Teisipäev, 16. veebruar 2016

Asjadest ja unistustest

Miks inimesed korjavad asju? Ilusaid asju, toredaid asju, mugavaid asju? Vahel ka selliseid, mida tegelikult isegi vaja ei lähe. Milleks näiteks seitsmes paar kontsakingi, kui olemasoleva kuue paarigagi harva käiakse ja kapitäis tosse, saapaid, sandaale, mokassiine, baleriinasid ja kalosse niigi juba päris palju ruumi võtavad? Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mul on see küll konkreetsetest eluperioodidest sissekasvanud vaesus.

Saapad. Käisin kunstikoolis, kui mul olid sellised saapad, mis lasid vett läbi (linnas oli talvel jube soolalödi!) ning kontsa alt tulid naelateravikud kanda. Toppisin nende sisse iga päev paksu kihi ajalehti (et naelad nii kõvasti ei torgiks) ja kilekotid ka (et jalad nii ruttu märjaks ei saaks). Uusi saapaid sain vist peaaegu aasta oodata, sest kõigepealt oli saabaste valik hirmus tilluke ja teiseks olid müüdavad saapad liiga kallid - raha polnud. Mängisime mõnikord loteriid ja mängisime mõttemänge, mida siis teeks, kui võidaks miljoni? Uued saapad! - oli esimene mõte.
Nüüd ma ei ole just kõige hullem jalanõumaniakk, aga vaatamata jätta ei saa ühtki jalavarjuriiulit, eriti kaltsukas (odav! äkki jaksan osta?). Enamasti siiski ei osta. Ju vist olen paranemas sellest vaesusest.

Juust ja Või. Kui ma olin veel naisemees, oli meil pidevalt nii vähe raha, et ma ei raatsinud kuigi tihti juustu osta. Võid ostsin veel harvem, sest seda oleks meil kulunud kilode kaupa ja nii oli külmkapis pidevalt Delma. Mäletan, kuidas unistasin sõbranna seltsis, et kui oleks raha, siis ostaks juustu ja sööks seda niisama, lihtsalt juustu... ahh! Praegu ma põhimõtteliselt ei kannata oma majapidamises margariine. Juustu on meil alati, kui viimane viilakas veel pakis, jooksen poodi uue juustu järgi. Sõltumata sellest, kui palju raha kotis on. Pigem jätan midagi muud ostmata.

Sokid. Mäletan blogi algusaegadest üht postitust, milles kirjeldasin õnne. See oli edenev kujusaagimine, mille eest juba osaliselt tasu käes ja ma sain minna poodi ostma tervele perele (endale ja lastele) uusi sokke! (Vaatasin just järgi, kõik muu on tolles postituses kirjas, aga sokkide ostmist mitte, see on lihtsalt mällu sööbinud.) Ka ses suhtes on asi paranenud, meil ikka on sokke ja uute sokkide ostmine ei ole pikalt planeeritud haruldane sündmus.  Kuigi vahel, jah, libastun ja ostan niisama heast meelest paari või teinekord lausa kaks kallimaid etnosokke, kuigi kapis just otse puudust pole :)

Oma kodu. Noh, selle kohta pole veel palju kirjutada. Igatsemisest, unistamisest, lootusetusest ja tasasest tärkavast lootusest aga saaks lausa pika romaani või vähemalt jutustuse. Mul on umbes pool sissemaksu raha olemas, pool veel puudu. See ei ole enam ainult unistus, vaid päris korralik võimalus.

Ilusad asjad. Miks ma neid korjan? Tõenäoliselt sellest kirest ma päriselt ka ei parane. Küünlajalad ja puuvillased pearätikud ja värvilisest klaasist ilusad pudelid... Sõled. Lilled. Ma ei teagi, miks. Lihtsalt.

Milles teie olete unistanud? Millistest unistustest välja kasvanud, millised unistused täitnud?

Ma sain nelja-aastaseks...

... null pole number.

Pildid tänasest hommikust:

 Eriti tihedalt infot sisaldav foto:
 Kolm päeva tagasi:


 Mida teie näete? Mina näen võimalusi. See siit ära, too sinna teise kohta, see suuremaks, see väiksemaks, siia need ja nood, nikerdamist, kaevamist, saagimist, istutamist, värvimist, kive ja palki, istikuid ja mörti (mitte ilmtingimata selles järjekorras). Ja see võiks olla linna kõige kaunim maja ja aed :)
Kolme päevaga on pilt pisut külmemaks ja sinisemaks muutunud:

Teisipäev, 2. veebruar 2016

Paranormaalne nädalavahetus

Nädal tagasi nägite veel talvepilte. Lumega ja puha. Uskuge või mitte, aga sellest lumest ei ole enam kuigi palju alles. Kas me sel talvel härmatisepilte enam saamegi, kes teab.

Laupäeval oli meil koorilaager, Audru omadega koos. Võtsin sinna ka fotoka kaasa, aga seal ei olnud pildistamise tunnet. Mis sest praekapsast ja noodilehtedest ja... Ja saun ja paranormaalne paarti (st pidu) hommikuni. Aga õnneks oli teisi, kes ikka klõpsida viitsisid.
Parapaarti
Uskuge või mitte, aga me siiski laulisme ka. Päriselt.

Olümpiaks riietunud aktiivses liikumises seltskond :D

Registreerimislehega ei või nalja teha. Kõige sobivam lahter tundus olema "kindel ja kontrollitud mees", ja mis te arvate, kus oli öösel ainus vaba voodikoht mulle? Meeste toas. Aga ma ei lasknud ennast heidutada, kindlalt ja kontrollitult norskasin nad kõik üle!

Peale tõsist tööd uute lauludega oli teemaks (para)olümpia, aga kahjuks oli kõik lumi ära sulanud ja poris me siiski võidu suusatama ja kelgutama ei hakanud. Tuli leppida tubaste tegevustega - porgandi riivimise võistluse jms vallatustega. Paranormaalset meeleolu jätkus kella viieni hommikul. Isegi mina, kes ma olen ema sõnul lapsest peale olnud "nõid kontjalg", oma klassis igasugustes füüsilistes kehalistes tegevustes viimane ja tantsupõrandal... lihtsalt ei ole olnud, murdsin lahti oma tavapärasest tardumusest ja kargasin ning vehkisin kõigi jäsemetega kõigest hingest. Märkasin küll kohati mulle suunatud väga suuri ja imestunud silmi (ei tea küll, miks?), kuid ei teinud neist väljagi. Hommikul olid põlved trepist käies pisut kanged, aga muu kere kerge. Rohkem karglemist ja vehklemist! Ei siis vanadus niipea ligi tüki!

Pühapäeva lõunaks sain koju. Sealt haarasin Lagle kaasa ja läksime Tartu Botaanikaaeda. Põhiliselt tegi pilte Lagle. Las õpib ja harjutab, tal on koolis nüüd fotograafia tunnid :)




Tervitused ja lehvitused :)



Mmmmillised kakud!


Seda veenusekinga mul veel polegi!



Seda ontsiidiumi ka mul veel üldse pole!

Õues on veel kapsaid

Kodus aga elatakse pidevalt seljas
Kokkuvõtteks. Olin koorist pool aastat pausi pidanud, tagasiminek oli väga mõnus :)
Ja botaanikaaias peaks tihedamini käima.