esmaspäev, 27. juuli 2020

Ise tehtud, hästi tehtud!

Tuli võimalus teha oma klubile oma küla meistrivõistlusteks medaleid. Mehe abil ja tütre toel said valmis tammepuust, rukkilille õielehtedest ning kristallvaigust auhinnad.
No ja kui auhinnalaud on nii ilus, ega siis saa ise ka võistlemata jätta.

Jälle võitsin ära. Seekord vist isikliku rekordiga (ma otsisin eelmist rekordinumbrit, vist oli aastatagune Valge Roosi karikas ja 556) ning edestasin sellega koguni mehi (Reijot ei olnud täna kohal, sellepärast). Tulemus 557. Harjutus 30+30 lasku spordipüstolist.
Siin pildil on laupäevane medal ja diplom (vabandan, et küliti).
Mix võistluse medalid. Pea peal, andke andeks.


Pühapäeval sain kaks medalit lisaks. Isiklikust rekordist (aastatagustest Elva meistrivõistlustest) jäin ühe silma maha – seekord oli tulemuseks 538 silma. Harjutuse nimi oli standardpüstol. Algus oli üsnagi räbal, käsi värises, isegi mingi 88-ne seeria oli (alla 90 on teadupärast häving, minu jaoks on 93-94 juba normaalne ja üle selle väga hea saavutus), aga mida kiiremaks laskmine läks, seda stabiilsem oli tulemus. Ju said käelihased lihtsalt soojaks ja lõpetasid võdisemise. Oleks algus ka viisakas olnud, oleks jälle isikliku rekordi teinud. Ruumi selleks oleks küll!


Naisvõistlejaid oli kolm, mina esimene, Ülenurme neiu teine ja Lagle kolmas.

Kui selgus, et Elvast on 2 võistkonda (ja see tüüp, kes oma isikliku püstoliga laseb, oli ära läinud), tabasin äkki, et nelja peale on 3 võistluspüstolit! Lippasin kähku relvalattu ja tõin omale tagavaraBenelli, mille käepide on nagu rehavars. Pealegi ei olnud õrna aimu, kes sellega veel lasknud on (viimati proovisime seda juunikuus) ja kuidas sihik reguleeritud. Igatahes. Kuidagi ma ikka märklauale pihta sain. Musta. Valges auke polnud.

Seekord siis sedaviisi. Mitmekordne Elva meister ma nüüd olen, ei teagi. 6? Rohkem? Tuleb minna medaleid üle lugema...

teisipäev, 14. juuli 2020

Põrr 10

 Kümme aastat tagasi leidsid lapsed maja eest murult pisikese vastsündinud loomakese. Täna on mu kasulapsel juubel.

reede, 3. juuli 2020

Väike laager

Kohe peale jaanipäeva pakkisin auto peale tööriistad, telgi, magamiskotid, tütre ja sõbranna ning läksime kolmeks päevaks laagerdama. Hallani juures olid väiksed kunstipäevad, kokku umbes 10 inimest. Saeti ja maaliti. Palavus tahtis hinge seest võtta, kuid midagi sai suure pingutusega siiski tehtud.
 Mariina maalis, 1,2x 2,4 pannoo "Suvenaine ehk Hallani aed"
 Seda tööd ma valmiskujul ei näinudki. Järgmine kord :)
Minu töö, kavala näoga tütarlaps ja veel kavalamad juuksed. Pärn.


Lagle tetraeedrid, mitte küll korrapärased.



Lagle oma kolmnurkade juures kivipaadis
 Mari ja pink
 Jüri lennutab saepuru ja hööveldab kõhupekki
 Hallani imeline ateljeemajake
Minu lemmik :)
 Võtmetega kukk

laupäev, 6. juuni 2020

Lõhnab ja õilmitseb

 Üks väike õnn
las olla igas päevas
Ei tea, kas ämblik ise ka teab, kui hästi ta heleroheline kere lillasse õiekobarasse sobib?
 Lauk. Ütlevad, et karu-. Ei tea küll, miks? On teine nii maadligi ja õrnakeste õitega.
 Kõigepealt hakkab koorepuru lendama ja siis saepuru.
 Kaks aastat tagasi ostetud SININE hortensia. Eelmisel aastal puhkas.
Roheline pallipõõsas muundub sujuvalt valgeks.

esmaspäev, 1. juuni 2020

Killuke ajalugu

Inimesed guugeldavad, kui neil igav on. Mina tuhnisin MuIS´i otsingus. Ja leidsin oma vanaisa fotoka! Ma ise viisin selle ERMi, olin veel üsna pettunud, et ma ei saanud sinna juurde natukenegi eseme ajaloost rääkida. Aga tühja sellest, asi on alles!

