laupäev, 16. juuni 2018

See ei ole karu






See ei ole põder ka, kuigi lille tagant paistavad sarved ja kõrvad.
Kui kuju tolmust puhastatud ja õlitatud saab, panen veel pilte. Lehis. Tööd alustasin juba sügisel, kuidagi väga venima oli jäänud.

---

Täna (pühapäeval) osalesin Valge Roosi karikavõistlusel. Ringmärk läks päris kenasti (278 silma nagu eelmiselgi võistlusel), läksin harjutuse teist poolt - siluetti - laskma neljandal positsioonil. Siluetiga kukkusin kuuendaks, ühtlasi oli see mu isiklik rekord - 541 silma. Kuna 8 esimest said finaali, sain minagi. Välja kukkusin finaalist esimesena, nii et kokkuvõttes 8. koht. Pole paha. Esimene finaalikogemus mul. Kuigi see urrima siluett ehk teisisõnu ilmuv märk on ikka veel üks mõistatus. Mis mõttes antakse ainult 3 sekundit käe tõstmiseks ja märgile pihta saamiseks?! Iga lask niiviisi eraldi, 7 sekundit punast tuld ja 3 rohelist. No pihta ma saan, aga mitte piisavalt keskele. Adrenaliini on ka tulejoonel natuke liiga palju, lausa jala võtab teinekord värisema. Vaim on valmis, aga liha on nõder. Ja käsi teeb nende väga loetud sekundite jooksul mingeid imelikke mikroliigutusi, mida ta ei peaks tegema, tunne on selline, nagu loobiks lõdva randmega märklaua sisse nooli. Kuigi peaks olema nagu relssi mööda sirgelt ja kindla kiirusega liikuv jäikade liigestega hoob. No ei ole ju. Oeh. Kõigele lisaks loeti finaalis ainult tabamusi ja tabamuseks loeti silmi alates 10,2-st! Ma sain päris mitu ilusat üheksat, ka kaks 10,1-te, aga 10,2-tesid ja suuremaid tuli vähe. Kui vähe, ei mäletagi kohe.

Tulin võistluselt koju, näljane nagu hunt. Rebisin midagi hambusse ja panin kohe emaga Nõo poole ajama - tema 93-aastane sõbranna on väga kehvaks jäänud viimasel nädalal ja ema tahtis väga teda veel vaatama minna. Hea on, et käidud sai.

Lähitulevikku (3 nädala pärast) jäävad Eesti Meistrivõistlused. Siis tuleb pikem võistluspaus. Enne meistrikaid on vaja saagida puitu, valada erinevaid materjale ja hakata penoplastist kukke vormima. Et siis edasi sellele penole klaasriiet ja vaiku peale mätsida. Veel tuleb võtta maha Tartu näitus (1. juuli on viimane päev) ja viia Tallinna Botaanikaaeda. Kõigele lisaks oleks selle 3 nädala jooksul hea leida paar tundi trenniaega, siis võiks rahuliku südamega võistlema ja lustima minna - kui Tuhkatriinu teeb kõik tööd, mis teha kästi kahe nädalaga ära, saab ta natukeseks lasketiiru ka. Ja ehituse jaoks tuleb planeerida mõned tihedad tööpäevad. Aga küll kõik saab. Järgemööda.

Ma lähen nüüd direktoreid joonistama. Kolm on tehtud, kaks on teoksil, sügisesse jäävad ülejäänud 11.

neljapäev, 14. juuni 2018

Pooleli

No ei ole ma mingi karumeister. Aga kui postkast lõpuks laekub, saan mõmpsiku päris valmis teha.

Aga muidu vehklen siin mitmel rindel nagu tumm leilis. Täna õhtupoolikul võtsin paar tundi täitsa vaba aega lihtsalt vedelemiseks ja väga imelik oli olla. Molutamist peab aeg-ajalt treenima, muidu kaob oskus täiesti.
Ega neid tegemisi nii väga palju olegi, aga hirmus erinevad on. Mõte hüpleb pidevalt 10 eri töö ja tegemise vahet ning seoses sellega on lühimälu (ja mälu üldse) hakanud päriselt ära kaduma. Vibuinstrueerimised, püstolitreeningud, võistlused, saagimised, kuke projekt, ehitustööd, kolimine (ja sorteerimine), direktorite portreede joonistamine ja kõigele lisaks palgatöö. Midagi oli kindlasti veel, aga kohe ei tule meelde...

