Õmmelusmassin

http://www.naehmaschine-antik.de/de-g-n-mignon.html

Grimme, Natalis & Co - Mignon

Selline kaunis antiikne masin on mul kodus. Noh, olgu, kuldsetest kaunistustest pole enam jälgegi, kõik on ühtlaselt must. Aga mis tahtagi masinast, mis on õmmelnud hulga aastaid suurele perele riideid peenemast siidkleidist kasukani. Selle kohta, et ta on tuhandeid kilomeetreid Siberisse ja tagasi reisinud ja seal aidanud külanaistele kleidiõmblemisega vanaemal elu sees hoida, on ta imeliselt hästi säilinud. Põhimõtteliselt praegugi töökorras, pisut puhastada ja õlitada...

Igasuguseid lugusid tuleb meelde. Esimena see, kuidas isa poisikesena oli teinud väikse aurumasina ja siis tulnud hea mõte - rihm peale, õmblusmasina rattale ja aurumasin käima! "Väntu es näe" nagu isa ütles. Siis oli vanaema tuppa astunud, karjatanud: "Tuu om sul veel lahkmada!" ja poiss oli kõva väljateenitud keretäie saanud. Õmblusmasin jäi ellu. Tubli loomake :) Tänapäevaste kapriissete plastmassitükkidega ei anna kuidagi võrrelda.

Milliseid teid ja radu pidi see masin vanaema kätte sattus, ei oska öelda. Küllap on see kellegi käest 1920-ndatel või -30-ndate alguses pruugituna ostetud, sest masina oletatav sünniaeg on vanaema sünniajast 30 aastat eespool.

Püüan lähiajal ka oma õmblusmasinast pilti teha - see laenupilt siin on liiga klants.

Puhkus

Kujutage ette, ma olen saanud terve nädala jooksul kõik ööd kodus omas voodis magada! Ahh, milline õndsus! Ühtlasi olen loobunud kõigist kohustuslikest jõulusaginatest, millest vähegi on võimalik ja kudunud, lugenud, söönud ning maganud. Nii hea! Ma ei mäleta, millal viimati selline puhkus oli - kindlasti rohkem kui aasta tagasi. Mõned kohustuslikud käigud ikka olid - jõululaupäeval töölt tulles käisin ikka surnuaiast läbi ja süütasin mitmesse kohta küünlaid. Imeilus on surnuaed jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul. Ainus aeg, kui surnuaed ei ole kõle, kui seal suurt ei nuteta vaid meenutatakse rõõmuga eelkäijaid.

Täna see õndsus lõpeb, olen tööl ja ööd ka siin ning hommikul maadlen jälle ööbijatele pudrukeetmise ja munapraadimisega. Niipaljukest seda rahu siis oligi... Jälle leian ennast mitme tegevuse vahel lõhki tõmbamas ja kui siis vaikne hetk tuleb, ei tule enam meeldegi, et laual on pool tassi kohvi ammu jahtunud ja et nüüd oleks paras aeg pissile minna...

Vahel ikka on vaikseid hetki, lühemaid, pikemaid. Võtaks raamatu kätte või veel parem - kudumise - aga ei julge. Ülemus on majas. Võib suvalisel hetkel oma kabinetist välja astuda ja siis ei kõlba mitte kududa. Kui just parasjagu mõnda klienti leti ees või telefoni otsas pole või mõne arve trükkimist pooleli, tuleb töötegemist kohe agaralt imiteerima hakata - sahtlitest midagi otsima, kaustasid lappama...

Aga homme hommikul lähen koju. Lähen koju ja magan, mõnuga ja pikalt. See üks päev tööl ei tohi rikkuda mu jõulupuhkust! Natuke on rikkunud mu perspektiive kaunile aastavahetusele auto, mis ei taha sugugi ilusti käia. Enne uut aastat ei võta keegi seda remontida. Kuidas ma Kudzu juurde saan? No sinna ikka saan. Hakkan pool päeva varem kõikvõimalike bussidega minema ja. Aga kuidas ma tagasi saan? Ma pean ju järgmisel hommikul kell 11 tööl olema! Kah puhkus või asi, aasta esimesel päeval tööle... Aga noh, riigipüha, tunnitasu kahekordne, mis seal ikka, elame üle.

Mis siis veel... Usaldusest olen mõtisklenud. Sellest, kuidas kass tükib hommikupoole ööd kaissu ja jääbki nohinal magama ja see usaldus - magada inimesega ühe teki all, usaldada oma väike magav keha suurele inimesekolakale otse kõrvale - võtab tummaks. Ja sellest, kuidas inimeste vahel usaldus tekib ja siis mõnikord kaob... Miks? Kuhu? Habras ja hinnaline.

---

Absoluutne tüdimus on tööst. Üleval saalis käib mingi juubel, tümakas "pärlipüüdjate" ja "valgete roosidega" vibreerib läbi lae otse minuni. Ülemus nägi küll lõpuks töölt koju minna, nii et ma sain oma kudumistöö ette võtta, aga nii kahju on mõttetult raisatud/tõmmeldud päevast. Ma oleksin palju parema meelega kodus külitanud ilma igasuguste "valgete roosideta", lihtsalt kudumise ja raamatute seltsis ning aeg-ajalt laste ja kassiga suhelnud. Peale selle selgus täna (ema nuias postkontorist ootamatult minu nimele tulnud tähitud kirja välja), et kunagi siin blogis lühidalt mainitud allkiri, mille oleksin pidanud 12 aastat tagasi andmata jätma, ähvardab jätkuvalt. Võõrad võlad, oma lollus. Vana aasta lõpp ja uue aasta algus paistavad tulevat paljutõotavad. Igatahes, kui asi tõeliselt hapuks peaks minema, pole mult midagi võtta. Kinnisvara mul pole, auto on samas väärtuses igivana jalgrattaga, tehnikagi on vana ja - rahalises mõttes väärtusetu. Lapsed on. Kass on. Vanaema vanad fotoalbumid on. Saag on ka, aga selle, kui olulise elatise teenimise vahendi peidan ära. Ja vana-vanatädi kuldripatsi ning vanaemalt päritud 135 aastat vana õmblusmasina samamoodi - nende emotsionaalne väärtus on rahalisest tohutult suurem. Nii nagu vanaisa tehtud laua, kapi ja kaks tooli - neid saab kätte ainult üle minu laiba, mida ma teile ei kingi. Noh, töökoht on ka, aga kui pangaarve peaks arestitama, siis pole ju töökohal ka sellisel viisil mõtet. Eks ma siis hakkan kusagil mustalt tööle, et ikka söögiraha saaks. Perspektiiv, nagu näete, on helge.

Usaldus on väga hinnaline kallisvara, seda ei tohiks seda rumala peaga iga ettejuhtuva jopski peale raisata. Minu viga.

Enne kirjutasin siin ähmase sissejuhatuse sellest, kuidas usaldus lähisuhetes on alguses, senikaua, kuni saadakse nii lähedasteks, et seesama "oma", kellele on nii palju räägitud, hing laiali, sellesama läheduse tõttu muutub inimeseks, kes saab kõige rohkem haiget teha. Ja tõmbutaksegi endasse, elatakse koos nagu kaks võõrast. Seda usaldust, mis algul on olnud, on väga raske taastada, mõnikord võimatu. Rääkisin emotsionaalsest usaldusest, millel esmapilgul ei ole ühegi allkirjaga ega võlaga mingit seost. Ja need seosed ei jää tekkimata...

Andke andeks, ma saan aru, mida ma öelda tahan, aga laused tulevad mingid monstrumid. Väljendada ma ennast ka enam ei oska... Ma tean küll, see on sellepärast, mis sealt ülevalt korruselt mu ajusid pehmendab. "Hei, Lola, uskuda ei suuda ma..." No ei suuda enam...

Miks, põrgu päralt, pean ma maksma mõne üksiku puhkepäeva eest "valgete roosidega"?! Millega ma selle küll ära olen teeninud? Elu on karm, aga ebaõiglane.

Ja mina, parandamatu optimist, olen ikka ja jälle valmis uskuma, usaldama ja armastama. Ja lootusetu pessimistina kardan pidevalt, et mu usaldus saab petetud, et soojad suhted on ühel hetkel vältimatult kõledad ja kalgid. Neist kahest viimasest lausest võib leida kõigi mu rõõmude ja murede, õnnestumiste ja läbikukkumiste põhjused. Nii lihtne see ongi.



Ja siia sappa üks filmisoovitus. Piisavalt jabur film. Nõrganärvilistel vaadata kellegi seltsis. Viidik kui filmifriik, lehvitan!

Kingitus

Täna hommik üllatas absoluutselt ootamatu kingitusega. Juba öösel oli aimata, et hommik tuleb teistmoodi. Kui järele mõelda, siis oli üllatust aimata juba eelmisel päeval. Nimelt passis kass ahju ja ukse vahelist põrandanurka pool päeva järjest kasvava huviga. Öörahu ajal tõsteti majas kõvasti mööblit ümber, aga ma ei lasknud ennast segada ja magasin ikka kõigest jõust edasi. Samas meenus kolleegi jutt sellest, kuidas ta oli sõbranna sünnipäeval käinud, mingis puhkemajas saunatamas ja sealsamas ka ööd veetnud ja hiired olid nende elu õige kibedaks teinud - mürgeldanud inimeste magamise ajal nagu tiigrid ja hammustanud kolleegi varbast ja tema sõbrannat sõrmest. Noh, mind vähemalt ei hammustatud. Ärkasin hommikul üles, ajasin kiiruga villaseid sokke jalga ja imestasin, mis keeristorm on majast üle käinud - triikimislaud uppi, sokid mööda maja laiali... Ja midagi oli soki sees. Pehme. Soe. See oli poolelus hiir, kes oli sinna kassi eest peitu saanud! Viskasin hiire kõige kassiga õue, kus mõrtsukatöö lõpule viidi. Kass sai tuppa ja pai, kangestunud hiirelaip aga lendas võssa. Sihukest kingitust ei saa iga päev :) Jutiga hiir. Kartulihiir, nagu isa ütles.

Maailmalõpp möödus minust Taevaskojas, seisime Mariga ja lastega Suure Taevaskoja müüri vastas ja laulsime päeva veeremise laulu. Need sõnad ja see viis:


Taevaskojas oli meie aeg. Ei ühtki võõrast, hoolimata krõbekülmast ilmast soe-soe tunne. Talv sai väärikalt vastu võetud.

Peale pöördehetke tavaellu tagasi tulles üllatas uue maailma algus mind erakordselt jäleda masendushooga. Mis õnneks ei kestnud kaua.

Piparkoogid. Ilusad.



Siin on aga mõned piparkoogid neile, kes siia järjekindlalt satuvad otsinguga "piparkoogid", "ilusad piparkoogid" ja "ilusamad piparkoogid". Ausalt, ma oskan veel ilusamaid teha, kui on aega ja jaksu. Need siin on tehtud Hillele (aitäh, et ka minu jaoks foto tegid!). Piparkookide kaunistamises on mulle tekkinud meie majja konkurent - Lagle nimelt. Praegu olen mina temast veel ees - mul on rohkem kogemust ja rohkem mustreid mälus ja käe sees, aga küll ta must varsti mööda läheb... Mille üle on mul ainult hea meel.

Tänasel jõululaupäeval olen sunnitud tööl olema, aga õnneks lubatakse mind juba kella 6-st koju. Plaan näeb ette, et ema kütab mu ahju ja viskab õe käest saadud metsseakäntsaka küpsema ja tuleb siis lastega mulle vastu. Kohtumispaik on surnuaed.

Homme algab maausuliste järgi uus aasta. Aasta numbriga 10226. Head vana aasta lõppu!

