Esmaspäev, 23. mai 2022

Rekord

 Nädalavahetusel oli tänavune spordiliit Jõud korraldatud laskmisvõistlus sportrelvadest. Pühapäeval olid oodatud ka püstolinaised. Harjutusi kaks - alustuseks standardpüstol (20+20+20) ja lõpetuseks spordipüstoli harjutus 30+30. Kui keegi tahab, siis ma võin lahti kirjutada, milles seisnevad harjutuste erinevused ☺

Pühapäev algas suurepäraselt - alustuseks võitsin naiste kategoorias standardpüstoli harjutuse ära, hiljem ilmnes, et ma tegin päris kindlasti isikliku rekordi ja vist ka Eesti naiste rekordi. Kas see tõesti nii oli, selgitavad välja targemad ehk need, kes pääsevad uuematele andmetele ligi. Muidugi on oluline ka, kas võistlus üldse kvalifitseerub rekordi kinnitamiseks - Eesti rekordit saab kinnitada ainult piisavalt suurel võistlusel, kas siis tiitlivõistlustel, rahvusvahelistel võistlustel või piisavalt suure osavõtjate arvuga võistlusel - iga pisike nurgatagune külavõistlus ei pruugi kvalifitseeruda. Eks näis. Võistlus ei olnud kõige pisem ja nurgatagusem, sest Jõudi spordiliitu kuuluvad pea kõik Eesti laskurklubid. Omavahel võistlesid ka maakonnad, Tartumaa võidule aitasin minagi kaasa ☺

Teine päeva pool nii hästi enam ei läinud, ju väsimus tegi oma töö, sest päev oli tõesti pikk. Spordipüstoli harjutuses jäin viiendaks. 



Pühapäev, 15. mai 2022

Kümme korda kuulsam!

 Kes ei mäletaks Pantalonet kuulsust ihkamas*? 😁 Nüüd olen minagi jälle kuulsam! Kõigepealt saabus kuulsus ajalehe kaudu - täiesti juhuslikult otsustas sõber-skulptor Erkki korraldada Postitee Puupäevad. millest täiesti juhuslikult otsustati kirjutada artikkel Lõuna-Eesti Maalehte. Intervjuud kutsuti muuhulgas andma täiesti juhuslikult ka mind. Ning täiesti juhuslikult tuli välja, et ajakirjanik ei olnud kirjutanud mitte ainult Postitee Puupäevadest (intervjueeritavateks Kõivualutse laada korraldaja Aivar Täpsi, kunstnik Erkki Lepik ja mina), vaid lisaks ka pisikese persooniloo minust. Teada sain sellest täiesti juhuslikult oma ema käest, kes regulaarselt Maalehte ostab. 

8.-11. juuni toimuvad Ihamarus väiksed puupäevad. 11. juunil on sealsamas Kõivualutse laadapäev, kus saab olema suurejooneline puukujude paraad ja oksjon. Kõik on oodatud!
Artikkel oli üllatus. Kui ma oleksin teadnud, et minust lugu kirjutatakse, ma oleksin oma vastuseid ehk natuke paremini ja täpsemalt sõnastanud, aga ega ma praeguse variandi üle ka kurta ei tohi. Ikkagi kümme korda kuulsam! Nagu Karl Danhammer kunagi olla öelnud - vahet pole, mis nad minust kirjutavad, peaasi et nimi õigesti saab!





Järgmine kuulsusehetk saabus eile, kui ma Eesti seenioride meistrivõistlustel püstolilaskmises (30 lasku ringmärki) naiste hulgas meistritiitli kätte sain. Eesti Meistrivõistluste pronks ja mõned hõbedad olid mul varasemast juba olemas, nüüd siis ka kuldne medal. Et see tiitel vanainimestele anti (naistele alates 45. eluaastast), nooremaid konkurentsi kaasamata, ei vähenda meistritiitli kuldset sära 🌞











* Aastatetagune kultuslavastus Armastus kolme apelsini vastu, mäletate?