---

Midagi meenus. Eelmise võistluse tulemused võiks ka ära märkida. Laskespordinädalal võitsin naiste arvestuses spordipüstoli (tulemus 10,7 silma). Õhupüstol scatti seadme küljes andis mulle 2. koha (10,3). Vibulaskmises jäin teiseks (32) Lagle järel (uskumatud 46 silma! on mul aga tütar!). Väikesekaliibriline püss lamades andis 8-9 tulemuse (10,6) ja sama püss lamades toelt 8. koha (10,4). Pole paha arvestades, et püssilaskmises oli jube konkurents, ma proovin seda ju ainult korra aastas, aga võistlesin tugevate tegijatega.
Tulemusi näeb siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20Lasken%C3%A4dal%202018-tulemused.pdf

---
Toredaid töid on tore teha. Vibuinstruktor on vahetevahel täitsa tore olla, saagimine on küll raske, aga siiski on äge, kui midagi hakkab valmis saama, joonistamine on ka haarav ja kolimist olen tegelikult juba aastaid igatsenud. Nüüd olen hakanud unistama tugitoolist. Sellisest ideaalsest, paraja pehme istealusega, mis on natuke tahapoole kaldu, kõrge seljatoega, mis on just selja järgi ja kuhu saab ka pead toetada, mugavate käetugedega. Tool, milles on hea käsitööd teha või raamatuid lugeda. Noh, tool ei ole ületamatu, selle ma leian. Aga toolist üksi on vähe. Vaja on ka päiksesooja põrandat, kuhu see tool asetseda ja parasjagu molutamise aega, et see käsitöö või raamat kätte võtta. Oh millal ma küll sinnani jõuan...

kolmapäev, 6. juuni 2018

Laskespordinädal

Parem natuke Hilja, kui ei keegi (kaks päeva tagasi oleksin pidanud kirjutama). Laskespordinädal on alanud. Kuni pühapäevani on võimalik Elvas Tartumaa Tervisespordikeskuses oma käega katsuda sportrelvi ja vibu, märki lasta ja soovi korral ka võistelda. Uksed on avatud tööpäeviti kell 16-19, laupäeval-pühapäeval kell 11-15.

Täpsem info siin: http://www.elvalask.ee/uudised/elva-laskespordinadal-1
                 ja siin:
http://media.voog.com/0000/0038/3149/files/Elva%20XVIII%20Laskespordin%C3%A4dala%20juhend.pdf

Mina olen tiirudes instruktorina abiks homme (neljapäeval), laupäeval ja pühapäeval.
Olgu tuldud!

kolmapäev, 30. mai 2018

Ajakohane





No ja nüüd hakkas kummitama. Las kummitab teil ka.

reede, 25. mai 2018

Kribu-krabu

Sain Omnivast lõpuks kinnituse, et nad maksavad mulle raha tagasi. Algul nad pakkusid, et maksavad raha saatjale (kellele ma olin kauba eest juba maksnud! ja saatmise eest maksin ju ka ise pakiautomaadi juures!), aga imekombel nad otsustasid ilma pikema kärata siiski mulle ülekande teha. Ainult 5 kirja vahetasimegi. Ma ikka avaldasin muidugi põhjalikult nördimust sellise napaka olukorra üle ka.

Ma näen, et keegi ei ole julgenud midagi arvata Taim Rohelise kohta. Eks ta ole keeruline jah.

Allkirjastasin täna lepingu, mis toob ühe päris huvitava tellimuse. Mäletate, kaks aastat tagasi siplesin kuu aega paaditöökojas klaasriide ja vaikudega? Vot, nüüd tasub tookordne õpiaeg lõpuks ära, sain tellimuse klaasplastist skulptuurile. Kukk. Suur. Värviline. Augusti alguseks peab valmis olema. Oi, saab põnev olema 🐔

