Reede, 26. november 2021

Kujulooja

Sain jaanuaris Töötukassalt ettevõtluse alustamise toetust. Ostsin tööriistu, turvariideid ja muud vajalikku. Üks planeeritud toetusest rahastatud tegu oli siiani veel tegemata - nimelt video. Kuni täna sai video päris valmis ja sinna-tänna üles riputatud. Filmis IndieVideo ja muusikat lubas kasutada Puuluup. Nüüd saan Töötukassale rahuliku südamega viimase aruande esitada.

Iseennast on veider vaadata, kes siis seda ei teaks. Ise oled ikka enda vastu kriitiline, see ei kõlba ja too on imelik. Seekord otsustasin usaldada videograafi ja nii, nagu tema selle video kokku pani, nii ka jäi. 

Talv on tulekul ja ägedam saagimishooaeg on lõppemas. Aga pea see kevad ei tule - ja siis on jälle käes aeg püüda uute kõrguste poole, nagu Puuluup laulab - ülesse!

Esmaspäev, 15. november 2021

Laastukesi

 Mõnikord tuleb ette võtta lihtsam ja kiirem töö - telliti kahemeetrine talusilt isadepäevaks. 


Teinekord aga ei saa töö kohe ühe jutiga valmis - Põltsamaal ootab kevadet, lihvimist ja õlitamist kelguga tütarlaps. Mäletate lastelaulu "Küll on kena kelguga"? Laulu sõnade autor Reinhold Kamsen elas just selles majas ja kasvatas lesena nelja tütart. Puusse on saetud kaugete aegade kaja, tõenäoline laulu prototüüp, tütar, kes kelgumäelt koju tuleb. Kuna materjal on veel väga värske ja märg, jääb lõppviimistlus uude hooaega. 
Kuju ühe valge koera mälestuseks. 



No ja ega siis ainult laastu saa ajada. Vahel tuleb peenemat tööd ka ette võtta - sain uued kõrvaklapid ja otse loomulikult tuli need minu maitse järgi reklaamteksti ja -logoga üle värvida. 

Pühapäev, 14. november 2021

Rapla

 

Eilne päev möödus Raplas. Olin justkui vahva rätsep - päris seitset ühe hoobiga ei löönud, aga kaks küll sai. Seenioride Eesti meistrivõistlused (40 lasku õhupüstolist) lõppesid minu jaoks hõbemedaliga ja Raplamaa auhinnavõistlus (60 lasku õhupüstolist + finaal) võiduga. Vahepeal oli küll hirmus kiusatus enne finaali koju tagasi sõita - võistluse ja finaali vahe oli ligi 4 tundi molutamist, aga klubikaaslane ja autojuht veenis mind ikka jääma. Hästi tegi 😀 

Reede, 5. november 2021

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

 Et see korraliku mantli leidmine ka nii raske pidi olema! Juba viies kaltsukas oli käsil, kuhjade viisi riideid läbi sorteeritud, aga meelepärast ei olnud ikka veel leitud. Minnale ei meeldinud poodlemine üldse. See oli tüütu, võttis aega, närve ja teinekord ka raha, aga päris ilma poes käimata ka ei saanud. Nagu seegi kord - tali oli tulemas, aga vana mantel oli nii viledaks kulunud, et hirmus vaadata. Pealegi oli üks palitunööp ära tulnud ja kadunud ning sarnast nööpi polnud kusagilt võtta. Taskupõhi oli ka katki, Minna oli seda küll püüdnud nõeluda, aga ikka rebenes taskupõhja uus auk. Nii ei jäänudki muud üle, kui vastu talve minna palitujahile. 

Minna jalad tulitasid. Kesklinn oli läbi joostud, jalad olid ta toonud Peetrituru kaltsukasse, Mäe treppidest üles. See oli üks hea pood, aga nii tüütu tulla. Hea, et kodu all-linnas on, kojuminekul on vähemalt gravitatsioon abiks. Minna ohkas ja istus korraks proovikabiini taburetile. Müüjaproua küll kõõritas imelikult, kuid ei öelnud midagi. Ah, mis see tema asi on, kui klient tahab hetkeks jalga puhata, peaasi, et midagi ei varastata. Minna istus ja vaatas kardina vahelt müügisaali. Mida kõike seal ei olnud! Ühel seinal kirjud India kleidid, teisel läänemaised ja hirmus pikad õhtukleidid, kolmandal siidist kaftanid, sametseelikud ja sädelevad pluusid! Aga korralikku mantlit ei paistnud küll otsekohe silma. Minna ohkas ja ajas ennast jalgele. Mantlid olid ju hoopis teise seina ääres, neid proovikabiinist ei näinudki. 

