Teisipäev, 4. jaanuar 2022

Klaasikillumäng

 Vana aasta lõppes ja uus algas lambiteo tähe all. Kõigepealt oli, otse loomulikult idee. Seda ideed toetas 2015. aastal õpitud uus oskus - mul on põhimõtteliselt olemas ettekujutus tiffany vitraaži tegemisest.

Niisiis - majja on vaja uusi lampe. Esiteks - vanad ei sobi minu kuningliku meelega. Teiseks - need ei ole (kohati) otstarbekad. Kolmandaks - mõni on suisa katki. Ja nii, nagu päev järgneb ööle, järgnes sellele tõdemusele tellimus Aindhoovenist - valisin välja terve kimbu värvilisi klaase ja vaskfooliumteipi. Tina mäletasin omal vanadest aegadest terve hulga olemas olevat, kuid tina oli kõigi viimaste aastate kolimiste käigus kadunud nagu tina tuhka ja seetõttu tellisin jootetina ja jootevedeliku jõuluvanalt. Ise loomulikult unustasin lisada, et jootetina peaks olema puhas, räbustita. Seejärel tegin kavandi, rääkisin abikaasaga ka kõik läbi, sest elektritööd jäid tema teha ja hakkasin klaasi lõikama. Lõikama ja lihvima, seejärel teipima. 

Siin on näide pooleliolevast tööst, esimesed kaks killukest on juba teibiga ääristatud. 







Kätte jõudis jõul. Jõuluvana, kellel ei olnud õrna aimugi, mille jaoks mul tellitud kraami vaja läheb, oli tubli ja tõi, mida küsiti. Sain kaks rulli kampoliga jootetina ja ... vedeliku asemel pasta. Pasta oli veider, seda uurides selgus, et sisaldab ka tina. Ohkasin ja saatsin aasta viimasel päeval abikaasa noorema poja linna oomipoest jootevedelikku tooma. Tema saatis linnast sõnumi, et odav vedelik on otsas, olemas on ainult kallis. No mis teha, vana-aastaõhtul peab ju ikka tina panemavalama, olgu siis kallis. Toodi 5ml süstlalaadne toode, mis maksis 21 eurot! Sees oli, nagu selgus, geeljas mass. Kasutatav, õnneks. Võtsin siis enne aastavahetust tinutustöö ette, selgus, et ka olemasolev jootetina ei ole selleks otstarbeks parim. Nimelt kipub kampol kõik täis lödistama. Aga kuna mul otsekohe paremat joodist polnud võtta, siis tinutasin siiski sellega. Vana-aastaõhtul said tükid üksteise külge fikseeritud, uue aasta esimesel päeval tegin ülejäänud jootmise. Selgus, et mu väike jootekolb, hiinakas, ei kõlba karup****gi, abikaasa ürgne nõukaaegne tinutusnui oli see-eest vägagi kasutuskõlblik. Tina paigas, tuli hakata kampolitilku klaasilt eemaldama. See oli küll täiesti etteplaneerimata töö, nüri noaga kraapisin (et ei krimustaks klaasi) ja siis lahustiga jäägid maha... 

Samal ajal oli Kõuts valmistanud ette puitaluse, freesinud sisse juhtmesooned, kinnitanud pirnipesad, juhtmed ja lüliti. Ning keermelatist klaaside hoidmise vardad. Ei olnudki teha muud, kui ühendada lamp vooluvõrku, kruvida alus seinale, kinnitada klaaspaneelid ja kruvida sisse lambipirnid. Siin ta on:

Foto ei anna muidugi edasi täielikku muljet, sest pildiaparaadi valitud valgustasakaal on nagu jumal juhatab. Reaalis annab nii palju valgust, et näeb vabalt nina peal vistrikku pigistada ja kulmegi kitkuda, kui vaja. Valgust jääb ülegi.
Kõver on lambialune seina peal selle pärast, et mina tahan. Madalamas nurgas on lülitinupp, peegel ka kumer, peeglist paistab meie voodipeats, mis, nagu näha, pole ka sugugi sirge. 





