teisipäev, 27. juuli 2021

Daamid jõudsid koju

Pildid on paraku pisut läbisegi, sest blogspotis piltide järjekorra muutmine on peaaegu võimatu. Alustuseks üks vanem daam - Soome Tark, kaugelt põhjast, Lapi eit. 

Vahemänguna näeb täiendatud sõnajalapinki - seekord saime prügikasti ka uuendatud.

Lapi eit juhatab teed.

Seejärel vahetasime välja Vaeselapse. Vana kuju kangutades jäi mulle ta seelikuserva alt näppu imepisike kork - sinine, läbimõõt mõni millimeeter. Imestasin, mis see on, mis anumat peaks sulgema ja miks ta kuju juurde on topitud, pistsin taskusse ja unustasin. Kuni hakkasime vana kuju kärusse tõstma ja siis ma nägin ka imepisikest vutrarit, mille sees tibatilluke leheke koordinaatidega. Ju vist geopeituse värk? 
Väsinud vana vaenelaps ja koordinaatide leheke ta käsivarrel.
Uus ja värskem neiu.



See pole veel kõik, kaks daami on ootamas kojusõitu. Nimelt on Näkiuurumiskeskuses tulemas Wähjafestival ning vähjaroogade degusteerimise, Võigemasti ja Epliku kontserdi ja muude lõbustuste kõrval on plaanis ka näkikandmisvõistlus. Need on siin kandmisobjektid, värskelt õlitatud, ootamas koju jõudmist.

 
Kui juba puiduga tegeled, siis imelisi salakirju jääb igal sammul silma. Ei tea, mida nad on küll öelda tahtnud? On see mõni iidne eepos?
Läinud aastal panin põllupeenrasse värvilise rukkilillerea. Sügisel korjasin seemet ning külvasin sel kevadel jälle. Üks taim on osutunud isetekkeliseks imeliseks kirjuks hübriidiks, kas pole kaunis?

kolmapäev, 21. juuli 2021

Veel kaks

 Väiksel Väerajal on juba hulk aastail kasvanud sõnajalaõis. Aga ega seegi imeasi igavene ole, täna jõudis kätte aeg muinasjutuline objekt välja vahetada. Pildil uus sõnajalaõis komplekti kuuluva sõnajalapingiga.

Oma kohale lendasid ka vares ja tihane muinasjutust "Kuidas vares tihasel kosjas käis". Siin tuleb veel pisut värviparandust teha, kinnitusnurk on liiga silmapaistev. Saetöö ja suurem osa lihvimist on minu, peenviimistlus ja värv Lagle Nõu. 

Töö rajal on hoo sisse saanud, seega hakkab siin blogis mõnevõrra tihedamini pilte ilmuma 😊

reede, 16. juuli 2021

Esimene pääsuke

Elva Väikesel Väerajal on osad kujud üsna lagunenud, telliti katkiste skulptuuride asendamine. Esimene sai täna paika, alustuseks küll paraku mitte pääsuke, nagu pealkiri lubas, vaid kõigest kana. 











Tööd on rajal veel kõvasti, aga hea meel, et algus on tehtud. 

pühapäev, 4. juuli 2021

Õrrituseks

 

Naised on alusele roninud ning ootavad traktoristi, et sõitu saada. Pildil peaaegu valmis vaenelaps ja Soome tark. Mida põhjapoole, seda targemaks ja vägevamaks naised lähevad, siin on tark Lapi eit.  

Varsti saavad nad kaitsva õlikihi peale ning siis juba Väiksele Väerajale paika. Ega nad ainukesed ole, rajal lähevad vahetusse ja/või uuendamisse päris mitmed tegelased. Eks ma jupikaupa näitan ☺

teisipäev, 29. juuni 2021

Muike kunstipäevad

 Eelmisel aastal alustas Hallan ilusat traditsiooni - Muike kunstipäevi. Ehk siis vabas vormis üritust, kuhu ta oma sõpru kutsus maalima, saagima, keevitama, kivi toksima või mis iganes muud head veel keegi teha tahtis. 

Suurem kuum oli taandunud, ilmad mõnusalt soojad ja suvised, inimesed toredad, kunstitööd põnevad, mis veel tahta! Mina ise esinesin seekord küll üsna lahjalt, sest tööd on palju olnud ning kasutasin pigem puhkamise võimalust. 