Mantel pidi olema korralik. Heast villasest kangast, siidivoodriga, sügavate taskutega ja ilusate nööpidega. Ning selja peal põõn - kindlasti! - sest see tegi mantli elegantseks. Ja kui juba valima hakata, siis kindlasti oli oluline ka värv. Musta mantlit Minna ei tahtnud, see tundus tema temperamendi jaoks liiga leinaline. Pruun ka ei sobinud, pruunist värvist oli Minnal juba lapsepõlvest saati täiesti villand, sest Minna ema oli kõiki pruune toone armastanud ja ka oma tütres seda armastust püüdnud sütitada, kuid paraku tulemusteta. Õige mantel pidi olema värviline. Mitte valge, sest seda on tüütu hooldada, mitte hall, sest see on ilmetu, vaid kirgas ja särav. Sinine oleks sobinud. Punane oleks veel parem olnud. Ka roheline, oranž ja heledam lilla oli võimalik valik. Minna sikutas möödaminnes üht kirjut kampsunikäist, kuid siis nägi selles koiauku ja lasi käise ruttu lahti. Igasugust sodi nad siin ka müüvad... Teise stange peal säras oranž päris siidist pluus, naine silitas seda õrnalt, seejärel vaatas numbrit - suurus 34. No kellele see üldse peaks selga mahtuma? Nii kahju, teevad mingeid lasteriideid, täiskasvanud naistele ei taha midagi ilusat õmmelda... Kolm sammu edasi püüdis pilku purpurne kullaträpsudega jakk. Samet! Oh, kui mõnus on sõrme üle sameti libistada! Kullaträpsud on küll natuke karedad, aga neid ei ole palju. Palju oleks maitselage. Minna sikutas sametise eseme teiste vahelt välja ja jäi ammulisui vahtima - nii laia jakki polnud ta elu sees näinud. Kaeluse juures ütles silt XXXXL. Appi. Küll nad seal väljamaal on ikka paksud! Ei tea, siin on ikka nii imelikud riided, kas siit üldse midagi mulle ka sobida võiks, kahtlane, mõtles väsinud mantlijahtija. Aga ega enne või alla anda, kui mantlirida ka läbi sorditud on, ja hakkas palituid süsteemselt läbi lappama. Must, must, pruun, hall, sinine, aga väike, pruun, beež, must (ja kui hirmsa tegumoega! nagu kott!), veel üks must. Minna ohkas ja tõmbas hinge. Mantlid olid stange peal riidepuudel nii tihedalt üksteise vastas, et pidi lausa jõudu rakendama, et neid üksteisest eraldada. Hall, tumedam hall, veel üks pruun... Punane! Ah, liiga suur. Kahju. Ei ole kahju, see on nõmeda lõikega. Ega siis midagi, vaatame edasi. Oota, mis sealt paistab? Nagu oleks rohelist? Salatiroheline! Ooo! Minna kiskus mantli teiste vahelt välja, sikutamise käigus läks plastmassist riidepuu puruks. Müüja oli küll teises ruumi otsas, aga pood on ju väike - kuulis kahtlast krõpsatust ning küsis Minna poole kõõritades: "Juhtus midagi?" 

