esmaspäev, 20. september 2021

Väike Väerada, tagasivaade

 

Tagantpoolt ettepoole. Läinud nädalavahetusel oli siin viimane õuevõistlus Kuldne Leht. Mul seekord midagi võita ei õnnestunud, küll aga oli rõõm teha auhinnad. Lehekesed korjasin selleks juba aasta tagasi sügisel 😊🍁

Väerajaga on see seotud nii, et Väike Väerada lõpeb Tartumaa Tervisespordikeskuses, kus on ka lasketiir. Selles tiirus antud võistlus toimuski. 


Kass Triibik tahtis ka ennast näidata. Tema pole küll Väikse Väerajaga kuidagi seotud, küll aga on loomake niisama ilus.
Nüüd siis tõesti Väike Väerada. Siin on Hallan Kivisaare virvatuluke.
Põhja Konn, minu saetöö.


Eero Ijavoinen tegi väga veetleva kompositsiooni kolmest kullaketrajast ja vokist (vokki tähistab ratas kuju eesküljel). Selle aluspakk oli aastatega pehkinud, asendasime aluspaku ja ka kõige kaunim neiu sai õunapuuokstest uued juuksed. 

Pildil kõrv kompositsioonist "Tark mees taskus"
Terviklik kompositsioon. Paar pilti on sellest veel postituse lõpus. 
Hunt püüab sabaga kalu. Oli keeruline saagimine, kuna eelmine hunt oli väga armastatud kuju ja vastutus seetõttu suur. Kahjuks oli vana hundi saagija (Valdur Luhajärv) meie hulgast juba mitu aastat tagasi lahkunud, nii et pidin selle ise tegema ja nii, et uus loom eelmisest palju viletsam ei saaks. Loodan, et õnnestus ☺
Hallivatimees

Karjapoiss. Autor Andres Rattasepp.

Kõu puhub oma mürinapilli (minu töö)
Kotka lend. Autor Hallan Kivisaar.
Surm. Ka teda näete veel postituse lõpus.
Jaagup tüssab surma

Tark mees hüüab tarkusesõnu 

Ussikuningas. Autor Hallan Kivisaar

Pildikesi tegemisest - kuidas Surm mustaks sai


Pärast tuli kujule veel natuke saagi näidata. et luisemad kohad ikka heledaks tagasi saaks. 

Ühtlasi vabandan piltide segase järjekorra pärast - see keskkond siin ei ole fotode riputamiseks kõige mugavam koht. Kui juba järjekord sassi läks, siis tee või tina, aga paremaks enam midagi teha ei saa, ainult halvemaks.

Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et suur rõõm - suur töö sai tehtud (ja ma ei mõtle siin seda postitust, vaid ikka kujusid). 

Väikse Väerajaga on selleks hooajaks tööd lõpetatud, aga ega siis talv veel käes ole ja saag ei puhka. Eks ma varsti jälle näitan, mis teoksil 😀

reede, 17. september 2021

Jutujaht : Sinnani on maad kaksteist miili

 Ühes kauges kuningriigis, seitsme maa ja mere taga elasid kaks noort ja kena inimest. Koit elas Hommiku külas, teisel pool laant Õhtu külas oli aga Hämariku kodu. Noored ei elanud küll teineteisest kuigi kaugel - vahe võis olla ehk ainult tosinajagu miile - kuid ei olnud nad ka juhuslikult mitte kohtunud ega teadnud teineteisest midagi.

Selles kauges kandis oli juba ammustest aegadest peale kombeks pidada jaanipäeviti suurt laata. Laadale tuldi metsade ja mägede tagant, hobuste ja härgadega, aga ka paatidega jõeteed pidi, kuidas just kellelgi võimalik oli. Laadakohaks oli valitud nelja tee rist otse kuningriigi keskel. Sel aastal olid Koidu vanemad otsustanud noormehe laadale kaasa võtta. Tee oli pikk ning väiksemad lapsed jäeti koju. Ka Hämariku mamma-papa võtsid neiu esimest korda laadale kaasa - oli ju tarvis hakata näitsikule kaasavara vaatama, veimevakka täiendama, sest ega pruudi-iga enam kaugel polnud ning mis oleks olnud parem koht ilusamate hõbepreeside ostmiseks või kaunimate käpikumustrite meedejätmiseks, kui kogu rahva kesksuvine laadapäev.

