha. Kartulid paneme sel aastal otse lumehange, jääkooriku alla.

Kuigi - alasti naiste otsingute hulk siit blogist on kõvasti kasvanud - ehk tõotab see kasvav tendents siiski kevadet?

*Olen vabatahtlikult nõus kõigile soovijatele tagurpidi kudumist õpetama. Olen nõus seda õpetama ka kõigile, kes ei soovi.

---

Leidsin nädal aega kummitanud helid veebist üles. Siin nad on: http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1578073
Lugu algab 23. minuti algusest, trummid umbes 24.30 peal. Youtubest kahjuks täpselt seda ei leidnud, võibolla see on kusagil olemas, aga see arvuti siin lihtsalt sureb ja ma ei suuda niiviisi otsida.
Byron Metcalf & Mark Seelig & Steve Roach - Gone... Beyond
Järgmisel lool peale seda pole ka viga.

Mina olengi rütm.