Saepurust ja tolmust

Üleeile sai kiiresti näritud pisiskulptuur sünnipäeva tarbeks. Künnapuu, ainult saetöö, lihvimata.

 Aga enne seda sai ikka suuremaid töid ka tehtud. Nikolai Pärna pink sai läinud nädalavahetuseks Rannu parki kohale viidud. Avamine saab olema kunagi hiljem.

 Et saepurutegemine liiga üheülbaliseks ei läheks, pakkus elu uusi väljakutseid, seekord ametlikust töökohast. Nimelt on koolimajas remont, 1.september on kohe-kohe tulemas ning maja oleks vaja remondijääkidest puhastada. No anti meile mõned klassid kätte, kus remondimehed pidid olems töö lõpetanud. Puhastasime ilgest remonditolmust lambid laes, seinad, aknad, kõikvõimalikud liistud ja ääred, lauad, toolid, põranda ja pidime hakkama klassi ust kinni teipima (et koridorist uus tolm otsekohe sisse ei tuleks). Ja - trahh! - lakke tuli auk ning päike hakkas sisse paistma. Kraanikauss krohvi täis ja ruum jälle tolmune! Maivõi! Viimase nädala jooksul on seda juba kolm korda juhtunud, kaks viimast korda paar päeva peale ruumi kinniteipimist! Vanduma võtab!

Majas remont veel kestab. Terve vent-süsteemi uuendamine ning fassaadiremont ka. Katuselt loobitavast ehitusprahist purunevad aknad ja. No ei taha. Mitte ei taha mõttetut tööd teha. Kõige parema meelega laseks ehitajatel töö lõpetada, ootaks kuni nad oma kolaga objektilt lõplikult kaovad ja siis võtaks selle koristuse ette. Aga ei, kohe on vaja ja lolli tööd on ka kellelegi vaja. Täna oli see "tore" päev, kui kuulsime ülemuselt, et meile varasemalt vihjatud palgalisa tavalisest raskema töö eest (remondijärgne koristus on jäle) ei saa - saamegi oma absoluutse miinimumi ja peaksime selle üle õnnelikud olema.

 Aga nagu Kaaren ütleb - "selle peale ma ketran". Ketran siin enne eelpoolnäidatud pingi paigaldust jalgu alla sobitada, kraanajuht Valdur tegi pilti.

 Mul polegi õnnestunud varem päris küliti maas saagida.

 Siin veel paar moblafotot Rannu pargist. Ma ei suuda neid siin ajaliselt õigesse järjekorda tõsta, blogger on selle koha pealt jube tüütu.

 Ma panin endale ka piduriided selga, peaaegu nagu leerikleit, eksole? 😁

 Selle hirmsa tolmutamise ja saepuru peale sai natuke ära ka käidud. Lihtsalt. Esimene peatus teel Pärnumaale suvalise kraavi ääres. Mõnus metsik nurgake.

 Õhtukuma Krapi rannas.

 Ujusime meres, vedelesime niisama, siis hulkusime natuke lähikonnas ringi ja õnnelikul kombel meenus, et sealkandis pesitseb aeg-ajalt ka Lendav Konn. Konn oli kodus ning kostitas meid tee, kohvi ja veiniga. Blogisõbrad on armsad 😊

Aga siis keeras ilm ära, järjest tuulisemaks ning külmemaks. Olime saanud suve viimastest sabakarvadest osa, hea et niigi...

Tänane tegu - kaks armastajat said kokku, daamil kena pitsiline kübar peas  kaela otsas ja härra meelalt tissi katsumas. Proua on päris ja vana, härra paraku plastmassist ning daamiga võrreldes noor, aga ega armastus küsi päritolu ega vanust. Noorpaar viibib alates tänasest jälle suhteliselt tolmuvabas keskkonnas.