Lõpp. Või siiski mitte?

Täitsa lõpp, ülemus ei näe ka koju minna! Peale tööd vaja veel suusatada, siis jõusaali minna... Kuidas ma niiviisi rahulikult kududa saan, kui ta iga hetk nurga tagant võib välja hüpata? Ahistamine.

Teine teema, mis pisut nõutuks teeb, on ülemuse elukaaslane (või naine või kuidas teda nüüd õige nimetada olekski). Tuleb siia, marsib otse mehe kabinetti ja ei vaevu teregi ütlema. Siblib mu letist mööda edasi-tagasi suuski määrima jms, püüab kõigest hingest käituda, nagu siin ei oleks leti taga kedagi. Nagu siin ei oleks seda lettigi. Mitte üht korda pole tere öelnud. Imelik hakkab juba. Iga suvaline mats, kes wc-ssegi läheb, ütleb tere, aga näe, temal ei kõlba tervitada. Kas see on siis nii ületamatult raske?

Homme on seesamunegi... lõpp noh... sügise lõpp! Homme on pööripäev, talv algab, on käesoleva aastaringi kõige lühem päev ja pikem öö. Sügis on sel aastal küll eriti lumine ja külm olnud, vähemalt lõpuosa. Loodetavasti tuleb vähemalt kevad sellevõrra varem. No loota ju ikka võib?

Oot, midagi pidi veel lõppema...? Muidugi, minu järjekordne tööpäev lõpeb homme hommikul! Selle tarbeks on mul juba varakult varutud küünlaid, tikke, soola, kartuleid, makarone, konserve, küttepuid ja kõige uhkem olen selle üle, et mu varudesse kuulub puhta veega kaev õues! Nii võib mida iganes üle elada, olgu siis lõpp või mitte. Natuke piparkooke on ka varutud.

Mõni lõpp on juba saabunud - näiteks veerandi lõpp Elva koolis. Lastel juba tunnistused käes ja homme vaba päev.

Iga lõpp on millegi algus. Tööpäeva lõpp on vabade päevade algus. Sügise lõpp on talve algus. Ajastu lõpp on uue ajastu algus. Mõnikord ei saa täpselt arugi, et juba lõppes ja et uus on käes. Ma arvan, et selle maailmalõpuga on sama lugu - näiteks tuhat aastat tagasi elanud inimese silmale oleks praegune maailm küll täiesti tundmatu ja uus - vana on vahepealse tuhande aasta jooksul sujuvalt väga ära lõppenud. Nagu Herakleitos on öelnud: ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Ja Gabriel neiule tarkade sõnadega filosoofiliselt külge lõi: Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka Teie pole homme enam see, kes Te olete täna.

Nii et lõpp. Või siiski mitte?

Raketina

Eile oli töö juures väike jõuluistumine. Minu poolt oli atraktsiooniks ennustamine - piparkookidega nimelt. Eelmisel õhtul sai piparkoogid võimalikult tähenduslikult ära kaunistatud ja siin sai iga nägu võtta pimesi 3 kooki. Teistest ma suurt rääkida ei taha - egoist olen - ikka endast, ikka. Mulle jäi teiste valikutest järgi kümmekond piparkooki, mille hulgast saatus otsustas mulle anda risttee, jäljed ja raketi. Nii et jõuan saabuval aastal ristteele, ja kuna antud valikud (paremal pannakse hobune nahka ja ise jään ellu, vasakul jäetakse hobune ellu ja ennast pistetakse pintslisse ja otse... kes pagan seda teab...) mulle ei sobi, siis panen otse raketina kõrgustesse, nii et suitsevad saapajäljed sinnasamasse ristteele minust maha jäävad. Ja natuke kärsahaisu muidugi kah. Nüüd te siis teate. Ootamatuid valikuid ja nende läbi sündiv tähelend ootavad mind ees.

Vastused lugejate küsimustele

"Mida varuda maailmalõpuks"? Kõige õigem on antud hetkel varuda kartuleid, küttepuid ja vett. Isiklik kaev on veel parem. Villaseid sokke võiks ka olla. Kui maailmalõpp peaks ka tulema (mida iganes see siis ka ei tähenda), siis pole neist loomulikult kasu. Varud on ennekõike vajalikud selleks, kui maailm selles talves ikka edasi kestab. Ja ma ütlen - seda ta teeb! Olgu siis elektriga või ilma (elekter käib meil ka ilma maailmalõputa ära nagu ise tahab). Küünlaid võib ka varuda - jõulud ja aastavahetus pole enam kaugel. Ja piparkooke, hapukapsast, sealiha (ikka pekisemat), verivorste, leiba... Loomulikult rohkem! Liha rohkem ja kapsast rohkem ja kõike rohkem.

"Lapse unemaailm"- on minu lühikese elukogemuse järgi sama rikas, kui täiskasvanulgi. Tuleta oma unenägusid meelde.

---

Vahemärkuse korras lisan juurde, et olen nüüd peale pikka töövahetust enam-vähem taastunud. Ellu jäin. Ärge järele tehke.

Lõpule lähedal

Elus olen. Väga pole vigagi. Järelikult suudan ka maailmalõpu üle elada, kui piisavalt provianti on varutud.

Mida siis...?
Kududa eriti ei jõudnud. Lugeda ka mitte. Arvutis passida jõudsin natuke rohkem, aga osad asjad on ikka tegemata. Arved said siiski makstud. Magada sain ka natuke.
Töö poole pealt... ...nagu ikka - mõned suusapaarid laenutatud, mõned suusapaarid määrida lastud, mõnedkümned tassitäied kohvi ja teed müüdud, šokolaadi, küpsist ja krõpsu ka, 37 naist saunatatud ja mõned isikud dušitatud. Lõppematule hulgale kõikvõimalikele küsimustele vastatud. Ülemuse käsu peale suusalaenutuse hind lakke tõstetud, uued hinnakirjad välja trükitud ja neid häbenetud, sest iga saabaski mõistab, et uus hind on üle mõistuse kõrge.
Aga seda, kas ma tahan siin edasi töötada või mitte, selgeks ei saanudki. Sihuke tuimus tuli peale - ma ei ole nende 48 tunni jooksul kordagi siit majast välja saanud - et nii peened filosoofilised mõtisklused käivad üle jõu.

Varsti tatsan koju magama.

Kolmveerand

Hetkel on tunne, et sellest mõttetust maratonist ei ole enam suurt midagi alles jäänud - mis see 12 tundi ikka on? Suurem sagin on möödas (et mitte öelda - haudvaikne on). Koon vesti, 250 silma ja ringvardad, juba neljas rida läheb, tumehall alpaka. Raamatu lugemiseks ei suuda piisavalt pikalt keskenduda.

Ei jõua ära tänada oma ema, kes mulle siia sooja süüa tõi ja Karli, kes juhuslikult läbi astus ja veerand tundi söögipausi andis. Muidu oli kogu aeg nii, et niipea, kui kahvli kätte võtsin, astus keegi uksest sisse ja otse mu leti juurde... Rõõm väikestest asjadest. Kui veel koju oma teki alla ka saaks...

Vaim on kummaliselt nüri ja tuhm. Muidu pole väga vigagi.

---

Vaatasin statistikast järgi, jälle on siit mõndagi otsitud:
"Seks alasti toas" - no selle kohta ei oska eriti muud öelda, kui et lase käia! Üldiselt õnnestub akt paremini, kui vähemalt mõned riideesemed on eemaldatud. Ja - nagu vana inimese (antud juhul minu) kogemus ütleb - riided ei ole hädavajalikud. Isegi tekk ei ole hädavajalik. Ja ööpimedus ei ole kohustuslik element. Kõik on võimalik.Tegudele!

"Kuldne suvi liblikas" - selle otsimiseks on pisut vale aeg. Või on tegu mõne nostalgitsejaga, kes läinud kuldset suve taga nutab ja uut igatseb? Katsu senikaua lumeliblikatest rõõmu tunda, kuni jälle suvi tuleb - ega ta tulemata jää!

"Heeringas kurguvalu vastu" - ei oska kommenteerida. Võibolla Morgie oskab. Mäletan, et olen siin kirjeldanud ühe töökaaslase kurguravi vana sokiga, mis rõngana nädalakeseks kaela ümber seoti - sokiotsad olid omavahel teibiga ühendatud. Väidetavasti aitas.

3/5 ja 2/3 vahel

Põhimõtteliselt võib öelda, et tööpäev on läbi. Võibolla mõni kohvi- või teejooja, pissilkäija, aga suur mass on koos viimase valgusega siit läinud. Vaevalt, et enam suusalaenutajaid tuleb. Ülemused kah majast kadunud ja koristajagi valmistub kojuminekuks. Jään mina üksi ja paar ööbijat. Kellele tuleb hommikul süüa teha. Üldse ei taha. Ega ma mingi kokk pole.

Vaja raamat kotist välja otsida. Vanahärra George R.R. Martin on järjekordse tellise välja lasknud, mis siinmail pooleks on saetud ja kohalikku keelde ümber pandud. Inglisekeelne variant on juba läbi näritud (aitäh, Kudzu!), eks nüüd siis saab viimaseid ähmaseks jäänud veriseid üksikasju täpsustada.

Lõngakera ja vardadki on kaasas, emale on lubatud vest kududa, ehk saan proovilapi tehtud.

Meeleolu on stabiliseerunud, ju vist ei sobi mulle lihtsalt hommikud. Seda on ka hea teada - iga hommik, ka kõige jõledam, saab ükskord otsa. Küllap on oma osa ka lõbusal Juulal (koristajal), kes tänase 3. advendi puhul tööle vaarikanapsu tõi ja me ühel vaiksel ennelõunasel hetkel siin kolmekesi - Juula, kütja ja mina - seda maitsesime. Õige ta on, et heas seltskonnas võib isegi alkoholil mingi ähmane mõte olla. Tööjoodikud :) Vähemalt täna oli sellel täitsa mõte - sain enesetunde paremaks. Uskumatu. Muidu ma alkoholi eriti ei salli.

Aga homme tuleb jälle hommik. Eks näis, mis siis saab. Juba jõudsin ette mõelda, et võibolla on ikkagi hea see pikk vahetus - saan pikalt ja põhjalikult läbi mõelda ja tunda, mida ma tegelikult tahan ja kas see töö mu tahtmiste hulka ikka kuulub. Kui ei, siis on aeg otsida teisi võimalusi. Tööpäev(ad), mis on nagu reis kuhugi ära. Teatavasti võivad reisil teinekord head mõtted ja äratundmised tulla. Aga ei pruugi.

Poolel teel

Ega see ikka hea mõte ei olnud. Juhe hakkab kokku jooksma. Olgugi, et majas on enam-vähem 8 tundi vaikust olnud, olen fuajees diivanil silma kenasti looja saanud ja puha. Kurat võtaks, terve ööpäev veel.... Kui ma siit ükskord koju pääsen, läheb normaalse oleku taastamiseks vist üle mõistuse kaua aega. Või eks näis. Kas ma üldse enam kunagi normaalseks saan, mida iganes see mõiste siis ka ei tähendaks.

See on mingi veider fenomen - miks on tööl ja kodus magamine nii erineva mõjuga? Miks ma peale tööl tukastamist olen peaaegu sama väsinud kui enne, miks hakkab mõistus kaduma, tuju läheb erakordselt halvaks ja kere hakkab külmetama? Ma ei mõista. Söömisega on ka kummalised lood - ma ei saa peale töö-ööpäeva enam aru, kas mu kõht on tühi või mitte. Mõnikord on täiesti arutu nälg, teinekord taban päev hiljem, et ma pole söönud muud, kui ühe võileiva - väsimusest on kerge iiveldus ja isutus olnud.

