Laupäev, 30. jaanuar 2010

Geni

Mul jälle uus vaimustus. Laste tädi (eksmehe õde) saatis geni kutse, hakkasin siis üles märkima, keda mäletan... Esimese hooga sai 70. Natuke hiljem jätkasin, mingil hetkel tuli ema appi, juba on 160. Kutsusin mõnda sugulast ka seltsi, nendegi poolt puu muudkui täieneb (küll aeglasemalt). Kui nüüd saaks edasi, vana-vana-vanemad on enamuses nimesidpidi olemas, sünni-surmadaatumid küll puuduvad... Aga kaugemale niiviisi lambist ei tea. On küll fotosid, näiteks isapoolne vanaema ja vanaisa oma esimese pojaga, kõrval seisavad mu vanaema ema ja isa ning koguni vanaema. Ja ma tean edasi ainult vanaema isa nime: Jaan Tamm. Oeh, sellenimelisi oli ju siinmaal umbes miljon. Vanaema sündis mõisamoonakate perre, kolisid iga paari aasta pärast uue mõisa juurde... Vanaema sünnikohaks olla Kavilda. Ja muud ei tea... Võimatu. Ja kõik vanemad inimesed, kellelt võiks mingit puuduvat infot saada, on kas seniilsed või surnud.

Sihuke hasart on praegu! Küll otsiks, kui oskaks, kustkohast!

Ema väänan ma kuivaks, ta harrastab muidu ristsõnade täitmist, jätku nüüd mõni aeg vahele ja sügagu oma mälu siin. Ja kui mitte varem, siis kevadel lähen Saaremaale tädi kiusama, ta on emast 14 aastat vanem ja mäletab nii mõndagi.

Kolmapäev, 27. jaanuar 2010

Musapall

Lasti pall veerema. Mind pole küll keegi kolme lõdva tulbi, nukra naeratusega ja tordiga palunud, aga see annabki mulle vabaduse teemat vabalt käsitleda.

Muusika minu pulmas: käisin sügisel ühel kenal folgipäeval, esinejate hulgas olid ka soomlased. Nende esituses kuulsin üht Soome-Rootsi pulmamarssi, mis väga hinge läks. Umbes ... 3867x parem, kui Mendelssohni samanimeline teos. Sai küsitud noot. Youtubest sama lugu ei leidnud, aga oskajate jaoks panen siia noodi, ega ma kade ole. Vot, kui mul peaks olema õnne veel kunagi abielluda, tahan seda rahvalikku pulmamarssi. Ja mitte mingil juhul Mendelssohni! Ma olen seda juba korra kuulnud, teist korda enam ei taha. Minu lemmikloo esitajateks võiksid olla mõned hääd sõbrad-muusikud. Mõne ikka leian, kui vaja on. Pillimängijaid on mitu, neid, kes lausa noodist mängivad, ka mõni.


Matustega on keerulisem, seda pole ette mõelnud. Kui siis niipalju, et mu hääde sõprade-tuttavate hulgas on küllalt neid, kes hää meelega trummi löövad. Vot, tehku siis mu mälestuseks üks trummiring, mängigu kohe hingest. See-eest võib igasuguse kõnelemise ära jätta. Kui üldse kõnelda, siis mahajääjate soovil, mul seda küll tagantjärele vaja pole. Seda meemis küll ei küsitud, aga olgu öeldud, et ma tahan põletusmatust. Ja ma ei kavatse surra veel päris kaua, võibolla oma 70 aastat, nii et jätke hästi meelde!

Kuna mulle seda palli pole visatud, ei kiusa teisi ka loopimisega. Kes tahab, teeb ise. Aga muusikaliselt, kes on kes? Kaaren võiks olla mõni pikk ja vinge rahvalaul, midagi dramaatilist, tema enda esituses. Kaarnaga sobib ka Kimmo Pohjonen.
Metsamooriga tulevad ikka meelde Indigolapsed. See on ka üks armas laul kontserdilt, kus koos käisime.
Pruunsilm pole teab mis blogard, aga see-eest muidu huvitav inimene. Temaga meenuvad ikka trummid. Ja veel trumme! Ja loomulikult torud.
Sol aga meenutab mulle igasuguseid vanu lapsemängitamiselaule. Kuts läks karja näiteks.
Morgie aga meenutab midagi sellist. Ja see ka sobib.

