neljapäev, 20. juuli 2017

Mis sirtsutamine see on, ma küsin?!

Ilm on praegu tõeline sabotöör. Midagi ei lase teha. Vaevat saan töötandrile minna, kui ajab uue pilve üles ja oota siis autos poolteist tundi ning passi hoovihma taandumist. Korduvalt. Ja siis jõuab õhtu, pilved hajuvad ning saabub kuiv öö. Et ennelõunal saaks saabuda järgmine rongitäis hoovihma- ja äiksevaguneid. Miks, oh miks? Ja kui kaua see jama kestab veel? Mul on tööd vaja teha!

Nii. Sain välja öeldud, rohkem täna ei virise. Ilusaid päikselisi päevi on ka ju olnud, näiteks nädalavahetus, siis ma ei saanud ometi tööd teha, vaid tuli sõita ammu kokku lepitud liivakujude meisterdamisele Võsule. Ja Hallani aeda loomulikult. Ning veel ühte metsade vahele peidetud salaaeda, kuhu pääsemine on sama haruldane nagu lotovõit.
 Esimene kuju on seest täitsa tühi. Pidin kavandi ümber tegema. Praeguseks on töö juba hoopis teistsugune, aga ma ei ole taibanud pildistada - fotokas on ikka kaasas, aga mälu (minu oma siis) on maha jäänud. See on siin nädalatagune vaade.
 Õõnsus, mida väljast ei osanud arvata.
 Imede aia asukad.
 Glehni südaliilia.


 Maarjasõnajala eosed on nagu väiksed iminapad - justkui oleks ta mõni veeloom.
 Tigu? Seen? Mis vahet seal on...?
 Seeria kaktus-mandalaid ja mõned õied.






 Korvipunuja kaktus 😃



 Alumine ja ülemine maailm.
 Liivakujude tegu oli sel aastal eriti raske, sest ettevalmistatud neljakantmeetrised liivakuhjad olid põhjani tulikuivad. No ei jõua ämbriga merest mitut tonni vett vedada ning kuhjasid läbi kaevata-segada, aeg piiratud ja vormimine võtab ka aega. Aga midagi sai läbi häda mätserdatud, Laglega koos tegime. Kaaren valvab munakurna. Teema pidi olema lastekirjandusest ja ma esimese hooga ei suutnud antud materjalile muud pakkuda, kui Juhan Jaigi Kaarnakivi jutte, mis minu ajal veel viiendas klassis kohustuslik lugemine oli.
Teistest kujudest ei jõudnud pilte teha, nii võhmal olime.  Ühtlasi õnnestus mul täiesti kogemata oma turi põhjalikult ära põletada. Nüüd ootan, millal ma maona nahka hakkan ajama.








Tassihullud (mina ja Lagle) ostsid ühe tassi juurde (nagu meil neid vähe veel oleks...). Korjasime sinna Hallani aiast metsmaasikaid ja paar kenamat kortslehte, kes üle tassiserva piiluvad. Peremees on ka pildile jäänud. Nagu on udupildist aimata, oli meil seal lõkke ümber mõnus ja lõbus. Seal on vist alati nii 😊

 Ja nii see ilm on. Kuldne põld ehk heinamaa viimastes päikesekiirtes enne järgmist musta kõvasti kolisevat pilve.
 Muude tööde vahelt sai mõned ehted jälle kokku pandud.



Aia- ja lillepildid siin postituses on Lagle tehtud, ülejäänud minu omad.

Sel nädalavahetusel on tulemas pisikesed puupäevad Taga talus Rahmeldajamaal. Huvilistel anda otse mulle või Rahmeldajale märku, saab tulla kiibitsema ja soovi korral ka ise natuke saepuru teha.

laupäev, 15. juuli 2017

Natuke saepuru






Sai saetud Karula kanti üks ilus post.



Ei saa jätta edvistamata, ootamatu üllatusena saabus mu tööplatsile tugev, kerge ja tore pukk, mille otsast hea kõrgemaid kujusid teha. Mahub autosse ja. Mõtlesin, mida see ese mulle meenutab? Piimapukki! Ainult, et hulga väiksem 😄

Homme sõidan Palmse maile, Hallanile külla ja pühapäeval võib meid näha Võsul liivaskulptuure tegemas.

Tööpäevadel aga hakkan oma uue portatiivse mini-piimapuki otsas turnima, asukohaks Veeriku park. Seal saab veel kõvasti madistamist tulema, kuna puud on juba ammu surnud, ei tea, mis nende sees olla võib. Esimene tamm osutus juurtest kuni rinna kõrguseni seest tühjaks. Sain kohe kavandi ümber teha. Teist kahte ei ole veel urgitseda jõudnud. Eks näis. Igaks juhuks olen ootamatusteks valmis.


laupäev, 8. juuli 2017

Et te ei arvaks ...

 ... et ma kuhugi kadunud olen.
 Saepuru sai tehtud. Kahest jupist kuju. Kakk täitsa poolik veel ja alumist pakku on ainult pealt saetud, et jupid üksteise kukile kokku sobiksid.
 Töö käib.
 Ja ongi. Tagantpoolt.
 Eestpoolt.
 Aga uued tööd on ootamas. Praeguseks on kõik kolm ootel olevat tamme hulga lühemaks saetud (aitäh, Ants!), ma neid terves pikkuses ei taha teha. No ei jaksa. Ja tellija oleks läinud vist ka pankrotti, kui kõik need maksimaalsed jooksvad meetrid ja kõrgused kokku arvutada.

 Mina lähen puu-puu järel järjest lühikesemaks... Oleks uhke küll, kui need terves pikkuses oleks saanud, aga noh jah. Mina oma väikeste valgete käekestega ei oleks päris nii kõrgele ikka ulatanud.

Esimeseks augustiks on Veeriku pargis üht-teist muutunud 😊

Ühtlasi tähendab see seda, et ma iga vaba hetk, mil otse padukat ei tule, pargis saepuru teen ja siia jälle ei pruugi kirjutama jõuda.
 Meil on uus vabakäigu-koduloom. Jõudumööda natuke ikka söödame.
 Sinistes juustes sinine lill roosa kõrva taga.
 Juhtusime tunnikeseks Tartu Botaanikaaeda. Lagle pildistas.








 Kimalane uuristab samblasse urgu.
 Must leeder. Milline lõhn! Ma olekski sinna ninapidi põõsasse jäänud ja ei oleks üldse ära tulnudki...




See raudrohi on isikliku õnne jaoks hädavajalik! Sort `Terracotta`. Ogaputk sobib kõrvale suurepäraselt 😊



















Mis siis veel. Olen lubanud ennast ja tütart kolmeks päevaks lasketiirule, homne on veel jäänud. Eesti Meistrivõistlused ja lehevahetajaid, kuuliaugukleepijaid ning kirjutajaid hädasti tarvis. Nii et kaks päeva juba püssirohulõhna hingatud. Ise seekord ei võistle.

Tulemas on Võsul liivaskulptuuride tegemine, kollektiivne Taga talu vahtraurgitsemine ja ehk mõnda põnevat veel. Suvepäevad on pikad, küll jõuab kõike 😉