Kindlasti jätkan järgmiste lampide uuendamisega. Esimene proovitöö on valmis, üldjoontes võib rahul olla. Arenemisruumi on ka tublisti. Uus ja tiffany vitraaži jaoks sobilikum tina ning õige ja odav jootevedelik on juba ostetud. Nüüd ei ole muud, kui paber ja pliiats kätte võtta ja siis õige varsti klaasinuga ja nii ta läheb. 


Laupäev, 18. detsember 2021

Karu Lillekäpp ja karussellihobuke

 Tartu Mänguasjamuuseumis oli paar puujuppi vaja asendada. Tänavaäärne kahepoolne silt Karu Lillekäpaga ja sisehoovis olev karussellihobuke. Võtsin need vana aasta viimasteks töödeks teha. 

Silt sai tamme liimpuidust, tööprotsessist sai seekord päris mitu pilti tehtud.









Karukesed voolitud, tuli ette võtta hobukene. Kõigepealt luukere, nagu peab. Kass Triibik käis vahepeal inspekteerimas, kontrollis, kas vana hobune on piisavalt mäda, et ikka uus tuleb teha. Kui luukere valmis, siis liha luudele ja kui seegi töö tehtud, siis järgnes vormisaagimine ja -lihvimine. 

















Viimane töö oli vanalt hobuselt rauad alt kruvida ja uuele panna, sellest jäid pildid tegemata.

Kõik konstruktsioonilised tööd (tammeplaadi liimimine, hobuse komplekteerimine) said tehtud abikaasaga koos. Vormi saagimise ja -lihvimisega sain üksi hakkama. 

Oli täitsa tore töö, ajurakukesed said kenasti sügamist, et hobuse konstruktsioon ikka lõpuks hobuse välja annaks 😀

Kõik vajalikud värvimistööd teeb muuseumi kunstnik, minu osa oli ainult puutöö.

Reede, 26. november 2021

Kujulooja

Sain jaanuaris Töötukassalt ettevõtluse alustamise toetust. Ostsin tööriistu, turvariideid ja muud vajalikku. Üks planeeritud toetusest rahastatud tegu oli siiani veel tegemata - nimelt video. Kuni täna sai video päris valmis ja sinna-tänna üles riputatud. Filmis IndieVideo ja muusikat lubas kasutada Puuluup. Nüüd saan Töötukassale rahuliku südamega viimase aruande esitada.

Iseennast on veider vaadata, kes siis seda ei teaks. Ise oled ikka enda vastu kriitiline, see ei kõlba ja too on imelik. Seekord otsustasin usaldada videograafi ja nii, nagu tema selle video kokku pani, nii ka jäi. 

Talv on tulekul ja ägedam saagimishooaeg on lõppemas. Aga pea see kevad ei tule - ja siis on jälle käes aeg püüda uute kõrguste poole, nagu Puuluup laulab - ülesse!

Esmaspäev, 15. november 2021

Laastukesi

 Mõnikord tuleb ette võtta lihtsam ja kiirem töö - telliti kahemeetrine talusilt isadepäevaks. 


Teinekord aga ei saa töö kohe ühe jutiga valmis - Põltsamaal ootab kevadet, lihvimist ja õlitamist kelguga tütarlaps. Mäletate lastelaulu "Küll on kena kelguga"? Laulu sõnade autor Reinhold Kamsen elas just selles majas ja kasvatas lesena nelja tütart. Puusse on saetud kaugete aegade kaja, tõenäoline laulu prototüüp, tütar, kes kelgumäelt koju tuleb. Kuna materjal on veel väga värske ja märg, jääb lõppviimistlus uude hooaega. 
Kuju ühe valge koera mälestuseks. 



No ja ega siis ainult laastu saa ajada. Vahel tuleb peenemat tööd ka ette võtta - sain uued kõrvaklapid ja otse loomulikult tuli need minu maitse järgi reklaamteksti ja -logoga üle värvida. 

