Kolmapäev, 30. mai 2012

Keelekas

Rahvusvaheliste inimestega suheldes saab ikka kildu. Nii naljakas on kuulata, kuidas kohalik küla-ärikas võõrkeelsele majaomanikule kinnitab: "tomorrow будет"! Ja püüab selgeks teha, mis summa suuruses talle raha võlgu ollakse: "two ... шесть ... zero! ", ise iga sõna järel pausi pidades ja õiget tõlget otsides, igaks juhuks sõrmedega õigeid hulki kinnituseks viibates.

Ega ma isegi parem ole. Puuliikide kirjeldamisel kipub mälu lühike olema, isegi kui puu nimi kusagil mälusopis täiesti olemas (paraku peidus) on. Nii me siis räägime Jure ema Irenaga samamoodi vene-inglise suppi. Pika jutu rääkisime береза-tree`st... Birch on ju sarnane küll, aga vot, kinni kiilus keelemälu. Mõlemal.

Olen õppinud inglise keelt päris pikalt ja palju, kuidas see siis nii juhtub, et reaalses vestluses ei anna äkki üldse aru, kas ma räägin minevikus, tulevikus või olevikus ja kas räägin meestest või naistest? Ikka veel on nii kerge segi minema - he ja she... it veel sinna otsa.

Lõpmata keelekas. Ise ka ei tea enam, mis keeles mõtlen ja räägin ja unesid näen...

Pühapäev, 27. mai 2012

Promill

Võeh, kuidas ma ei salli purjus inimesi! Enamus suudab ka joobes inimeseks jääda, aga mõni üksik läheb totaalselt sassi. Ja see mõni üksik rikub kõik ära. Kujutate ette, purjus soomlane? Mitte ühest sõnast ei saa aru. Ei mina temast, ei tema minust. Tundub, et ta ei saa ka iseendast silpigi aru. Ja veel hullem - kohalikud vennakesed, üks koguni mu ema kasvandik lasteaiast ja teab mind nimepidi (jube!). Sellest võib veel aru saada, et purjus soomlane on keele- ja alkoholibarjääri taga, aga kui kaaskodanikud samamoodi absoluutselt juhitamatud ja mõistetamatud on, on ikka õudne küll. Ja kui siis kohalikud ja väljamaised vintis ullikesed kokku saavad, tekib päris plahvatusohtlik segu.

Õnneks suutsin porole sõber-soomlase leida, kes ta suure vaevaga tuppa magama talutas. Ja kohalikele takso tellida, mis nad lõpuks minema viis. Õndsus!

Jooda inimene täis ja sa näed, kes ta tegelikult on. Küllap, jah. Minu oma isiklikus edetabelis saavad alkoholiga viisakalt toime tulevad inimesed kõvasti plusspunkte ja kännuämblike reiting langeb tugevalt. Kui mulle ikka ähvardatakse kallale tulla (ja hommikul ei mäletata sellest silpigi), siis see on argument. Aga kui mees ka mäluaugus jääb kindlaks oma käitumisviisidele ja jutule, siis võib tema peale iga ilmaga kindel olla.

Selget pead, selget silma ja eelkõige selget südant, muud nagu ei oska hetkel soovidagi.

---

Öine kild - üks lätlane küsis, kas ma olen nõukogude ajal sündinud, nii hästi pidavat vene keelt rääkima? Ei tea, millal siis veel? Kui ma oleksin enne sõda sündinud, siis oleks mu säilivus ulmeliselt hea, aga teise vabariigi ajal sündinuna oleksin küll ebanormaalselt kiiresti vananenud... ja hea vene keelega pole sellel ka midagi pistmist. Mul on lihtsalt kõrva häälduse peale, see ei tähenda, et ma tegelikult kuigi hästi rääkida oskaksin. See on muidugi tõsi, et nõuka-ajal kasvanuna olen mõõtmatult rohkem vene keelega kokku puutunud, kui tänapäeva lapsed. Aga sõnavara kipub sellegipoolest kasinavõitu olema... Eks siis räägitakse käte ja jalgadega, absoluutselt aktsendivabalt :)

Laupäev, 26. mai 2012

Ei ole mitte midagi

Täna on see päev, kui vanad Ämjeerika autod (ja nende omanikud) on siinmail. On, jah, ilus vaadata küll. Pidutsevad siinsamas TTSK territooriumil, mõnigi mees on ka oma välimuse ajastu- ja paigatruuks ajanud, jalutavad mul siin väiksed Elvise koopiad.