Tegelikult pidi muusika leidma ainult kolmele inimesele, aga ma läksin hoogu. Ülejäänutele kahjuks ei oska lennult kohe midagi pakkuda... Muusikavalikut pidi ka põhjendama, mina valisin need helid selle põhjal, millist muusikat oleme koos kuulanud või mida neid laulmas-mängimas kuulnud. Või millise muusikaga on nad mind tuttvaks teinud. Lihtne. Aga ei pruugi süvitsi iseloomustada, nii et palun, ärge solvuge.

Igatahes lõbus, tehke ka! Mina sain üle kuulata vanu lemmikuid ja leidsin uusigi. Ise tahaksin vahel see olla. Ja mõnikord hoopis olen armunud. Ahh, mulle meeldivad mehed, kes mässavad torudega ja mulle meeldivad rütmid (sinine ei pea olema)! Vahel olen kohutavalt laisk. Ja minus kõlavad pidevalt rütmid ning kooskõlad...Mõnikord ma aga püüan süüa teha. Lugusid oleks veel ja veel, nii endale kui teistele, aga ega neid keegi siin lõpuni niikuinii ei jaksa kuulata.

----

Niiviisi, pall siiski visati, Janke ise. Olgu, teeme parandused-lisandused.


Heaks võid võtta, pahaks võid ka panna, reeglid on sellised:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.


Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

Teisipäev, 26. jaanuar 2010

Üleskutse

Meie kallis koor on ütlemata viljakas keskkond. Mehi on, lugege ja imestage, rohkem kui naisi! Peale selle on kolm meie koori näitsikut ümardumas, mille tõttu võib neil koorilaulu mõningane paus tekkida... Hädasti oleks juurde vaja naisi, eelistatavalt sopraneid, lauluoskus võib ka vajalikuks osutuda. Kõige olulisem on iseloom, näiteks rumalate naljade peale ei maksa solvuda. Oluline on heasoovlikkus ja rõõmus meel! Kiusupunne me ei taha!

Mina, vaesekene, olen ka sunnitud sopranit laulma, kuigi hääl hästi ei ulata. Aga noh. Saan hakkama.

Tulge meie seltsi ja te pole enam endised! Pealegi on meil tõeliselt toredad, sõbralikud ja vallatud mehed. Ilusad ka. Juba ainuüksi nende seltskonna pärast tasub tulla.

Järgnev pole just kõige keerulisem, küll aga lõbus laulda. Kuulake sõnu, juba vanameister K.A. Hermann pole nilbustega koonerdanud!


Ps. koori koosseis on peale toda juubelikontserti muutunud, pilt pole enam päris adekvaatne. 5 postitust tagasi riputatud klipis on õigem koosseis.

Iseolemisest

Sol alustas teema, Kaaren jätkas. Algus oli küll konfliktitüüpidest, sellest, kuidas paljudel meist on mingid suhtemustrid, konfliktimustrid, mida teistel ei pruugi olla. Eks on minulgi need isiklikud "rehad", mille otsa komistada. Sol püstitas küsimuse, kus on need lülitid, mis süsteemi ikka ja jälle käigus hoiavad? Mina oma rehade puhul juba aiman. Teiste kohta ei oska kahjuks midagi öelda... Kuigi, ma olen vist nii leebe inimene, et otse tülis, korralikus konfliktis polegi kellegagi olnud (karjunud, kakelnud, ähvardanud ja hambaid kiristanud). Kui, siis on olnud ainult mõningane vimmakiskumine.

Aga mõte lippas edasi, jõudis iseolemise teemani. Mulle tundub, et mida lähemale jõuan leppimisele iseendaga, nagu olen, olemata selle üle kurb, vihane või muidu õnnetu, mida vähem ma võitlen enese loomuse vastu, seda paremini ma sobitun maailma. Seda vähem on põhimõttelisi konflikte (ja kui neid ka on, siis need ei hävita mind enam). Mida rohkem ma käitun selle järgi, millega hing rahul oleks, seda suurem on rahu ja harmoonia minu ümber. Mõne aastaga on mul siiakanti tekkinud suurepärane sõpruskond, kes võtavad mind minu endana. Ei mingeid vägisi sobitumisi, maske, võltsi ega valet.