Pühapäev, 14. november 2021

Rapla

 

Eilne päev möödus Raplas. Olin justkui vahva rätsep - päris seitset ühe hoobiga ei löönud, aga kaks küll sai. Seenioride Eesti meistrivõistlused (40 lasku õhupüstolist) lõppesid minu jaoks hõbemedaliga ja Raplamaa auhinnavõistlus (60 lasku õhupüstolist + finaal) võiduga. Vahepeal oli küll hirmus kiusatus enne finaali koju tagasi sõita - võistluse ja finaali vahe oli ligi 4 tundi molutamist, aga klubikaaslane ja autojuht veenis mind ikka jääma. Hästi tegi 😀 

Reede, 5. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Et see korraliku mantli leidmine ka nii raske pidi olema! Juba viies kaltsukas oli käsil, kuhjade viisi riideid läbi sorteeritud, aga meelepärast ei olnud ikka veel leitud. Minnale ei meeldinud poodlemine üldse. See oli tüütu, võttis aega, närve ja teinekord ka raha, aga päris ilma poes käimata ka ei saanud. Nagu seegi kord - tali oli tulemas, aga vana mantel oli nii viledaks kulunud, et hirmus vaadata. Pealegi oli üks palitunööp ära tulnud ja kadunud ning sarnast nööpi polnud kusagilt võtta. Taskupõhi oli ka katki, Minna oli seda küll püüdnud nõeluda, aga ikka rebenes taskupõhja uus auk. Nii ei jäänudki muud üle, kui vastu talve minna palitujahile. 

Minna jalad tulitasid. Kesklinn oli läbi joostud, jalad olid ta toonud Peetrituru kaltsukasse, Mäe treppidest üles. See oli üks hea pood, aga nii tüütu tulla. Hea, et kodu all-linnas on, kojuminekul on vähemalt gravitatsioon abiks. Minna ohkas ja istus korraks proovikabiini taburetile. Müüjaproua küll kõõritas imelikult, kuid ei öelnud midagi. Ah, mis see tema asi on, kui klient tahab hetkeks jalga puhata, peaasi, et midagi ei varastata. Minna istus ja vaatas kardina vahelt müügisaali. Mida kõike seal ei olnud! Ühel seinal kirjud India kleidid, teisel läänemaised ja hirmus pikad õhtukleidid, kolmandal siidist kaftanid, sametseelikud ja sädelevad pluusid! Aga korralikku mantlit ei paistnud küll otsekohe silma. Minna ohkas ja ajas ennast jalgele. Mantlid olid ju hoopis teise seina ääres, neid proovikabiinist ei näinudki. 