Niisiis jõudis kätte aasta pikim päev, täis kauplemist, lusti ja tralli. Koidu vanemad olid selleks ajaks, kui nad ise lehmaga kauplesid, poja saatnud hobuseid vaatma, sest oli mõttes viia koju tõuparanduseks mõni ilusam ja tulisem täkk. Koit jalutas parajasti üle teeristi hobuseparisnike poole, tema pilku oli kaugemalt köitnud üks uhke must täkk, kui äkki keegi otse ta nina eest läbi jooksis, nii et noormees peaaegu komistama pidi. See oli Hämarik, kes teeristilt teistpidi üle lippas, et hõbeseppade kaunist kunsti imetlema minna ning ehk leida endale isegi tulevase pruudirüü juurde sobivamaid hõbekudruseid ja uhkemat silmadega preesi. Koidu silm läks hobuselt sammusegaja peale - ja jäigi vaatama eemale tantsisklevat tütarlast - tema siidilintide ümber lehvivaid lokke ja vööga kinni tõmmatud peenikest pihta ning - oh imet, mõnevõrra tuttavliku omakandi triibumustriga seelikut levimas. Äkki jäi neiu seisma ning vaatas tagasi - oli see niisama uitmõte või oli ta tundnud noormehe tuliste silmade pilku, kes seda enam teab - aga tagasi ta vaatas. Hämarik jäi noormeest nähes lummatult seisma. Kas avaldas talle muljet Koidu sirge rüht, aus nägu või tundis neidis ära metsataguse küla eripärase lõikega kortspersega püksid, kuid hõbesepad olid äkki meelestki läinud ning kogu tähelepanu oli kenale noorele mehele pööratud. Nii nad seal seisid nagu soolasambad, kuni mööda juhtus minema noorte kodukandi postipoiss, kelle tervitushüüatus noored justkui unest üles äratas, nii et nad omavahel vestlema hakkasid. Peagi oli selge, et Koidu ja Hämariku vahel oli tärganud noor ja tuline armastus. Laadal kohtuti veel mitmeid kordi, vahepeal hiiliti metsaveerde vanemate silma alt ära jutlema. Kuidagi sai siiski ostetud ka elav mustakarvaline täkk Koidu pererahvale ja välja valitud säravaim silmadega prees, kuid noorte mõtted olid kogu aeg ikka ainult teineteise juures, kui nad ka vanemate seltsis laadakaupa pidid tegema. Hämaruse saabudes hiiliti metsaäärde suure kuuse varju ning vahetati kuum suudlus, mis pidi jääma truuduse pandiks. Küll aga oli jaaniöö nii lühike, et rohkemaks noortel aega ei jagunud, peagi tõusis päike ning asuti koos külarahvaga suurelt laadalt koduteele.

Peale kojujõudmist oli Koit kui meelest ära, vanemad ei jõudnud ära imestada, kuidas nii nõukas ja tragi noormees äkki uimaseks ja kurvaks on muutunud. Küll ei maitsenud talle enam söök ega jook, ei olnud tahtmist neljapäevaõhtuti tantsul käia ega isegi naabripoistega hobustega võidu ajada, mis muidu oli olnud Koidu armsaim meelelahutus. Ainult korra nädalas, kui postipoiss külast läbi ratsutas ja naaberküladest uudiseid tõi, ta elavnes. Üks imelik asi oli veel - ümberkaudu metsaäärtes olid kased millegipärast ära kooritud ja aeg-ajalt võis Koidu märsist leida mõne tohurulli, kuid puutuda ta neid ei lubanud, läks päris kurjaks, kui keegi ta tohurulli nägema juhtus. Eite-taati olid Koidule juba ammu valinud pruudi välja, naabertalu Minni oleks pidanud aasta-paari pärast Koidu naiseks saama, kuid vanematel hakkas tasapisi tulema hirm - kui Koit niiviisi järjest imelikumaks läheb, kas siis Minni enam kosjad vastugi võtab?

Ka Hämarikuga ei olnud lood sugugi hästi. Neidis hakkas otsa jääma, puna oli palgetelt kadumas, varem nii kärmed käed olid tihtipeale rüpes tööta. Temagi ootas pingsalt postipoissi, kes nende külla jõudis igal reedel. Postipoisil oli Õhtu külas oma pruut, kelle juures ta alati ööbis - Roosike. Roosike teadis, mis Hämarikuga lahti on ja aitas teda nagu oskas. Nimelt olid Koit ja Hämarik hakanud omavahel kirju vahetama. Koit ei tahtnud vanematelt paberit küsida, sest nemad ei oleks kindlasti lubanud võõra metsataguse neiuga kirjavahetust pidada. Seetõttu tuli kasetohtu varuda ja oma tulised igatsused ja armutõotused tohule üles tähendada. Tohurulli sai postipoiss mugavasti postikotis metsatagusesse külla viia ja Roosi abiga Hämariku kätte toimetada. Hämarik aga saatis oma vastused riideribadel - tema, kui osav kuduja ja tikkija oskas väiksele riidetükile ülipeenes tikandis oma sõnumid märkida. Ei tahtnud Hämarik, et ta vanemad sellest kirjavahetusest midagi teaksid - oli ju juba aastaid tagasi otsustatud, et neiu saab sobiva vanuse tulles teistri Tõnni naiseks. Tõnn oli tore poiss küll, kuid peale Koiduga kohtumist ei tahtnud Hämarik Tõnniga naitumisest enam kuuldagi.