Olen mitmele inimesele rääkinud kastfotokast, millel ei ole klassikalist objektiivi, vaid töötab pinhole-kaamera põhimõttel. Kolm ava suurust on ja kõik. Mind ei ole tahetud hästi uskuda. Palun - siin ta on! Klaassilm ülemise nurga peal on 45 kraadi all olev peegel, mille abil sai kadreerida. Tagant käib ukseke lahti, sees on plekist alused klaasnegatiivide jaoks. Tagaotsas (peal) oleva nupu abil sai pildistatud negatiivi kasti põhja kukutada, et järgmine negatiiviklaas objektiivi augu suunas pildistamisvalmis oleks. Mul on siiani kõrvus pleki kukkumise heli - olen sellega lapsepõlves piisavalt mängida saanud :)

https://www.muis.ee/museaalview/519615


neljapäev, 28. mai 2020

Kuningas jõudis koju

   Kuningas Kuningamäel. Legendi järgi olla seal Põltsamaa külje all mäe otsas olnud Magnuse suveresidents. Nüüd on seal alates 1962. aastast kardirada.

Kuningas on saarepuust. Valmistamine võttis kõigi muude tegemiste kõrvalt ja vihmapilvedega võidu joostes üle kuu aja.

Mõni tööplatsi pilt kah :)


esmaspäev, 25. mai 2020

Kaua tehtud kaunikesed

Kuus aastat tagasi ma töötasin veel Tartumaa Tervisespordikeskuses. Siis ma alustasin oma esimeste sõrmkinnaste kudumist. Ühtlasi oli see esimene tõsine katsetus lapilist kudet kududa ja millimeetriseid vardaid kasutada. Vahepeal on palju aega merre voolanud, olen olnud veel kahes kohas tööl ja kudunud mõne kampsuni. Kindad aga ootasid ja ootasid...



Lõngad on suuremalt osalt värvitud kunagi 1993.aastal kui ma õigesti mäletan. Värvisin kuusekäbidega (pruun), kaselehtedega (oliiviroheline) ja must toon aniliinvärviga. Roosakad-beežikad toonid randmes on palju uuemad - midagi... 8 aastat tagasi? värvitud verkja vöödikuga.

Randmeosad ja natuke ka edasi jõudsin kududa esimesel kevadel. Kudusin kahte kinnast paralleelselt kõrvuti. Siis jäi toppama. Igal talveperioodil kudusin natukenegi, kasvõi ühe mustrikorra, aga ikka liiga vähe. Läinud sügiseks olin jõudnud labaosadega nii kaugele, et sõrmed olid juba jagatud ja esimene ka alustatud. Nüüd, kevadel võtsin ennast lõpuks kokku ja tegin kõik valmis. Varrastele oli loodud 144 silma (randme ümbermõõt), millelt toimusid edasi pöidlakiilu kasvatamised jne. Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et oleks võinud paar mustrikorda suuremad teha, või siis ei tohi mu käed paksemaks või paiste minna. Normaalolekus saan nad ilusti kätte panna.

Kirjad leidsin siit ja sealt. Labaosa kirja sain suvalisest ajakirjast, nüüd avastasin, et Hiiu kinnastel on ka sellist kasutatud. Pöidla (ja paari teise sõrme) kirja kombineerisin ise. Randmekirja mustal taustal võtsin Fair Isle mustrite raamatust.

Nüüd on mul ka viisipärased pulmakindad olemas. Hakka või mehele minema 😉

pühapäev, 10. mai 2020

Linnuke ja lilleke

 Linnuke sai valmis.
 Kunagi augustis tuleb Rakvere linnagaleriis näitus käsitööriistadest ja skulptuuridest. Panen siia õrritamiseks mõned kirve- ja kuvaldapildid - Hallani kollektsioneeritud raud ja tehtud varred, minu ja Lagle maalingud. Neid saab olema veel palju rohkem, osa on veel maalimata ja ega ma kõiki teile enne näitust ei näita ka :)




Tegime laupäeva puhul Mõraoja lähistel väikse matka. Leidsin raunjalga - see ei ole siinkandis sugugi liiga tavaline taim.
Põdral on vist olnud isu männivaiku nätsutada?
Kivisüdamlik.
Tärkavad ...jalad.
 Kui palju erinevaid kirikakraid võib ühes metsikus murus kasvada? Lihtõieline valge, roosa ja punane, pooltäidisõieline roosa, valge ja punane, täistäidis valge ja roosa. Ja ka lihtõieline roosade servadega, millel punased varred. Rohkem erinevaid seekord ei leidnud.
 Vaata mind!

Metttsikkkk!

kolmapäev, 29. aprill 2020

Paar pilti

 Karukellapall Värska metsas
Lapsepõlve lemmikud, pisililled, lepiklilled. 
 Ronis puukuurist välja soojenema.
Julge tüüp.

Skulptuuridest ei ole hetkel veel värskeid pilte pakkuda, sest ikka veel pooleli. Katsuge siis kuninga asemel senikaua nahkhiirega leppida, kuni kõik ülearune saepuru on pakult eemaldatud.