Mantel pidi olema korralik. Heast villasest kangast, siidivoodriga, sügavate taskutega ja ilusate nööpidega. Ning selja peal põõn - kindlasti! - sest see tegi mantli elegantseks. Ja kui juba valima hakata, siis kindlasti oli oluline ka värv. Musta mantlit Minna ei tahtnud, see tundus tema temperamendi jaoks liiga leinaline. Pruun ka ei sobinud, pruunist värvist oli Minnal juba lapsepõlvest saati täiesti villand, sest Minna ema oli kõiki pruune toone armastanud ja ka oma tütres seda armastust püüdnud sütitada, kuid paraku tulemusteta. Õige mantel pidi olema värviline. Mitte valge, sest seda on tüütu hooldada, mitte hall, sest see on ilmetu, vaid kirgas ja särav. Sinine oleks sobinud. Punane oleks veel parem olnud. Ka roheline, oranž ja heledam lilla oli võimalik valik. Minna sikutas möödaminnes üht kirjut kampsunikäist, kuid siis nägi selles koiauku ja lasi käise ruttu lahti. Igasugust sodi nad siin ka müüvad... Teise stange peal säras oranž päris siidist pluus, naine silitas seda õrnalt, seejärel vaatas numbrit - suurus 34. No kellele see üldse peaks selga mahtuma? Nii kahju, teevad mingeid lasteriideid, täiskasvanud naistele ei taha midagi ilusat õmmelda... Kolm sammu edasi püüdis pilku purpurne kullaträpsudega jakk. Samet! Oh, kui mõnus on sõrme üle sameti libistada! Kullaträpsud on küll natuke karedad, aga neid ei ole palju. Palju oleks maitselage. Minna sikutas sametise eseme teiste vahelt välja ja jäi ammulisui vahtima - nii laia jakki polnud ta elu sees näinud. Kaeluse juures ütles silt XXXXL. Appi. Küll nad seal väljamaal on ikka paksud! Ei tea, siin on ikka nii imelikud riided, kas siit üldse midagi mulle ka sobida võiks, kahtlane, mõtles väsinud mantlijahtija. Aga ega enne või alla anda, kui mantlirida ka läbi sorditud on, ja hakkas palituid süsteemselt läbi lappama. Must, must, pruun, hall, sinine, aga väike, pruun, beež, must (ja kui hirmsa tegumoega! nagu kott!), veel üks must. Minna ohkas ja tõmbas hinge. Mantlid olid stange peal riidepuudel nii tihedalt üksteise vastas, et pidi lausa jõudu rakendama, et neid üksteisest eraldada. Hall, tumedam hall, veel üks pruun... Punane! Ah, liiga suur. Kahju. Ei ole kahju, see on nõmeda lõikega. Ega siis midagi, vaatame edasi. Oota, mis sealt paistab? Nagu oleks rohelist? Salatiroheline! Ooo! Minna kiskus mantli teiste vahelt välja, sikutamise käigus läks plastmassist riidepuu puruks. Müüja oli küll teises ruumi otsas, aga pood on ju väike - kuulis kahtlast krõpsatust ning küsis Minna poole kõõritades: "Juhtus midagi?" 

"Ei," vastas Minna napilt ja raputas salatikarva iluduse sirgeks. Esimene mulje oli hea. Isegi väga. Minna võttis mantli käsivarrele ja marssis läbi poe proovikabiini juurde tagasi. Pani käekoti taburetile, sokutas tasakesi, kolistamist vältida püüdes sinna juurde riidepuupoolikud, võttis seljast tolmumantli ning proovis leitud palitut selga. Käsi libises siidisesse varrukasse kergelt. Seljast oli mantel täpselt paras. Nööpe eest kinni pannes tundis Minna, kuidas hing hakkab juubeldama, kõik tundis nii õige! Minna pani käed taskusse ja - külm higi tuli otsaette - vasaku tasku põhjas oli auk! Ei, seda ei olnud nüüd küll vaja, Minnal oli veel liiga elavalt meeles vana palitutasku nõelumised! Minna ohkas, võttis rohelise iluduse seljast, tunnistas müüjale üles, et riidepuu oli katki läinud ja sai uue, seekord puise riidepuu ning viis mantli stangele tagasi. Eks lootust midagi sama ilusat leida oli muidugi vähe, aga ega pooleli ei saanud ka enam jätta. Kes siia mäe otsa enam teine kord viitsiks ronida. Must, must, hall, must, pruun... Oranž! Ei või olla! Ja jälle minu number! - juubeldas Minna endamisi. Tõmbas erksa täisvillase meistritöö teiste vahelt välja ning suundus jälle peegli ette. Mantel istus selga küll, kuid tundus justkui veidi kitsas. Roheline oli ikka parem... Või ei olnud? Minna hakkas kahtlema. Jättis päikeseloojangukarva üleriide peegli kõrvale nagisse ja tõttas uuesti rohelise järele. Ehk ei olnudki see tasku nii katki? Minna vaatas kord ühte palitut, siis teist, kontrollis õmblusi ja nägi oma rõõmuks, et rohelisel oligi tasku ainult õmblusest lahti, rebendeid ei olnud. See on ju lihtne parandada! Elevil naine imetles konnakarva üleriiet, proovis igaks juhuks veel kord selga ja pani käe hetke ajel põue. Naiste mantlitel on harva põuetaskuid, kuid see juhtus olema erand. Minna käsi libises siidisesse salataskusse ning - tasku ei olnudki tühi - naine tundis sõrmeotstega paberit. Vaevalt see midagi väärtuslikku olla saab, mõtles Minna ning tõmbas taskust välja ümbriku. Heleroheline ümbrik. Heleroheline ümbrik?! Sellist asja ei olnud Minna varem näinud. Ümbrikud on ju ikka valged, nõukaajal olid ümbrikkudele trükitud pildid, aadressijooned ja kirjad kuda ja komu, jah, ja sihtnumbri jaoks oli omaette ruudustik. Aga et ümbrik võiks olla mingit muud värvi kui valge, seda Minna ei olnud varem näinud. 