Möödusid nädalad ja kuud, tuli külm ja suure lumega talv. Postipoisi käigud jäid üsnagi harvaks, sest metsateed kippusid täis tuiskama. Noorte igatsus teineteise järele aga ei vähenenud, olgugi, et kirjavahetus vahepeal hõre oli.

Jõudis kätte kevad. Laaneteed sulasid lahti, koos kõrgemalt käiva päiksega hakkas jälle kasvama ka lootus. Postipoiss hakkas jälle igal nädalal kindlasti külast läbi käima ning alati oli ta paunas sõnum Koidu ja Hämariku vahel.

Ühel päeval tuli Koidu papa ja andis kindla sõnaga teada, et nüüd on kosjaminek plaanis. Minni isaga on asjad kokku räägitud ja neljapäeva õhtul on paras aeg, tuleb kosjaviinad välja otsida ja kihlad kinnitada. Koit jäi sellest uudisest väga mõtlikuks. Samal päeval jõudis külla ka postipoiss, kes Hommiku külas ööbis alati sealse pruudi Paksu Pauliine pool. Koit läks oma murega sõbra käest nõu küsima - oli ta ju viimase aasta jooksul postipoisiga nii tihedalt suhelnud, et neist olid head sõbrad saanud. Postipoiss kuulas Koidu ära, mõtles natuke ja varsti oligi vastus valmis: " Kui sul tõesti on nii suur igatsus Hämariku järele, siis ei tohi sa kindlasti enne Minnile kosja minna, kui Hämarikuga asjad selged. Ma ei saa üldse aru, olen juba ammu mõelnud, mida sa ootad? Sul on vanematekodus tallis tuline täkk. Õhtu küla ei ole kaugel, sinnani on maad kaksteist miili. Mine ja käi Hämariku juures ära ja sa saad lõpuks selgust.".

Koidu süda sai äkki kergeks, ta läks talli, saduldas täku ja vinnas ennast sadulasse. Täkk polnud ammu ratsanikku seljas tundnud, algul püüdis ta uljast noormeest turjalt mahagi raputada, aga südikas Koit püsis kindlalt ratsul. Võeti suund metsateele, mis viis läbi metsiku laane Hommiku külast Õhtu külla. Ei möödunud kaua aega, kui Koit ratsutas külaväravast sisse ja küsis esimeselt vastutulijalt, kustkohast võiks leida neiu Hämariku? Paremat kätt teine maja oligi otsitu kodu. Näitsik oli parajasti õues tibusid toitmas, kui uhke must täkk hirnudes seisma jäi ja Koit sadulast maha hüppas. Noored jäid jahmunult seisma, Hämarikul pihk teri täis ja Koidul juuksed traavist sassis. Mööda oli läinud kolmveerand aastat, millesse oli mahtunud palju igatsust. Kuid kui armunud teineteist uuesti nägid, oldi äkki hoopis kohkunud, sest silma ees seisev ei tundunud sugugi olevat see, mida mälus oli hoitud. Jaaniöö lummus oli hajunud, äge armastus oli suure igatsemise peale hoopis otsa saanud. Vastamisi seisid kaks noort inimest, kes äkki suurest kergendusest naerma hakkasid. Kohaletõtanud papale aga öeldi, et see on naaberküla Koit, kes uhke ratsuga proovisõitu tegema on tulnud ning juhuslikult Hämariku õuele sattus. Tagasitee Hommiku külla läks Koidul hulga aeglasemalt, sest ei olnud enam tulist armumist, mis teda tagant oleks kihutanud. Nüüd oli aega metsateel sörki lasta ja imestada, kui lähedal oldi teineteisele tegelikult oldud ja kui kibedalt igatsetud, vanemate eest kirju peidetud, kui samal ajal oleks võinud lühikese ajaga selgust saada, kas läinud jaanide ajal tärganud armumisel ka tõsi taga on.

