esmaspäev, 31. oktoober 2011

Imelind

Inimesed, miks te nii vähe kirjutate? Nojah, miks ma ise nii vähe kirjutan...? Sest et uusi, häid ja huvitavaid asju on vähe ja halvast ei taha ka kirjutada. Pealegi on see tegelikult sedasorti halb, mis käib minuga pidevalt kaasas, see ei uuene ega muutu (oluliselt), ma võiksin aastaid järjest kirjutada iga nädal paar seeriat muutumatut hala. Kellele seda vaja oleks? Mitte kellelegi.

Headest asjadest aga nii palju, et sel kolmapäeval, hingedepäeval, on mul Elva Linnaraamatukogus järjekordse väikse näituse avamine. Olen jube mugavaks muutunud, ühtegi üleliigset liigutust ei teinud näituse tekitamisel. Rebisin mõned linase riide ribad, võtsin kangavärvi ja mökerdasin natuke. Et asja lihtsustada, ohverdasin mõned kartulid ja lõikasin neist rahvuslikus stiilis mustritega templid ning trükkisin-trükkisin-trükkisin. Ja siis riputan need vimplid raamaturiiulite otstele. Kõik. Näituse nimi on IMELIND ja avamine on 2.nov. kell 17.00.

Laupäeval, 5.nov. on aga Olev Russi Kalevipoja-teemaliste puugraveeringute näituse avamine Elva matkakeskuses ja siinsamas lasketiirus - näitus on jagatud pooleks. 12.00 oleme matkakeskuses, seal on ka väike kontsert. Sealt hakkame umbes 12.30 paiku Väikest Väerada pidi lasketiiru tulema, matk on seekord väikse võimlemisega. Lasketiirus ootab meid hernesupp, jõudu kasvatav jook ja jõudu kahandav jook ning võimalus teha kehamaalinguid ning fotograaf seda üürikest kunsti jäädvustamas. Ja saun.

Üritus sobib kõigile vanusegruppidele. Kui terve programm liiga pikk tundub, tee pool! Ühineda võib meiega suvalisel ajahetkel!

kolmapäev, 26. oktoober 2011

Jerzy, Irena ja udu

Käisin eile Karulas Jure majaehitust (kuhu ta kujusid soovib) vaatamas ja külastasime ka tema vanemaid. Ahh, kuidas mulle meeldivad sihukesed vahvad vanainimesed! Ema on niisama vana, kui minu isa oleks olnud, isa on aasta noorem. Isa Jerzy valmistas köögis süüa, ema Irena näitas oma töid - nad on mõlemad kunstnikud. Rääkisime läbisegi inglise ja vene keelt, nii nagu sõnad meelde juhtusid tulema. Hirmus armas - nähes, et vanadus võib ka selline olla - mitte kibestunud ja dementne, vaid küps ja rahulik, saan ma järjest rohkem aru, et elu läheb ajapikku aina paremaks. Ja ma tahan teha kõik, mis vähegi võimalik, et vananeda samamoodi terviklikuks inimeseks, kelle olemasolu on rikkus, mitte vaev.

Maanteel oli udu - oleks mul fotokas, oleksin teinud selliseid fotosid, et te oleksite lihtsalt kadedusest roheliseks läinud. Maagiline, müstiline sõit, justkui oleksin sattunud mõnda iidsesse muinasjuttu või legendi... Aga Oleks ja Pidi olevat sitad poisid, nagu mu ema üleb. Fotokat mul ei ole*. Ainult mälupildid loojuvast kuldsest päiksesest, uduviirgudest, mis kohati üle metsa ulatasid, kuldsetest kiirtest läbi puuokste ja udu, pehmetest-pehmetest soojadest värvidest põldudel ja udusse hajuvatel metsatukkadel, võsastikel... Kirjeldamatu.