See jõle programm... sellest ma täna parem ei kirjuta.

Rahamaailm on mulle kontsaga kõri peale astumas. Praegu veel laseb hingata, aga mis edasi saab, selgub ehk lähema nädala jooksul.

Blogist on aga otsitud "kaastundeavaldused ja luuletused" ning sellele lisaks "ei ole mitte midagi". Huvitav, kas leiti? Mitte midagi, ma mõtlen?

Teisipäev, 22. mai 2012

Ullumaja

Jälle tööl, nagu ikka. Ega kodus olles suurt arvuti ligi ei jõua.

Paistab, et kõik on lahti sulanud. Nüüd on sulanud lahti lätlased, kes gruppide viisi käivad Tartus, küllap AHHAAs ja muidki kenasid kohti pidi ja on siis meid odava majutusena leidnud. Aga tühja neist lätlastest, minul on hetkel juhe koos sellega, et ma oleksin põhimõtteliselt pidanud täna jõudma ka õue õõnestatud puutüvedesse lilli istutada, lillikesed on juba mitmendat päeva kastides ja ootavad peenart... ja mina ka ei jõudnud. Nüüd on juba pime ja ma ei saa - kurat võtaks - inimesi sisse registreerida, võtmeid jagada, arveid trükkida, kui ma samal ajal näppupidi mullas olen! Ja päeval, ilusa heleda ilmaga, passisin ma siin majas ja lõpetasin nädalavahetuse kahjude elimineerimist (arvuti oli kaks väga kiiret päeva katki ja kõik tuli tagantjärele ära teha).

Täna oli siiski niipalju rahulik päev, et sain isegi pisut pausi välja kaubeldud. Ja mitte lillede istutamiseks siia ukse ette, käisin hoopis Pulga oja vulinat kuulamas, korrakski. Hetkeks telefonidest ja meilidest ja kõigest sellest kaugemale. Nii kaugele, et isegi see maja siin ei paistnud puude tagant minuni. Lausa 200 meetrit vist tuli ära. Progress.

Jure juures on aga ikka jätkuvalt huvitav. Tööd jagub. Naelu puude sees ka. Eile sain ühest saehambast lahti, siis veel murdsin igaks juhuks kirvevarre ära ja töökingal tuli tald ka lahti. Ja saag ei tahtnud enam seisma jääda, mingi juhe oli lahti. Selle peale ma lõpetasin töö enne, kui veel midagi oleks rebenenud. Nüüd on asjad juba enam-vähem korras, kingad viskan ära, juhtme tinutas kallim kinni, homme ostan uue saeketi ja -lati. Ainult kirvevars ootab veel paremaid päevi. Ülehomme lähen jälle saagima.

Peale huvitavate arengute tööriistadega on huvitav jälgida ka mehi. Töömehed objektil on veel enam-vähem mõistetavad, aga need tüübid (kälimehed või mis iganes), kes mööda küla ringi rallivad, joovad ja mölisevad ning sealt maja juurest aeg-ajalt läbi rändavad, neid ma vaatan nagu mingeid loomakesi. Kuidas omavahel ärbeldakse, enda tähtsust upitatakse, ennast õigustatakse ("ma lõõgastun, saad aru?"), on lihtsalt veider. Haiseb, möliseb ja kingib ettejuhtuvatele naisterahvastele (mina olin seal küll hetkel ainuke) peremehe peenralt varastatud tulbi, millega mul, tööinimesel pole sel hetkel midagi peale hakata... Siis tõmmatakse bemmi kummide (tegelikult oli küll mingi Audi jeep) vilinal uttu, et tunni aja pärast tagasi olla ja veel kõvemini möliseda, haiseda, mulle külge lüüa, teisi mehi maha teha... Milleks? Õnneks on objektil ehitavad tüübid, kes minuga ka alguses rääkida ei osanud/tahtnud/julgenud, väga normaalsed. Lihtsad, asjalikud tööinimesed. Ma loodan, et ma neid purjus peaga nägema ei juhtu, muidu jään ka sellest heast muljest ilma.