Üksteisele jäädi siiski kirjutama - mitte küll igal nädalal, sest kes ikka kiirel viljamahategemisel või heinaajal kirjutada jõuab, aga armastusest alguses saanud sõprus jäi paljudeks aastateks kestma.

Hämarik läks aasta pärast Tõnnile mehele. Tõnniga oli ta lapsena koos mänginud ning üleaedsetena suureks kasvanud, Tõnn oli hea ja nõukas taluperemees, kelle küljeluuna iial puudust ei pidanud tundma. Nende esimesele pojale sai nimeks Koit - see oli Hämariku kindel nõudmine. Miks just selline nimi, Hämarik ei selgitanud ja ega Tõnn ka väga pinninud.

Koit võttis juba sel aastal jaanipühade ajal kaasaks Minni, kes oli tubli ja tugev maanaine. Hämarikku jäi Koit alati mäletama kui unenägu ühest jaaniööst, kuid unenäoga ju koos ei ela ja lapsi ei saa. Selle unenäo mälestuseks sai Koidu teise tütre nimeks Hämarik. Minni vaatas küll teinekord Hämarikku mõtliku pilguga ja imestas, miks Koit sellist nime oli nõudnud, kuid abikaasalt küsima ta seda siiski ei läinud.

Igal aastal jaanipäeval toimus kuningriigi suurim laat, kuhu tuldi kohale igast riigi otsast ja kaugemaltki. Ka Koidu ja Hämariku pered käisid seal alati. Kunagised armastajad kohtusid laadajärgsel jaaniööl iga kord ja oma noorepõlve unenäolise igatsuse meenutuseks veedeti koos üks hetk - just nii pikk, et nooruse mälestuseks jõuaks ühe väikse suudluse anda, kui ainult tahaks.

Postipoiss jäi aga Koitu ja Hämarikku meenutama, kui oma kõige jaburamaid kirjasaatjaid - külade vahe on ainult kaksteist miili ja nemad muudkui armastavad, aga kokku ei saa! Postipoisil endal oli küll igas külas pruut, kelle pool ta järgemööda käis ja alati oli selge, et just täna on ta siin ja selle tüdruku päralt, ei mingit igatsemist. Ikka reede Roosike ja laupäev Liisake, pühapäeval paks Pauliineke. Ja Eva esmaspäev, Terese teisipäev, Karoliine kolmapäev, Anette neljapäev...

Ja kui nad vahepeal ära surnud ei ole, siis nad elavad kõik õnnelikult edasi.

---

Inspiratsioon pärineb Väikeselt Väerajalt, kus Tartumaa Tervisespordikeskuse lähedal on muinasjutuaineline värav Koit ja Hämarik. Tunnistan, et muinasjuttu pole ma varem kirjutanud, ses mõttes on see võõras žanr. Lugenud olen neid küll päris palju, kuid keeruline oli kirjutamine sellegipoolest. Natuke toores sai, igas mõttes, aga eks järgmine kord püüan paremini. Aitäh, Kaamos, et kirjutama kutsusid!

pühapäev, 5. september 2021

Jutujaht: Jõuavad kohale järgmisel päeval

*Käesolev kirjutis on ajendatud Kaamose jutujahist

Ann istus ja näris pastakat. Tegelikult Ann pastakaga enam ammu ei kirjutanud, ainult mõnele paberiservale ehk juhuslikke märkmeid, ikka arvuti ja klaviatuuri abil käis tänapäeval kirjutamine. Aga klaviatuuri ju närima ei hakka. Seetõttu tuli leida närimiseks sobivam objekt, esimesena sattus kätte mitte milleski süüdi olev pastapliiats. 

Ann oli hirmsas hädas - blogimaailmas oli välja hüütud uus väljakutse - jutujaht. Tahaks ju ka midagi kirjutada, midagi ... vapustavat! Ja siis nad alles näevad, mida see tüdruk väärt on! Kuidas sulg jookseb, kuidas mõte lendab! Aaah! Oo, nad veel näevad! Aga senimaani ei olnud arvutiekraanile saanud ühtki sõna kirja. Või noh, oli, aga rahutu ja kriitiline hing oli nad sealsamas kõlbmatuks tunnistanud ja ära kustutanud. Anne suunurgast pudises välja pastaka plastikust tükikesi. Ptüi, oleks pidanud pliiatsi võtma. 

No mis teema see on - jõuavad kohale järgmisel päeval. Kuidas selle pealkirja alla saaks üldse kirjutada midagi ägedat, haaravat, vapustavat?!

