neljapäev, 21. september 2017

Elumärki

 Augusti lõpuks oli sõbral vaja 3 pinki valmis saada, endal tal jube kiire, kutsus abilisi. Mina sain valmistada pingi tuntud viljaaretajale Hans Küütsile, paiknema hakkab see Jõgeval. Materjal künnapuu.
 Pink eestpoolt...
 ... ja tagantpoolt.
 Kõrval tegid tööd Andres, Vambola ja lõpuks ka Martti ise. Nende teosed on siin:


 Aeg-ajalt käisime Taga Talus toimetamas, pisut augustilõpuvalgust sai endale talletatud.



 Kuna mulle oli kätte juhtunud suurepäraseid künnapuujuppe, saagisin paar sõnajalga ja konna. Kui kellegi selline taim ehk loom puudu on, võib julgelt küsida. Sobib ka kingituseks. Kujukesed on piisavalt väiksed, et neid sülega tõsta jõuab.







 Laglel läks ka hammas verele ning minu kõrval sai saetud väike sõnajalg, vahtrapuust. Sellel kujukesel on juba uus omanik.


 Suure saepurutegemise vahepeal oli vaja käia ka Võhmas laadal. Laadapilte mul kahjuks pole. Laadal oli hall ja märg, õnneks seltskond hea (meil ikka oma aalujate nurgake), nii et kurta pole millegi üle. Taimelaat on hirmus lõks. Kuna mul omal hetkel arendatavat aeda pole (armsamad olen juba Taga tallu kolinud, ülejäänud on vabal pakkumisel), siis toore jõuga hoidsin ennast taimelettidest eemal. Peaaegu oleksin ühe tubase sukulendi ostnud, aga õnneks tuli mõistus õigel hetkel tagasi - mul ei ole ka toataimede jaoks siin sentimeetritki vaba ruumi enam. See-eest käisime kohaliku kirbuturul ning Lagle sai endale turvakingad.

Võhmast tagasi tulema hakates läks ilm ilusaks, mahedaks. Põikasime möödaminnes sisse Kolga-Jaani, mis on ootamatult armas väike asula. Ja Meleski klaasivabrku juures tegime peatuse. Pilte hakkasin tegema alles alates Tamme paljandist Võrtsjärve ääres. Sellel fotol on ühiselamu.

 Klammerduja

See sügis on eriti pihlamarjapunane
 Pärn püsib kõigele vaatamata. Kas ta kõrgust ei karda?
 Silmapiir sai kogemata viltu
 Enne kojujõudmist tulime läbi Sikamäelt, kus on mu esivanemate hauad. Sikamäe lähistel oli selline põld.
 Tatar
 Siit saab head tumedat mett, põnevalt tatramekilist.
 Aga see sügis! Üks pilv ajab teist taga, annaks ometi kuiva! Vägisi meenub Põhja-Tallinna laul sõnadega: tulen ja lähen ja tulen ja lähen ja kõik on ikka veel siin. Pilved tulevad ja lähevad, aga uputus on ikka veel siin.
 Pilve-eelne vaade Laguja mäelt. Haruldane päikselaik on pildile jäänud.
 Titeuudiseid on ka 😊
Taga Talus on värske Vurr. Täitsa õige nimi on saanud, veereb väsimatult ringi, ketrab kõvasti vurinal nurru ja vurrud on tal vägevad.
 Lapsuke on armas, silmi temalt ära ei saa.
 Peale vägevat ringiketramist on lapsuke väsinud.
 Kõige lõpuks sain veel saepuru tehtud - igikõvaks kuivanud saarepuust. Tundmatut tõugu kala.


Üks poolik töö sai ka lõpetatud. Kass sai siledamaks ning tervitab tulijaid Taga talus. Pilt näpatud Taga talu blogist.

Nii. Palju pilte, vähe juttu. Ausalt öelda ma ei mäletagi enam, mis selle viimase kuu aja jooksul juhtunud on. Hea, et mõni piltki sellest ajast on.

neljapäev, 24. august 2017

Saepurust ja tolmust

Üleeile sai kiiresti näritud pisiskulptuur sünnipäeva tarbeks. Künnapuu, ainult saetöö, lihvimata.
 Aga enne seda sai ikka suuremaid töid ka tehtud. Nikolai Pärna pink sai läinud nädalavahetuseks Rannu parki kohale viidud. Avamine saab olema kunagi hiljem.