Eks meil on siin neid uudiseid veel, meie noorem tibupreili sai eile nii vanaks, et teda võib hüüda juba päris kanaks. Maja, kus ma praegu (veel) korterit üürin, pandi jälle müüki. Saen järgmist tööd, kui valmis saan, näitan kindlasti pilti. Mis siis veel? Punaseõieline angervaks Venusta õitses nii ära, et ma pilti teha ei jõudnudki. Mairoos pingutab nuppe teha, ju vist ootab juba uut kevadet. Siilkübar ja floks teevad hea tuju (kui mul vähegi on aega aias neid vaadata). Mõned mehed ajavad aeg-ajalt südame täis (eelkõige ülemused, kes lisatasu maksta ei taha, aga vahepeal ka mõni muu mees). Mõned mehed (ja naised) teevad südame soojaks, ma olen õnnelik, et mul on nii häid sõpru.  Sellega olekski ehk paslik tänaseks lõpetada. Kohtumiseni!

Puupäevi

Kaks nädalat tagasi toimusid puupäevad (puukujurite suvekool) Valgamaal Korkuna külas. Ma ise seal osaleda ei saanud, aga külas käisime küll. Tööd ei olnud veel valmis, nii et pilte sai vähe. Aga midagi siiski:

 Markku Tuominen ja loomake, kes ei ole ennast veel tutvustanud.

 Markku karud.

 Bogumiła Caniboł ja tema ingel.

Läinud nädalal pakkisime Laglega ise pambud ning Kaarnaproua seltsis vurasime Varbolasse. Täit aega ei saanud endale lubada, nii et läksime kolmeks viimaseks päevaks. Kaks kõva tööpäeva, nendele lisaks kaks saagimisvõistlust, kristallvaigust ehete näitus ja ootamatult ka müük ning loomulikult öised trummimängud ja jorinad lõkke ääres. Kohtusime jälle ka Valgamaal nähtud poolakate, leedukate, valgevenelase soomlase ja sakslasega. Venelane Kirill ei saanud sel aastal kahjuks Varbolasse tulla. Ja nüüd tuleb üüratu pikk (enamuses Lagle pildstatud) pildirida:

 Siinkohal algas meeskondlik pingisaagimise võistlus, millest ka meie meeskond osa võttis. Eestvedaja ja eessaagija meie võistkonnas oli Hallan, ma sain ka natuke saagida ja Lagle tegi paar träpsu pintsli ja värviga juurde.

 Töö sai valmis:

Kokku valmis puupäevadel lugematu hulk taieseid:

 Markku oli meie lähim naaber, assisteerisime teda kukkurtihase pesa nime tõlkimisel eesti keelde.

 Peale pesa tegi ta veel ka pannoo, tokiga koera, koprad ning suitsetava pealuu (olla Varbola vana valvur 700 aastat tagasi).

 Lagle sõnajalg

 ... ja kookon

 Minu liblikas

 ... ja sõnajalapink

 Kaarna lustakas seenepakk

Varbolas oli sel aastal osalejaid 35. Kujusid valmis... ma ei tea kui palju, lugege pildid kokku?

 Kõige lõpuks oli veel üks võistlus, seekord individuaalne. Mina olin jälle ainuke naine. Töö algas nii:

 Kõrvalplatsil tegi saepuru Hallan:

 Kokku oli meid 11 võistlejat.

Oksjonil kõige kallimalt müüdud karud - see oli vist üldse Varbola rekord - 1010 eurot karupere eest. Kõik ülejäänud müügihinnad jäid sellest numbrist kaugele-kaugele.

 Minu üks lemmikuid - Sergei Tumanovski ja tema kaunid vormid:

 Ja veel üks lemmik, Erki Lepik ning "Siledad ja karvased" (kuskil eespool pildijorus on seesama taies siledate poole pealt):

 Meie tööd sel aastal oksjonil nii hästi ei läinud kui karupere loojal, Lagle sõnajalakrõnks jäi müümata ning ostsime selle poole alghinna eest ise ära. Kaunis kaasreisija pesitseb nüüdsest Taga talus.

Selle kojusõitu ootava pildiga tänaseks lõpetan, no ei jaksa lihtsalt rohkem kirjutada. Kiired ajad ei ole veel läbi, nädala lõpuks on Randu vaja toimetada järjekordne pink suurmehele (Nikolai Pärna) ja see pink ei ole ju veel päris valmis. Ja palgatöö on hakanud ka ebasündsalt palju tähelepanu nõudma. Nii et. Kohtumiseni.