Ann ägises ja niheles toolil. Ühtäkki jäi ta pilk pastakale pidama - selle tagumine ots oli päris puruks, paistis, et ka südamik oli juba muljuda saanud ning määris lillakassiniselt. Tüdruk, või noh, mis tüdruk ta enam, pigem võiks nimetada keskealiseks naiseks, viskas pastaka ärritunult paberikorvi poole ja haaras laualt hariliku pliiatsi. See vähemalt ei määri. 

Millest siis kirjutada? Kõigepealt tuleks välja mõelda selle napaka pealkirja juurde süžeeliin. Tegelased, tegevuskäik, puänt. Oeh. No näiteks. No. Mmmm. Krõõt! Krõõt ja Andres sõidavad oma käruga... ei ikka vankriga... Kuidas see oligi? Issand, mul ei ole Tõe ja õiguse esimest osa kodus raamaturiiulis, et kontrollida! Nagu oleks kuused olnud, mille vahelt sõideti ja Krõõt laulis. Ja siis nad jõudsid kohale ja Krõõt enam ei laulnud. Kunagi. Mitte kunagi. Ainult põrsaid kutsus heleda jaalega. Aga kuidas see ... jõuavad kohale järgmisel päeval ... Nad ju juba täna jõuavad? Või ei jõua? Issand, kes oleks võinud arvata, et kirjutamine nii raske töö on! Kirjandusõpetaja ju küll ütles, et minu kirjandid on viit väärt! 

Ei, jätame selle Krõõda. Oot... Ja siis kostis teisest toast vali naer. Anne ärritus kasvas vahkvihaks. Kuidas ta julgeb mind segada! Ta ju teab, et ma hakkasin kirjutama! Uks vajus lahti ja naerust luksuv abikaasa vajus piida najale. "Kas sa tänast lehte juba lugesid? Naljanurka?" Mees nägi Anne krimpsus nägu ja tegi omad järeldused. "Ah ei ole lugenud? Oota, ma kohe loen! Stierlitz ja Müller istuvad baaris. Müller mõtleb, et võiks jooma hakata. Ise oled joodik, ütleb Stierlitz selle peale Müllerile. No kas pole naljakas! Haahahahaaa! Ma pean naabrimehele ka rääkima! No kas ei olnud siis naljakas?! Sa ei saa ka üldse aru! Kurat küll, milise naisega ma pean elama! Sul on nii pikad juhtmed, et naljad jõuavad ka alles järgmisel päeval kohale!" ja uks abikaasa taga mürtsatas kinni. Ann jäi oma tühja ekraani, klaviatuuri ning natuke narmendava pliiatsiga üksi. 

Hinga. Hinga. Oota, kuulata, vaikus! Mees läkski naabrimehega oma napakaid anekdoote jagama. Oh oleks ta seal nii kaua, kuni ma kirjutatud saan. Või... mine sa tea, ei või nii mõelda, äkki läheb hoopis ületee Manni juurde?! Seda häbi veel vaja! Niikuinii ta seal käib, varsti peale pulmi hakkas pihta. Oleks ma seda teadnud, kuhu ma tulin. Oh, küll ma olin ilus pruut! Ja tema nii kena peigmees! Pulmad Las Vegases, kas võis veel säravamat ja ägedamat uue elu algust tahta, Taganurga küla tüdruk, nagu ma olin. Preester puha Omniva kirikust, otse Bupaali mägedest! See oli uhke värk, vaimulik üleni kuldses rüüs, magus viirukisuits ajas küll vahepeal köhima, aga ikka nii ilus! Ja see pulmareis, Havai sinised veed, valged liivarannad, palmid nagu pildiraamatus! Ja muidugi lillepärjad! Ahh, ma olin ikka üle prahi noorik!

Annel tuli lausa vesi silma. Eriti hale hakkas siis, kui meenus, kuidas ühel päeval oldi veel säraval soojal Havail ja järgmisel päeval kodumaale jõuti. Mees veel rõõmustas lennukisse astudes - homme jõuame kohale! Ja mis neid siis seal ootas. Mitte midagi. Kõik vanatädilt päritud raha oli pulmade peale ära kulunud, tuli hakata rügama tööd ja nagu elu näitas, ka jagama meest mõnegi lahke naisterahvaga. Kas see ongi minu koht, siin selle mölaka mehe kõrval selles külalaadses asulas, mis tahab ennast suureliselt linnaks nimetada?! 

Ei. Selle peale mõtlemine nüüd küll ei aita. Kirjutamiseks peab olema pea selge ja otse loomulikult inspiratsioon! Pliiatsi küljest hakkas pudenema puupuru. Ann sülitas vihaselt - üks pind oli hamba vahele läinud.

