Savihullus jätkub

 Pole siia tükk aega kirjutanud ega pilte riputanud, kuigi materjali jagub. Ega siis midagi, hakkame aga otsast peale. 

400ml teetass Kadrile.

1l õllekann 

0,5l pulmaõllekann

Kuninglik kruus metsamehele (oma mehele).

Supi- või pudrukauss täitsa iseendale

Taldrikud, kaks tükki, läbimõõt 26cm. Veidi lopergused, aga muidu tugevad tükid.

Kena kruus, ligi kolmveerand liitrit, aga glasuuridefektidega. Jäi iseendale pintslitopsiks.

Pokaali-katsetus. Inspiratsiooni sain oma tütrelt, kes armastab sinist ja pokaale. Kena kerge käes hoida, kuid tegemine oli seevastu üsna raske ehk siis keeruline. Saigi vähe vildakas, aga mis sest. Kes sirget asja tahab saada, mingi poodi ja ostku vabrikutoodangut. 

Lihtne pooleliitrine, kinkisin Mairele.

Sõbranna soovis endale sünnipäevaks paarisesemeid. No ma siis tegin. Üks on puusadega, naiseliku pärnamustriga ja teine õlgadega, meheliku tammemustriga.

Kukeseen. Lihtsalt. 

Tigu. Mittelihtsalt, vaid tossupulga hoidmise võimekusega.

Imelik lopergune kruus, mis käes on ometigi kõige mõnusam. Väga käepärane külmetavate käte soojendamiseks. Võtsin isiklikku igapäevasesse kasutusse.

Neist taldrikutest oli kunagi mitu kuud tagasi juttu - nüüd on nad ahjust läbi käinud ja - tublisti loperguseks läinud. Oma tarbeks on väga hääd.

Tegevus jätkub, küll ma varsti jälle näitan.

Eelmise jätkuks. Ikka on savi.

 

Nii tore, kui uuele köögiriiulile (mees tegi, mina nikerdasin lillekese) saab juba terve sületäie omatehtud tasse panna!

Detail mitmekihiliselt värvitud ja siis kraabitud mustriga tassist. Värvikihid heledal savil olid oranž, punane, tumeroheline, must ja siis jälle hele savitoon. 

Põhja all peab ka ikka ilus olema 😀

Terve sületäis harjutamist, varsti hakkan juba ise ka aru saama, mida ja kuidas teha, et tulemus ootustele vastaks. Näiteks tassi maht - voolin igavesti kõhuka tassi valmis, siis see kuivab (väiksemaks), siis saab eelpõletuse (kahaneb jälle) ning glasuurpõletusest tulles on algul ilmatu lähkrina tundunud anum muutunud mokakohvi-anumaks... Teiseks paksus . mulle küll väga meeldivad ülikerged nõud, kuid nüüd on hakanud tulema mõistmine, et kusagil on ka piir - väga õhuke nõu on ka hapravõitu. Kolmandaks värvid (angoobid) ja glasuur. Kui paksult midagi panna, et peale lõplikku põletust tulemus ka silmale ilus oleks ning kena sile, on omaette teadus. 

Pihlakad ja tammelehed.

Jälle tammelehed ja pihlakad. Siin on eriti hästi näha, kuidas mitmekihiliselt värvitud (oranž, punane ja tumeroheline) pinda saab mustriliseks kraapida. Sgrafiito.

Veel mitmekihilist värvi. Musta oleks pidanud paksemalt panema, praegu kumab eelviimane toon läbi ja jaaniöö sõnajalapuhmas pole kaugeltki nii efektne, kui võiks. See tass on põletamata kujul näha ka eelmises postituses. 

Pisike näputass. Sobib näiteks kange ingverijoogi jaoks. Minu sõrm mahub sangast ilusti läbi, mehe oma mitte. 

Maalitud tass. Põletamata toorikut võite näha eelmises postituses. 

Seiklused savimaastikel jätkuvad. Kohtumiseni!

Uus hullus

 Läbi õnneliku juhuse sattusin kohalikku naisseltsi, savituppa. Korra nädalas käiakse koos ja on hirmus tore. 