*Fotokaid on mitu, aga kõik filmiga... millele ma ei raatsi enam, peale KaruMati digipeegli näppimist, filmi osta.

kolmapäev, 19. oktoober 2011

Kirju

Kudzu juurest hakkas mõte hargnema. Et miks kipub blogisse jõudma pigem negatiivne? Ja miks positiivsest nii raske kirjutada on? Kas õnn ongi valu kõrval ilmetu?

Eks minagi kirjutan vist seepärast nii vähe, et halbadest asjadest kirjutada ei taha ja headest nagu ei ole eriti midagi kirjutada... Sellest, kuidas juba mitmendat päeva, võibolla mitmendat nädalat ärkan üles ja on täiesti inimväärne olek, tuju. Või poiss tuleb koolist ja lehvitab kontrolltööga, kus hindeks on 5 kahe miinusega. Kuidas tüdruk kassi taga ajab, iga päev samamoodi, aga ikka on naljakas. Või on taevas täiskuu, mitmendat päeva, vahel kõrgemal taevas, vahel madalal horisondi kohal, tumekollane nagu pannkook. Kuidas kooriproovis peaaegu mitte millestki ennast kringliks naerdakse...

Olen, nagu ehk mõned teavad, ravikuuril. See, kuidas ma maailma enda ümber tajun, muutub iga päevaga. Talumatust mustast ja külmast on vähehaaval muutunud halliks, siis edasi värvilisemaks, valgemaks, soojemaks... Ja kui masendust võib kirjeldada tuhandel erineval viisil, see on nagu nael tagumikus (Kaarnal oli väga tabav kujund), mille iga liikumist teravalt tuntakse, siis heaolu ja õnn on nagu sulepadi. Ka õnnes on teravaid tundeid, aga millegipärast kipuvad masenduse sügavikud olema pikemad, kui õnne tipud. Õnn on tihti vaikne, rahulik, pehme. Ja sellest ei ole suurt midagi kirjutada... Ja rahulik õnn kipub muutuma tavaliseks, nii et seda hinnatagi ei oska.

Käisin ka ps-loogi juures. Ps-aatrit olen juba varem kohanud, tema saatiski edasi. Olen omapead läbi lugenud 1000 raamatut neil teemadel, olen ühest ja teisest terakesi noppinud, arvanud, et mind ei üllata enam miski, aga ikka ja jälle eksinud masenduse mustadesse labürintidesse... Nüüd siis jõudis kohale, et üksi sellest jamast ikka läbi ei näri, abi on vaja. Sellest, kui keegi rõõmsalt kõrva karjub, et mõtle positiivselt, pole juba ammu miskit kasu. Olen kusagil ummikusse jooksnud ja ise selle sees olles jääb pilt väga segaseks, haruta kuidas tahad... Emotsioonid sõidavad nagu rongiga üle, nii et ainult räbalad järele jäävad...

Esimesel käigul ps-loogi juurde oli pisut kummaline see, et sel hetkel oli mul hea olla, maailm suht paigas ja mul oli ikka tükk tegemist, et meelde tuletada, miks ma sinna üldse läksin. Teades eelmiste kogemuste põhjal, et see seisund ei jää kestma, panin siiski uue aja. Õigustatult, nagu aeg on näidanud. Nüüd me siis tutvume proua ps-loogiga, tema püüab minust sotti saada ja mina temast, et kuidas tema on suutnud terve mõistuse juurde jääda kõigi nende hulludega suheldes? Ja nii raske on tuletada meelde headel hetkedel augusolekuid, veel raskem on augus olles mäletada, et kunagi on ju ka häid aegu olnud, et elu on siiski elamisväärne. Aga ilma mäletamata ei saa ma midagi parandada. Kui ma mäletan, siis ma saan valida. Nii me siis vestleme, tema püüab minust mingit pilti saada ja mina püüan üle saada tõrkest rääkida võõrale inimesele asju, mida olen jaganud ainult kõige lähedasema inimesega ja sedagi iga sõna kaaludes, mida ma isegi mäletada ei tahaks (aga mis mind siiski katkematult saadavad)...