Niisiis. Inspiratsioon. Ann hakkas nihelema. Nii ammu ei olnud ju kirjutanud! Millal see oligi, äkki keskkoolis? Oota, sellest on ju juba üle 25 aasta...? Jälle läheb mõte rappa, mis neist vanadest asjadest meenutada. Mida need kirjanikud ja kunstnikud küll teevad, et mõte lendama saada? LSD? Seda ei olnud otsekohe kusagilt saada ja õigupoolest ei teadnud ka Ann, kas ta üldse julgeks midagi sellist proovida. Ikkagi keemia. Äkki teeb hulluks või haigeks või... Kärbseseened? Aknast paistis metsaäär, kus Ann teadis just praegu ilutsevat terve perekonna kauneid punaseid täpilisi seeni. Kahtlane. Mürgitusega ei tahaks riskida. Alkohol? Aga miks ka mitte? Kusagil pesukapis rinnahoidjate taga peab olema poolik konjakipudel, Ann peitis selle sinna "igaks juhuks" mõni aasta tagasi peale järjekordset juubelit. Ise ta suurt ei joonud, korra aastas ehk mõnel sünnipäeval tervisepitsikese, aga seekord on eriolukord. Ann teadis, et alkoholiga võib käia kaasas ka pohmell ja kassiahastus, ise ta neid kogenud polnud. Korraks jäi küll mõtlema, kuid kuna pohmakas koos masendusega jõuavad kuulu järgi alles järgmisel päeval, ei olnud see põhjus, miks täna peaks konjakist loobuma. Nii otsiski Ann pudeli välja ja konspiratsiooni mõttes pitsi ei võtnud, vaid kummutas otse pudelist. Muidu tuleb veel teinepool äkki koju, näeb konjakipitsi ja hakkab pärima. Ei, seda ei olnud vaja. Pudeli sai aga kergesti lauajala taha peita. 

Esimene sõõm läks alla nagu tulejutt. Ann piilus kardina tagant välja - abikaasat ei paistnud kusagilt. Igaks juhuks kummutas naine veel mitu head klõmakat ning pani siis korgi pudelile ja pudeli lauajala taha. 

Kõhu lõi soojaks. Otsaesise võttis higiseks. Ann ei olnud kunagi joonud rohkem, kui üks väike pits korraga. 

Naine istus arvuti ees, käed süles ja ootas inspiratsiooni. See pidi nüüd küll kindlasti tulema. Kindlasti. 

Kirjutaks õige midagi vaimset? Mida see inimene õieti otsibki? Idamaades otsivad nad igatahes nirvaanat, mida iganes see ka ei tähendaks. Kirjutaks, et nirvaana jõuab kohale järgmisel päeval. Aga pealkirjas oli ju "jõuavad". Nirvaana on vist ikka ainsus? Anne mõte hakkas muutuma vedelaks ja laisaks. 

Tähthaaval ilmus ekraanile tekst.

"Madis istus metsaveeres mullu saetud männi kännul. Selg vastu vana kuusikut, ees valgust püüdev raiesmik. Madise üle oli vaikus ja rahu, isegi linnud olid oma lõppematus sidinas ja kädinas väikse vahe teinud. Madis - või mis Madis ta enam oli - üleeile sai ju võetud uue elu ja uute püüdluste tähistamiseks uus nimi - Helendav Mitridaatsium. Mida tähendab "mitridaatsium", seda Madis, vabandust, Helendav, ei teadnud. Küll aga oli selle sõna kõla Madisele, vabandust jälle, Helendavale, väga meeldinud. Selles kõlas oli midagi magusat, aromaatset, justkui mõnes vanas apteegis valmistatud haruldases maiuses. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile täna rääkida.

Helendav istus kännu otsas ja känd ajas sooja päeva puhul vaiku välja. Noormeest see ei häirinud, ta ise veel ei teadnudki, et ta püksepidi kinni liimitud on. Aga ega see ei oleks ka tema enesekindlust väga kõigutanud - kiiret polnud tal kuhugi. Madis - või oli see nüüd ikka Helendav - oli võtnud ennast töölt vabaks ja tulnud siia looduse rüppe valgustuma. Kus oleks kõige parem koht igavese rahu saavutamiseks ja valgustumiseks - ikka valguse käes! Päike küttis mõnuga, Helendav oleks isegi päikeseprillid ette pannud, kui tal need olemas oleks olnud. Või siis ei oleks, sest valgustumine vajab ju valgust, läbi silmade pääseb valgus pea sisse ja nii ta tulebki. Valgustumine. Või nagu guru peene sõnaga ütles - nirvaana. Guru, jah. See guru on üks imelik mees, ütleb kummalisi asju ja käseb nende üle mõelda. Näiteks kuulata ühe käe plaksu. Madis teadis, see on väga lihtne - lased sõrmed lõdvaks ja vehid käelabaga kiirelt edasi-tagasi ning käsi hakkab ise plaksutama! Aga gurule see lahendus millegipärast ei sobinud. Andis hoopis uue ülesande, mille üle mõtisklemine pidi kindlasti nirvaanasse viima. Käskis mõelda lauset: "jõuavad kohale järgmisel päeval", kuni see lause elama hakkab ja valgustumine ning nirvaana (või on see üks ja seesama?) kohale jõuavad. 