Pühapäev, 8. mai 2022

Elva lahtised 2022

 Olid jälle võistlused tulemas. Oma koduklubi koduvõistlused. Ei saanud ma pidama, pakkusin jälle ennast välja medaleid tegema, sest Hiinas valmistatud odavad medalid on ju igavad. Laenasin sõbralt lasergraveerija, leidsin vanadest varudest tammeliiste, kavandasin pisut ja vabrik hakkas tööle. Laenatud lasergraveerija ajas hamba verele, ostsin pärast endale ka sarnase aparaadi. 

Töö oli loomulikult aeganõudev, iga jupp (60tk!) eraldi graveerida, välja lõigata, kõik servakesed näpu vahelt läbi lasta ja vajadusel lihvida, epoksiidvaiguga kruntida ja siis lõplikult lakkida, lisades veel läätsekujulise ehisdetaili (need detailid pidin ka eraldi valmis valama), augud puurida, paelad taha ajada, paelad kokku õmmelda... Aga oma koduklubi jaoks ei ole ju mõnest tunnikesest ometi kahju. Kõige murettekitavam oli paelte otsimine ja ootamine - siinmail medalitele müüdavad paelad ei sobinud puitmedalitele (kinnituskarabiinid olid liiga peened ja ei sobinud paksu puitklotsi jaoks), otsisin kõigepealt kohalikus kaubandusvõrgust lihtsalt ilusat paela. Ei leidnud. Õigemini - leidsin küll, kuid väga kallilt ja väga väikestes kogustes - ühele medalile läheb peaaegu meeter paela ja mind ei aita, kui laos on kõigest 3 või 5m sobivat linti. Mul ju 60 vaja. Raske südamega võtsin ette aliexpressi ja lappasin sealsed valikud läbi. Poole odavam, poole laiem valik, aga tarneajad väga kahtlased. Ega muud ei jäänud üle, lõpuks tellisin ikka sealt ja õnneks läks - paelad jõudsid õigel ajal. 

Sel aastal mul kahjuks Elva meistritiitlit võita ei õnnestunud, standardpüstoli harjutuses jäin teiseks ja sportpüstolis kolmandaks. Samas paralleelselt toimusid ka Tartumaa meistrivõistlused, Tartumaa arvestuses olin mõlemas harjutuses teine. Nii et jäin ikka edasi kõigest seitsmekordseks Elva meistriks.

Esimene katsetus enne vabriku käimapanekut.
Tossav tamm on üllatavalt sümpaatse lõhnaga, nagu mõni viiruk. 
Laenatud masin.


Paeltega.
Need sain ma omale tagasi 😀


Reede, 29. aprill 2022

Mis tehtud, mis teoksil

Põlva Karikavõistlus 2022. Rändkarikad on veel graveerimisel, aga muud pudinad saime kohe omale kätte. Õhupüstoli harjutuse võitsin, sportpüstolis jäin teiseks. 
Kapidetail
Pink-kapp kööki. Minult on ideejoonis, mehelt teostus. Viimane viimistlus (peits ja lakk) on ka minu töö.
Lihtne pink sõbrale. Pingi tegi mees, minu jagu on monogramm.
Krooks?
Monogramm. Tikitud 😉
Krooks! Suguvõsas oli vaja sünnipäevakinki. Tiigiga inimesel on konnad alati teretulnud. 

Nädala pärast on tulemas Elva Lahtised Meistrivõistlused. Sel aastal teen medaleid (60tk!) jälle mina. Ainult paelad on veel jäänud lisada. 
 

Reede, 1. aprill 2022

Tehtud!

 Kannan ette: Elva Linnaraamatukogu akendel on nüüd lõpuks ometi üleval vitraažinäitus "Klaasikillumäng". Kõigi teoste fotod on siit keskkonnast juba läbi käinud, aga kes tahab neid ka elusast peast näha, mitte kõigest mingeid piksleid, siis astutagu läbi. Näitus jääb nähtavasti pikemaks üles, sest lõpuaega ei ole (veel) määratud. 



