Loodetavasti läheb päeva peale paremaks. Mis mul üle jääb, kui ennast kokku korjata ja hea nägu pähe teha.

---

Siia lõppu võiks masendava meeleolu hajutamiseks midagi lisada. Näiteks vastuseid lugejate küsimustele.

"Tahan olla alasti "- no kes keelab, ole lahkesti! Otsi selleks sobiv koht ja lase käia! Mingi süsteemi järgi (ma ei tea täpselt, sest kuulsin seda sõbrannalt) kuulub inimese vajaduste hulka ka alastiolek. Peale neid esmaseid - söök, soe, turvalisus jne. Kui need on täidetud, avaldab keha oma soovi riietest natukenegi puhata. Võid alustada saunas ja duši all - need on täiesti legaalsed alastioleku kohad.

"Alasti rand" - selle jaoks ei ole hetkel sobivat ilma. Soovitan oodata suve. Kui just ei ole talisupleja.

"Märjad jalad" - soovitan põhjust otsida kõigepealt saabaste juurest. Üldiselt aitab märgade jalgade vastu kõige paremini jalgade vabastamine märgadest saabastest ja sokkidest, nende kuivaks ja soojaks hõõrumine ja siis kuivad sokid jalga! Ausalt, aitab, ma olen mitu korda proovinud. Saapad võib ka mõnda vähe soojemasse kohta kuivama panna, liigse niiskuse saabaste seest aitab imada saapa sisse pandud ajaleht.

"Meeste keskeakriis" - selle kohta on ühe toreda raamatu kirjutanud keegi keskealine soome mees. Autorit ei mäleta, raamatu pealkirja ka mitte - oli see ehk "Elu parim aeg"? Oli jah. Ja autor, nagu google kinnitas, on Antti Heikkilä. Loetav ka naistele.

"Unitõbi" - ei oska kommenteerida. Narkolepsiast ei tea tuhkagi, tunnen ainult meeleolupõhist väsimust, mis sunnib surnuks magama. Selle vastu aitab nälg ja vajadus kempsus käia. Väikeste laste olemasolu on ka kõva motivaator, nende kõrvalt juba surnuks ei maga. Samas - sesoonne unisus on meie laiuskraadil normaalne. Hiljemalt jaanipäevaks on see üle läinud.

---

Halb mõte oli siia nii pikaks tulla. Hakkasin arvutama - ei saa ma selle eest nii palju juurde, et see närvi- ja tervisekulu kompenseeriks.

Huvitav, kas keegi teab tänast tööseadust? Vanasti oli öötundide tasu suurem - topelt vist. Kas tänapäeval ka mingi ettekirjutus tööaegade tasu suhtes on? See öötöö ajab hulluks. Isegi, kui ei pea midagi väga peent ja täpset tegema, lihtsalt olemasoleminegi on öösiti väsitav. Ma ei kujuta ette, kuidas saavad hakkama need, kes Enicsis öösiti peenelektroonikat kokku panevad - minu praegune töö on selle kõrval ju lausa nali...

Leidsin seadusejupi üles. Öötöö eest peaks maksma 1,25 kordset tasu. Ja meile on see juba tunnitasu sisse arvestatud, sest me oleme kõik võrdselt nii ööl kui päeval tööl.
Töösaaga jätkub...

Maratoni esimene veeradik

Linnasaun, suusalaenutajad, -määrijad, kohvi- ja teejoojad, kellegi lapse sünnipäev väikses saalis... Tavaline laupäev.

Tagarääkimise olen selleks korraks lõpetanud. Kui see tüüp suudab meie asutuse elus hoida ja selle seisu ka parandada, kandku kasvõi kartulivõtmise riideid ja rääkigu setu-inglise keele segu. Vahet pole. Ja see, kui robustselt ta ennast väljendab, on sel juhul absoluutselt teisejärguline. Ainus, mis ei ole teisejärguline, on see kuidas ta oma töötajatega suhtleb. No ütleme, et arenguruumi on.

Jõul pressib peale. Siiani olin suutnud survele vastu panna, aga täna kostsid esimesed murdumise märgid. Pakid siia, pakid sinna.... Koolipakid on tehtud. Nüüd selgus, et töö juures oli otsustatud teha loosipakid väärtuses 10.-! No ei. Ma jätan pigem siia pidusse tulemata. Mul pole hetkel ühtegi senti sihukeste lolluste jaoks üle. Poisil läks vana juust telefon ka vist lõplikult katki. Ma imestan, et see üldse nii kaua vastu pidas - minu käes oli ta juba ammu surnud, kuidas Kaur sellest veel mingit elu välja pigistas, on mõistatus. Mis tähendab, et kuhugi olematusse eelarvesse tuleb telefoni jaoks rida tekitada.

Öö on ees. Ja siis päev. Ja veel üks öö. Reportaaž jätkub...

Töömaratoni alga!

Vana loll, lootsin et nädalavahetusel ööbijaid ei ole ja võtsin ühe päeva juurde. Ühel töötajal oli veel mõni päev puhkust saada... Nüüd olen siis 48-tunnises vahetuses ja majja tulid loomulikult ööbijad. Õnneks vagurad, nii et öösel ikka tõmblema ei pea. Vähemalt on jaanuaris gramm rohkem palka oodata.

Ülemus tolgendab majas. Sellegipoolest ei ole puhkepausi lootagi. Ei lõunapausi ega midagi muud - tal on tähtsamatki teha kui mulle hetke vaba aega anda... Näiteks segada saab ta mind. Ja närvidele käia. Eksole tore algus ülipikale vahetusele?

Enamasti ma talun slängi üsna hästi, tihti kasutan isegi slängisõnu. Ometi hakkab hullult vastu, kui seltsimees ülemus (võõraste) klientidega nagu vanade sõpradega suusamäärimisest räägib, sinatab, pillab lauseid nagu "kuda lipet tahad, miukest parakat panen?". Õhh. Õudne. Meenub suvest üks esimesi ehmatusi, kui ta hilja õhtul leti taha appi kargas (mingi pidu oli), keegi soovis coca-colat osta ja ta rõõmsalt hüüatas "ah läheb koksi tegemiseks vä?"

Selle tüki pealkiri oleks võinud olla "tagarääkimist alga!".

Jõuan siin nende kahe ööpäeva jooksul kindlasti teile veel midagi kirjutada, joonistada, voolida ja ette tantsida.

Unenägu

Pimedas külmas talves, mis kõlbab ainult unenägude nägemiseks, on vägevad uned eriti teretulnud. Palun, siin on teile üks unenäoline Pohjonen ja Kuoppamäki!

Mille peale meenub üleeilne uni. Mul õnnestus kogemata metsas koopast karu välja ajada. Hirm oli, põgenesin metslooma eest (majja, lifti, uksed enda järel lukku jne), kuni mulle jõudis järele üks pikk ja üsna sümpaatne mees. Kes... peale episoode, mida ma teile ei kirjelda (laske aga oma kujutlusvõimel lennata :) ), osutus olevat siiski karu. Nõudsin, et ta poleks karu- vaid inimkujul, millega olend ka nõus oli. Kirjeldamatud episoodid karu-mehega jätkusid. Mida see kõik peaks tähendama? Et mäed ei ole enam mäed, karud ei ole karud ja inimesed ei ole enam inimesed? Et maailmalõpp ikkagi tuleb? Või ei tule? Või tuleb karu kaisus? Või oli see lihtsalt üks talveunes karu unenägu, mis kogemata mulle juhtus?

Oblomov

Teatris käisin eile. Üle 5 aasta. Teater oli täitsa alles. Üks kallis kaaskondlane andis mulle kohe-kohe hapuks mineva kinkekaardi - ära kasutasin enne hallitamaminekut!

Teatritükk oli "Oblomov". Naljakas ja jube ühekorraga. Hästi mängitud, sidus, voolav, igati tore. Aga tagantjärele on ikka natuke jube ka. Kõigepealt tundsin ära enda - natuke liiga paljudes episoodides... (õnneks siiski mitte kõigis). Kui teatrist välja sain, tekkis veel üks assotsiatsioon - ma olin sihukese "Oblomoviga" abielus! Võeh... Muidu ju heasüdamlik, üldiselt, aga ütlemata laisk ja kohutavalt uuenduste vastu (minu kaasaegses variandis olid uuendused ainult teatud määral vastuvõetavad - nimelt tehnika kujul - autod, arvutid jms), ei taha midagi uut, ei taha midagi õppida, ei taha (ei julge) ninaotsast kaugemale vaadata... Oli ju ometi kunagi aeg, kui me isegi ratastega matkamas käisime ja puha. Ja siis jõudis kätte aeg, kus mina nurun, et lähme lastega jalutama ja tema saadab minuga kaasa hoopis mõne oma sõbra. Ise ei viitsi. Nii ma olengi jalutanud lastega ja Melliga või Oravaga või Pipiga või Pauliga kordades rohkem, kui tolleaegse abikaasaga. Siis ma pidasin seda pisut kummaliseks, aga ei lasknud eriti häirida. Praegu tagasi vaadates on too aeg palju jubedam. Siis ma olingi nagu jaanalind, pigistasin silmad kinni ja uskusin, et kõik on kõige paremas korras...

Ah mis ma ikka. Teisi on ju tore kiruda, vanu asju välja kaevata, aga endale otsa vaadata (kasvõi peeglis, kui muidu ei ulata*) ei taha kuidagi. Ikka õigustada tahaks hoopis.

Kokkuvõttes võiks selle tüki nimi olla ka "Apaatia" või "Depressioon". Kirjeldagu see siis keda iganes. Küllap on igas inimeses killuke Oblomovit, mõnes valdav osa, teises jällegi mikroskoopiline kübe. Minus on seda rohkem, kui mulle endale meeldiks.

*Kui silmad varre otsas oleks nagu krabil, saaks palju nalja :)

Pärandus

Sain üles võetud oma viimase kättesaadud päranduseosa. Siin see on:

Mis ma ütlesin - rikas nagu Kröösus!

Reisumehed

Eile käisime Hallanile Palmsesse siin näitusel olnud kujusid tagasi viimas. Oli jälle üks ilus sõit - eriti ilus oli see, et saime sõita lasketiiru bussiga ja kütuseraha tuli kunstikuu eelarvest linnast. Nii võib vahetevahel reisida küll.

Käisime möödaminnes Rakverest läbi, sealses galeriis on Riho Hüti klaasinäitus, mis võttis põlvist nõrgaks ja silma särama, kel vähegi võimalik - minge vaatama! Pime ruum, klaasigraveeringud ja valgus neis piltides...

Pilt ei ole just parim - ruumis on liiga palju valgust, mis klaasilt tagasi peegeldub, aga natuke aimu saab.

Paar pilti leidsin veel juurde. Fotod kõik netist.
Rakverest ostsin omale uues talvesaapad, päris nahast, kõrge säärega, nööridega, lukkudega... 27.- Siiani on natuke hõre tunne - mul ei ole tegelikult selle jaoks raha. Aga saapaid on hädapärast vaja. Natuke õhukesevõitu on, see-eest number suuremad - villasokiruumi peab ka olema. Ah, mis seal ikka nutta, raha tuleb, raha läheb aga saapad jäävad. Kuni kulumiseni. Siiani olin sunnitud käima kas tossudega (mis ka juba hinge vaaguvad) või õhukeste kontsasaabastega, mis pole ka enam ammu oma esimeses nooruses... Pealegi on see uute saabaste eest ikka imeodav hind.