"Ei," vastas Minna napilt ja raputas salatikarva iluduse sirgeks. Esimene mulje oli hea. Isegi väga. Minna võttis mantli käsivarrele ja marssis läbi poe proovikabiini juurde tagasi. Pani käekoti taburetile, sokutas tasakesi, kolistamist vältida püüdes sinna juurde riidepuupoolikud, võttis seljast tolmumantli ning proovis leitud palitut selga. Käsi libises siidisesse varrukasse kergelt. Seljast oli mantel täpselt paras. Nööpe eest kinni pannes tundis Minna, kuidas hing hakkab juubeldama, kõik tundis nii õige! Minna pani käed taskusse ja - külm higi tuli otsaette - vasaku tasku põhjas oli auk! Ei, seda ei olnud nüüd küll vaja, Minnal oli veel liiga elavalt meeles vana palitutasku nõelumised! Minna ohkas, võttis rohelise iluduse seljast, tunnistas müüjale üles, et riidepuu oli katki läinud ja sai uue, seekord puise riidepuu ning viis mantli stangele tagasi. Eks lootust midagi sama ilusat leida oli muidugi vähe, aga ega pooleli ei saanud ka enam jätta. Kes siia mäe otsa enam teine kord viitsiks ronida. Must, must, hall, must, pruun... Oranž! Ei või olla! Ja jälle minu number! - juubeldas Minna endamisi. Tõmbas erksa täisvillase meistritöö teiste vahelt välja ning suundus jälle peegli ette. Mantel istus selga küll, kuid tundus justkui veidi kitsas. Roheline oli ikka parem... Või ei olnud? Minna hakkas kahtlema. Jättis päikeseloojangukarva üleriide peegli kõrvale nagisse ja tõttas uuesti rohelise järele. Ehk ei olnudki see tasku nii katki? Minna vaatas kord ühte palitut, siis teist, kontrollis õmblusi ja nägi oma rõõmuks, et rohelisel oligi tasku ainult õmblusest lahti, rebendeid ei olnud. See on ju lihtne parandada! Elevil naine imetles konnakarva üleriiet, proovis igaks juhuks veel kord selga ja pani käe hetke ajel põue. Naiste mantlitel on harva põuetaskuid, kuid see juhtus olema erand. Minna käsi libises siidisesse salataskusse ning - tasku ei olnudki tühi - naine tundis sõrmeotstega paberit. Vaevalt see midagi väärtuslikku olla saab, mõtles Minna ning tõmbas taskust välja ümbriku. Heleroheline ümbrik. Heleroheline ümbrik?! Sellist asja ei olnud Minna varem näinud. Ümbrikud on ju ikka valged, nõukaajal olid ümbrikkudele trükitud pildid, aadressijooned ja kirjad kuda ja komu, jah, ja sihtnumbri jaoks oli omaette ruudustik. Aga et ümbrik võiks olla mingit muud värvi kui valge, seda Minna ei olnud varem näinud. 

Mantliproovija kuklakarvad tõusid püsti, ta surus ümbriku rinnale ja vasaku käega rebis proovikabiini kardina ette. Seda hetke ei tahtnud ta kellegagi jagada, liiatigi veel täiesti võõra müüjaga. Naine vajus taburetile, oma käekoti otsa. Korraks kangestudes jooksis läbi pea kiire mõte - kas käekotis on midagi kergesti purunevat? Rahakott, taskurätt, toavõtmed... Ei ole. Võib istuda küll. Ning käte värinal avas Minna aegaselt-aeglaselt ümbriku. Selles oli postkaart. Kaarti oli palju käes hoitud, nurgad olid kulunud ja natuke määrdunud. Kaardile oli trükitud kõige ilusam roheline konn, keda Minna iial oli näinud. Konn-printsess, nagu vene muinasjutus. Kuldse krooniga, säravate silmadega, pikkade ripsmetega, elegantse naeratusega. Naine vaatas kaarti jahmunult ning keeras selle teise külje. Kaardile oli kirjutatud küllaltki viletsate varesejalgadega ja rohelise pastakaga: YOU ARE THE MOST BEAUTIFUL WOMAN. Allkirja ei olnud. Adressaati ka mitte.

Minna käed värisesid. Ta toppis kaardi ettevaatlikult ümbrikusse tagasi, seejärel ümbriku põue tagasi. Tõusis püsti, kahmas lössiistutud käekoti ning haaras kaenlasse oma vana mantli. Rebis proovikabiini kardina kõrvale, hingas sügavalt sisse ja astus müüja leti ette. Müüja vaatas Minnat tüdinud pilgul ja vaikides. Ostja köhatas, kogus ennast ning teatas, et ostab seljasoleva mantli ära. Müüja võib vana mantli kilekotti pakkida. Poeproua mühatas ja küsis hinnasilti näha - et võtku ostja mantel seljast. Minna keeldus. Selle asemel ta kükitas maha ning poeproua sikutas kukla taha kinnitatud hinnalipiku välja, ütles: "Kolmkümmend kolm krooni!" ja jäi ootama. Minna vinnas ennast leti najal püsti tagasi, kangutas käekoti lahti (peale istumisega olid sel rauad vist pisut kõveraks läinud) ning võttis rahakotist kolm kümnelist ja "kitsekese" - viiekroonise mündi. See oli õnnemünt, Minna kandis seda alati kaasas. Igaks juhuks. Mine tea, kus just täpselt viiekas puudu jääb. Pani rahad müüjaprouale pihku, haaras kilekoti vana palituga ning sammus välisukse poole. "Aga tagasi? Kaks krooni?" Enne, kui uks selja taga kinni kolksatas, jõudis Minna veel üle õla hüüda: "Tagasi ei ole vaja! Ja ma unustasin teise mantli tagasi riputada!". 