Reede öösel vastu laupäeva jõudsin tütre seltsis kohale, pühapäeval tulime koju tagasi. Osade teoste juures loomisprotsess alles kestis, nii et kahjuks ei saa siit seekord täielikku ülevaadet. 

Igavese tulega lõke, mis oli meie kunstipäevade kese ja süda.
Aastatagune töö (minu).
Jüri Unduski aastatagune Käsmu Mari.
Minu seekordne kolu, loodetavasti kasvab kadakas sealt läbi ja loodetavasti saab see teos kunagi looduseks tagasi. Inspiratsiooniks ja asukohaks õuel asuv kivikalme. 
Alari Marx, habemeta.
Riho Mäe kaunis paeskulptuur.
Hullavad naised, autor Käsmu Mari

Triskele, Riho Mäe
Lagle saeb
Kalevitütar.
Poisid hullasid tsiklitega, pritsisid lõuendile kummi, toss ja lärm tuli pealekauba.
Kumm + värv, värvi lisas Lagle.
Alar ja tema kala.
Kala riputamine võrku.

Bikiinid 1. Marxiga.
Bikiinid 2. Öökulliga. 
Mariina Tiidor, pannoo lendlohega.

Hallani portree, autori nime ei oska öelda.
Erki Lepik, valvekaamerad (silmad). 
Jüri Undusk, torso (alles algus).
Lagle karvane kass.

Hallani aed on paik, millesarnast ei ole kusagil mujal olemas. Ning sõpradega koos natuke värvi pritsida, saepuru pudistada, lõkkesuitsus istuda ning niisama olla - ei ole paremat puhkust ☺

reede, 11. juuni 2021

Suur suvi

 Suur suvi on kätte jõudnud. Nagu maarahval kombeks, on ka minul alanud kõige töisem aeg. Kes see vanasti ikka suvel puhkas, siis tuli heina teha, kapsamaad kõblata ja sooja ning valget aega võimalikult palju ära kasutada. Mina heina ei tee, teen hoopis saepuru. Elva Väike Väerada hakkas hädasti remonti vajama, linn leidis selleks isegi ressursse ning nüüd ma siis toimetan, muinasjututegelasi tuleb nagu Vändrast saelaudu. Eile alustasin Kavala Rebase, Tark Mees Taskus on juba peaaegu valmis ning tema kõrval on lihvimist-viimistlust-õlitamist ootamas veel Sõnajalaõis, Vares ja Tihane ning muidki tegelasi. Ja teha on veel oi kui palju! Kuna ükski kuju ei ole veel päris valmis ega paigas, ma suurt pilte veel ei jaga. Aga see aeg tuleb ja õige varsti!

Küll aga saan jagada pilte Väikselt Väerajalt matkalt, käisin tütrega sellel jalutamas ning puudele väikseid vihjeid maamärkideks maalimas, et inimesed rajalt ei eksiks. Ning ühe skulptuuri sisse Metsaema-Metsaisa kaitse alla oli lind pesa teinud! Ju vist kärbsenäpp. Ega me poleks märganudki, kui linnuke just meie nina ees õõnest poleks välja lennanud. Pilte tegi tütar.


Kõndisime linnupesast paarsada meetrit edasi ja äkki kostis puutüvelt veidrat haukumist ning ärritunud kärplane ronis krabinal üles õõnde. See oli nugis. Passisime mõnda aega, ta käis ukseaugus vahepeal oma nägu näitamas ja kõhises meie peale, igatahes meist ta sinna üles jäi. Ju on pojad pesas. 


Mõni näide märgistustööst ka - sai valitud valge värv, sest head peene pihustiga markerid kipuvad olema kõik neoonid ning neoon ei lähe ju meie muinasjututeemaga kokku. 