Võsult lipsasime läbi, merd nägime, kuulsime ja hingasime. Ega seal palju midagi vaadata ei olnud - kogu pilt oli valge- ja hallitriibuline - maa-meri-taevas, aga tunda merekohinat kontides vastu kajamas sai küll ja veel.

Veel nägime mõnda veoautot, mis teeoludega hakkama polnud saanud. Ühe pärast pidime koguni paarikümnekilomeetrise ringi tegema - oli tagajalgupidi kraavis ja täitsa risti teel ees, ei kavatsenudki ennast liigutada. Ja see oli 50m enne Hallani teeotsa!

Jõudsime siis suure ringiga ja kauneid lumiseid metsavaateid nautides Hallani juurde ja täiesti ootamatult võtsime pintslid kätte. Hallanile oli keegi toonud aknapaketi ja palunud sinna midagi maalida. Tagakülg oli maalitud, aga esikülg nägi rohkem soperdise moodi välja, mees ise ei osanud sellega enam midagi edasi teha. Me siis aitasime. Mõnuga. Mari suure pintsliga üldplaani parandades, mina siia-sinna väikse pintsliga pisikesi mustreid lisades. Hallan aga vaatas kõrvalt, imestas ja muheles. Ohh, oli mõnus... :)

Viimase kuuga oli Hallan, sunnik, teinud veel 6 skulptuuri! Ja järjest paremaks lähevad! Kadedus närib. Tahaks ka. Aga... Ikka on mõni aga. Küll on vaja tööl olla, küll peale tööd väsinud, siis veel teha kõike seda, mida kunagi kellelegi lubatud on (ja neid asju ei ole mitte vähe, mis võlas on). Olen endale lubanud, et sel talvel joonistan ja maalin, aga siin ma nüüd olen. Ainus hetk, kui pintsli kätte sain, oli puhta juhuse läbi Hallani pool... Talv on veel ees, aga miski ei ennusta, et mul hakkab maalimiseks rohkem võhma ja aega olema. Küllap tuleb seda siis millegi arvelt teha. Mille arvelt?!

Kui lõpuks enne ööd koju sain, olin nii väsinud, et süda paha. Muidu mulle meeldib olla roolis, kõrvalistujana hakkab tihti sees keerama. Aga pika sõidu ajal saab reisija tukkuda, kui tunneb vajadust, aga mina ei saa... Ringi ei saa ka kuigi palju vahtida, kui ei taha lõpetada kraavis. Ah, mis, sõita on tore. Isegi siis oli tore, kui Rakvere galerii ees parkimisplatsile peaaegu kinni oleksin jäänud. Lumi ära lükkamata, sopane, pudrune, kitsas... Hädavaevalt pääsesin mõlkimata välja. Rõõm terve nahaga pääsemisest :)

Uudiseid on veel. Nimelt hakkab meil siin uuest aastast olema 15 kohaga õpilaskodu ehk vanas keelepruugis internaat. Mida see meiesuguste lihttöötajate jaoks tähendab, pole veel teada.

Ah, jah, sihuke uudis ka veel, et kusagil pidada olema arutusel mingi lollakas seaduseelnõu, mille läbi minekul läheb minusuguse administraatori elu kibedaks. Nimelt olla plaanis (ma ei tea täpselt, ma ju lehti ei loe, teised siin rääkisid) teha üle-Eestiline andmebaas, kuhu tuleb kõigil majutusasutustel ööpäeva jooksul sisse kanda kõigi ööbijate andmed. Et politseil ja migratsiooniametil hea vaadata, kus pätid ja kaabakad liiklevad. Ma ei kujuta ette, kui palju see kasvatab töömahtu... Kui mul tuleb 20 inimest ööbima, pole hullu, aga meil on siin ju suvisel ajal ligi 230 ööbimiskohta! Ja mõnigi nädalavahetus on baas tervenisti suvepäevatajate või laagerdajate käes! Üleüldse ei meedi mulle sihuke nuhkimine. Sama hea oleks juba siis kõigile inimestele kiibid külge panna. Hea satelliidi pealt vaadata ja. Nigu lehmakari*.

Igatahes - palka tahaks juurde. Ma tean, et keegi ei anna, aga ikka tahaks. Kõigi nende jaburuste eest, mis peaks tööd kergendama, aga teevad selle hoopis raskemaks. Minu siinoleku ajal on töömaht peaaegu kahekordseks kasvanud, aga palk on ikka nii vähe kui maksta saab. Jah, ma saan aru, et ma olen siin vabatahtlikult tööl, ma ei ole ori, võin iga kell lahkumisavalduse kirjutada ja see rahuldatakse. Sellegipoolest on jabur. Jah, ma saan aru, et asutus on omadega majanduslikult väga-väga piiri peal, aga see ei kohusta töötajaid miinimumpalga eest fanaatikuks hakkama, nagu uus ülemus hea meelega näeks. Ma tahan näha, kust ta leiab 10 uut fanaatikut, kes on miinimumi eest (või veel parem - tasuta) nõus seda kompleksi arendama? Ma saan temast aru, mida ta taotleb, aga kas ta meist ka aru saab? Kui ta siia tööle tuli, siis andis kohe tutvumiskoosolekul igaühele paberilehe kätte, et kirjutagu igaüks oma nägemus - häid mõtteid, parandamist vajavaid puudujääke jne. Kui ta nädala pärast küsis, kus minu paber on, vastasin, et tööl pole selle peale mõtlemiseks päeval aega ja õhtul on mõte juba väga tuhm. Küsis mees siis, et aga vabad päevad? Mis, karjatasin, esimesel vabal päeval ma magan ja teistel käin raha teenimas - millestki pean ma ju ka ometi elama! Peale seda pole tüüp mu vaba aega enam endale nõudnud.
...
Uudised täienevad tasapisi. Õpilaskodu, mis meil siin olema hakkab, saab koosnema ainult õpilastest. Ei ühtki täiskasvanut. Niisiis kaasneb administraatori ametiga veel ka öökasvataja amet. Ja seda, nagu kurjad keeled räägivad, juba uuest aastast. Info liigub jube kehvasti, seda internaadi-asja ei kuulnud mitte tööl, vaid sain teada ajalehest. Ülejäänu on majas ringlevad kuulujutud. Huvitav, kuna seda kõike siis amtelikult teada saab? Loodetavasti ikka enne, kui õpilased majas...
...
Issand, mul ei ole siis enam mingit puhkeaega. Pissile ka ei saa. Meil on siin ju lahtine lett. Õlu ja vein ja limps ja krõpsud puha. Siiber leti alla... Ja klappvoodi öörahu ajaks... Aga kes neile hommikusööki hakkab tegema...? Lapsed peavad ju hommikuti sööma...? Ja kuidas oma õhtuid sisustavad? Õppimisest jääb ju kuigivõrd ikka aega üle. Hakkavad siin fuajees telekat vaatama? Kõrvuti õlut joovate töömeestega? Kes nädalate kaupa pole koju saanud ja on juba üsna metsistunud? Praegu on tunne, et töövahendite hulka saab hädasti ära kuluma ka üks kõva ogaline nui. Et ikka kord majas oleks.

Mis siis veel... Midagi ikka on - tulge kontserdile! Homme, pühapäeval laulame kell 12.30 Nõo kirkus ja kell 16.00 Elva Baptistikoguses. Tasuta, nagu ikka ja rõõmuga!

*Leidsin antud teema kohta viite. Jube. Meil on üksikkülastajaid vähem, kui gruppe. Jube. Õnneks ei hakka see jama (kui see läbi peaks minema) enne pihta, kui 2 ja poole aasta pärast.

Pierrejean Gaucher Melody Makers

Eile oli Elvas. Hea oli. Isegi väga hea. Matkavad veel mööda Eestit natuke ringi, ehk saate jaole*? Igatahes soovitan.

---

Täna aga.... Ma ei tea. Midagi on mäda. Uimane ja tujutu. Vaim on väsinud. Hoolimata sellest, et inimesi on ümber küll, on üksildane olla. Töö ajab ka täna juhet kokku.

---

Käisin jooksuga töö juurest matka tegemas, tõrvikutega, pimedas lumises metsas. Oli ilus küll. Ja jalad märjad. Korralike talviste matkasaabaste puudujääk... Võtsin töö juurest fotoka kaasa ja esimest pilti tehes sai aku tühjaks. Järelikult tuleb matka korrata. Niisiis - otsin matkahuvilist seltskonda ja veekindlaid talvesaapaid. Tõrvikuid oleks ka vaja...

*Neljapäeval Sangaste seltsimajas, pühapäeval Saku mõisas.

Kuldsõrg, kus sa oled?

Kuna kallid lugejad ei ole mind ühegi originaalse otsinguga üllatanud, pean ise omast peast siia midagi kokku soperdama.

Kõigepealt ving lume teemadel - ma võin vedada kaevust vett, aia äärde solki, kuurist puid. Üldse ei häiri. Aga lumeviskamine ajab vihale. Eriti, kui lumi kleebib labida külge ja iga labidatäit tuleb lahti raputada nagu kits raputab sitatükki jala küljest. Ja siis, kui plats puhas, hakkab uuesti sadama ja tuiskama - hullemini kui enne! Ja sellele järgneb minu kohustus tööle minna.... Mis mind nüüd kodus oodata võib...? Lugesin küll lastele sõnad peale, et katsugu rajad puhtad hoida, aga ma ise, täiesti ise koputasin eile selle kleepiva pasa labida küljest irrutamiseks kallile tööriistale mõra. Ehk püsib ühes tükis kuni palgapäevani...?

Pidin lõpuks ülevalt ärklitoast alla kolima. Lastel kadus luksus eraldi tubades magada. Ja mina pean uinuma õndsa vaikuse asemel külmkapi urina, akvaariumi mulina ja seinakella tikusmise saatel...

Oh, ja mis ma praegu avastasin! Ainus väärt kontsert, mis detsembris (ja üldse selles poolaastas) Elvasse tuleb - sel päeva olen ma tööl... :(

Elu on karm, aga ebaõiglane.

---

Aga muidu on väljas väga ilus, lausa muinasjutuline. Lumelt peegelduv valgus on pidulik. Kui kühveldamise ebameeldivustest mitte välja teha, olen ilmaga rahul. Pimedust oligi pisut palju saanud.

Otsisin juutuubist üht vana vene multikat, mingit aastavahetuseteemalist, kus üksildase metsaonni juurde tuli kuldsõraga hirv, kepsutas lumisel katusel ja pildus imeilusa muusika saatel sädelevaid kalliskive... Aga ma ei leidnud seda, sest ma ei mäleta selle multika nimegi...

--

Nii kui olin jõudnud haledaks minna, leidsin üles! Hõbesõrg oli hoopis! Ei olnud ka aastavahetus, lihtsalt talvine pilt oli mällu sööbinud. Nüüd vaatan seda vast ehk 20x järjest, ega vist enne isu otsa saa...

Õigust räägid, õigust räägid :)

Vastused lugejate küsimustele

Juba mõnda aega on avatud uus rubriik - vastused lugejate küsimustele. Tänan kõiki, kes on mind jälle meeles pidanud ja statistikaosakonda küsmusi saatnud!

Palju kaalub inimpea
Ma ei tea. Arvatavasti sõltub see indiviidi vanusest, soost, elusolemise astmest, näiteks muumia pea võib küll kõvasti kergem olla  ja traditsiooniline kuivatatud pea on kindlasti üpris kerge. Elusas olekus pakuks ehk mõned kilod - võibolla 4-5 kilo täiskasvanul?

Härjapõlvlane oo
Seda on kohe 6 korda küsitud, järelikult on tähtis küsimus. Seetõttu on eriti kurb teatada, et täpset vastust ma ei tea. Tunnen küll mõnda härjapõlvlast, meil siin töö juures kaitsealal elavad Elulemb Aopelg ja Häpi Õnnelemb, aga oo-st pole kahjuks kuulnud...