Lastest aga ei tea midagi. Täna ütles Kauri treener, et Kaur pidada nädalavahetusel Männiku lasketiiru võistlustele minema... Miks mina sellest midagi ei teadnud?! Helistasin poisile, küsisin üle, ta olevat mulle laupäeval rääkinud... Aga ma olin siis nii läbi eelmisest tööpäevast, magasin suurema osa päevast maha, et ei mäleta mitte midagi. Võibolla tõesti rääkis...

Ullumaja.

Reede, 18. mai 2012

Ma olen nii väsinud, et süda on paha. Ja ma ei taha tööl olla. Üldse. Aga kui ma mõtlen, et teistes töökohtades käiakse kõik argipäevad jutti, mitte üle kolme päeva, nagu mina, siis... Siis ma tahaksin olla hoopis imik, kellel ei ole mingeid kohustusi ja vastutust ja keegi teine teeb kõik minu eest ära. Ja ma ei tea kuupäevadest ega kellaaegadest midagi. Ja sellest, et on mingi ogar kohustus käia regulaarselt tööl, poleks õrna aimugi.

Tegelikult tahaksin ma jälle puhkust. See nädal kevadel oli ikka häbemata vähe. Tahaksin vahetevahel mitu ööd jutti magada. Tahaksin teha neid asju, mida hing ihkab, mitte seda, mida ülemus käsib. Tahaksin ametlikku lõunapausi (tegelikult ma saan küll selle, kui ma küsin, aga täna ei olnud aega küsida ja ma olen siin letis juba 14 tundi jutti ja söönud ühe kiirsupi, mis tundub millegipärast ütlemata hale).

Tahan koju. Ja siis kodus oma tuba, mis ei oleks läbikäidav, nii et ma rahulikult magada saaksin.

Peale selle tahaksin ma rahaga paremini läbi saada. Mul on sellega mingi kamm. Nii palju ebaterveid uskumusi olen oma lühikese elu jooksul kokku korjanud, et see läheneb juba mingit serva pidi patoloogiale. Kas keegi teab mõnda raha-terapeuti? Odavamat? Soovitav oleks, et ta mitte ei võtaks, vaid annaks? Ah? Ei tea? Mina ka mitte. Eks siis tuleb ikka ise kuidagi endaga hakkama saada.

---

Käisin täna veel töölt läbi, ühe grupiga viburajal sääski söötmas. No mul oli ikka eile lihtne päev, tänasel letis olijal on põrgu. Esimese asjana soovis korraga sisse kolida 100 inimest (erinevatest gruppidest - laskjad, rattasõitjad, matkajad...) ja siis ütles kohe arvuti üles. Vist nüüd lõplikult. Paabel!, ütles Oskar, kui linnake selja taha jäi... (vaba mälestus Lindgreni "Hulkur Rasmusest")

Kolmapäev, 16. mai 2012

Triipu-ruutu





Vaadake, kui tähtis ma olen oma rabakarva kuues!
Kuub ise on küll valmis, aga vajab veel pisut tuunimist. Nimelt puudub hetkel vooder ja taskud tahan ka sinna sisse uuristada.

Eseme endaga sai tegemise käigus ka palju nalja. Alustasin seljatagustest ruutudest, siis heegeldasin need kokku ja hakkasin kahelt poolt külgedele lähenema. Mõõtsin, kaalusin, tegin peast sujuvalt kogu aeg lõiget... Ja siis sai vestiosa põhimõtteliselt valmis. Pesin seda, viltisin natuke saunalaval (et see ikka vormi hoiaks ja - arvake ära, mis juhtus? Vest venis mitu numbrit suuremaks! No olgu, see, et ta pikkusse venis, on ju ainult tervitatav. Ja laiusse on mul ka meeldivalt palju kasvuruumi. Kasvame veel :) ! Igatahes on natuke laia riidega palju rohkem peale hakata, kui natuke kitsaga. Näiteks haake edasi ajada, pesumasinast läbi viltida jne.

---

Oi, kui vahva, keegi on siit blogist otsinud ripsmepikendusi ja geelküüsi! Tüng!