Samal ajal on sealsamas riiuliotstel avatud Eve Labi näitus "Aknad". 

Kolmapäev, 30. märts 2022

Jutujaht: Mitmekesisus rikastab, eksole

 "Tervunks! Kas siin majas hääd napsi kah on?" kostis kärisev, kuid kandev madal hääl üle ukse koridori, köögi, ulatus lausa tahatuppagi.

"No straastvui jah jumalime, mis tormid-tuuled sind küll siia on juhatanud? Et ka Tagametsa härrat üle hulga aja oma silmaga näha! Või on see viies kuupäev, et kõik vanad sõbrad kohe meelde tulevad? Eh jah, eks meil siin juba Vanja kohal ja ega Kolkagi tulemata jää! No ja kui sina ka juba siin oled, küll siis Riina ka vasti platsis on, temasugune peen taam oskab hääd seltskonda hinnata!"

"Näh, võtsin mõned õlled ja haljast ja mingi pudel on veel, naabrimutt andis kartulimaa kündmise eest, ju ta mingi koduvein või muu sarnane hobusekusi on. Rosoljet sain ka poest, seal muud polnd võtta."

"Vorsti ka polnud vä? Sa jäid siis hiljaks, pinsipäeval ei tohi ometi molutama jääda, see vorstilett läheb nii ruttu tühjaks et ei jõua silmagi pilgutada! Silma pilgutada, jah... Sa seda nalja tead, et mis on kõige kiirem asi maailmas? Ei tea? Saivad kolm meest kokku, no nagu meie, Vanja ja sina ja mina, ja üks siis küsib, et mis te arvate, mis on kõige kiirem asi maailmas? Et silmapilgutus, vaata see on ikka üks hirmus kiire asi, selle aja sees ei jõua kohe mitte midagi muud teha, kui silma pilgutad, vaata, näe kui kiire!" ütleb majaomanik ja teeb paar näomoonutust. "Teine mees ütleb selle peale, et vaata, silmapilk on kiire küll, aga elekter on ikka palju kiirem! Vajutan lülitit ja juba laes pirn põleb! Elekter läheb neid juhtmeid pidi nii kiiresti, et ei saa arugi! Nooh, aga kolmas mees oli ju ka. Kuuled mind või? Ahah, no ma räägin siis edasi. Kolmas mees kuulas esimese ja teise jutu ära ja ütles siis kohe kõvema sõna. Et vaata. Silmapilgutus on kiire küll ja elekter on ka kiire, aga sitahäda on ikka veel palju kiirem. No näed, ärkasin hommikul üles, ei jõudnud silma pigutada ega tuldki põlema panna, kui olin juba ennast täis teinud!"

Üle toa kõmises kärisev naer: "No on sul aga naljad! Ise endal juhtus või, et sa nii akuraat kohe kõnelda tead?"

"Mine sa tea, mine sa tea, äkki juhtuski, ega sulle siis või kõike ka kohe otse ära öelda!" kõkutas peremees ja küünitas akna poole. "Vaata, tulebki rahvast juurde, no mis ma ütlesin, maadam Riina ja härra Kolla kohe isiklikult minu ukse taga! Egas midagi, tuleb seltskond tuppa lasta."

"No näe, teil siin juba pidu lahti, me tõime ka omalt poolt kosti kaasa, Kolla tõi Tiidu talu samakat, see on hea kraam, eksole, ja midagi on siin kindlasti veel, kott on päris raske. Mina võtsin ka kaasa, mis aga sain - käisin eile minial külas ja tal seal vedeles paar šampust ja mingine Sangria pakivein ja üks Kiiu Torn oli ka seal kapis tal nii kurva moega, ma mõtsin et mis nad seal tolmavad, ega neid seal majas niikuinii keegi ei joo ja ei pane tähelegi, kui ma mõne ära võtan. No ja rosoljet tõin ka muidugi."

"No on aga meil alles laud! Sellist pole küll enne nähtud! Viina, veini, samakat, õltsi, šampust, likööri... rosoljet! Kaks karpi rosoljet! Ei tea, mis sest küll lõpuks saab..."