Mantliproovija kuklakarvad tõusid püsti, ta surus ümbriku rinnale ja vasaku käega rebis proovikabiini kardina ette. Seda hetke ei tahtnud ta kellegagi jagada, liiatigi veel täiesti võõra müüjaga. Naine vajus taburetile, oma käekoti otsa. Korraks kangestudes jooksis läbi pea kiire mõte - kas käekotis on midagi kergesti purunevat? Rahakott, taskurätt, toavõtmed... Ei ole. Võib istuda küll. Ning käte värinal avas Minna aegaselt-aeglaselt ümbriku. Selles oli postkaart. Kaarti oli palju käes hoitud, nurgad olid kulunud ja natuke määrdunud. Kaardile oli trükitud kõige ilusam roheline konn, keda Minna iial oli näinud. Konn-printsess, nagu vene muinasjutus. Kuldse krooniga, säravate silmadega, pikkade ripsmetega, elegantse naeratusega. Naine vaatas kaarti jahmunult ning keeras selle teise külje. Kaardile oli kirjutatud küllaltki viletsate varesejalgadega ja rohelise pastakaga: YOU ARE THE MOST BEAUTIFUL WOMAN. Allkirja ei olnud. Adressaati ka mitte.

Minna käed värisesid. Ta toppis kaardi ettevaatlikult ümbrikusse tagasi, seejärel ümbriku põue tagasi. Tõusis püsti, kahmas lössiistutud käekoti ning haaras kaenlasse oma vana mantli. Rebis proovikabiini kardina kõrvale, hingas sügavalt sisse ja astus müüja leti ette. Müüja vaatas Minnat tüdinud pilgul ja vaikides. Ostja köhatas, kogus ennast ning teatas, et ostab seljasoleva mantli ära. Müüja võib vana mantli kilekotti pakkida. Poeproua mühatas ja küsis hinnasilti näha - et võtku ostja mantel seljast. Minna keeldus. Selle asemel ta kükitas maha ning poeproua sikutas kukla taha kinnitatud hinnalipiku välja, ütles: "Kolmkümmend kolm krooni!" ja jäi ootama. Minna vinnas ennast leti najal püsti tagasi, kangutas käekoti lahti (peale istumisega olid sel rauad vist pisut kõveraks läinud) ning võttis rahakotist kolm kümnelist ja "kitsekese" - viiekroonise mündi. See oli õnnemünt, Minna kandis seda alati kaasas. Igaks juhuks. Mine tea, kus just täpselt viiekas puudu jääb. Pani rahad müüjaprouale pihku, haaras kilekoti vana palituga ning sammus välisukse poole. "Aga tagasi? Kaks krooni?" Enne, kui uks selja taga kinni kolksatas, jõudis Minna veel üle õla hüüda: "Tagasi ei ole vaja! Ja ma unustasin teise mantli tagasi riputada!". 

Minna astus mäest alla kodu poole. Või - õigemini öeldes - heljus. Maa ja jalgade vahele oleks nagu õhuvahe jäänud, justkui oleks naine lennanud. Lendles mööda tänavaid ja laulis mõttes: "Kõige ilusam! Kui hea, et ma igaks juhuks veel kord selga proovisin! Kõige ilusam!"

