esmaspäev, 27. november 2017

Pildikesi

Unest äratatud nahkhiir Muhediku kuuris. Ahh, kui armas! Häiritud loomake oli hommikuks endale uue magamiskoha otsinud.















Kamina ees on pööratud yin ja yang. Yin on vanem ja suurem, kirjuvõitu. Yang on noorem, see-eest väge täis ja sisaldab kohustuslikku valget laiku ka (lausa mitut, mis sest, et need pildil ei paista).










Selle sügise viimane lõke vist. Tantsisime neljakesi, hangud käes, ümber sädemepilve. Ma ei teagi nüüd, kas hing põles puhtaks või jäi mõni tahmane näpujälg ka sellele?






Pole vahepeal tahtnud kirjutada, sest.... ei osanud. Kuidas kirjutada sellest, kui käid sõbral külas, ehitad poole ööni maja (vundamendist korstnani, pliidist vannitoani...), lähed koju, hing kerge ja ... ülejärgmisel õhtul saad teate, et ta on nüüd teisel pool Toone jõge. Ma ei puudutanud teda ärasaatmisel, sest minu hinges on ikka veel alles see soe viimane kallistus. See päris, see tõeline. Ja nii ta jääbki, alati meid saatma oma mõtete ja soovidega, ideede ja plaanidega, mida on jagatud. Senikaua, kuni me mäletame krutskeid täis naeratust, häälekõla, sära silmis, lõppematut elutarkust ning kustumatut elujanu, elab ta meis edasi. Aitäh, Muhedik, sa oled mulle andnud rohkem, kui ma praegu arvatagi oskan!

teisipäev, 14. november 2017

Killukesi

Kaamos võtab maad. Päikese kaar on järjest madalam, kütteperiood ammu alanud ja tahtmine karu kombel koopasse pugeda on järjest tugevam. Aga inimene ei ole karu. Ega ka siil.

 Tööl juhtub ikka üht-teist nägema. Olen siin varem näidanud kooli Kondi-Robi, siin on nüüd õpetaja kapist välja ilmunud Robi jäse. Ma arvasin, et säilinud on ainult torso, aga õnneks ma eksisin. Päris huvitav. Puha ladinakeelsete kirjadega ja.
 Mõnes blogis on hiljuti olnud juttu surmateemadel - et kes kardab ja mida ja miks. Ma sellest pikalt ei hakka heietama, aga üldiselt on mu suhtumine samasugune nagu nendesse kontidesse siin - surm on elu osa. Ja see ei pruugi olla sugugi kõige hirmutavam või koledam osa. Surm lihtsalt on. Ma ei karda surma paaniliselt, aga elada tahaks küll. Elu on ju nii ilus ja huvitav!

 Vurr kella keeramas. Udupilt, sest objektiiv must ja Vurr liiga kiire.
 Härmatis peldiku taustal. Miks nii udune? Sest ma ei tulnud selle peale, et telefoni läätsekatet võiks puhastada. Päris fotokaga ei olegi mõnda aega pildistanud, seda ei tassi ju igal pool kaasas ja ausalt öelda ei ole meeldegi tulnud, et pilti võiks teha. Vahel harva, kui härmatist vaja dokumenteerida, siis teen oma telefoniga odavaid udupilte. Fotokas on rohkem Lagle käes olnud, kes sellega koolis toimetab.
 Värskamaa vahutordid. Või siis alpi põdrasamblik.
Vareskold. Tõenäoliselt mets-vareskold, sest nõmm-vareskold on palju haruldasem, näevad nad üsna sarnased välja. Nägin seda taime Värskas esimest korda, väga põnev hakkas, kukkusin kohe guugeldama. Muuhulgas sain teada, et inglased seda maaseedriks kutsuvad. Nunnu 😊 Nüüd tahaks veel ungrukolda ka kohata, siis oleks Eestimaa kollad laias laastus tuttavad.