Enne kuke kallale asumist ootab nikerdamist ka paar puuskulptuuri. Tööpuudust ei ole, pigem on kummitamas pidev ajanappus. Juulikuusse sai pandud ka üks laat - Tartu Hansalaat - sain just kohatasu arve. Sellekski tuleb aega leida, et sinna müügikraami juurde treida - praegu on varud laada jaoks veidi kõhnavõitu. Munamäele ka oodatakse üht-teist müüki. Taimi, mida vaiku valada, on juurde korjatud, teisipäeval käisime Tartus botaanikaaias ja saime lausa ametliku loa aedniku seltsis korjet teostada 😁, sealjuures noppis aedniku osav käsi meile mõnegi kalli ja haruldase õie või lehe. Näiteks ameerika kuldking on juba eile vaiku valatud ja tuleb näitusel esitlemisele.

Kolimiseks on jäänud aega natuke üle kuu. Praegu veel tundub, et aega on palju-palju, aga ma tean küll, see tunne on petlik. Homme külastab mind üle pika aja korteri perenaine, ma juba vargsi lootsin, et ta ei tulegi ja viimase 8 kuu üür jääb maksmata. Aga noh. Eks ma siis maksan.

Ilus ilm on olnud. Aednikud kurdavad põua üle, aga kuna ma olen oma aia juba peaaegu tühjaks jaganud (ja uusi juurde ei hangi), siis mind põud ei kummita. Päris mõnus on. Enamusel päevadest ei ole kuumus ka tappev, laseb elada ja toimetada. Ilus.

neljapäev, 24. mai 2018

Taim. Roheline.

Kes see lahke oligi, kes määramisabi pakkus? Paistab olevat oksajupp mulda pistetud, juured alla ajanud ja lehed peale. Täpsemalt pole ennast tutvustada soovinud.

esmaspäev, 21. mai 2018

Eile lubatud

Sain kujukese valmis. Jalakas.


Üldiselt on elu ilus. Sirelid ja piibelehed lõhnavad just täpselt korraga, nii et kaif on pidev. Saepuru väga hullusti ei torgi ja ilm on fantastiline, ainult sääsed ja kihulased võiksid ennast minust kaugemale hoida. Meepott on siiski vaatamata parasiitidele aus. Ja loomulikult on meepotti kukkunud ka üks tõrvatilk. Nimelt sai Laglel telefoni aku otsa, tellisime kiiresti uue ja see pidi saabuma pakiautomaati. Pakk tuligi, või õigemini pakend. Omniva pakiautomaadist leidsime lahti lõigatud tühja paksema ümbriku. Helistasin, soovitati kirjutada kaebus. Kirjutasin. Sain vastuse, et sellega tegeldakse 10 päeva jooksul. Arvata on, et sellest ei saa midagi, paremal juhul automaatne vabanduskiri ja kõik. Jube kahju, Omniva automaat on mul siin lähim ja igal kellaajal kättesaadav. Hea, et siiski ka muid valikuid on. Postkontori kohta mul ühtki kaebust pole, sest töötajad on siin väga toredad. Aga jah. Hea, et selles pakis midagi väärtuslikumat polnud... Arvata on, et pakk lõigati väga oskuslikult katki kuskil teekonna ajal (vahelaos?), kuller pani kappi tühja paksu ümbriku nägemata, et see katki on (lõikejälg esmapilgul välja ei paistnud) ja ega ümbrikus ei peagi ju midagi paksu ja rasket olema, et sisu näpu vahel kindlasti tunda on.

Aga tühja sellest pakist ja Omnivast. Vähemalt olete hoiatatud. Elu on siiski ilus ja tegus - 1. juunil avame Tartu Botaanikaaias ehete ja maalide näituse - minult ja Laglelt ehted ja Evelt maalid. Ja üks põnevam saetöö on pooleli ja kaks tellimust on järge ootamas. Ja see pole veel kõik. Aga igast asjast omal ajal ja järgemööda 😉