Kobras ujus Atlantise poolt Supilinna suunas, vaatas hämaruses lendlevat helerohelist olendit ning pobises omaette - "Aa, inimene, sellel ju pole vahet, mis aastaajal innaaeg on. Näe, seal ja nüüd läheb, varsti leiab kaaslase, siis otsivad sobiva pesakoha, teevad tammi, kaevavad urud ja ega ei lähe kaua, kui tuleb poegi toitma ja kasvatama hakata. Hambad on neil küll viletsad..." ning suundus kaldasse närimist otsima. Ujula pool kaldas peaks mõni söödav paju ikka veel leiduma. 

---


Jutujahi algataja ja teemad leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2021/10/jutujaht-3.html

 

Neljapäev, 28. oktoober 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega? Ja muidugi, aitäh hea sõna eest.

 Naabri Ruts on ikka täiesti lollakas. Ei saa mina temast aru. Küll peksab naise kodunt minema, siis võtab tagasi, teine päev ajab jälle ära. Küll ehitab aia meie kruntide vahele, siis käib üle aia mu õunapuudes raksus. Küll räägib üht, siis teine päev risti vastupidist, seejärel sajatab kolmat moodi. Keeruline inimene, ei mina temaga suhelda oska. Mina arvan, et keeruliste inimestega ei peaks üldse suhtlema.

Aga see Leeni, tagaaia üleaedne, tema on küll kullatükk. Alati lahke, aitab aial silma peal hoida, kui Rutsik õunaajal liiga tihti siia kutsumata ära eksib. Teinegikord, kui mul midagi nässu on läinud või muidu paha tuju, vaatab mu toimetamisi üle aia ja kostab midagi head ja sooja. Nagu päike tuleks kohe välja! Siis ma ei saa muud, kui ulatan talle üle aia mõne kõige ilusama õuna ja ütlen muidugi, et aitäh hea sõna eest!

No ja siis on veel need hetked, kui ma taban, et Leeni Rutsikule üle aia midagi rõõmsat hõikab. Ja Rutsik annab talle vastu minu aiast varastatud õuna! Ükskord olid nad nii ninapidi koos, et peaaegu jäi mulje, nagu oleks musu antud. Võeh, ma ütlen. Ei või ju ometi häid sõnu niiviisi keeruliste inimeste peale raisata! Musust rääkimatagi. 

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 sa tulid täpselt siis, kui vaja

ja segi lõid kõik plaanid, tööd ja teod

ma pidin algusest kõik alustama

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

ei suuri sõnu teinud, meelitanud

ei heietusi, lobajuttu aand

suur vaikus, milles mõni valit sõna

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

su sõna oli võimas, aus ja kale

ei olnud selles sooja, leebet paid

kuid selles oli tõde, jõud ja selgus

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

hea sõna juhtis minema mind teedelt

mis peibutasid, nuga selga lüües

nüüd liigun jälle karmi kodust rada

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

Reede, 22. oktoober 2021

Kiire küsimus

 Kas keegi aaloet soovib? Puisaaloe ei jää Aloe verale alla, raviomadused on samad. Kärpisin hiigelsuurt vana aaloed, pakkuda oleks kolm umbes meetripikkust lehtedega vart.



Teisipäev, 19. oktoober 2021

Igav meil siin ei ole

 Sel aastal on taimedega väga vähe lõngu värvitud. No mis seal ikka värvida, eelmisel kahel aastal värvitud lõngadki alles kudumata ☺. Mõni plaan siiski veel on, nimelt olen korjanud igalt poolt, kus vähegi silma hakkas, verevaid ja verkjaid vöödikuid. Punaseid toone on mul lõngade hulgas veel vähe, sellepärast. Seened ootavad sügavkülmas, millal mul tekib jälle aega lõngaga mässata. Aga mingil hetkel märkasin, et metsviinapuul on kenad mustad marjad - ehk saab nendest ka midagi? Tehtud-mõeldud - otsekohe korjasin topsitäie marju ja panin patta, keetsin natuke ja siis lisasin tutsu lõnga ka. No näete. Siin on tulemus:

Heledamad (lillakamad) kerakesed on ilma peitsita värvitud, heledamat umbes tund värvileemes hoitud ja tumedamat lausa ööpäev (sellest umbes kaks tundi ka soojemal temperatuuril). Kuna värvid jäid minu maitse jaoks pisut poriseks, siis jagasin värvitud lõngad pooleks ja tegin järelpeitsimist maarjajääga. Need on siis need sinakashallid - mõni lõng pealpool paistab heledam, see on siis heledamast kerakesest. Rohkem ma vist nende marjadega värvida ei viitsi, teised taimed annavad mulle suupärasemaid toone. 
Hüppasin möödunud pühapäeval kiiruga Põlva karikavõistlustele - õhupüstoli harjutuses ei õnnestunud eelmisel aastal võidetud rändkarikat kaitsta, jäin neljandaks. Aga spordipüstolis sain seekord võidu kätte. Rändkarikas jäi veel mõneks ajaks sinna, et nimi ka peale graveeritaks. 
Väikse Väeraja tööd on selleks sügiseks enam-vähem lõppenud. Ainult natuke veel järelkoristust - eelmistest kujudest õnnestus (esialgu) säilitada Jaagupi büst ja suurem osa Surmast. Panime need metsatee äärde valvuriteks, Surm sai Kabelimäele. Ega nad väga kaua ei kesta, aga natuke rõõmu möödaminejatele ikka saab.
Vaade alt üles. Surm on poolel mäel kännu otsas. Kabelimäes on vana tsaariaegne liivaauk ja legendi järgi olla sealt muuhulgas luid välja tulnud. 
Merekarp ja lambike

Näkineiu sai tehtud ühele merd armastavale mehele sünnipäevakingiks. Merekarp läks sinnasamma. 



Talveks tuleb ka tegevust leida. Ja keemilised katsed on igati toredad, neid ei tee ma mitte ainult taimedega lõngu värvides. Plaanis on proovida tindipähklitest tinti teha. Küsite, kus kasvab tindipähkel? Tegelikult on need tamme pahkvaablase tekitatud munakesed tammelehtedel. Kuivatatud pahapallikestest saab raudvitrioli abil pleekimatut tinti, see oli sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid üks peamisi tinditootmisviise. Aga enne, kui pallikestest tint saab, on need väga toredad mänguasjad Triibikule - just paraja suurusega pehmed pallikesed, mida hammaste vahel igasse toanurka tassida ja siis käpaga jalgpalli triblada. 
Vahel juhtub, et pakutakse puitu. Aida katus oli päris ära pehkinud, hoone nurga juures seisev tamm aga vana ja külmalõhedest vigastatud, kohati mädanikki sees. Kuna peremees tahtis iidset aita siiski korda teha, pidi väsinud tamm selleks ruumi tegema. Meie saime langetamise eest puidu omale. Abikaasa tegi ohtlikumad tööd, mina olin abilise rollis ja sain käed päris pikaks venitada jupeldatud oksi eest ära vedades. Muudkui lohistasin oksi vaalu ja laulsin vana rahvalaulu: mis sest tammest tehtanekse?
Tammest pole hetkel veel midagi teha jõudnud, küll aga sai vanadest varudest üks saarenott abikaasa abiga pingiks. Nüüdseks on pink see juba Puhja lasteaia õues ja mälestussildigi külge saanud. Pink on Siiri Metsikule, kes Puhja lasteaia asutas. 

Tihtipeale tuleb teha tööd tellija materjalist. Võrumaal oli ühes toredas taluõues pärnanott püsti, sellest sooviti midagi saada. Algne plaan oli natuke teistsugune, aga siis selgus, et puu on seest päris mäda ja õõnes. Säilitasin siis niipalju, kui võimalik ja saagisin kaku ja tema seljataha sõnajalalaadsed lehed. Omast käest sai (saarepuine) pallikujuline sõnajalaõis sinna juurde tehtud ja lehtede vahele õõnsusse istutatud. 

Sellel pildil on teos veel võõpamata.
Siin on kakk juba kaitsva terrassiõlikihi all.