Minna astus mäest alla kodu poole. Või - õigemini öeldes - heljus. Maa ja jalgade vahele oleks nagu õhuvahe jäänud, justkui oleks naine lennanud. Lendles mööda tänavaid ja laulis mõttes: "Kõige ilusam! Kui hea, et ma igaks juhuks veel kord selga proovisin! Kõige ilusam!"

Kobras ujus Atlantise poolt Supilinna suunas, vaatas hämaruses lendlevat helerohelist olendit ning pobises omaette - "Aa, inimene, sellel ju pole vahet, mis aastaajal innaaeg on. Näe, seal ja nüüd läheb, varsti leiab kaaslase, siis otsivad sobiva pesakoha, teevad tammi, kaevavad urud ja ega ei lähe kaua, kui tuleb poegi toitma ja kasvatama hakata. Hambad on neil küll viletsad..." ning suundus kaldasse närimist otsima. Ujula pool kaldas peaks mõni söödav paju ikka veel leiduma. 

---


Jutujahi algataja ja teemad leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2021/10/jutujaht-3.html

 

Neljapäev, 28. oktoober 2021

Jutujaht: Kuidas suhelda keeruliste inimestega? Ja muidugi, aitäh hea sõna eest.

 Naabri Ruts on ikka täiesti lollakas. Ei saa mina temast aru. Küll peksab naise kodunt minema, siis võtab tagasi, teine päev ajab jälle ära. Küll ehitab aia meie kruntide vahele, siis käib üle aia mu õunapuudes raksus. Küll räägib üht, siis teine päev risti vastupidist, seejärel sajatab kolmat moodi. Keeruline inimene, ei mina temaga suhelda oska. Mina arvan, et keeruliste inimestega ei peaks üldse suhtlema.

Aga see Leeni, tagaaia üleaedne, tema on küll kullatükk. Alati lahke, aitab aial silma peal hoida, kui Rutsik õunaajal liiga tihti siia kutsumata ära eksib. Teinegikord, kui mul midagi nässu on läinud või muidu paha tuju, vaatab mu toimetamisi üle aia ja kostab midagi head ja sooja. Nagu päike tuleks kohe välja! Siis ma ei saa muud, kui ulatan talle üle aia mõne kõige ilusama õuna ja ütlen muidugi, et aitäh hea sõna eest!

No ja siis on veel need hetked, kui ma taban, et Leeni Rutsikule üle aia midagi rõõmsat hõikab. Ja Rutsik annab talle vastu minu aiast varastatud õuna! Ükskord olid nad nii ninapidi koos, et peaaegu jäi mulje, nagu oleks musu antud. Võeh, ma ütlen. Ei või ju ometi häid sõnu niiviisi keeruliste inimeste peale raisata! Musust rääkimatagi. 

Jutujaht: Ja muidugi aitäh hea sõna eest

 sa tulid täpselt siis, kui vaja

ja segi lõid kõik plaanid, tööd ja teod

ma pidin algusest kõik alustama

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

ei suuri sõnu teinud, meelitanud

ei heietusi, lobajuttu aand

suur vaikus, milles mõni valit sõna

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

su sõna oli võimas, aus ja kale

ei olnud selles sooja, leebet paid

kuid selles oli tõde, jõud ja selgus

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

hea sõna juhtis minema mind teedelt

mis peibutasid, nuga selga lüües

nüüd liigun jälle karmi kodust rada

ja muidugi aitäh hea sõna eest

 

Reede, 22. oktoober 2021

Kiire küsimus

 Kas keegi aaloet soovib? Puisaaloe ei jää Aloe verale alla, raviomadused on samad. Kärpisin hiigelsuurt vana aaloed, pakkuda oleks kolm umbes meetripikkust lehtedega vart.



Teisipäev, 19. oktoober 2021

Igav meil siin ei ole

 Sel aastal on taimedega väga vähe lõngu värvitud. No mis seal ikka värvida, eelmisel kahel aastal värvitud lõngadki alles kudumata ☺. Mõni plaan siiski veel on, nimelt olen korjanud igalt poolt, kus vähegi silma hakkas, verevaid ja verkjaid vöödikuid. Punaseid toone on mul lõngade hulgas veel vähe, sellepärast. Seened ootavad sügavkülmas, millal mul tekib jälle aega lõngaga mässata. Aga mingil hetkel märkasin, et metsviinapuul on kenad mustad marjad - ehk saab nendest ka midagi? Tehtud-mõeldud - otsekohe korjasin topsitäie marju ja panin patta, keetsin natuke ja siis lisasin tutsu lõnga ka. No näete. Siin on tulemus:

Heledamad (lillakamad) kerakesed on ilma peitsita värvitud, heledamat umbes tund värvileemes hoitud ja tumedamat lausa ööpäev (sellest umbes kaks tundi ka soojemal temperatuuril). Kuna värvid jäid minu maitse jaoks pisut poriseks, siis jagasin värvitud lõngad pooleks ja tegin järelpeitsimist maarjajääga. Need on siis need sinakashallid - mõni lõng pealpool paistab heledam, see on siis heledamast kerakesest. Rohkem ma vist nende marjadega värvida ei viitsi, teised taimed annavad mulle suupärasemaid toone. 
Hüppasin möödunud pühapäeval kiiruga Põlva karikavõistlustele - õhupüstoli harjutuses ei õnnestunud eelmisel aastal võidetud rändkarikat kaitsta, jäin neljandaks. Aga spordipüstolis sain seekord võidu kätte. Rändkarikas jäi veel mõneks ajaks sinna, et nimi ka peale graveeritaks. 
Väikse Väeraja tööd on selleks sügiseks enam-vähem lõppenud. Ainult natuke veel järelkoristust - eelmistest kujudest õnnestus (esialgu) säilitada Jaagupi büst ja suurem osa Surmast. Panime need metsatee äärde valvuriteks, Surm sai Kabelimäele. Ega nad väga kaua ei kesta, aga natuke rõõmu möödaminejatele ikka saab.
Vaade alt üles. Surm on poolel mäel kännu otsas. Kabelimäes on vana tsaariaegne liivaauk ja legendi järgi olla sealt muuhulgas luid välja tulnud. 
Merekarp ja lambike

Näkineiu sai tehtud ühele merd armastavale mehele sünnipäevakingiks. Merekarp läks sinnasamma. 



Talveks tuleb ka tegevust leida. Ja keemilised katsed on igati toredad, neid ei tee ma mitte ainult taimedega lõngu värvides. Plaanis on proovida tindipähklitest tinti teha. Küsite, kus kasvab tindipähkel? Tegelikult on need tamme pahkvaablase tekitatud munakesed tammelehtedel. Kuivatatud pahapallikestest saab raudvitrioli abil pleekimatut tinti, see oli sadu (kui mitte tuhandeid) aastaid üks peamisi tinditootmisviise. Aga enne, kui pallikestest tint saab, on need väga toredad mänguasjad Triibikule - just paraja suurusega pehmed pallikesed, mida hammaste vahel igasse toanurka tassida ja siis käpaga jalgpalli triblada. 
Vahel juhtub, et pakutakse puitu. Aida katus oli päris ära pehkinud, hoone nurga juures seisev tamm aga vana ja külmalõhedest vigastatud, kohati mädanikki sees. Kuna peremees tahtis iidset aita siiski korda teha, pidi väsinud tamm selleks ruumi tegema. Meie saime langetamise eest puidu omale. Abikaasa tegi ohtlikumad tööd, mina olin abilise rollis ja sain käed päris pikaks venitada jupeldatud oksi eest ära vedades. Muudkui lohistasin oksi vaalu ja laulsin vana rahvalaulu: mis sest tammest tehtanekse?
Tammest pole hetkel veel midagi teha jõudnud, küll aga sai vanadest varudest üks saarenott abikaasa abiga pingiks. Nüüdseks on pink see juba Puhja lasteaia õues ja mälestussildigi külge saanud. Pink on Siiri Metsikule, kes Puhja lasteaia asutas. 

Tihtipeale tuleb teha tööd tellija materjalist. Võrumaal oli ühes toredas taluõues pärnanott püsti, sellest sooviti midagi saada. Algne plaan oli natuke teistsugune, aga siis selgus, et puu on seest päris mäda ja õõnes. Säilitasin siis niipalju, kui võimalik ja saagisin kaku ja tema seljataha sõnajalalaadsed lehed. Omast käest sai (saarepuine) pallikujuline sõnajalaõis sinna juurde tehtud ja lehtede vahele õõnsusse istutatud. 

Sellel pildil on teos veel võõpamata.
Siin on kakk juba kaitsva terrassiõlikihi all. 

Esmaspäev, 4. oktoober 2021

Jutujaht: Loodame, et Nii siiski ei lähe

 Kuula nüüd, mul on sinu nõu vaja. Kui keegi üldse oskab nõu anda.