Kaaren ütleb, et ta olla kole inimene. Ei ole. Ma olen sama kole-ilus. Kõigis inimestes on olemas ilu. Kallim on selle teema kohta öelnud, et tema pole kohanud oma elus ühtegi inetut naist. Igaühes on midagi kaunist. Sellest hetkest, kui loobusin alavääristamast oma välimust, püüdmast seda kuidagi söödavamaks teha, ei ole ma kordagi tundnud, et mind põlatakse mu välimuse või imelike tegevuste, kummaliste sõprade ega millegi muu pärast. Igasuguseid inimesi on, küllap ka neid, kes minu peale hea pilguga ei vaata. Aga neid on kõvasti rohkem, kes võtavadki nii, nagu olen. Ja ise püüan suhtuda teistesse soovita neid ümber teha.

Kummaline on jälgida, kuidas naeratus, puhas, õnnelik naeratus muudab ümbrust. Mõnikord piisab ühest heast sõnast mornile väsinud kassapidajale, kui ta nägu lahkeks ja pilk soojaks muutub. Niivõrd vähe on vaja... Ja kui raske on see tulema. Enne olen ikka läbi kahlanud kõik alaväärsuse mädasood. Oleks, et kuidagi kohe saaks, ilma maailma või iseendaga võitlemata, aga ju vist ei saa.

Üks selle teema alla kuuluv mõtterada on ka pehmusest. Olen olnud järeleandlik, tihti liiga järeleandlik kõigile, kes vähegi nõuda on osanud. Olen arvanud, et sellega, kui ma ei nõustu kõigi ümbritsevate soovide ja tahtmistega (mida konkreetselt minult tahetakse), pole piisavalt "nunnu", rikun oma suhted ära. Siis hakatakse mind põlastama, mind pole kellelegi vaja... Aga - kummalisel kombel on läinud vastupidi - seistes oma soovide ja õiguste eest, loobudes olemast alandlik ja alaväärne teenija ehk ori, on minu väärtus kasvanud nii minu kui vist ka ümbritsevate silmis. Ja ma naeratan sellepärast, et ma seda tahan, sest mul on hea tuju, mitte sellepärast, et mind muidu ehk ei aktsepteerita. Ja see naeratus on hakanud levima, aeg-ajalt tekitan enda ümber lihtsalt sooja ringi, kuhu sattuvad inimesed leebuvad, hakkavad mulle tagasigi peegeldama seda soojust. Ja see töötab kummalisel kombel ainult sellepärast, et mul pole seda vaja. See on ainult puhas rõõm. Ma ei tee seda enam millegi (tähelepanu, poolehoiu, hoolimise...) ära teenimiseks, see on lihtsalt ainult puhas rõõm.

Võõrastega on lihtne, inimesed poes, tänaval, bussis, isegi arstikabineti ukse taga, nendega on lihtne. Kuulatan korraks oma sooja südant ja siis lasen sellel soojusel välja kiirata -ja- inimesed hakkavad sulama. Endal on hea, teistel on hea, hoolimata sellest, kuidas päev muidu läks, on õhtul kordaläinud päeva tunne. Aga lähedastega on raskem. Nendega on nii palju vasastikuseid tingreflekse, et... Raske on. Mõnikord õnnestub, mõnikord mitte.

Ma põle miski guru, ärge mind kuulake. See väike jutuke kirjeldab lihtsalt seda, kuidas mulle tundub, et olen niidiotsakese kätte saanud...

Padjaklubi

Aset on leidnud järgmine vestlus, kopeerisin selle ümber, et soiku ei jääks:

Kudzu ütles...
Mnjaa, tuleb vist jällegi üks Padjaklubi kohtumine korraldada, kus me saaksime oma Haigustest rääkida ja vaadata, kas nende pealt ennustada annab midagi. Pikka liugu, head viljasaaki, sooja ilma?