Elu teeb aeg-ajalt üllatusi. Paar päeva tagasi otsis mind üles Jure Biechonski, kellele hakkan arvatavasti maakodu juurde skulptuure tegema. Selle peale lõin ta nime otsingusse sisse ja vaatasin, kellega siis tegu on? Olen raadiost mõnda ta loengut kuulnud, aga ega sealt suurt midagi meeles olnud... Otsing andis väga vastuolulisi tulemusi. Kokkuvõttes jõudsin arusaamisele, et olgu ta kes tahes, midagi on mul temalt kindlasti saada. Eelkõige muidugi loodan saada tööd, aga kindlasti saan ka kogemuse suhtlemisest huvitava ja karismaatilise inimesega. Esimene põgus kohtumine jättis juba oma jälje, ma ei ole ammu tajunud, et klient võiks suhtuda minu töösse nagu kunsti, mitte nagu käsitöösse. Ma ei ole juba tükk aega kohanud sellist lugupidamist (mida ta arvatavasti näitab üles kõigi inimeste suhtes, kellega suhtleb). Ma ei ole juba ammu tajunud, et minu teadmised ja oskused võiksid midagi väärt olla. Eks aeg näitab, kas sellest tellimusest asja saab, aga kasulik kogemus on see igal juhul.

---

Kummastav, järjest ja järjest satun ma nägema, kuulma, lugema erinevate inimeste konflikte, kus elatakse justkui absoluutselt erinevates maailmades, aga kahjuks on neil inimestel siiski mingid kokkupuutepunktid ja sõda ei jää tulemata. Mõlemad käituvad oma parima äranägemise järgi, mõlemal jääks õigust justkui ülegi... Kõige lähemalt olen näinud ühe pikka aega koos elanud paari lahkuminekut, mis on ikka väga mõtlema pannud. Miks? Kuidas? Miks on hakatud koos elama, kuhu on kadunud austus teineteise vastu (kas seda üldse kunagi on olnud...), kas see suhe on algusest peale määratud lõhki minema, kas neil inimestel oleks üldse olnud loomu poolest võimalik õnnelikult rahulikult koos eksisteerida? Kui lahku, siis lahku, võibolla oli see parim variant. Aga need valu lained, mis neist siiamaani kiirgavad, panevad küsima. Ja mitte niivõrd mõeldes neile, vaid iseendale (teiste elu niikuinii lõpuni ei tea ja ei peagi teadma) - kes olen mina, kuidas suhestun ümbritsevaga, kui palju haiget teen oma mõtlematuse ja põikpäisusega, nii endale kui teistele? Kus jookseb piir kaastunde ja vastutulelikkuse ning enesest lugupidamise ja mõõduka hädavajaliku enesekehtestamise vahel?

teisipäev, 11. oktoober 2011

Trummid ja sügis

Pühapäeval rebisin kaasa ema, ema sõbranna ja oma sõbranna ning kärutasime Tartusse Jaani kirikusse David Kuckhermanni kontserdile. Imelilus oli... Mees mängis erinevaid löökpille, need kõlasid nagu muinasjutt... Ema imestas pärast, kuidas ta niiviisi mängida sai, et see oli nagu mustkunst.

Esimeses videos nähtavat trummi ta seekord ei mänginud, aga vahet pole, imeilus on see sellegipoolest.






Need kolm trummi nägime aga ära ja ikka palju pikemalt ja hüpnotiseerivamalt kõlasid... Ja trummimees ise oli nii nunnu-nii nunnu. Eriti kilkas mu kõrval sõbranna, kellele meeldivadki nooremad mehed.