Meil olid (või ikka on edasi? ma ei teagi...) head tuttavad, võiks isegi öelda sõbrad, Nii ja Naa. Nemad olid varemalt üks tore abielupaar, kes omavahel alati hästi läbi said. Ei olnud nad suured vaidlejad, alati leidsid erimeelsused lahenduse - kas nii või naa. Kumb neist mees, kumb naine, seda ma ei teadnud. Ei olnud isegi pähe tulnud uurida. Ega me väga tihti kohtunud ka - nemad elasid metsa taga suure kivi all, meie aga jõe liivasel kaldal pervest alla kukkunud kuuse varjus.

Millalgi eelmisel nädalal saatsid Nii ja Naa tigupostiga teate, et nemad hakkavad külla tulema, olgu aga kohvipada tulel. Ehh muidugi hakkas selle peale irvitama ja mögises, et kuule Möhh, see katel jõuab ammu kuivaks keeda, kui nemad kohal on, aga valis paremad sookailu õied ja lehed siiski keeduse tarbeks välja ja hakkas anumaid küürima. Mina küll ütlesin, et need teokarbid on juba kulunud, mingu otsigu kaldamudast uued, aga Ehh ei viitsinud. Ütles, et vanad käivad veel küll, kui korralikult pesta. Et kui tahan uue serviisiga eputada, siis mingu ma ise mutta kaevama. No kuulge! Mina, Möhh, peaksin köögitarvikuid hankima?! See ei ole minu töö! Mina käin jahil, mitte ei tegele majapidamisega! Kuigi tuleb tunnistada, et viimasel ajal on jahisaaki maru väheks jäänud, eks ta ole, globaliseerumine ja värki, kes neid hobuseid ikka enam kasvatab. Ja kui pole hobuseid, pole pabulaid. Kui pole pabulaid, pole sitasitikaid. Ja mida ma siis kütin. Metsas võib aeg-ajalt kohata sitasitika väiksemaid sugulasi, metsasitikaid, aga mis sa neist ka saad, paar suutäit ja kõik. Eks neist ole kahju ka, nii armsad on, tumesinised ja läikivad, ma olen ikka alati jälginud, et päris viimast ära ei küti - muidu saavad veel metsast päris otsa. Ega siis muud üle jää, midagi peab ju hamba alla saama, olen proovinud küttida ka muid elajaid, aga kas on liiga kiired või kurjad või ei kõlba maitse poolest süüa. No näiteks. Meil on siin kõrval kuklaste pesa, aga katsu sa sinna jahile minna - hea, kui ise eluga pääsed! Pealegi - ma korra maitsesin üht jänese käpa alla jäänud kuklast, kes ei jaksanud mulle vastu hakata - no küll oli jäle, teravhapu! Jah, nii ei ole mulgi jäänud teinekord muud üle, kui seenel käia, häbi tunnistadagi. Kõik mu au ja väärikus tuleb alla neelata, kui murumuna järgi lähen. Ja siis tuleb see Ehh mulle ütlema, et ma peaksin veel serviisi kaevama minema! Mingisugused au riismed mul ikka veel on, naiste töid mina tegema ei hakka, enne suren kasvõi nälga!

Aga kus ma oma jutuga jäingi... jah ... eee... Nii ja Naa pidid külla tulema. Ja eks nad muidugi tulid ka, saatsid tigupostiga teate teele, pakkisid külakosti kaasa ja hakkasid astuma. Nemad olid küllalt kärmed, nende postiljon aga piisavalt aeglane, nii et üsna pea peale teate saamist olid nad juba kohal. Ehh lõpetas just viimase jõekarbipooliku küürimise, kui kuusetüvelt kostis tasast krabinat ja sosinaid: "Hei, meie siin! Kirja saite kätte? Me nüüd jõudsime!". "Jajah", vastas Ehh, "tulge nüüd ometi tarre, mul serviis puha läikima löödud, joome keedust ja rääkige ometi, mis sealpool metsanurgas ka uudist!".

See, mis sealt siis tuli, oli tõeline pauk. Algul muidugi keerutati juttu selle ja tolle tühja ja tähja üle, et küll naabersalu Ahh ja Ohh olla pika matka teinud, käisid lausa mägedes! Meh ja Mnjah aga olla kogunisti ametlikult paari läinud, käisid selleks pika maa maha, et Ohoijaa juurde jõuda, kes nad siis pidulikult Suure Tamme ladvas laulatas. Oih ja Aih aga pidid ikka vanaviisi vaikset elu elama, mitte nagu nende nõbud Ohh ja Ahh, kes, nagu me juba kuulsime, on suurteks rännumeesteks hakanud. Eks ma olin ikka ise ka metsas käies üht-teist kõlakaid kuulnud, päris uus ja ettearvamata ei olnud neist uudistest ükski. Nii ja Naa muudkui vaterdasid kordamööda ja läbisegi, sookailukohv hakkas juba kergelt pähe ja keelepaelad läksid järjest rohkem vallale. Mina kailu ei joonud, istusin vagusi ja kuulasin. Ma olen elu jooksul kailu rohkem kui küll joonud, päris mällariski sellepärast olnud. Ükskord vedasin purjus peaga sitasitika pähe põderpõrnika koju, hahaa! Mõni aeg tagasi sai isu nii täis et. Lahjat ka enam ei taha. Ei ole enam esimest talve Möhh, eks ma pea tervise eest ka hoolitsema. Nojah. Ja nemad muudkui rüüpasid ja latrasid.