Esmaspäev, 14. mai 2012

Noppeid

See programm, mäletate, mille üle ma virisesin, ei ole sõbralikumaks muutunud. Käitub nagu Šveitsi juust, auke korralikult täis ja iial ei tea, millisest august kuhu välja jõuab ja kas käigud omavahel ka ühendatud on...

Veel olen ma kunagi olnud kergestimõjutatav ja andnud ühe allkirja. Õppelaenu käenduslepingule. Ammu. Nüüd on siis kahetsemise aeg. Lõplik kahju ei ole veel selge. Praegu on veel päris suur võimalus, et see piirdub närvikuluga. Aga - mul on kohhutavalt kallid närvid!

Mingine tõvevirvendus on ka minust üle käinud. Palavikuta, lihtsalt hootise kurnatuse näol. Kurk valus, lümfid üleval, lihased nõrgavõitu (ma ei jaksanud saagi tavapäraselt tarvitada!), ihu kohati (sääred jm punktid) väga hell... Nüüd on juba parem. Vist.

Vana ülemus on oma kohalt tagasi astunud, uus noor värske vemmeldav veri on tema kohta täitma tulnud. Täna oli ametlik tervituskoosolek. Õnneks jäi ka vana ülemus majapidamisse alles, kohe tugevam tunne on.

Vahetevahel tundub, et ma ei kõlba millekski. Siin töölgi saan kuidagi ju hakkama, läbi pideva eneseületamise ja kergemaks vist enam oluliselt ei lähe. Ma ikka veel kardan inimesi, kardan vastutust, kardan otsustada, kardan öelda välja ebameeldivaid asju... Ja enamasti vist suudan nende asjadega kuidagi toime tulla, aga kui vähegi võimalik, siis ikka viilin. Läbirääkimised, organiseerimised, otsustamised, kõik need on nii rasked, lõpmata rasked ja valulikud minu jaoks. No võibolla olen valel tööl. Aga milline töö siis...? Kindlaksmääratud reeglite ja struktuuriga töö on selles suhtes turvalisem, ma ei pea ise midagi leiutama ega otsustama. Jah. Aga samas ma ei salli silmaotsaski rutiini. Nii ma ennast lõhki tõmbangi. Üks lõpmata pirtsakas ja samas hale kuju...
Kus saab õppida otsustusjulgust? Või osta? Või vahetada millegi vastu? Enesehaletsuse võiks täiega vabalt ära anda selle eest.

Jah, ja te võite mind nüüd kõik mädanud tomatitega pilduda, aga ma ei jõudnud eile lilledega ema juurde. Ma käisin saagimas ja siis peale lõunat roomasin koju ja kukkusin meelemärkusetult mõneks ajaks voodisse. Ärkasin alles hilisõhtuks pikaldaselt ja valulikult, et varsti ööunele minna. No vähemalt ma suutsin mobiliseerida oma lapsi niigi palju, et vanaema varakult kenasti kokkukritseldatud kaardi sai, kus kõik meie pisikese pere liikmed peal olid - Põrrini välja. Ise ei ole ma enam ammu mingeid lilli ära teeninud. Te võite mu maha kanda. Ega ma ei jaksagi enam ammu kodus muud, kui magada, et siis ärgates tormata kuhugi ära, olgu siis siia lasketiiru tööle või kuhugi saagima...