Madis hakkas tüdinema. Päike oli laskumas, langil pikad-pikad varjud, maa veel õhkas sooja, aga ega see jaheduski enam kaugel olnud. Aga guru oli öelnud, et enne ära tulla ei või, kui selgus käes. Jõuavad kohale järgmisel päeval...? Kes? Mis? Aeglaselt hakkas kerkima noormehe pähe kõhe mõte, et võibolla tuleb sellel kännul istuda kuni hommikuni. Järgmise päevani. Ja siis jõuavad kohale. 

Samal ajal hüüatas teispool paksu laant Nirvaana äkilises äratundmises oma reiskaaslasele, et talle on tulnud selge telepaatiline mõistmine, et teda homme oodatakse. Kaaslane ei rõõmustanud. See tähendas alati ainult üht. Et nad peavad läbi pilkase öö rassima läbi paksu padriku, mitu penikoormat, kuni jõuavad selle õnnetuni, kes ise ka ei teadnud, mida ta tahab. Nirvaana aga oli entusiasmi täis - viimasest kutsungist oligi juba mitu kuud möödas - ning kepsutas äkilises energiatuhinas mõned tantsusammudki. "Tuled sa minuga ikka kaasa?" küsis Nirvaana. "No kus ma siis jääda saan, sa ei saa ju üksi hakkama" kobises Surm resigneerunult vastu...". "

Anne nobedad sõrmed jäid klaviatuuril äkki seisma, klõbin lakkas. Sellist õõvastavat pööret ei olnud ta oma juttu kavandanud. Selja taga käis mürts. Uks läks pauguga lahti, lävel seisis abikaasa ja vaatas imestuses Anne otsa. "Ikka veel istud siin?! Misasja? Mis jutujaht, mis sa sonid? Purjus oled või? Ma mõtlesin, et sul ammu pasteet haudumas ja sült keemas, kas sa ei mäleta, Austraalia tädi tuleb oma perega ju!" 

"Mis... jah... millal nad jõuavad...?" 

"Appi, mis naine mul küll on?! Kas sa ei mäleta, kirjas oli, et vanavanaema surmakuupäev oli viiendal septembril, selleks nad ei jõua, jõuavad kohale järgmisel päeval!!! Ja sina istud siin ja närid keemilist pliiatsit, suu sinine!"

pühapäev, 22. august 2021

Mitte ainult saagimisest

 Vahetevahel saab saag käest visatud ja selle asemele püstol võetud. Täna korraldas võistlused spordiliit Jõud, naispüstolilaskjad said osaleda kahel harjutusel. Esiteks standardpüstol, kus ma jäin 523 silmaga napilt neljandaks. Kolmanda koha võitja oli saanud sama tulemuse, aga üks sisekümme oli rohkem...

Teiseks harjutuseks oli spordipüstol, kus naiste arvestuses sain 552 silmaga pronksmedali. Aga see polnud sugugi kõik, sest selle harjutuse tulemused läksid ka paralleelselt ühe teise võistluse arvestusse - August Liiviku memoriaalis lasime ka finaali - ja seda mitte ainult naiste arvestuses, vaid kõik kokku - mehed, naised juuniorid. Üldarvestuses olin saanud 11. koha. Selle võistluse korraldajad olid nii sättinud, et kui mõni võistleja finaalist loobus, siis sai tema finaalikoha järjekorras järgmine. Kaheksast finalistist oli kohal viis, seega said kolm järgmist - sealhulgas ka mina - finaali. Ja - ma võitsin selle ära! Ilus suur karikas tuli minuga koju kaasa ☺Teise koha sai klubikaaslane Kristina Kiisk, mehed jätsime kõik selja taha. On ikka uhke tunne küll, eriti viimaselt kohalt esimeseks tõusmine!

Kass Triibik tahtis ka pildile jääda, ei olnud mul südant keelduda. 


reede, 20. august 2021

Kriimsilm, karuott ja rebane...