Morgie ütles...
Ilusat ilma meil, Talinas, ei ole.
Ühtlaselt hall.

Lendav ütles...
Padjaklubi kuluks ära küll. Kes tahaks järgmisena seda segast kampa enda pool näha (kodu EI OLE peale seda enam endine)?

Ma ootan?

Anonüümne ütles...
Kui teil kõigil on piisavalt paha, siis ootan enda juurde - meie khylastamise järel pole ka teie enam endised! Ning meie abil saavad totaalselt muudetud arusaamised sellest, mis on hea, hubane, mõttekas, terve, ilus & muu inimlik!
Meie juures saab ka ehitusmaterjalide pealt ennustada.
Trv Kaaren, majavammi-oraakel.

Lendav ütles...
Jess! Millal?

Kudzu ütles...
Jah, paku aga aeg, Majavammi pealt polegi ennustanud (Tee Paks jäi ka millegipärast ära, aga no seda viga annab parandada).

kaaren ütles...
Pakun veebruari. Teoreetiliselt on siis soojemad ilmad kui praegu - soojus ja teeolud on tähtsad kaugemalt kui 3 km ja muu vahendi q omade koibadega tulijatele. Kuna ma põmst nädalavahetuseti kodus olen, siis võite omavahel klapitama hakata.

Lendav ütles...
Kuna kahjatsusväärsel kombel jäi Morgie Elvasse tulemata, siis äkki ta Võsiverre saaks tulla? Morgie, millal sul siiakanti asja on?

Mul endal on 6-7 veebr. kinni. Õpin pehmet mööblit restaureerima ja nende kuupäevade valimisel jõuaksin külla vastikult hilja. Võibolla alles siis, kui vamm juba otsas... Ja Tee Paks kõhnaks kulunud...

Niisiis prouased Kudzu, Morgie, Moorike (ja kui mõni ununes, andke andeks), andke märku!

Kudzu ütles...
Mul on veebruaris kõik nädalavahetused vabad, seega eelistusi ei ole, nii et pakkuge, kuidas teile sobiks.

kaaren ütles...
Põmst võib meile ka lapsi kaasa võtta, diskrimineerimist mistahes alustel ei toimu. Meie majas elab ka lapsi, kes kyll ei oma parimat ja peenimat kasvatust.
K.

Lendav ütles...
Lgp prouased Morgie ja Moorike? Mida ütlete teie? Olete ka olemas? Ja Sol? Kas proua Sol soovib meie müstilisi koosviibimisi rikastada?

-----

Niiviisi. Loodan, et vestlus jätkub.

Teisipäev, 19. jaanuar 2010

Minu elu

"Sinu aeg on piiratud, nii et ära raiska seda kellegi teise elu elades"
ütles mulle Orkut täna. Vägagi sügavamõtteline.

Siinkohal oleks vägagi sobilik hakata kirjutama Elu Mõttest, mis on ennast mulle tasahaaval ilmutanud, aga ma mõistan, et sellest ei saaks keegi peale minu enda aru. Võimalik, et see Mõte ongi ainult Minu Isiklik Mõte.

Huvitaval kombel räägivad sellestsamast Mõttest peaaegu kõik new age raamatud, olen seda mõtet kohanud kümnetes kilodes raamatutes. Ja pidanud seda roosaks ebareaalseks uduks. Nüüd on see vägagi tahkeks ja käegakatsutavaks muutunud, roosast kujutluspildist arenenud absoluutselt kõigist toonidest koosnevaks tahkeks ja kõikehõlmavaks tegelikkuseks. Ja ma saan aru, et seda ei olegi võimalik kirjeldada, ainult vihjata kuidagiviisi. Kes mõistab, kes mitte. Ja raamatutest seda õppida ei saa, sest kõik kirjeldused on isiklikud ning suure tõenäosusega ei tähenda enamuse jaoks midagi.

Jõulude ajal tutvusin isiklikult Musta Auguga. Morgie lahkelt arvas, et Must Auk olla kõige otsem tee läbi singulaarsuse, seega otse sinna, kuhu vaja. Noh, igatahes ma tänan seda Musta Auku (mis oli elu mõtte vastand, ehk siis Elu Mõttetus), mis viis otse Mõtte endani välja!