Eelmisel reedel aga õnnestus mul ootamatult minna matkale Jõgevale. Linnas ei olnud eriti huvitav matkata, nii et varsti, kotis turult saadud jalavarjud pojakesele ja sinine lõngaviht endale, astusin Kassinurme poole minema. Enne lasin veel vihmapilvekese mööda ja varjusin selleks kohalikus raamatukogus - ma armastan raamatukogusid. Ja siis tuli pikk minek mööda lagedat, tuul puhumas kõrvu peast minema. Aga ikkagi oli ilus. Napilt enne kohalejõudmist korjas kaaslane mu auto peale, õigel hetkel, mu kunstroos põlve sees oli hakanud just okkaid pilduma. Kassinurme oli ilus ja salapärane nagu alati. Kahju ainult, et seal nii vähe oli aega olla.

Ma ikka ei ole päris linnainimene. Linn hakkab väga ruttu närvidele käima, tuhat korda enne rändan mööda metsaradu, kui linnatänavatel. Jõgeva linna kannatasin välja peaaegu 2 tundi, siis astusin minema. Paabel, ütles Oskar, kui ta linnakese poole tagasi vaatas ja seljakoti paremini selga sättis. Hea oli siin olla, aga veel parem on minema saada. Või kuidas see oligi...

---

Ettevaatust, põtrade kontsentratsioon ühe ruutsentumeetri kohta on kasvanud üle mõistuse! Pühapäeval kontserdilt tulles pääsesime napilt põdrakorjusest mööda, üks buss oli vaese looma just napilt enne surnuks sõitnud... Maanteel korralik kiirus, pime, vastutulijate tulukesed silmis, nägin laipa alles siis, kui sellest möödusin. Õnn, et otsa ei sõitnud, siis oleksime kindlasti üle katuse lennanud. Ja esmaspäeval uuesti linna sõites lippas üksik ellujäänu sealsamas üle tee! Minu nina ees! Ma pole vabas looduses veel põtra nii lähedalt näinud, nüüd samas kohas vähem kui ööpäeva jooksul 2... Kuidagi kõhe hakkas.

teisipäev, 4. oktoober 2011

Vaikselt

Tasapisi hakkab jälle tulema tunne, et talveuni oleks kõige mõistlikum ettevõtmine. Mitte midagi ei taha teha. Kui, siis vahepeal natuke toituda, raamatuid lugeda ja siis magada-magada-magada... Miski ei eruta õieti.

Kuu aja pärast peaks mul olema raamatukogus väike näitus. Millest? Pole veel õrna aimugi.

Käin mööda teiste inimeste kodusid ja imestan, kuidas on neil õnnestunud tekitada kodutunne? Minu korteris on see ju ka olemas, aga ainult mingi piirini. Ja see puuduv osa häirib. Ma ei näe mingit mõtet selle majapidamise eest hoolitsemisel, sest - see ei ole ju minu kodu? Samas, kui ma selle eest ei hoolitse, muutub see veel vähem koduseks. Nokk kinni, saba lahti... Motivatsioonikriis. Noh, vähemalt talvepuud on olemas, asi seegi. Ja lehm ei ole õues veel kaevu ümber ajanud, nii et esmased tingimused talve üle elamiseks on täidetud. Olgu siis tolmuga voodi all kuidas tahes.

Talvine töögraafik tuleb ka pisut hõredam, seega on ka palka vähem. Loogiliselt võttes peaks mingi väikse töö juurde võtma, aga ma kohe üldse ei taha... Sel juhul jääb järele variant hakata veel täpsemalt jälgima poes hindu, panna eelarve karmile säästurežiimile. Siiani olen saanud hakkama ilma päris iga senti veeretamata. Võibolla leiaksin kusagilt ka töö, mis annaks aastaringselt pisut stabiilsema sissetuleku, aga ma olen lihtsalt laisk. Ja ei salli rutiini. Praegu on ainus tõsiseltvõetav tööpakkuja elektroonikatehas... Ja kassapidajaid Konsumisse on ka alati vaja... Ma ei usu, et 100 eurot, mis ma seal rohkem teeniksin, kompenseeriks tehase- või poetöö juures olevad puudujäägid. Nii et viriseda pole ka mõtet. Minu oma valik...