Algus oli mul mõnevõrra konarlik, võtsin savitüki kätte, mudisin kausikeseks ja - siis käkiks jälle tagasi. Niiviisi oma kolm korda järjest. Ise mõtlesin, et ei tea üldse, mida ma teha tahan. Kodus tasse jagub, muid nõusid ka, kellele neid lopergusi isetehtud käkke tarvis on? Aga see kõhklus ei kestnud kaua. Juba järgmisel korral ma teadsin, et tahan oma kahele pisikaktusele ja väiksele kalanhoele (Kalanchoe rhombopilosa) uusi ilusaid väikseid potsikuid. Potsikud said tehtud, tarkus hakkas selle töö käigus ka tasapisi tulema. 

Tegelikult ei olnud see mul esimene kohtumine saviga, olen varem paaril korral pisut õpetust saanud ja professionaalse keraamiku käe all ühe unenäost pärineva karikagi voolinud. Sai nagu päris ☺ Esmased elementaarsed töövõtted ei olnud seega päris võõrad. 

Esimeste asjade tegemisel sai selgeks, et tulemuse mõjutajaid ja tähelepanu vajavaid aspekte on üsna mitu. Näiteks glasuuri panin natuke õhukeselt. 

Siis avastasin mehe kohvikruusi põhjast tärkava prao. Seda kruusi ei ole ju enam kauaks? Seega vaja uus kruus teha! Kruusivabrik hakkas tööle, esimene sai üsnagi muhklik ja lopergune, ka veidi väike hommikuseks kohvilähkriks. Teine juba parem, kolmas veel parem. Nüüd ootab neljas, viies ja kuues põletust. Loodan, et lõpuks saan ikka midagi päriselt ilusat, head ja mugavat ka valmis, sest - nagu jälle selgus - ei ole nii, et võtad jupi savi, näpid natuke ja ongi ideaalne kruus valmis! Näiteks sang osutus üsnagi keeruliseks väljakutseks, sest ma tahtsin teha erikujulist. Otsad spiraali jne. Pärast selgus, et käes polegi nii mugav, kui võiks arvata. Teiseks - ma ei kannata, kui tass on raske. Ses suhtes on meil mehega samad eelistused. Kõrgkuumus võimaldab mõnusalt kerget nõud teha, ei pea olema ürgraske nagu käsitööna valminud savikruusid tihti on. Aga õhukeseks rullitud savilehe tassiks keeramine ja liimimine on küllaltki peen töö. Untsumineku kohti jagub. 

Viimane, veel põletamata. Peale põletust peaks ilmnema värvilised kraapmustrid mustal taustal. 

Esimene, teine ja kolmas.

Põletamata tass, neljas. Maalitud angoobidega, peale põletust on alles näha, kui intensiivsed värvid päriselt on

Minu teine tass, esimene sgrafiito-katsetus

Esimene tass. Muidu pole viga, aga pisut väike sai. 

Seejärel avastasin ühelt meie igapäevases kasutuses olevalt imeilusalt portselantaldrikult algava mõra. Oh õnnetust, nädal või kuu ja pooleks ta lõpuks ikka läheb! Nii sai alguse taldrikuvabrik. Neli esimest (tammelehe - ja pihlakadekooriga) on põletust ootamas.

 

No ja ega siis savitöö ei piirdu vormiga - et mis mahuga kruus ja mis kujuga kõrv. Dekoor on ka oluline! Meie grupis tehakse päris palju pitsi- ja taimetrükki, mõnda muud tehnikat ka, aga ma tahtsin midagi peenemat ja isikupärasemat. Otsisin interneti läbi ja harisin ennast kõigest jõust ning nüüd tehakse meil seltsis ka sgrafiitot. Ehk siis anumat katvasse värvilisse (angoobi)kihti kraabitud peeneid mustreid. Mina teen sgrafiito kõrval ka angoobmaali. 

Tõin omale jupikese savi kojugi, sest korra nädalas kohapeal ei jõuaks ma vist suurt midagi valmis. Ainuüksi ühe praetaldriku ääre kirjamine angoobmaaliga võtab vähemalt tund. 

Savi on nii mõnus, umbes nagu paneks sõrmed mulda. Maandab täiesti ära.