---

Vaatasin panka. Palk on tulnud. Arved tahavad maksmist... Nutt tuleb peale, sest see, mida ma näen, on nii ebaloogiline... Kõige jaburam on see, kuidas ma lähen poodi, ostan piima ja leiba, lihtsalt, ikka on ju vaja, ja nii ju enam-vähem iga päev. Süüa tahaks ju ikka. Pood pole kaugel ka, transpordikulusid pole. Otsin odavaima piima, vahin silmad punnis peas leiva hindu, makaroni hindu jne, jätan pooled toiduained, mida võiks, ostmata. Ja ikka söön ma ennast järjest vaesemaks ja vaesemaks... 6 eurot arvet, mille eest? Või koguni 10?! Küllap annaks ka veel odavamalt süüa, kindlasti annaks. Aga selleks peaksin ma oluliselt rohkem kodus olema ja söögivaaritamisega tegelema. Aga ma ei suuda. Ma vihkan seda maja, seda kitsast ja pimedat kööki. Ja mul läks laua-elektripliit jälle katki. Jälle. Nagu needus oleks peal nende pliitidega. Ma ei mäleta, mitu pliiti ma olen parandanud ja lõpuks ära visanud nende 8 aasta jooksul, mis ma seal elanud olen. Viimase aasta jooksul on vist 3 või 4 katkiminekut. Sügisel ostsin uue, see pidas vastu 1,5 kuud. Siis võttis pikalt aega, enne kui keeduplaat sai ära vahetatud ja nüüd on vist juba 3 kuud töötanud, pikalt kah juba, nüüd kärssasid mingid juhtmed läbi. Sõbranna soovitas hulgilaost soodushinnaga paarkümmend tükki varuks osta. Suvel ju ei jaksa kogu aeg puupliiti ka kütta, et süüa teha, jube palav hakkab lõpuks...

Aga muidu on kõik hästi.

Reede, 11. mai 2012

Mitte midagi ei ole kirjutada

Aga tahaks.

Täna terve päev on kummitanud "pulmad ja matused, pulmad ja matused...". Nimelt tööl olen. Päeval oli üks matus ja nüüd on kaks sünnipäeva kõrvuti saalides. Kui, siis korraga, ikka, muidugi. Ja siis oli täna järjekordne linnasaunapäev ja peale selle kolis uus ülemus kabinetti sisse, vana ülemus kolis kõrvalkabinetti. Isegi šampus tehti lahti. Ja mu tööarvuti vahetati teise vastu välja, mis ei ole küll uuem, aga lihtsalt veidi vähem ära hooratud. Nüüd ma siis otsin arvutit mööda taga kadunud dokumente ja leian ikka siit-sealt mõne ripakile jäänud tabeli, mida me regulaarselt täitma peaks, aga arvuti ei suuda seda avada vms. Arveid välja trükkida ta ka ei suvatse. Elu on huvitav.

Elu on isegi veel huvitavam, aga need on just need asjad, millest ma üldse kirjutada ei saa või ei taha...

Aga sellest võin ma kirjutada küll, et eile sain ma kätte tunnistuse, mis kinnitab, et ma läbisin edukalt massaažikursuse. Sihukese lühikese, 6 päeva kestis. Aga siiski. Mul on nüüd PABER, ma ei ole niisama posija ja susserdaja! Nüüd on mul ametlik luba inimesi käperdada. Olge siis hoiatatud.

Veel olen ma saanud kinnitust, et mina see olengi, kellel on daami käed. Nimelt on daam see, kelle küüntel küünelakk iial ei pragune. Jah, tõesti, seda ei juhtu, sest ma ei laki küüsi. Ja peale selle mul küüned üldiselt ka ei murdu, sest nad on nii lühikesed. Sellest, kui ära kriibitud mu käed on (nagu parm oleks kibuvitsapõõsasse kukkunud), ma parem ei kirjuta. Juurikatega töötav daam, mägraga lähedases suguluses.

Magada tahaks. Aga seda ei saa niipea.

---

Öötööst on pisut kasu ka. Nokerdasin siin pisut ja lõpetasin (enam-vähem, haagid on veel ette õmmelda) veebruari algusest töös olnud juba eepiliseks kiskuva heegeldise. Rohelisetriibulise väikeste oranžide ja tumepunaste ja veel väiksemate erkpunaste aktsentidega. 5 erinevat rohelist tooni. Kokkuvõttes näeb asi välja nagu varjeriietus sügiseses rabas. Jakk, mis on vist juba peaaegu mantel. Ma olen rahul. Pildi riputan ka kunagi lähitulevikus üles.