Ega töö jänes ole
Ei ole jah. Ja kui liiga kiire on, tuleb pikali visata, pisut tukastada ja küll suur kiire mööda läheb! Mõnikord on töö aga hoopis vesirott või mutt - kui ta tähelepanuta jätta, uuristab jalgealuse hõredaks...

Miina Anni - Härma
Miina Anni oli minu vaarema neiupõlvenimi. Aga Härma ta küll ei olnud. Hirsch oli hoopis peale meheleminekut mu kallile vaarisale Danielile (enne nimede ümberkirjutamist vene ja siis tagasi ladina tähestikku oli selle mehe nimi Tannel Irs). Muuseas, Anni oli perekonnanimi.

Paljalt saunas
Seda otsitakse palehigis mu blogist peaaegu igal nädalal. Ja see on kõige arusaamatum otsing. Sest mismoodi seal saunas siis ikka ollakse?! Kasukaga või ballikleidiga ei näe nagu suurt mõtet? Aga sauna te siit ei leia. Siit leiate te ainult näputäie elektrone. Te olete internetis, mitte saunas. Aga sauna kohta, kui te ei tea - saun on eriti hea enda ihu harimiseks ehk teisisõnu pesemiseks. Seda on kõige parem teha alasti. Päriselt.

Rämpspost

Tuli meilikasti kiri - tundmatult saatjalt, selline, mis otsekohe prügikasti lendab. Aga pealkiri jäi meelde.

Eating without feeling guilty

Mismõttes? Nüüd siis on tavaks juba söömise eest ka ennast süüdi tunda?! Ja siis vaevaliselt-vaevaliselt õppida sööma nii, et süütunnet ei tulegi! Ei, ma saan aru küll, et jutt on mõeldud neile miljarditele, kes oma kehakaaluga palehigis võitlevad, on selleks siis reaalset vajadust või mitte. Aga ikka on häiriv, et ilma küsimata-palumata saadetakse mulle kirju, mis eeldavad, et mul on probleem. Mingid odavate medikamentide reklaamid, potentsitõstjate reklaamid, nüüd siis eeldatakse, et mul on toitumisprobleemid. Ei ole, teate, neid probleeme mul ei ole. On mõned teised probleemid või teistmoodi sõnastatuna - lahendamist vajavad ülesanded. Aga nendele ma otsin ise lahendusi, mitte ei oota, et need lahendused viirusena postkasti potsatavad.

Ma olen juba mõnda aega loobunud ajalehtede lugemisest (anekdoodid ja koomiksid loen ikka läbi, kui leht kogemata kätte juhtub), uudiste kuulamisest (libauudiseid kuulan mõnikord), teleka vaatamisest (väga üksikud saated, mille jaoks korra kuu või paari jooksul vaevaks võtan teleka sisse lülitada*). Kõik vajalik jõuab niikuinii minuni - kas siis pidevas suhtlemisvaeguses ema kaudu, kes on uuemate ja olulisemate uudistega kursis ja neid ilmtingimata minuga jagab või sõprade kaudu. Niigi on pidev info (ja rämpsinfo) uputus. Milleks ennast veel rohkem risustada liigsega?
Palun, kauged võõramaa kaubitsejad, ärge risustage mu postkasti enam peenisepikendajate pakkumistega!

Omaette teema on, mida ma kahjuks eriti sügavalt lahata ei suuda, kuidas äri õitseb tihtipeale teise inimese õnnetusel. On see siis kollane ajakirjandus, mis sureks koledate kõmu- ja katastroofiuudisteta välja või ravimitööstus või sõjatööstus. Keeldun olemast inimene, kelle ebakohtade arvel teised söönuks saavad!***

---

Eile oli tähelepanuväärne päev. Ma ostsin kleidi. Mitte kaltsukast, vaid Päris Poest! Ma ei mäleta, millal ma viimati sellise tembuga hakkama sain... Võibolla 20 aastat tagasi...? Meil nimelt tuleb pühapäeval kooriga vastutusrikas esinemine ja otsustati, et naised kannavad klassikalist väikest musta kleiti. Juba kevadel oli kooris garderoobitäiendusest juttu ja naised (kellel vastav riideese kapist puudu) ajasid kleite poode mööda taga. Mina ka. Kevadel ei leidnud. Nüüd siis. Ja kustkohast? Oma kõige lähemast poest, Konsumist! Ma pole sealt iial mingit asjalikku ja taskukohast riidetükki leidnud. Seda, mis eile juhtus, võib nimetada imeks. Kui ma suudan nüüd oma voldid** ilusti kenasti ritta seada, et kleit ikka jätkuvalt kenasti seljas istub, võib seda nimetada pöördeliseks sündmuseks. Mul pole kunagi varem garderoobis midagi kohustuslikult klassikalist olnud. Võibolla saab ka minust kunagi lähema 60 aasta jooksul Daam.

Peale selle otsustas ema anda mulle kätte viimase osa mu pärandusest. Kuldketi, mille isa emale hõbepulmade puhul kinkis ja sinna juurde ripats, mis on õige auväärse päritoluga. Nimelt oli selle läinud sajandi esimeses otsas Ameerikast toonud mu vana-vanatädi (täpne aeg on teadmata, igatahes ei elanud nad Ameerikas mitte sõjapõgenikena, vaid lihtsalt õnneotsijatena ja tulid juba esimese vabariigi ajal tagasi) ja kinkinud selle mu vanaemale. Ema ei teadnud, kas ripats on kuld või kassikuld, sest siinmail tuntud proovi peal polnud (ainult 9 ja C ning aimatav t), aga mul oli armsa interneti abiga mõne minutiga selge - see on 9-karaadine kuld. Peridoodi-sarnase kivikesega. Ja selliseid (mitte päris sama mudel, aga sama käekiri) müüakse interneti-antiigipoodides küllalt. Dateeritud 1900 algusse.

Niisiis olen ma nüüd rikas nagu kröösus! Ripatsi mahamüümisel ei saaks ma suurt midagi (mõne kuu üüri ehk makstud...), aga emotsionaalne väärtus on suur.

Ja uue musta kleidi juurde sobib imehästi... :)



Pildil kulla nanoosakesed. Kuna mu fotokas, mäletate, on vana juust ja ta küljes ei olegi võimsat elektronmikroskoopi, olin sunnitud kasutama internetist leitud fotot. Kosmiliselt rikas pilt! Vot nii rikas olengi!


*Morgie, sinu teleka ma ikka võtaks, mu lapsed ekspluateeriksid seda minust hulga rohkem.
**Voldid on, aga süütunnet söömise suhtes ikka ei ole!
*** Ja ma palun südamest vabandust sõprade ees, kes juhtuvad mu kirjatükki lugema esimese päeva jooksul - ma võin seda suvaliselt muuta, sest mõte on nii aeglane, ikka oleks mõni tund hiljem vaja midagi juurde lisada ja otse keset teksti! Igatahes palun juba ette ja taha vabandust, ma ei usu, et see komme üle läheb.

Magajad

 Üks magab. Sellepärast me ei saagi õhema ekraaniga asju majja võtta - kus ta siis enam nii ilusti magada saaks...?

 

Taevaskojast, tõenäoliselt magav kõverik.

 Unehaldjad Haldjarajal, Vitipalu nõiamaja lähistel. Täna lõpetasin selle töö. Piltidel olijad magavad neil kohtadel juba üle kuu aja, tänasest tööst jäi kahjuks pilt tegemata. Haldjapildid tegi minu ema.

Romantika-remontika

Kuulsin pealt noorte naiste vestlust romantika-teemadel. Et kui mõttetu see jant küünaldega ikka on - kui kallim mingi sellise klišee järgi õhtusöögi korraldaks, siis naeraks ta küll välja... Kuulasin ja mõtisklesin, mida tähendab sõna "romantika" minu jaoks?

Tuleb välja, et see on väga laia tähendusega sõna. See võib tähendada peaaegu mida iganes, kus süda kaasa laulab, eriti muidugi kalli inimese seltsis. Ja väline vorm ei ole oluline. Näiteks romantiline-remontiline kohtamine pimedas, vihmas, maantee ääres, kui ta oli linna bentsu järgi tulemas ja paak 4 km enne linna tühjaks sai - viisin talle abiks mõne liitri kütust. Ja siis see külm, kiire, vihmamärg musi. Väga romantiline, või kui soovite, siis remontiline.

Või on meel millegipärast kurb ja saab teise kaisus nutta ja pärast silmad särgikraesse ära kuivatada - väga romantiline, või kui soovite, jällegi ka remontiline.

Samas, kui suvaline sõber tuleb pudeli veiniga külla ja istume, vestleme, küünal põleb ja puha, siis see minu jaoks romantiline pole. Väline vorm ei loe midagi, kui hinge keeled kaasa ei helise.

Vahetevahel peetakse kurbust romantiliseks, nukrad armastuse taganutmise laulud jne... No ei ole, midagi pole teha, ma olen selleks liiga palju südamevalu üle elanud, ma jälestan melanhooliat. Pigem võib olla minu jaoks romantiline kasvõi nilbete naljade rääkimine (oleneb siiski situatsioonist). Koos naermine on igal juhul romantiline.

Kirjud romantilised maastikud. Olen romantik, jah, põhjalikult ja omamoodi. Võibolla sellepärast, et ma armastan.

Üks eelpoolkirjeldatud ebaromantilistest naistest on selgesõnaliselt öelnud, et armastust ei ole olemas. Ja mina olin sinnamaani imestanud, miks ma teda võõrastan? Küllap sellepärast, et me elamegi väga erinevates universumites.

*Pildil minu põlv äärmiselt romantilises kaisutuses. Kui olin selle paberile trükituna seinale riputanud, küsis armas vanamoeline ema, kas see on sekspilt? Eeee...mmmm.... ei ole nagu. Lihtsalt romantiline. Minu jaoks. Ja hoitud olemise pilt muidugi ka.

Nagu hane selga vesi

Täna on (jälle!) see päev, kus ma ei tahaks tööl olla. Kui te tahate mind nutmas näha, karjuge mu peale. Ei hakanud nutma, aga ega palju puudu ka ei jäänud. Lätlased, kes muu... Kummaline, minu peale võib karjuda küll, aga niipea, kui Karl silmapiirile ilmub, on kisakõri leebe nagu suvine tuul...? On see nüüd sooline diskrimineerimine või lihtsalt isikliku jõu vähesuse tunnusmärk?

Ema ütleb: tee ennast kõvaks. Kuidas küll?

Tahetakse, et ma siin majas oma andeid rohkem rakendaksin, aga ma ei ole veel soone peale saanud. Alati on kas liiga palju sahmimist - looming vajab süvenemist, mitte tähelepanu hakkimist - või kui vaikseks jääb, olen juba liiga väsinud ja tuhm... Meie praeguse pääliku käitumine tuletab kohati pisut meelde laupäevase mardijooksuvõistluse organiseerijat, kes karkudel komberdavale Ülisele järele karjus "Rahu! Rahu!!! Rahu!!!!" Ma ei suuda niiviisi midagi välja mõelda. Eriti, kui kogu mu siintöötamise aja jooksul on kõige rohkem korratud lause mis? Loomulikult "Raha ei ole!". Nüüdseks on tekkinud selline refleks, et isegi, kui möödaminnes öeldakse, et mingi summa on kulutamiseks olemas, ma lihtsalt ei julge seda küsima minna. Pealegi - igaühel on oma arvamus - mis ühele meeldib, on teisele vastukarva - kes olen mina, et siin asju oma parema äranägemise järgi sättida? Ausalt, ma ei kannata üldse kriitikat. Ja kui kellelegi (siin alalistest töötajatest - olgu see või koristaja) ei sobi, mis ma teen, siis ma parem ei tee üldse midagi. Ja niiviisi, ilma rahaliste vahenditeta (päris kõike ikka täiesti tasuta ei saa) ma kõigi meele järele küll olla ei suuda.