pühapäev, 20. mai 2018

Päkapikuleib, Chata Baby Jagi ja teisi jutte

Nädal tagasi ei olnud laskmisvõistlusi, täitsa vaba olin. Ainult tööd oli vaja palju teha (nagu ikka alati on,) nii et selle asemel, et palehigis tööd vihtuda, käisin Kõutsiga hoopis Poolas. Ega me kaugele ei jõudnud, Suwalki käisime risti-põiki läbi. Pilte tegin moblaga ja ainult mõne üksiku, siin on meie ööbimiskoha tagaõu hiigeltammega (silma järgi vähemalt 300-aastane). Peale kauni looduse vaatasime üle ka kaubanduse, ehituspoed olid päris põnevad. Näiteks kipsplaat ei maksnud peaaegu mitte midagi (vist oli ümberarvutatuna umbes 3.- plaat?), kuigi selle infoga ei ole mul suurt midagi peale hakata - ehituse juures ei ole plaanis kuigipalju kipsi kasutada. Tõin ära tillukese kirjulehise potilille, millele trükitud nime kuukelis tõlkides sain teada, et see on Taim, Roheline. Reis oli tore, isegi vaatamata lämmatavale palavusele. Peenemad nüansid hakkavad juba mälus tuhmuma, pole ka fotosid, mille najale mälu ehitada. No ja mis ma siin ikka sellest kirjutan, kuidas ma turult ei raatsinud kirjulehelist pööki osta (see võib meie kliimas õrn olla), keda see huvitab. Või et umbkeelsete Poola poemüüjatega saab eesti keeles ka suheldud, kui kätega piisavalt juurde vehkida (seda ei teinud küll mina, ma vaatasin kõrvalt ja imetlesin hääletooni ja žestide kõnekust).

Mäluga on üldse kehvad lood, viimasel ajal paistavad mäluaugud järjest süvenevat. Kehva mälu (ja hajali tähelepanu) arvele võib kirjutada ka selle, et panin nädal varem bookingu kaudu öömaja kinni ja - enne teeleminekut leidsin meili pealt kirja, mis küsis, miks ma ei ööbinud broneeritud kohas? Aaahhh! Ma olin kuupäevad segi ajanud! Eks sellega kaasnes ka rahaline kadu, aga see ei olnud õnneks suur. Palju ärritavam oli mu enda lollus. Broneerisin kähku järgmise lähima odavaima kodumajutuse ja asusime teele. Ilusasse kohta jõudsime, pildil on killuke sellest. Peremees ütles küll, et po russki kõneleme (ingliš talle ei sobinud), aga ise pani ikka poolat. Umbes poolest jutust ei saanud möhhigi aru. Igatahes - hakkama saime jällegi. Kolmekorruseline loss, katusekamber meile ja hiigelpatjadega voodi ning sealsamas korrusel ka roosilise kahliga duširuum. Pererahva elukorrusel oli ainult tammepuust mööbel, meile oli küll siiski ka laminaati jagunud. Sellegipoolest ilmselgelt küllaltki rikas majapidamine. Krundi piiril oli renoveerimisel palksaun suure peoruumiga ja ka õues lõkke- ja grillikohad, eks nii vist tehakse omale pensionilisa. Sauna peal suur kiri Chata Baby Jagi. Vot siis, kus me ööbisime. Kanajalakesed olid ilusti peidus, maja maskeerunud lossiks.

Tagasiteel oli hädasti vaja Valmiera Depos peatus teha, tõin omale ometigi korraliku padja (normaalsuuruses, Poolas katsutud padi oli ilmselgelt lausa ebamugavalt suur). Ja ühes külakeses maantee ääres oli laat, sealt sai kaasa ostetud kärakas käsitsi tehtud rukkileiba. Ma sõin seda siiamaani, oli kõva nagu päkapikuleib, aga ikkagi väga hea.

Selle söödud päkapikuleiva najal sain eile laskmisvõistlustel 6. koha. Harjutus 30+30, mida ma olin varem ühe korra trennis proovinud ja ühe korra võistelnud. Nii et päris uus asi ikka veel mu jaoks. Võistlejaid oli umbes 17, nii et ma olen väga rahul. Seekord ei lasknud ühtki pauku päris mööda ka, nagu eelmisel korral Heli Rassil. Noorsportlane areneb seitsmepenikoormasaabaste sammudega! Esimese poole (ringmärk) tulemuseks oli 277 silma, millega olin 4. kohal. Ilmuva märgi järel oli lõpptulemus 539 silma, mis on otse loomulikult mu isiklik rekord ja langesin üldarvestuses ainult 2 kohta. Hea on ka seda teada, et see ei ole sugugi mu võimete lagi - soodsate asjaolude kokkulangemisel võin isegi küündida medalikonkurentsi (seda küll ainult kodumaal, rahvusvahelise edu jaoks oleksin pidanud hakkama treenima 30 aastat varem).