Mingi moment läks Ehh nurga taha värsket õhku hingama, Nii läks temaga kaasa. Ja siis tuli purakas. Naa vaatas vargsi ringi, kuulatas, kas kaaslane on juba kaugemal ja siis sosistas: "Kas sa tead. Kas sa tead, miks me siia tegelikult tulime?". "Ei? Kas oli veel midagi peale külajuttude rääkimise?" küsisin vastu. "Noh, see oli rohkem nagu ettekääne..." kostis Naa ja ehmatas mind päriselt ära, küsides, kas ma oleksin nõus olema abielunõustaja. Misasja? Mina ja abielunõustaja?! See on kõige ennekuulmatum asi, igatahes soovitasin talle rääkida pigem Ehhiga, kes nendest abielu- ja suhtevärkidest paremini jagab. Vist jagab. Ma arvan. Aga Naa ajas vastu, et nad mõtlesid tullagi meie mõlema juurde, Nii pidigi just Ehhiga sama juttu rääkima. Vaata aga vaata! Jagavad laiali ja siis ründavad osakaupa! Kavalad, raisad. No mis sa ikka ligimese murega teed, lõpuks olin ikka nõus teda ära kuulama.

Lugu oli selline, et Nii olla sattunud kokku kellegi rändjutlustajaga ja too olla vaese hingekese pea nii segi ajanud, et oli kohe. Nii tahab nüüd minna seitsme jõe ja laane taha kloostrisse, sest see pidi olema Taruiraraale meelepärane tegu! Seal pidi siis paastuma ja palvetama, süüa-juua võis ainult täpiseeni ja kailujooki, pere pidi maha jätma ja nii pidi õndsaks saama. No ma ei ole nii lolli juttu veel kuulnud. Mis õndsaks? Ma olen vana mees juba ja ma tean küll, mis teeb õndsaks. Taruiraraa poole palvetamine see kindlasti ei ole. Mina sain õndsaks siis, kui Ehh minu juurde kolis ja ise mu söögiriistu pesema hakkas. Päris hea tunne oli tulla koju, sitasitik turjal ja näha, kuidas vanamoor juba ukseavas ootab ning nülgimisnuga ihub. Vot see on õnn! Aga niiviisi, üksi, kuhugi kaugesse kloostrisse, kaaslane ka maha jätta, see kõlas küll väga halvasti. Ja siis veel see Taruiraraa! Igasuguseid prohveteid on siin matkanud, kõiksugu jumalusi on nad kuulutanud, ka Taruiraraast on kaugemad kuuldused mu kõrvu jõudnud, aga et ta juba minu kandi rahvast on võtnud hullutada, see küll kuidagi ei lähe. Naast hakkas ka kohe hirmus kahju, mõtleks, küljesoojendaja tahab päriselt ära minna, mis elu see ka on, talvel on eriti jube. Ega keegi metsaelanikest üksi talve mööda saata ei taha, see tähendaks ju peaaegu kindlat surma.

Patsutasin sõbrale õlale ja mõtlesin ise omaette, kuidas seda lugu lahendada annaks. Siis astusid tarre tagasi Ehh ja Nii. Istusid maha ja Nii vaatas tähendusrikka pilguga Naa poole ning küsis: "Kas sa rääkisid, mis võimalus mulle on tulnud? Talvekorterit küsisid?". Naa maigutas tummalt ja siis kokutas, et just oli hakanud rääkima. Mina vaatasin Ehhi poole ja sealt vaatas mulle vastu nõutus ja segadus. "Misasja? meil siin kahele vaevalt ruumi, nüüd tahad oma abikaasa meile sokutada ja ise selle hullu prohveti juurde pageda?!" prahvatasin. Ehh haaras mul käsivarrest ja ma jäin vait. 