 Tõele au andes kriimsilm pole veel valmis. Küll aga said karuott ja rebane rajale paika. Ja neile seltsiks kaval Ants, kes pingil tukub. 






Küll tahaks pingil tukkuda, nagu kaval Ants, kaabu silmile tõmmata ja lihtsalt molutada. Aga veel ei saa, mõni tegelane on vaja veel paigaldada (ehk juba homme?) ja mõni on alles päris pooleli. Pealkirjas mainitud kriimsilm näiteks.




reede, 13. august 2021

Tööjärg Väiksel Väerajal

Kui varasem kuju on liiga hästi tehtud, aga algne tegija on saetööst loobunud, on teinekord päris raske samavärset asendust luua. No mis sa teed, kui Enrico Peldi saetud Surma tagumiku alla paku sisse on tehtud punaste sipelgate pesa... Siin pildil on näha algus. Istuvad vennakesed kõrvuti - üks on noorusest nõder, teine vanadusest väeti. 
Rajale on paika saanud Väe Käed. Iga laps teab, et kui peale paari kilomeetrit rajal on jalad väsinud, saab neile kätele patsu lüües jõudu juurde! (Taamal paistev kutsuv helendus on Vaikne järv). 
Mõmmik saab jääkarust pruunkaruks. Võõpaja on mu tütar.
Rajale jõudis Martti Kalamehe saetud Näkk. Eriti peen, graatsiline ja uhke kuju. 
Leppisime Näki paigalduse kokku, läksime kohale ja - ega siis näkk kuiva salli. Oli kutsunud omale taevaee leotuseks kohale, kõik aeg sadas tihedat vihma, nii et me läbimärjad olime. Hiljem ilmateenistuse vihmaradarit vaadates selgus, et pilv oli ainult ja ainult Elva kohal, ümberringi oli kõik aeg kuiv. 
 

pühapäev, 8. august 2021

Järgmised

Vetevana sai Paisjärve äärde. Vana oli juba väga väsinud, noor ehk jaksab rohkem. Eelmine oli Enrico Peldi saetud, materjaliks hiiglajäme pappel. Küllap ta oleks veel vastu pidanud, kui ta vahepeal kellelegi ette poleks jäänud ja seetõttu pikki kuid Elva jões ulpinud. Uus on küll mõnevõrra kehvem, aga lehisest, millest võiks loota oluliselt paremat vastupidavust. 

Selle rehepapi saagis Jüri Undusk. Pingi teise otsa all ei kössita mitte kass, vaid kassi kuju võtnud halltõbi. 


Hallan Kivisaare virvatuluke.
Ussikuningas, autor Hallan Kivisaar.



 

teisipäev, 27. juuli 2021

Daamid jõudsid koju

Pildid on paraku pisut läbisegi, sest blogspotis piltide järjekorra muutmine on peaaegu võimatu. Alustuseks üks vanem daam - Soome Tark, kaugelt põhjast, Lapi eit. 

Vahemänguna näeb täiendatud sõnajalapinki - seekord saime prügikasti ka uuendatud.

Lapi eit juhatab teed.

Seejärel vahetasime välja Vaeselapse. Vana kuju kangutades jäi mulle ta seelikuserva alt näppu imepisike kork - sinine, läbimõõt mõni millimeeter. Imestasin, mis see on, mis anumat peaks sulgema ja miks ta kuju juurde on topitud, pistsin taskusse ja unustasin. Kuni hakkasime vana kuju kärusse tõstma ja siis ma nägin ka imepisikest vutrarit, mille sees tibatilluke leheke koordinaatidega. Ju vist geopeituse värk? 
Väsinud vana vaenelaps ja koordinaatide leheke ta käsivarrel.
Uus ja värskem neiu.



See pole veel kõik, kaks daami on ootamas kojusõitu. Nimelt on Näkiuurumiskeskuses tulemas Wähjafestival ning vähjaroogade degusteerimise, Võigemasti ja Epliku kontserdi ja muude lõbustuste kõrval on plaanis ka näkikandmisvõistlus. Need on siin kandmisobjektid, värskelt õlitatud, ootamas koju jõudmist.

 
Kui juba puiduga tegeled, siis imelisi salakirju jääb igal sammul silma. Ei tea, mida nad on küll öelda tahtnud? On see mõni iidne eepos?
Läinud aastal panin põllupeenrasse värvilise rukkilillerea. Sügisel korjasin seemet ning külvasin sel kevadel jälle. Üks taim on osutunud isetekkeliseks imeliseks kirjuks hübriidiks, kas pole kaunis?