Saehooaeg on ka avatud, esimest kujukest näitan teile homme.
Üldse tõotab üle aegade huvitavaim suvi tulla. Eks ma siis jupphaaval hakkan seda siin avama, kui asjad hakkavad teostuma.

kolmapäev, 9. mai 2018

Tonn taimi ja vana karikatuur

Ah, kes jõuab kõike mäletada, mis vahepeal juhtunud on. Hea, et telefonis mõni piltki on. Näiteks imeilus konn Anne aias. Aed oli veel ilusam, aga sellest ei saanud jällegi pilti.
Midagi ma ikka mäletan ka - näiteks eilne päev on täitsa meeles veel. Hallan tegi lõunaosariikide-tuuri ja esmaspäeva õhtupoole lõbutsesime Järvselja taimeaias ning Rahmeldaja aed sai risti-rästi läbi käidud. Eile olin Hallani saatjaks Lätimaal, esialgne plaan oli ainult Strenči ja Valmiera puukoolid. Ilus oli, kuigi Valmieras olid valikud üsna lahjad, aga midagi sai Hallan ikka ostetud. Kuni Hallan Valmieras küsis, kas neil rohkem rodosid pole, mille peale imestati, et mis me siis seal teeme, mingu me ikka Baltezersi! Et ainult 70 km, algul Riia suunas ja siis Pärnu peale. Vaatasime kella, aega justkui oli, hakkasime sõitma. Lõpuks muidugi selgus, et see oli ikka rohkem nagu 100km ja peaaegu Riias. Ma sain meie ringikeerutamiste käigus tagasisõidul koguni 25m linna sisse sõita! Minu esimene Riiaskäik 😁. Teed küsisime kõigest ühel korral ja ka siis selgus, et olime õigel suunal. Baltezers ise oli aga imeline! Mitmekümneaastaste rodode park küll ei õitsenud veel, kohe-kohe oli puhkemas. Aga seal oli muudki kaunist ja lausa jahmatavat. Ning mitte ainult pargis, vaid ka müügiplatsil. Nii et Hallan tõi sealt kaks kärutäit rodosid, mida tal veel polnud (ma täpseid numbreid ei tea, aga tal on oma aias umbes 600 rodotaime u. 60-st liigist-sordist, tõenäoliselt isegi rohkem, nüüd kohe kindlasti rohkem) . Pilte ma küll ei taibanud väga teha, paar klõpsu ainult, sest telefon ei ole ikka õige pildistamise riist, hädapärast kõlbab dokumenteerimiseks. Igatahes sai auto pilgeni täis taimi ja alkopoest ka haruldasi Läti meeneid (õlut) Hallani põhjaranniku-sõpradele. Ratas kippus tagasisõidul koopasse käima, kuidas ta kogu kraamiga ööseks koju jõudis, ma ei kujuta hästi ette. Mina tõin kogu reisilt ära kaks tühja pappkasti, alkolaost. Kolimine ju vaikselt-vaikselt ja pidevalt käib. Ma arvan, et kaubareis oli meile mõlemale kasulik, mina olen oma tooduga igatahes rahul 😏

Kolimisega seoses saab palju asju läbi sorteeritud, ära visatud, ära jagatud ja mõnikord ka üles leitud või meelde tuletatud. Mõni päev tagasi leidsin paberite hulgast reliikvia - 8. klassis minust joonistatud karikatuuri. Autoriks vist Indrek Tobreluts (aga ma ei ole 100% kindel). Noh, päris adekvaatne ei ole, ma ei armasta karglemist, aga peaaegu, kui mõõga asemele püstol joonistada ja jalad ilusti maha panna😼 Kustkohast meie poisid küll teadsid, et ma selline olengi?!