 Et saepurutegemine liiga üheülbaliseks ei läheks, pakkus elu uusi väljakutseid, seekord ametlikust töökohast. Nimelt on koolimajas remont, 1.september on kohe-kohe tulemas ning maja oleks vaja remondijääkidest puhastada. No anti meile mõned klassid kätte, kus remondimehed pidid olems töö lõpetanud. Puhastasime ilgest remonditolmust lambid laes, seinad, aknad, kõikvõimalikud liistud ja ääred, lauad, toolid, põranda ja pidime hakkama klassi ust kinni teipima (et koridorist uus tolm otsekohe sisse ei tuleks). Ja - trahh! - lakke tuli auk ning päike hakkas sisse paistma. Kraanikauss krohvi täis ja ruum jälle tolmune! Maivõi! Viimase nädala jooksul on seda juba kolm korda juhtunud, kaks viimast korda paar päeva peale ruumi kinniteipimist! Vanduma võtab!

Majas remont veel kestab. Terve vent-süsteemi uuendamine ning fassaadiremont ka. Katuselt loobitavast ehitusprahist purunevad aknad ja. No ei taha. Mitte ei taha mõttetut tööd teha. Kõige parema meelega laseks ehitajatel töö lõpetada, ootaks kuni nad oma kolaga objektilt lõplikult kaovad ja siis võtaks selle koristuse ette. Aga ei, kohe on vaja ja lolli tööd on ka kellelegi vaja. Täna oli see "tore" päev, kui kuulsime ülemuselt, et meile varasemalt vihjatud palgalisa tavalisest raskema töö eest (remondijärgne koristus on jäle) ei saa - saamegi oma absoluutse miinimumi ja peaksime selle üle õnnelikud olema.
 Aga nagu Kaaren ütleb - "selle peale ma ketran". Ketran siin enne eelpoolnäidatud pingi paigaldust jalgu alla sobitada, kraanajuht Valdur tegi pilti.
 Mul polegi õnnestunud varem päris küliti maas saagida.
 Siin veel paar moblafotot Rannu pargist. Ma ei suuda neid siin ajaliselt õigesse järjekorda tõsta, blogger on selle koha pealt jube tüütu.
 Ma panin endale ka piduriided selga, peaaegu nagu leerikleit, eksole? 😁
 Selle hirmsa tolmutamise ja saepuru peale sai natuke ära ka käidud. Lihtsalt. Esimene peatus teel Pärnumaale suvalise kraavi ääres. Mõnus metsik nurgake.

 Õhtukuma Krapi rannas.
 Ujusime meres, vedelesime niisama, siis hulkusime natuke lähikonnas ringi ja õnnelikul kombel meenus, et sealkandis pesitseb aeg-ajalt ka Lendav Konn. Konn oli kodus ning kostitas meid tee, kohvi ja veiniga. Blogisõbrad on armsad 😊

Aga siis keeras ilm ära, järjest tuulisemaks ning külmemaks. Olime saanud suve viimastest sabakarvadest osa, hea et niigi...
Tänane tegu - kaks armastajat said kokku, daamil kena pitsiline kübar peas  kaela otsas ja härra meelalt tissi katsumas. Proua on päris ja vana, härra paraku plastmassist ning daamiga võrreldes noor, aga ega armastus küsi päritolu ega vanust. Noorpaar viibib alates tänasest jälle suhteliselt tolmuvabas keskkonnas.

Eks meil on siin neid uudiseid veel, meie noorem tibupreili sai eile nii vanaks, et teda võib hüüda juba päris kanaks. Maja, kus ma praegu (veel) korterit üürin, pandi jälle müüki. Saen järgmist tööd, kui valmis saan, näitan kindlasti pilti. Mis siis veel? Punaseõieline angervaks Venusta õitses nii ära, et ma pilti teha ei jõudnudki. Mairoos pingutab nuppe teha, ju vist ootab juba uut kevadet. Siilkübar ja floks teevad hea tuju (kui mul vähegi on aega aias neid vaadata). Mõned mehed ajavad aeg-ajalt südame täis (eelkõige ülemused, kes lisatasu maksta ei taha, aga vahepeal ka mõni muu mees). Mõned mehed (ja naised) teevad südame soojaks, ma olen õnnelik, et mul on nii häid sõpru.  Sellega olekski ehk paslik tänaseks lõpetada. Kohtumiseni!