"Mis saab, mis mõttes? Mitmekesisus rikastab, eksole, oled kuulnud?"

---

Järgmine hommik. Maja lehkab kirjeldamatult. Köögi põrandal, koridori uksel ja osaliselt ka koridori põrandal ning seinal on rosoljekarva roosakas, hapult haisev maosisu, mis väljus kõhu omanikust ülehelikiirusel enne õue jõudmist. Pane või anekdoodi sisse. Sellesama, kõige kiiremast asjast rääkiva anekdoodi. Väljas, lagunenud puutrepil aga istub majaperemees, hoiab valutavat pead kahe käe vahel, justkui püüaks seda laiali lagunemast hoida ja ägiseb vaikselt omaette: "Mitmekesisus rikastab... eksole... Järgmisel pinsipeval lähen ise Kolla poole ja vaatame siis. Siis alles vaatame. Ukse keeran ka lukku, et nad ise omapead siia sisse ei saaks kogu oma mitmekesisusega..."

----------

Teised jutujahtijad on kogunenud siia: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/search/label/Jutujaht


Esmaspäev, 28. märts 2022

Eile näitasin kevadet, täna näitan sügist

 

Roheline, kollane, oranž ja punane on mu lemmikvärvid. Lemmikelement on ilmselgelt puu, aga ka tuli, päike ja valgus. Siin lambipaneelis on seda kõike. 

Esialgu lähevad valminud klaasitööd Elva Linnaraamatukokku näitusele. Sealhulgas on kaks lambitoorikut, mis päris lampide külge saavad alles peale näituse lõppu. 

Ei olnud lihtne töö, detaile sai - kui ma nüüd õigesti lugesin - 127 tükki. Eriti töömahukas oli seekord lihvimine, et kõik ikka võimalikult hästi kokku klapiks. 

Jootmine läks seekord aga üllatavalt kiiresti - võtsin kasutusele uue jootetina, mida reklaamiti eriti kvaliteetsena. Ja seda ta ka oli. Ainus üllatus, mis tinaga kaasnes, oli see, et vaskpaatina ei tahtnud sellega sugugi nii ilusti reageerida, kui teiste tinadega. Jäi mõnevõrra tuhmim ja hallikam. Kokkuvõttes võib tööga siiski rahule jääda. 

Üks pisike tõrvatilk on ka seekord meepotis - nimelt tuli jälle jootmise ajal ühe klaasis sisse mõra. Aga ma ei hakka seda parandama ka, jääb see ju lõpuks mu enda omandusse ja ma kannatan selle mõra välja küll. Parandamine oleks ebaproportsionaalselt töömahukas ettevõtmine. 
Lapiti laua peal.

Vaskne serv sobib nende värvidega imehästi. Oluliselt paremini, kui tinahall. Aga ega vask neid üksi seo, ikka jootetina peab kõigest üle käima ja kaunis vaskteip jääb siduva tinakihi alla peitu. Hea, et on leiutatud paatina, millega saab tina tooni vastavalt vajadusele muuta kas vaskseks või mustjaspruuniks. 

Lihvimise ajal on hea tükke teibikildudega fikseerida, muidu ei saa üldse aru, kus järg on ja mis üle ning mis puudu ning kustkohast oleks vaja veel pool millimeetrit sirgemaks ajada, et pilt ka päriselt kokku istuks.
Killud veel ripa-rapa laiali, täpsesse mõõtu lihvimata. 



Millal järgmine klaasitöö ette võetakse, pole veel teada. On ju algamas saepurutegemise hooaeg. Aga mine tea, kui ikka väga isutab, siis võtan mõne vihmasema ja tuulisema õhtupooliku ruumis ilmavarjus istuda ja klaasi lõigata ☺

Pühapäev, 27. märts 2022

Lill ja jäär

 

Räägivad, et kusagil olla juba sinililli õitsemas nähtud. Minu aias ja aia taga nad igatahes veel tukuvad, nii et ei jäänud muud üle, kui sinilill ise teha.
Varjuteater.