Teisi ma ümber teha ei suuda. Järelikult oleks lahendus see, kui ma ei võtaks nii palju südamesse ja lihtsalt teeksin midagi ära. Ja kui keegi siis midagi mögiseb, laseks selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kõigi meele järgi olla niikuinii ei saa. Ilus ütlemine - nagu hane selga vesi. Miks minu seljas vesi ei ole, vaid pigem pigi...?

 

Et kogu lugu ei lõpeks halaga, panen siia lõppu oma seekordsed näitusetööd. Seksikad seened, vallatud liblikad (arva ära, kumb neist on naine?) ja toredad toekad öökullid. Pildikvaliteedi üle paluks mitte nuriseda, sest need on mu vana juustuga pildistatud. Isegi hästi sai selle kohta. Kui jaksan, panen edaspidi üles ka Hallani ja Mari tööde pilte.

Seened on vahtrapuust, liblikad tammest ja öökullid saarest.
Rahapajale aga punuti ilus legend juurde - härjapõlvlane Häpi on Karli sule läbi kõnelnud.

--------

Niiviisi. Ega sellega siis päev veel läbi pole. Nüüd käis üks siin ööbiv umbvenelasest töömees mölisemas. Juua täis nagu tarakan, mitte midagi ei saa aru - diktsioon on täiesti võimatu ja lauseid ta ka vist enam moodustada ei suuda. Kas ta hädaldas duširuumi katkise kardina pärast või oli midagi veel, ei saanudki aru. Keeldusin öösel pool 2 ülemusele helistamast ja tüüp läks lõpuks tuppa, viimased sõnad olid "žopa budjet". Tore.

---

Ei olnud viimased sõnad. Mul on osa rahvast veel väljas, välisust ei saanud lukku panna (õuemajas ööbib tüüp) - tükkis sisse tagasi, lõpuks kutsusin g4s-i mehe välja. Nüüd tegeleb joobnu turva tüütamisega. Oeh.

Huvitav, kas see liigitub ka sooliste eripärade alla? Mina siit leti tagant ei julgenud välja tulla, naine, nagu ma olen. Kutsusin sinistes tunkedes mehe... Kui ma oleksin mees, kas ma siis julgeksin rohkem? Sae julgen küll kätte võtta, konna ja hiirt ei karda, ämblikust rääkimata. Aga näe, joodikust jagu ei saa... Kummaline, kuidas sellistel puhkudel kisub vägivaldseks - kui jutuga enam olukorda lahendada ei suuda, tahaks tüübi jõuga paika panna. Kasvõi lihtsalt tuppa lükata ja ukse tagant kinni panna, kuni ta ennast kaineks magab. Aga ma ju tean, et isegi purujoobnuna on tema jõud minu omast üle. Naine, nõrkus on su nimi...

Üksainumas kord on mind nii vihale aetud (värskelt lahku mindud, tüüp tuli tagantjärele paika panema ja ähvardas õpetuseks mulle tappa anda), et ma mäletan, ma mõtlesin: sina oled suurem ja tugevam, aga kui sa mind puutud, siis sina sured esimesena. Ta ei puudutanud mind sõrmeotsagagi, läks lõpuks ära, mina aga ei jõudnud ära imestada, milline jõud võib vihal olla. Jah, ma arvan, et ma oleksingi ta esimese ettejuhtuva abivahendiga maha löönud. Me olime ju köögis.

Enese eest seismise õppetunnid. Tegelikult tahaks koju, sooja teki sisse ja kõik ära unustada, praegu, just praegu tahaksin olla väike, pehme, kaitstud, soojas pesas ja ilma igasuguse vastutuseta. Ma olen väsinud.

----

Ja eelmise postituse teemal jätkates - ma tunnen küll, kus männis on rahu, aga ma ei saa sinna minna - ma pean tööl olema! Pealegi ei tahaks välja enam pikalt tolgendada, eriti ühe ja sama männi all, külm hakkab ju. Ma võtan pigem selle rahuliku männi, mis on juba halgudena ja topin selle hommikul ahju ning magan selle sooja (ja rahu) paistel. Aga sinna on veel mitu tundi elada.

Ma tunnen, kus männis on rahu

Lugejad on toredad, eriti need otsinguga siia sattuvad. Nii ilusaid mõtteid toovad mulle, lausa luulelisi :) Aitäh!

Kui kellelgi on hädapärast vaja teada, siis ma tunnen ära küll, kus männis on rahu. Vähemalt minu jaoks. Ja selle ka, kus pärnas on rahu, kus kuuses on kodutunne ja kus kadakas kangus.

Aga muidu... eelmise nädala elasin üle. Kõik tüütud või lihtsalt liiga kiired ja seetõttu väsitavad tegemised ei ole veel läbi, aga suurem osa küll. Nüüd saan tasapisi hakata keskenduma ... kõigepealt magamisele, loomulikult. Ja seejärel ka joonistamisele-maalimisele ja käsitööde nokitsemisele.

Uni, uneke... saabunud kaamos on kasvatanud uneaega sujuvalt 10 tunnini ööpäevas ja sellestki kipub väheks jääma. Eks oma osa nõuavad ka töö-ööd, mida tagantjärele suure usinusega olen ära püüdnud magada. Ega õhtuti eriti ühtki raamatut ei jaksa kätte võtta, silm ei seleta enam trükikirja, unenäod on hoopis elavamad ja selgemad.

Üks raamat siiski on, mille une eel läbi lappasin ja mille juhtmõte mulle väga meeldib. Nimelt see, et inimese elu ei pea ilmtingimata olema kõvera graafikuga - tõusev kuni - no ütleme - 40. eluaastani ja sealt alates tasapisi langemas. Justkui inimese väärtus hakkaks ühest hetkest kaduma... Ometi olen kohanud rõõmustaval hulgal vanu inimesi, kes mingitpidi on saavutanud näiteks oma 80. eluaastaks just oma kõrgvormi. Kelle tasakaalukus ja elutarkus on minu, lausa lapsukese, jaoks imetlusväärne. Kes ei ole jäänud kinni kibestumisse ja igavese nooruse taganutmisse, vaid on küpsenud nagu vana vein. Natuke liiga palju oli selles raamatus minu jaoks kristlust, aga see on minu isiklik kiiks. Sellegipoolest oli suurepärane lugemine, idee väärtuslikust vanadusest on mulle vägagi mokkamööda.

Mida silm ei näe

Silmaga on näha, et eelmise postituse hala on üle võimendatud. Ma olen Jure juurde teinud terve korraliku näituse jao kujusid. Muudki toredat on tehtud, viriseda pole tegelikult põhjust. Eile sain valmis ka selle sügise viimase kuju - rahapajahaldja siia töö juurde, lisan ka pildi. Kuju tahab veel paar triibukest värvi - pajakaane serv ja sõnajalaõied saavad olema mustrilised. Ja siis saab kuju veel ka õlikihi selga, mis peaks puusüü eriti ilusti esile tooma.

Pada mustriteta. Lambivalguses pildistatud.

Pada mustritega. Õlitamata. Jälle lambivalguses pildistatud ja kuna see oli nii õudne, siis keerasin värvid, kuhu juhtus - koledamaks niikuinii enam minna ei saanud.

Järgmine pilt aga pärineb mu tänasest tööluusist - lõuna ajal kupatasin kalli kaastöötaja enda asemele letti, lasin Maril enda näo ära mäkerdada ja - õue! Väljas oli härjapõlvlaste sportlik mardipäev - mardid jooksid ja sandid käisid keppidega. Auhind suurimale santlaagrile (kõige huvitavamalt kostümeeritud kollektiiv) jäi seekord osavõtjate vähesuse tõttu välja andmata.

Siin mina mängimas santi ja kasutamas ühte jalga enda edasi lükkamiseks - selle võistluse ma võitsin!

Sellel pildil on aga näha kogu Mari looming - kolm lõusta ja kõrvakestega Maria. Lapsed esiplaanil pärinevad teistest peredest.

---

Päev on olnud kirju. Mardipäevaüritused (võistlused, Riitsaare Evari ja Kauksi Ülle näituse avamine siinsamas, pakutrüki töötuba), millele järgnesid kohe 2 juubelit kõrvuti saalides, mida ilmestas ka tuletõrjealarm. Ma olingi hakanud juba väsima - kohe lõi erksaks, nii jube lärm! Ja nüüd, vastu ööd, tuli sauna hulk hulle matkajaid, lambikesed otsaees ja puha. Olivad nemad Otepäält pimeduse piiril tulema hakanud, piki maratonirada, jõudsivad siia ja sauna! Viimased mehed koorisid ennast juba koridoris alasti - ütlemata kelmikas seltskond. Ja siis, otse lavalt, rätikud puusade ümber, jõge otsima! Hullud...

Aga mida siis silm ei näe? Pimedas jõge otsida, näiteks? Mida veel...? Seda, et mõne inimese sees soojem süda on, kui arvatagi võiks? Unistusi enne nende täitumist? Vahetevahel ei näe valu teise inimese sees. Neid asju võib tohutu hulga üles lugeda, mida silm ei näe. Samas - vähemalt minu vaimusilm võib näha vist peaaegu kõike. See oli siis vastuseks ühele otsijale, kes on siia blogisse jõudnud otsinguga "mida silm ei näe".

Nägemiseni!

Käib töö ja raha koos?

Sain täna pisikese initsiatiivi ja ühiskondlikult kasuliku töö eest pisikese rahalise preemia. Põhimõttega, et see ergutaks edaspidigi mõtlema ja tegutsema natukenegi otsestest tööülesannetest väljaspool, kui ma ülemusest ikka õigesti aru sain. No tore oli muidugi, midagi ootamatut taskus krabisemas on ikka meeldiv. Peale selle meenus, et mõni päev tagasi nägin unes sitta, mis traditsiooniliselt rahasaamist ennustas.

Möödus tund, teinegi. Ja seos raha ja töö vahel hakkas tuhmuma. Ma vist saan juba natuke aru, miks mul rahaga on nagu on. Ma nimelt ei suuda tööd ja raha omavahel piisavalt seostada! Ma võin teha tööd, ka ilma rahata, aga see peab mulle siis väga meeldima. Ja ma võin saada raha, aga enamasti on mul millegipärast tunne, et see tuleb kusagilt niisama, nagu kingitus. Isegi töö eest on see nagu kingitus - mina kingin töö, mulle kingitakse vastu raha... Muidu pole ju süsteemil vigagi, aga näiteks kunsti (maalide, kujude) hinda on jube raske määrata - kuidas ma määran kingituse väärtuse? Ja ajatöö on niiviisi kole nüristav - kuidas ma kingin vabatahtlikult oma aega, kui ma ei tee seda rõõmuga? Seda, et ma teen tööd raha eest, suudan meeles pidada suhteliselt lühikest aega. Kummaline. Ja kui ma palka saan, siis mõttega ma saan ju küll aru, et see on konkreetselt tööl oldud tundide eest, aga tunne on ikka, et see lihtsalt tuli kusagilt... Kummaline. Ma võin vabalt raha vastu võtta ja üldse mitte tunda, et ma peaksin selle eest midagi tegema. Võlgu tunnen siis, kui olen lubanud midagi teha - isegi siis, kui selle eest midagi vastu ei saa. Käin vist tööl ka ainult sellepärast, et ma olen lubanud, teised ju arvestavad minuga.