Nüüd on käsil järgmine ülesanne: leida üles (õppida märkama) Mõtte avaldumise kohad elus endas, tegevustes, töödes ja asjades. Nimelt hakkas tasapisi igasugune mõte ära kaduma. Enamus tegevusi, mida olen kunagi suure rõõmuga teinud, kaotasid oma sära (joonistamine näiteks). Ainus viis uuesti joonistamisest rõõmu tunda, on seda teha Mõttega. Minu enda Mõttega.

Küsiti mult täna: "kuidas sa suudad pisiasjadest rõõmu tunda?" No ... mitte alati, aga suudan. Elu koosnebki pisiasjadest. Lusikas teetassis, liiv libedal trepil, auk sokikannas, tulevalgus (soojus) ahjust, kallima suudlus kaelal... Kümmekond puuduolevat krooni, mis ilma suurt kära tegemata vaikselt pihku pistetakse, külmad varbad põlveõndlas, kasside kräunumine õues, mõni kraad rohkem külma, kui eile (ja auto ei taha enam käima minna...), tolm voodi all, tühi koht riiulil, kus oli olnud sibul, kolm lihtsat sõna, mis annavad päevale uue värvi... Elu koosnebki pisiasjadest.

Nii vahva, mul on jälle õnnestunud kirjutada täiesti mõttetu kirjatükk Mõtte teemal. Järjest osavamaks lähen oma ümberütlemistega, vihjamistega ja demagoogiaga. Ja ma ei kavatsegi lõpetada. Hurraa.

Esmaspäev, 18. jaanuar 2010

Haiguste ravi

Kirjutavad inimesed küttepuudest, ilusast ilmast ja haigustest. Ega minagi saa siis ometi sõna võtmata jätta.

Küttepuid kevadeni ei jagu, loodetavasti veebruari lõpuni saame hakkama ja uus koorem on tegelikult tellitud. Aga sauna kütta ei raatsi, liiga suur kulu, käime sõprade-tuttavate juures külakorda duši all.

Ilm on ebareaalselt ilus. See on juba nii kaua kestnud, et hakkab tekkima tunne, nagu oleksime mõnes fantastilises romaanis. See talv ei lõpe iial.

Ja haigused... need on teil kõigil juba olemas, mul pole enda omi enam mõtet kirjeldada. Kui just, siis see oli tore, kuidas eile poolest päevast hakkasin oksendama, ilma, et oleks oluliselt iiveldanud. Lausa muinasjutuline, vedelesin hommikuni voodis, sest püsti olles käis pea ringi.

Pealkirja järgi võiks arvata, et kirjutan ravist ka, aga vot selle jätan küll teie mõistatada, kuidas kõige õigem ravida on. Mina igatahes olen jalul ja õnnelik (rõhuga sõnal "õnnelik"), juba söön ka jälle.

Teisipäev, 12. jaanuar 2010

Konguta segased

Eile oli uue aasta esimene kooriproov. Üks uus kutt oli ka, tutvustas ennast: "tere, mina olen Indrek!" ja selle peale küsis Valdur kõrvalt kohe: "ja mis probleem sinul siis on?", nagu me oleksime kõik Anonüümsed Koorilauljad... Kohe küsiti veel koorilaulu suhtes eriti olulisi asju, näiteks kas tal pruuti on. Terje seletas, et tema teab, on kuti töökaaslane, üle laua... Misasja? Vanasti öeldi pruudi kohta mõnikord, et üle minu laiba, nüüd on kaasaegne väljend "üle minu laua!"? Siis hakati talle hoolega seletama, kuidas tenorid täpselt kõrgeid toone võtavad, mida selleks puhuks pigistama peab jne jne.

Vahepeal püüdisme läbi suure itsitamise laulda ka.

Proov lõppes sellega, et dirigent küsis, ega ta peale seda esimest proovi enam meie juurde tulla ei taha? Kutt sattus segadusse ja ütles: "jah!". Kui ta selle esimese proovi välja kannatas (need polnud üldse ainsad killud), jääb ta meie seltsi kauaks.