Kuulake ikka linnukeelt ja järgige nende juhatust, juba vanad targad muinasjutuvestjad teadsid, et lindudelt võib suuri tarkusi teada saada ja imeasju kuulda!




reede, 14. mai 2021

Seitsmekordne

 Lugesin medaleid - kui kõik õigesti sai, siis olen nüüd seitsmekordne Elva meister. Valdkonnaks sportpüstolist laskmine. Selle aasta võistlusel sain samast harjutusest koguni 2 medalit - nii Elva meistri kui Tartumaa meistri. 


teisipäev, 4. mai 2021

Natuke ajalugu

Kirjutasin siia viimati üle kuu aja tagasi. Vahepeal on üht-teist tehtud - kevadeootuses sai veel intarsiat lõigatud-kleebitud. See on ühe puukasti kaas. 
Ja mu töönurk sai enam-vähem valmis. Nüüd on mul lisaks töölauale ka riiul. Mina kavandasin, aitasin natuke lihvida ja mõõdistada, lakkisin. Mees tegi kõik suuremad tööetapid (kilpide liimimine, mõõtu lõikamine, hööveldamine. Kokku kruvisime kahekesi koos. Praeguseks on riiul juba "mudru" täis - pliiatsikarpe, värve, pabereid ja kõike muud, mida kunstnikul vaja võib minna. 


Sain ka saega käe lõpuks soojaks, sai valmis üks mõmmi rinnakuju, riputatakse seina peale. 
Kui juba töönurga kujundamiseks läks, siis riputasin seinale Rahutu Rahmeldaja maalitud lauakesed. Need on ühed väga erilised lauad - lisaks akrüülidele on sellel osa pinda kaetud eri tooni muldade ja liivadega. Mu arust sobivad nad hullult hästi minu aastatetaguse vitraažiga, kas pole?


Vahepeal jõudis kätte kauaoodatud kevad ja sellega koos ka sinililleaeg. Minagi olen nüüd sinilillehull. Käin mööda metsi, kühvel käes ja vean erisuguseid oma metsaäärde kollektsiooniks. Sinililled ei ole ju ainult sinised, oh ei, nüüd ma tean juba ka eritooniliste lillade ja valgete sinilillede looduslikke kasvukohti ning koju on toodud ka roosad. Kõikvõimalikud variatsioonid ja kombinatsioonid valgest, roosast ja sinisest, sellest tuleb ilus kirju metsaäär ☺ Parimatel päevadel jääb näppu aga hoopis midagi ägedat  - nagu see pildil - heledad õielehed ja tumedad ääred - selle sinililletaime kinkisin Rahmeldajale. Pilt on otse sündmuskohalt - küünealused mulda täis 😁
Siiani oli jutt lähiajaloost. Vaatame natuke kaugemale ka - käisin ema juures pööningul tuhnimas ning leidsin oma ammused karbikesed mälestuseks jäetud kaartidega. Kas pole ägedad? Kõik käsitöö, enamus mu pinginaabri meisterdatud, aga on ka teisi autoreid.
Kaartide sisupooled on ka väga armsad, fantaasiat ei ole mitte tagasi hoitud.
Veel natuke ajalugu - mingil imelikul põhjusel on minu valdustes Maarja nr.5, aastast 1989. Tõenäoliselt küllaltki haruldane eksemplar. Arvata on, et suurem osa nende tiraažist on tulealustuseks läinud. Sisuks miss Erose valimine, joogi Viljandimaalt, õpetus grafoloogiast ja otse loomulikult pikem jutt seksist - selles numbris ollakse alles sissejuhatuse juures ja kirjeldatakse lihtsalt suguühet - ingvarluhaäärelike energiate liigutamiseni ei ole veel jõutud. 
Ja veel natuke imelikku ajalugu. Minu esimene pass ilmus üle 25 aasta välja. Sain 1992. aastal 16, tegin fotograafi juures pildi ja kohalikus politseijaoskonnas kirjutati välja dokument. Veider üleminekuaja pass - peal on CCCP, tempel on sees CCCP, aga väljaandja on Eesti Vabariigi Tartu Politseiprefektuuri Elva jaoskond. Igatahes - veel enne aasta lõppu sain siniste kaantega Eesti Vabariigi passi. Punane pass jäeti politseijaoskonda seifi, aga mu vend, kes tollal seal töötas, virutas selle mulle mälestuseks tagasi. 
Irs Anni Aadujevna 😃
Ministerstvo vnutrennih del SSSR, ütleb tempel. 
Hirmus tõsine tüdruk.