Kokkuvõttes on tunne, et peaks unes rohkem sitta nägema. Seda, et selle jaoks midagi veel ka tegema peaks, ei tunne.

Kahtlane, kas sellest preemiast ka tegelikult sellist kasu on, nagu loodeti.

---

Teine teema, mis läbi närimist tahaks, on kunstnikuks olemine. Täna hommikul tööle tulles jõudis kohale, et olgu teiste inimestega, kuidas on, aga mina küll mingi kunstnik ei ole, kui ma samal ajal tööd ka pean tegema. Mul lihtsalt ei jätku selleks aega ja jaksu. Kunst nõuab süvenemist, töö kõrvalt seda korralikult teha ei saa. Sai ju eile näitus avatud, aga oma jõududega poleks sellega küll hakkama saanud. Minult on näitusel ainult 5 väikest skulptuuri, Marilt 6, ülejäänud on "päris kunstniku" Hallani tehtud. Tema ju ajatööd ei tee, tal on võimalus järjest ja järjest luua, tal on suurepärane aed oma kujude alles hoidmiseks, ta võib silmagi pilgutamata juba olemasolevast panna kokku suurepärase näituse... Mina... kodus, linnas, saen ainult hädapärast (ei taha väga naabreid häirida), hoida kujusid ka kusagil pole - nii, kui valmis saavad, kingin tavaliselt ära... Olen saagimas käinud ka Meremäel ja Siksäläs, eelmiste näituste komplektid on sealmail valminud. Aga kui käia regulaarselt tööl, ei saa ju niiviisi kunstilaagreid korraldada... Skulptuurinäituseks sai ennast kokku võetud ja läbi vihmase sügise koduõues midagigi näituseks tehtud, aga see tähendab, et ma ei ole mitte midagi jõudnud joonistada ega maalida (peale ühe tellimustöö). Kudzu teab, et mul juba aastajagu üks idee käärib, mitte üks kriips ei ole sellest veel tehtud...

Mul on metseeni vaja.

Kun

Näitus sai avatud. Kahjuks ei ole mul veel ühtegi pilti kujudest, ise eile pildistada ei jõudnud. Kõige suurem elamus oli Hallani saabumine, sest Hallan oli piisavalt hull tulemaks Palmsest tsikliga kohale. Kohati olevat isegi lörtsi sadanud. Ise ta ikka ütleb, et tüdrukud, te olete hullud, aga mis ta ise on? Tagasi sõidab ta täna, ehk saab siis selle sügise viimase ilusa sõidu, vähemalt siin Elvas on küll ilus päikesepaisteline ilm. Ja mina olen täna tööl, välja ei saa... :(

Näituse ülespanek ja laua katmine ning kogu muu jant võttis nii kaua aega, et riiete otsimiseks ja silmade värvimiseks ei jäänud üldse aega. Võtsin siis kapipõhjast plisseeri kortsunud püksid ja oma vana heegeldise, millega ma saan küll vist surmani oma näitusi avama... Selle peale ütles Mari, et edaspidi võin avamisele ise mitte minna, riputan lihtsalt oma kleidi enda asemel sinna üles. Muidugi oleks ka uudsuses (uutes riietes) oma võlu, aga ka traditsioonidel on oma väärtus. Millegi järgi peab ju minu ka ära tundma, olgu see kasvõi igivana kleit.

Kohalik punt "Marjulise" mängis toerdaid rahvapillilugusid, laual oli šokolaadikook, juust, viinamarjad ja vein, raamatukogu sai kuuks ajaks korralikult risustatud 25 kujuga, üldjoontes võib sündmuse lugeda kordaläinuks. Kui nüüd ükskord korralikult välja ka saaks magada, oleks küll tore...

 Siin pildil koos "Marjulistega" on näha piilumas ka Hallani kujude paari.

Vihje

Inimesed on imelikud, öeldi juba jääaja multikas.

Kummaline. Vaatan enda ümber ja näen erinevaid inimesi - igaüks isemoodi mõrane. Mõni on hirmunud - kardab kõiki ja kõike, mõni jälle iga asja peale vihane - näeb vaenlast kõigis ja kõikjal. Mõni arvab kõik maailma hädad iseenda süüks, teine jällegi süüdistab kõiges võimalikus kõiki teisi - iial ei arva, et viga võiks ka enda juures olla. Mõni usub seadust, teine jumalat, kolmas võimu ja raha.

Ja selgitavad oma seisukohti, nii et suu väsib pähe ja rusikad hakkavad vehkima, veri lendab... Mõni aga ei saa millestki aru ja poeb kõige hämaramasse nurka peitu, et taeva pärast mitte ette jääda...

---

Ei, ma ei kirjutanud sinust. Mõtlen hoopis oma maailma kõige tasasema ja kartlikuma vanaema peale. Ja õiglusjanulise vihase isa peale*. Ja rahajumalakummardaja venna peale**.  Ja uskliku vanaisa peale***. Ja kogu maailma tasakaalustada püüdva ema peale. Ja kes ma ise olen?

Aga võibolla kirjutasin ikkagi ka sinust.

---

Pehme olen. Pehme nagu või, nagu suvine sammal kuuskede all, nagu muda lombipõhjas. Võtan vormi ikka sinu järgi. Ei ole terav, ei hammusta, ei lõika, ei mulju. See ei muuda minus midagi. Mina olen ikka seesama või, sammal, muda. Olen siiani kirunud oma allaheitlikkust. Jah, murda ega lämmatada ei tohi ennast lasta. Painduvus on aga hoopis teine asi - selles on isegi omamoodi jõud. Usu või ära usu. Olen lõpuks leidnud endas üles oma isa kangekaelsuse. Olen kangekaelselt leplik ja leebe. Olen täiesti teadlikult pehme ja ei luba oma maailma killukestki kalkust ega viha. Vähemalt sinu suhtes mitte. Mitte kübetki. Sest ma olen näinud ennast läbi su silmade ja näinud ennast esimest korda sellisena, nagu ma alati olen tahtnud olla. Mis sa selle eest vastu tahad? Mida sul vaja oleks? Ma võlgnen sulle terve maailma, kui mitte rohkem.

---

Kellest ma siis õigupoolest kirjutasin? Sinust? Või temast? Või meist? Vahet pole. See võib ka luuletus olla, mis sest, et ma riimidega koba olen.


*Mäletan, kuidas isa käis majas ringi, väike kirves vöö vahel. Politsei tiirutas ümber lukustatud maja. Ühest küljest oli naljakas, teisest küljest ikka õudne ka. Ei midagi kriminaalset, lihtsalt puhas jonn ja viha...
**Nägin oma venda viimast korda peale isa matuseid 6 aastat tagasi, kui ta testamendi koopia üle ukse viskas.
***Vanaisa oli meie peres ainuke jehoovatunnistaja, üldse ainuke usklik. Ja seetõttu ka väga üksildane. Või siis mitte. Tal oli Jumal, meil polnud sedagi.

Olete kutsutud

Kõigepealt informatiivsed teadaanded:
tuleval teisipäeval, 5. novembril, avatakse Elva Linnaraamatukogus minu ja mu sõprade järjekordne näitus. Mari ja Hallan on ka. Avamine on kell 4 pärastlõunal, pillimänguga. Kõigile avalikult vahtimiseks saab välja pandud hulk puukujusid.

Tuleval laupäeval, mardipäeval, 10. novembril saab Tartumaa Tervisespordikeskuses toimuma Härjapõlvlaste Mardipäev. Mardipäeva puhul tulevad meile külla setud Riitsaare Evar ja Kauksi Ülle oma näitusega. Ühtlasi saavad Mardid joosta ja Sandid keppidega käia (ja omavahel võistelda), peale seda saavad soovijad osaleda pakutrüki töötoas. Kogu jant algab ennelõunal kell 11.

Nii, olete teavitatud.

Nüüd väike ving. Nii jõledat tööpäeva pole tükk aega olnud. Naabritoi (kellega ma muidu üldiselt üldse ei räägi) tuli linnasauna, leidis olukorra olevat talumatu (meil on ühes duširuumis remont ja hetkel kitsad olud) ja karjus mu peale tükk aega, et miks meil ei ole kaebuste ja ettepanekute raamatut.

Üldse on kõik nagu arust ära, jube tõmblemine käib, nagu täiskuu oleks. Ongi täiskuu! Nojah, nüüd ma siis tean, mida süüdistada. Täna on täpselt see päev, kus ma ei tahaks üldse siin töötada. Aga kuna ma kusagil mujal ammugi töötada ei taha, siis kusagil hingekirjas pean ma ju olema, et vähemalt üüriraha teenida...

Magada tahaks. Pea kahe padja vahele ja mitte midagi kuulda, mitte ühtegi kohustust vähemalt 2 päeva, ainult sooja voodit ja vaikust. Noh, süüa, juua ja mõni leebe raamat kaissu... Aga ei, täna olen tööl, hommikul pean ööbijatele putru keetma ja homme kodus oma kujusid veel viimistlema, emale taksot mängima ja kui jaksan, siis ühe pisikese seinamaali lõpetama. Pühapäeval tuleb sõit Palmsesse Hallani kujusid tooma... Viimasest ajast meenuvad ainult õhtud, kus kukun voodisse nii, et ei jaksa isegi raamatut lugeda, paljast mõttest hakkab pea ringi käima ja hommikul ärgates on igatahes liiga vähe magatud... Süüa pole ka normaalselt saanud - pole mahti süüa teha. Kui on vaba hetk, siis viskan küliti ja lülitan mõneks hetkeks ennast välja, söögitegemine oleks liiga kurnav. Ei taha enam võileiba, tahan suppi... Aga kes keedaks?

Väike, väga väike, õhkõrn lootus on, et kui järgmine nädal ka mööda saab, läheb kergemaks.

Plusspoolelt võib jälle lisada, et selle suure rabistamise käigus sain valmis juba suvel tellitud maali Žannale, kes lubas selle eest mulle terve tuleva talve tema teenuseid tarvitada. Pisikene laavakivimassaaž igasse kuusse näiteks :) Ma olen nii rikas, et ma võin seda endale lubada, ma ei pea isegi raha maksma! Oi jah, mulle väga meeldib naturaalmajandus, kui mõlemad pooled tõesti saavad seda, mida väga tahavad või vajavad.

Peale selle on alanud kohtinguhooaeg, mul käis eelmise vahetuse ajal (väga rahulik tööpäev oli) ootamatult külas värskelt kooseluköidikutest vabanenud autoremondilukksepp Kalle. Oli päris mõnus istumine, väike mokalaat, aga ei midagi rohkemat. Tuleb tunnistada, et sellest ka edaspidi ei saa midagi rohkemat. Aga lihtsalt sõbraks - miks mitte. Irmus kelmikas oli tema sõnum: IGAV ON TULEN KÜLLA JAH VÕI EI, ma naersin kohe tükk aega, enne kui jah ütlesin.

Selle koha peal on tore arutleda, kas kellelgi on õigust määrata, kellega ma võin kohtuda ja kellega mitte? Sõbranna, kuulnud, et mul külaline käis, kohe hüüatas: ära Y-le räägi! Miks küll? Muidugi rääkisin. Küsisin, kas on põhjust varjata? Ei leidnud me kumbki seda põhjust. Ma olen vaba naine vabal maal ja mul on õigus valida, kes on tuttav, kes on sõber ja kes on kallim. Ja ta teab, et ma olen tema valinud, isegi, kui ma mõni õhtu kellegi teise seltsis veini joon. Ja samamoodi ei ole mul õigust arvustada tema kohtumisi ja sõpru. Kokkuvõttes võib seda ka austuseks nimetada. Ja usalduseks loomulikult ka. Igasuguseid kummalisi lugusid räägitakse armukadedatest kaaslastest, taevale tänu, mina pole seda omal nahal pidanud kogema. Isegi mu abielu, mis nii mõneski olulises punktis väga vildakas oli, oli vähemalt armukadedusest prii.