Väikse lisana üks üksik kukk laulmas imekaunist viisi.

--- Vabandage, see ei seostu kuidagi meie kooriga, meie laulame hoopis nii: Rõngu kirik, Ja nii see läeb

Pühapäev, 10. jaanuar 2010

Ennustus

Vanaaastaöösel sai tehtud veel üks ennustus, mida ma kuidagi tõsiselt ei tahtnud võtta (erinevalt piparkoogist ja tinast). Nimelt kõneles meie kõigiga ka Švejk. Minule ütles midagi umbes sellist: "Kõik on otsas, ainult rupskid on järgi jäänud, isegi pool pätsi leiba on ära varastatud!" Ma otsustasin seda ignoreerida, aga paistab, et see ennustus on hakanud esimeste hulgas täituma.

Eelmise aasta lõpus ja selle alguses on juba olnud nii oodatuid (näiteks kolme kuu üür) ja ka ootamatuid, ettearvamatuid (ja kahjuks vältimatuid) väljaminekuid. Sellel kuul pole enam kusagilt raha oodata, aga arved on enamuses veel maksmata. Rääkimata sellest, et lihtsalt elamiseks on ka mingitki pappi vaja. Pealegi lasin end naabrimehel veenda, et teeksin avalduse tasuta mööblirestaureerimiskursustele. Et siis oleks koos hea käia. Ja kae imet - tohutu hulga soovijate seast valiti vähestele kohtadele välja ka mind! Ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada, uued oskused on toredad, aga millise papi eest hakkan ma sinna Tartusse mitu korda nädalas käima?

Isegi pool pätsi leiba on ära varastatud...

Huvitav aeg. Ma olen siiralt huvitatud, kuidas ma selle kuuga toime tulen, nii et mõni tõsine võlakirves kaela kohal ei ripu? Nagu vaataks kedagi teist kõrvalt, lausa hasart hakkab tekkima.

Reede, 1. jaanuar 2010

2010

Aastanumbri vahetumine Kudzu lahkes kodus oli üle aastate kole armas (need viimased igavad aastavahetused olen omas kodus üsna üksi olnud).

Kõige muuga oli nagu ikka - süüa, naerda, õues paugutamist vaadata, tina valada - see on vist enamuses seltskondades kuigivõrd sarnane. Aga juhtus ka mõndagi huvitavat. Morgie üllatas mind väites, et ma olla kunagi üüratutes kogustes huvitavaid sööke teinud. Nüüd ei tee ma ammu enam õieti midagi peale kartulite keetmise, tatrapudru ja piimasupi... No ma kahtlustasin, et ma ometi pidin süüa tegema, tihti veel mitmele mehele, saunaseltskondadele jne. Imelik on kuulda, et mu kahtlusi keegi kinnitab. Ma juba hakkasin uskuma, et ma ei oskagi süüa teha, võibolla oli see kunagine aastatepikkune vaaritamine lihtsalt ... valemälestus?

Ennustamine aga hakkab mulle järjest rohkem meeldima. Niivõrd viljakat aastat pole iial varem ette näha olnud, mitmed eri märgid ennustavad mulle valgustumist juurtšakra kaudu. Piibli sõnutsi võtab kuningas Ahasveerus mind enda kõrvale kuningannaks, armastab rohkem, kui kedagi teist, "neitsit (huvitav, kes see neitsi on?) läheb naesterahwa kojast kuningakotta." Ja piparkoogiennustuse peale hakkasid mehed karjuma: see on v***, see on v***!, hiilgav v***, taskulampi sul nüüdsest enam vaja pole! Ja tinaplönn sai kõigutamatud hinnangud, m*** ei julgenud keegi öelda, aga väljendati end siiski arusaadavalt: see on ju... mehe... täpselt! viljakusesümbol! Niiviisi, aasta on kindlaks määratud. Vägi on minuga.Üks äärmiselt ähmane, telefoniga tehtud pilt. Kui õnnestub parema aparaadiga see üles võtta, vahetan välja.Niiviisi. Teine pilt siis ka. Kunstipärasuse mõttes jätan uduse pildi ka alles.