Valgel paberil. Siin on eriti hästi näha, kuidas oskustest jääb ikka veel vajaka - jootmise käigus tuli ühele rohelisele klaasitükile mõra sisse...
36 kildu.

Saehooaeg on alanud. Üheks ümmarguseks sünnipäevaks sai tehtud jäära troon, kus emand saab tähtsa näoga istuda ja kõiki kamandada. Pildil on esimene saegraveering.
Lihvitud töö.
Lihvitud, detail. 
Tagakülg koos kolme roosiga. 
Ilmastikukindel. Taust ja valgus ei ole küll pildistamiseks kuigi head, aga paremat pilti pole mul teile praegu pakkuda. 


Neljapäev, 17. märts 2022

Hõbedane

 Ja mitte ainult hõbedane. Pronks on ka. Kulda seekord kahjuks mitte.

5. märtsil käisin Narvas, spordiliit Jõud korraldas talvemängud ja ma sain naisveteranide klassis (küll ma olen juba vana!!!) kolmanda koha, harjutuseks 40 lasku õhupüstolist. 

Nädal hiljem tuli sõit hoopis teise Eesti otsa, Haapsallu (sinna sõidab veeeel kauem, kui Narva), kus toimusid seenioride Eesti Meistrivõistlused, jällegi 40 lasku õhupüstolist. Seekord läks veidi paremini, sain teise koha. Tulemus küll silmade poolest nädalatagusest parem polnud, kuid konkurendid olid nõrgemad. Eks ta ole - kui ma iseendaga üksi võistleks, siis poleks see sugugi parim tulemus, aga kuna ma võistlen teistega, siis sõltub iga kord paremusjärjestus sellest, kes on kohale saanud tulla. Kokkuvõttes ei saa siiski väga kurta. Ma tean, et ma olen paremaks võimeline, aga mitte iga päev ei ole kõrge lennuga ja igal ajahetkel ideaalseks soorituseks ei ole vist meist keegi võimeline. 

Ootan pikisilmi sportpüstoli hooaega, see algab juba mõne nädala pärast, aprilli keskpaigas, Põlva karikavõistlustel. Lähen kaitsma läinud aastal sportpüstoli harjutuses võidetud rändkarikat.

Pilti kah:



Reede, 4. märts 2022

Esimene soe öö

Alguses oli mõte. 
Siis tulid nuga ja tangid.
Teip.


 Ja siin ta on. Igatsus esimese sooja maikuuöö järele, mil õrnad helerohelised lehed on puudel, talvekülm on lõpuks ometi kontidest välja läinud ja täiskuu vaatab seda kõike imestades pealt. 

Või hoopis...

Elas kord üks linnukene. Keegi ei olnud teda näinud, nii et keegi ei tea ka kirjeldada, oli ta suur või väike, must või valge või hoopistükkis kirjuline. See lind otsis maa ja mere peale pesapaika, siit ja sealt, lähemalt ja kaugemalt, kuni leidis pisikese pajupõõsakese ja punus sinna pesa. Istus pesale, munes munakese ja jäi hauduma. Haudus päeva, haudus teise, haudus tüki kolmandatki, siis hakkas muna äkki liigutama. Munast tuli välja terve maailm! Maa ja ilma keskele aga kasvas puu - ilmatusuur puu, mille juured allilma põhja sirutasid ja oksad taeva taha kadusid. Ja igal kevadel, kui maikuus oli kõige esimene soe täiskuuöö, võis selle puu all väga-väga vaikselt istudes kuulda üht päris uut muinasjuttu, millest mitte keegi enne midagi ei teadnud. Pisikene linnukene, oli ta nüüd suur või väike, must või valge ehk hoopistükkis kirjuline, oli terve aasta lennanud suure puu oksalt oksale, kuulanud liblikaid, tähele pannud sammalde kasvamist, jälginud tuulte kaugelt toodud sosinaid ning esimeseks soojaks maikuuööks oli muinasjutt valmis. Linnukeeles, muidugimõista.