Oot, midagi oli veel... õige! Võistluste jutt jäi eelmisel korral pooleli. Heli Rassi võistlustel õhupüstoliga sain 363 silma (40 lasku) ja sellega 10. koha. Eestlaste hulgas oleksin olnud viies, aga lätlannad ja soomlannad trügisid ka ette. Nädal edasi olid Elva lahtised meistrivõistlused, seal läks mul (koha mõttes) veidi paremini - võitsin sportpüstoli ringmärgiharjutuse ära 😊 278 silmaga (30 lasku). Kui oleksin võistelnud üldarvestuses (noored-vanad-kuked-kanad koos), oleksin saanud 3. koha. Üldiselt, ei kurda, kuigi arenemisruumi on, lausa 22 silma oleks võimalik rohkem lasta, kuni 300-ni*. Järgmine võistlus on spordiliidu Jõud meistrivõistlused 19.-20. mail Elvas. Enne seda jõuan veel piiri taga väiksel huvireisil käia, aga see on juba uus lugu.

*Üle selle numbri on ka võimalik lasta, aga seda suudab ainult Chuck Norris.

laupäev, 28. aprill 2018

Noorsportlase künnitööd

Praegu käivad Heli Rassi mälestusvõistlused. Ma ka proovin kätt. Eelmisel aastal osalesin ainult õhupüstoli harjutuses, sel aastal püüdsin juba sportpüstoli-kava ka läbi teha. Püstolinaistele on ainult harjutus 30+30, see tähendab et alustuseks 30 lasku rahulikult paigal seisvasse märki ja harjutuse teine pool on 30 lasku siluetti - see tähendab märklauda, mis keerab ennast sihverplaadiga kolmeks sekundiks minu poole ja siis seitsmeks sekundiks ära, siis jälle ette ja kohe ära, nii 5x järjest (ja seda 6 seeriat, kokku 30 lasku). Iga lasu vahepeal peab käe langetama 45-kraadisele nurgale, märgi ette pöörates tuleb käsi kiiresti tõsta ja paari sekundiga ilusti märki lasta. Nii. Tavaline ringmärk pole probleem, sellega läks isegi üle ootuste hästi - seeriad 93, 94 ja 93 andsid edetabelis enne harjutuse teist poolt 5. koha (võistlejaid oli 18). Aga siis tuli see "kiirtule" aeg. No mis sa ikka hakkad laskemoona ja kallist aega trenni peale raiskama, võistlus pidi ju parim trenn olema? No jah. Nädal tagasi sain korra trennis siluetti proovida ja kõik. Nüüd olin tulejoonel, jalg värises, süda puperdas ja. Algus oli ikka väga... algus. Ma silmi ei mäletagi, mitu laksu läks märgist mööda ja üks läks puhtast ärevusest lahti enne, kui märklauad ennast ette keerasid, lasksin enda ette paari meetri kaugusele murusse, nii et muld lendas! Üllatasin sellega kõrvalseisjaidki, kes ehmatus(või vaimustus?)hüüdeid ei suutnud tagasi hoida. Aga siis käis kõvem närv maha, sest hullemaks ei anna ju enam eriti minna? Ja hakkas ka tulemus paranema, kohtunik ütles lõpuks, et harjutuse algus ja lõpp olid justkui täiesti erinevate inimeste lastud. Viimane viiene seeria andis 48 silma (viiekümnest), nii et noorsportlane areneb. Ei ole vaja raisata kallist moona ja aega tühipalja trenni peale, sest üks võistlus olla kolme trenni eest, nagu Reijo räägib. Kokkuvõtteks ei kukkunud ma isegi oma ilusalt viiendalt positsioonilt päris lõppu, jäin neljateistkümnendaks 😁

Homme hommikul ootab õhupüstol joonele.

---

Võeti jälle teema üles, et kas ma olen sõjardiks hakanud? Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib teha midagi ilusasti ja täpselt. Näiteks täpselt märki lasta. Võib ka peenelt ja täpselt joonistada. Või kududa (mul on ühekordsest lõngast sõrmikud ikka veel pooleli!). Või paberilõikeid teha. Või palli korvi loopida. Mille poolest erineb korvpall laskespordist? Väga palju ei erinegi. Ainult see, et enamasti on see individuaalsport, inimesed ei keksi ringi ja kuul ei ole suur kummist pall, vaid on pisike, metallist ja lendab püssirohu jõul. Võib ka õhu jõul lennata. Aga püüe ilusale lasule või viskele ja täpsusele on ju sama? Või ei ole?