Noh, lühidalt, vaidlesime vanade sõpradega pikalt, Nii tuututas oma õigusest õnnele ja igaühe vajadusest käia oma hinge teed. Jube lolli juttu ajas. See rändjutlustaja oli ta ikka päris segi keeranud. Naa oli õudselt murelik, vahepeal jäi mulje, et ta isegi ei julge oma naist ümber veenda, sest see vist on lolliks läinud ja katsu siis sellisega hakkama saada. Ehh katsus ikka ääri-veeri uurida, et kas ikka kohe peab kloostrisse ja äkki Nii saaks selle talve kuni kevadeni veel kodus Naa juures ära olla. Mina kui ratsionaalne mees püüdsin algul rahulikult, siis mõnevõrra tungivamalt seletada, et meie taresse kolm elanikku ei mahu ja üleüldse on klooster loll mõte. 

Eks nad olid kailujooki kaaninud päris palju. Mingi hetk jooksis Nii uksest välja öökima. Naa läks talle järele ja tassis kalli kaasa tarre tagasi. Nii oli otse ukse taha jalapealt magama jäänud. No mis kloostrielu selline suudaks elada, kui ei kannata tilgakest kangematki? Ja kas ta üldse kujutab ette, mida tähedab täpiseene söömine? 

Igatahes. Nüüd nad magavad siin kolde kõrval oma peatäit välja ja mina kui ainus kaine tegelen meie kõigi eest muretsemisega. Kuidas seda segadust lahendada, ei teagi. Just nüüdsama tegi Ehh oma udused silmad lahti ja ohkas: "Loodame, et Nii siiski ei lähe...".

Niisiis, kiiret nõu ja abi paludes,

Möhh

 

Esmaspäev, 20. september 2021

Väike Väerada, tagasivaade

 

Tagantpoolt ettepoole. Läinud nädalavahetusel oli siin viimane õuevõistlus Kuldne Leht. Mul seekord midagi võita ei õnnestunud, küll aga oli rõõm teha auhinnad. Lehekesed korjasin selleks juba aasta tagasi sügisel 😊🍁

Väerajaga on see seotud nii, et Väike Väerada lõpeb Tartumaa Tervisespordikeskuses, kus on ka lasketiir. Selles tiirus antud võistlus toimuski. 


Kass Triibik tahtis ka ennast näidata. Tema pole küll Väikse Väerajaga kuidagi seotud, küll aga on loomake niisama ilus.
Nüüd siis tõesti Väike Väerada. Siin on Hallan Kivisaare virvatuluke.
Põhja Konn, minu saetöö.


Eero Ijavoinen tegi väga veetleva kompositsiooni kolmest kullaketrajast ja vokist (vokki tähistab ratas kuju eesküljel). Selle aluspakk oli aastatega pehkinud, asendasime aluspaku ja ka kõige kaunim neiu sai õunapuuokstest uued juuksed. 

Pildil kõrv kompositsioonist "Tark mees taskus"
Terviklik kompositsioon. Paar pilti on sellest veel postituse lõpus. 
Hunt püüab sabaga kalu. Oli keeruline saagimine, kuna eelmine hunt oli väga armastatud kuju ja vastutus seetõttu suur. Kahjuks oli vana hundi saagija (Valdur Luhajärv) meie hulgast juba mitu aastat tagasi lahkunud, nii et pidin selle ise tegema ja nii, et uus loom eelmisest palju viletsam ei saaks. Loodan, et õnnestus ☺
Hallivatimees

Karjapoiss. Autor Andres Rattasepp.

Kõu puhub oma mürinapilli (minu töö)
Kotka lend. Autor Hallan Kivisaar.
Surm. Ka teda näete veel postituse lõpus.
Jaagup tüssab surma

Tark mees hüüab tarkusesõnu 

Ussikuningas. Autor Hallan Kivisaar

Pildikesi tegemisest - kuidas Surm mustaks sai


Pärast tuli kujule veel natuke saagi näidata. et luisemad kohad ikka heledaks tagasi saaks. 

Ühtlasi vabandan piltide segase järjekorra pärast - see keskkond siin ei ole fotode riputamiseks kõige mugavam koht. Kui juba järjekord sassi läks, siis tee või tina, aga paremaks enam midagi teha ei saa, ainult halvemaks.

Kokkuvõtteks võib siiski öelda, et suur rõõm - suur töö sai tehtud (ja ma ei mõtle siin seda postitust, vaid ikka kujusid). 

Väikse Väerajaga on selleks hooajaks tööd lõpetatud, aga ega siis talv veel käes ole ja saag ei puhka. Eks ma varsti jälle näitan, mis teoksil 😀