Üleeilne pilt Remo Savisaare fotoblogist. Täpselt annab edasi tänahommikust tunnet - vahel piisab väiksest telefonikõnestki ja on juba kuldne, pehme ja soe tunne, nagu oleks päriselt-päriselt lähedal. Küllap olemegi.

See sügis on hoolimata oma jahedusest erandlik selle poolest, et ma olen siiani oma ärklitoakeses vastu pidanud. Iga päev, jah, ei julge kütta - talv on alles ees, aga magada on kannatanud küll.

Niisiis, jätke see vahepealne mula kahe silma vahele ja tulge puukujude väljanäitusele! Näitus jääb avatuks terveks novembrikuuks.

Märjad jalad

Ilm on tabanud jälle ootamatult. Talvepapud alla kruttimata ja puha...

Lumi on ju ilus, valge ja puhas küll, pimedus hakkaski juba närvidele käima, aga kellele on vaja seda niiskust ja märgi jalgu? Lumi poolde säärde, kui nii edasi läheb, saab tänavatel palju nalja olema. Millal need sahad veel lund koristama jõuavad?

Räägivad, et mõne aja pärast sulab see jant maast ära ja siis tuleb soe november ja mustad jõulud. Mina ei usu. Lubati ka pikka sooja sügist, veel varem lubati, et suvesoe on alles tulemas... Hea mees, kes lubabki.

Kildhaaval

Üks nädal lörtsivaba aega oleks veel vaja olnud... Aga noh. Millal see ilm enne minu tahtmist on teinud.

Lapin kiudhaaval ennast, kild killu järel, tera tera kõrvale, augud kinni. Lapsepõlve olen endast suured tükid maha jätnud, matkan ikka sinna ja tagasi, mälestustesse, mis ei ole isegi enam õieti minu omad, vaid ema juttudest teada... Käin ja korjan. Ei arvusta, ei püüa mõista põhjuseid. Lihtsalt toon killud ja niidijupid iseendast tagasi.

Kunagi on keegi siin kommentaariumis öelnud, et minul küll ei peaks olema lapsepõlves olnud mingeid traumasid, mis siiani elu mõjutada võiksid. Jah, üldiselt on mul olnud rahulik ja soe lapsepõlv. Õnnelik lapsepõlv. Ja eriti selle teadmise kõrval, et ma olen lapsena elanud üsna traumavabalt, tuleb välja üksikute hetkede mõju. Kunagi ei tea, kuidas võib mõjuda tunnike üksiolekut kolmeaastasele. Kunagi ei tea, kas pealekäratamine on nagu hane selga vesi või paneb midagi sees pikalt-pikalt käärima.

Minu noore elu vist kõige vapustavam sündmus oli see, mida ma ise ei mäleta, kuigi sellest vanusest on juba küllalt mälestusi. Mina olin vanavanemate juures lõunaunel, poolkurt vanaisa kuulas raadiot, ema-isa saagisid kreissaega väljas puid. Ühel hetkel tuli vanaisa välja ja ütles, et tulge no ometi appi! Mina olin ärganud, kes teab, millisest unenäost, küllap ei saanud aru, kus ma olen, raadio lõugas, igatahes olin saanud sellise šoki, et kaks päeva "olin ära", lõtv, apaatne, mõtestatud kõnet oli raske kätte saada. Arsti juures olid proovid näidanud tugevat põletikureaktsiooni, kahtlustati neeruvaagnapõletikku, aga ema ei lasknud mind haiglasse panna. Kolmandal päeval muutusin tasapisi normaalseks, proovidki olid jälle normis... Pisikene vahejuhtum pisikese kolmeaastasega.

Tugevad emotsioonid jätavad oma jälje, raja, rööpad, raudtee, mida mööda tunded edaspidigi kipuvad liikuma. Raudteelt ei olegi nii lihtne maha saada. Olen lapanud minevikku ja otsinud aega, kui ma olen olnud hirmuvaba, iseteadlik, julge. Ja ma olen sellest saanud kätte ainult väiksed virvendused kaheaastase mälust. Need esimesed on kõige terviklikumad, kõige komplekssemad mälestused üldse. Ma mäletan seda terviklikkuse tunnet ja taju avarust. Ja kuhu see kadus? Üsna varsti olin ma lihtsalt "hea laps" - sõnakuulelik, vaikne, leebe. Alati ära teenimas poolehoidu, tähelepanu ja tunnustust. Alles nüüd, üle 30 aasta hiljem, olen jälle saanud mõnedeks hetkedeks kätte selle tunde - terviklikkuse, kirjeldamatu rahu, iseteadlikkuse, ilma et ma oleksin pidanud seda kusagilt kerjama.

Kummaline tunne on teada, et mu mälus on auke, kuhu ma mingi nipiga ei ole ligi pääsenud. Ju siis pole päriselt vaja olnud. Ehk on nii paremgi.

Ma ei tea, kui palju on mind mõjutanud mingid sündmused ja kui palju sõltub mu enda iseloomust, olemusest. Aga see ei ole tegelikult tähtis. Peaasi, et ma siin ja praegu suudan elada ja sellest elust rõõmu tunda. Suudan olla koos ja suudan olla üksi, suudan usaldada ja armastada. Ja armastatud olla, loomulikult.

Maailm mu ümber keerab tasapisi teist külge ette. Iga päev nähes oma lapsi ei jõua ma ära imestada, kui suured nad juba on... Poiss hakkab tasapisi meheks saama ja tüdruk on üsna noore naise moodi. Kummaline. Ja ma ise? Kes olen mina selles muutuvas ajas?

Kas te teate, kus on kõige püham paik maailmas? Võtke seesamunegi välja-raamat, millest ma siin natuke kirjutasin ja lugege, kus juhtuvad kõige suuremad imed. Vot seal ma olengi.

Väike Väerada Elvas

Huvitav või omapärane?

Murca kirjutas:

Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.'

Ütles, et inimesed väljendavad ükskõiksust sõnaga "huvitav". Võibolla tõesti. Võibolla püüavad nad selle sõna taha peita kimbatust, et midagi ei oska öelda...

Minu jaoks tähendab "huvitav", et ongi huvitav. Et ma loen seda raamatut ja mõtlen kaasa, et vaatan filmi ja see puudutab minus midagi, et tahaksin huvitava inimese kohta veel midagi teada saada, edasi suhelda.

Teine sõna mida tihti kasutatakse väga mitmetähenduslikult, on "omapärane". Väga omapärane toit, omapärane sisekujundus... Enamasti on see ütlemine negatiivse varjundiga. Väga omapärane toit, ma ei ole kindel, et ma seda kunagi enam proovida soovin... Mis tuletab meelde kohtumise ühe kena malbe pruunisilmse noore naisega, kelle kohta Mari pärast ütles, et ta on nagu romaanitegelane - selline naine, keda klassikalises romaanikirjelduses tihti kohtab. Väga naiselik naine. Mina selle peale kostsin, et mina, ka pruunisilmne, sinna küll ei küüni. Mina olen niiviisi vaadatuna see, kelle kohta parimal juhul öeldakse "omapärane". Mille peale Mari naeris ja ütles, et tolle naise kõrval olen ma peaaegu mees. Nojah, kõik sõltub sellest, kellega-millega võrrelda. Ma ise arvan, et ma olen rohkem nagu ikka naine :) See muidugi viib edasi küsimuseni, mis siis on normaalne ja mis normist erinev (ehk "omapärane"). Ja sellest edasi küsimuseni, kas normaalset kui sellist päriselt olemas ongi? Igaüks on isemoodi, kui meid kõiki (kõiki meie mõõdetavaid-hinnatavaid omadusi) kokku arvutada ja keskmine võtta, siis milline oleks päris normaalne keskmine inimene? Ma arvan, et ma ei tunne ühtki sellist.

Sõnad ja nende (all)tähendused. Huvitav.

Siia järgi on ilus kirjutada, et ma lugesin ühte huvitavat raamatut. "Väli" on raamatu pealkiri. Nii huvitav raamat oli, et ma lausa ostsin selle endale ka. Kuna see oli Elva raamatukokku sattunud kusagilt müstilistest kaugustest raamatukogudevahelise laenutuse kaudu, siis vaevalt ma seda enam teist korda kätte saaksin. Planeerimata kulutus, mis, ma loodan, leiab mitmekordset rõõmsat kasutust. Huvitav ja inspireeriv lugemisvara. Kui soovite, siis ka omapärane. Sõltub sellest, mida te lugema olete harjunud. Meeldiv on selle raamatu juures veel ka see, et kuigi kirjeldatakse vägagi peeneid katseid, on kirjanik suutnud selle niivõrd üldmõistetavasse kirja panna, et isegi mina, kes ma ei tea keemiast ega füüsikast tuhkagi, saan aru.

Peale selle on kantavaks saanud üks huvitav ja omapärane riideese - lasin pesumasinal seda mõnuga viltida, siis kiskusin niiskest peast selga - tulemus on imeline! Ei kotita enam seljas, on ühtlane, tihe ja triibudki pole enam nii teravad. Taskud on ikka veel tegemata. Voodriga ei hakka enam mässama - ilmagi on suurepärane ja kuulikindel.

Tihti, kui küsitakse, kuidas läheb, vastan: huvitav on, igav ei ole. Vana hiina needus olevat, et sa elaksid huvitavatel aegadel. Samas - igavatel aegadel elada oleks ju igav? Küllap siis teeks oma elu ise huvitavaks. See on inimesel juba loomuses.

Loom

 Võtsin ennast kokku ja panin loomapilte ka üles. Ei ole just kõige selgemad-paremad pildid, aga seda elajat ei saagi teravalt pildistada. Vähemalt mille selle riistapuuga, mis mu käes on. Lapsed on suutnud üles tähendada tohutus koguses kassi meenutavaid udukogusid - mõni üksik magava Põrriga foto on peaaegu vaadeldav. Nii tore on kõik puudujäägid aparaadi kaela ajada :) Ja need pildid, mis on kogemata kombel teravad, näitavad halastamatult välja, kui õudses seisukorras on mu toad, kuidas põrandavärv on mitmes kihis irdunud jms jubedat. Neid pilte ma teile ei näita. Niisiis - kõrgeauline Põrr eelkõige ohtralt ja imearmsasti magamas ja natuke ka mitte magamas.

Lubaduse täitmine

Pilte lubasin üles panna. No ma siis natuke panen.


Mitu (kui mitu?) aastat vana töö. Varbolas tehtud



4 aastat vana seenekuningas



Valvur Jure sissesõiduteel.

Kakukesed. Tagakülg

Kakukesed (ja istmeosa). Esikülg.

Detail kakukeste istme seljatoest

3 orvaga sammas

3 orvaga sammas teisest küljest

Vihmaveetoru ümbris

Detail maja tugipostist

Nimetu mütoloogiline naine

Haldjas. Liblikatiibadega.

   

Väike Draakon ehk iga naine tahab lennata

Seenerada

Seenetrepp



Seentega värvitud lõngad (eelmiste piltide seentega otsene seos puudub)


Jube. Saada pildid arvutist kätte, bloggerisse, siis enam-vähem loogilisse järjekorda, ma ei tee seda niipea. Kui üldse kunagi. Aga ma lubasin ja lubadus on täidetud. Palun, siin nad nüüd on, võtke või jätke. Ja kassist ei saanudki seekord ühtegi pilti...