Sellega seoses ka paari päeva tagune unenägu. Taustaks niipalju, et tundsin ennast juba enne kuidagi kehvasti. Niisiis uni: nägin enda ees triipe, mida ma pidin üksteise kõrvale sobitama. Neidsamu jaki triipe. Ja see oli minu tervis, mida ma niiviisi tekitasin. Vahepeal sattusid mulle kätte ka poolläbipaistvad sinakad ja hallikad ribad, aga kui need sobimatusse kohta panin (need olid mingist teisest süsteemist) hakkas kohe väga halb. Harutasin siis kohe sassi läinud osa laiali ja püüdsin süsteemi järgida (nagu pusle...). Sinised ribad jätsin ilusti kõrvale, et neid hakkan laduma siis, kui süsteemile pihta saan. Sinised kahvatud ribad esindasid mingit teist osa minu tervisest. Ja nii see jant käis mõnede ärkamistega ja jälle samasse unne vajumisega terve öö. Huvitav selle une juures oli, et ma ei näinud ennast - ei enda käsi ega midagi, ainult ribad, mida siis vist mõttega liigutasin. Maastik ka ümber puudus, oli ainult udune mittemidagi.

Hommikuks oli rohelisetriibuline süsteem enam-vähem koos. Hea tunne oli. Midagi sai endas korda tehtud, ma loodan.

Reede, 4. mai 2012

Täna mängisin mäkra

Kaevasin ja kraapisin, ise itsitasin, et küll oleks naljakas, kui keegi juhuslikult kõrvalt vaatama satuks...

Poolelioleval kujul oli midagi pähe vaja. Juukseid või midagi. Ajust ei maksa unistadagi. No arvasin siis, et mõne tormiga maha sadanud puu juured oleks hea saak. Tegin ümbruskonna metsades luurekäigu, panin silma sobivatele peale ja lõpuks otsustasin ühe kasuks. Üheks oluliseks kriteeriumiks oli, et ma peaksin jaksama kändu kuidagigi liigutada...

Juured olid veel kenasti puu küljes, metsamehed selle palgini polnud jõudnud. Lõin sae puusse - känd vaja kätte saada. Ja - saingi kätte - känd kukkus auku tagasi! Pool tonni kivistunud mulda ja liiva küljes! Ptüi! Mulla oleksin pidanud enne lahti kratsima... Nüüd ei jõudnud seda jurakat üldse liigutada... Mis siis ikka - sukeldusin juurte alla ja kraapisin kõigest hingest, nagu tahaks sinna alla urgu teha. Pool päeva. No 3 tundi vähemalt... hea küll 2½ tundi läks enne, kui juraka ümber keerata suutsin. Kuna mäkradel on hulga kõvemad küüned, läks asi vaevaliselt. Aga inimesena on meie rass teinud läbi ju rauaaja ja võtnud sealt kaasa mõndagi. Läksin auto juurde ja tõin sealt pika teraga noa appi. Küüs missugune!

Mida kõike kunsti nimel tegema ei pea... :)

Aga kägu käis personaalselt mulle laulmas.

Koobast ma endale kaevata lõpuks siiski ei suutnud. Lootsin, et leian vähemalt maetud varanduse või midagi... Aga noh, algus on tehtud, ega siis kullapada ennast kohe esimese raksuga ka kätte pea andma!

Kolmapäev, 2. mai 2012

Saaremaa

Eilse päeva tähthetkede hulka kuulub ka uue saare avastamine. Tegin mina rahulikult tööd, vahepeal puhkasin pisut ja kooserdasin ümber Jure maja, päikse kätte, järve poolsesse külge. Ja mis ma näen! Neiu muutub tuviks! Ei... päris nii ikka ei olnud... ... Järve peal on saar! Ja ma ei mäleta, et enne oleks olnud. No imestan, et kas ma lihtsalt ei mäleta, või mis?! Kutsun sõber Morfini seda imet kaema, temagi imestab, järelikult ei ole ma (üksi) hulluks läinud. Küsin muu jutu hulgas, et millal peremees Jure maja juurde tuleb, oleks vaja mõni jutt sirgeks rääkida. Tema ei tea täpselt, aga kinnitab, et Jurele see saar küll ei meeldiks. Ja siis, nagu käsu peale, on majauksel Jure. Vaatab järvele, silmad üllatusest ümmargused, juuksed püsti ja kostab pahakspanev hüüatus: What is this?! Morfin kinnitab, et see olla Saaremaa. Ja et see on kamuflaaž, küllap on seal salajased luurajad. Nalja kui palju. Aga tuli välja, et saarekene ei ole seal sugugi uus nähtus, see oli läinud aastal ka ringi ujunud, kuni vallatu tuulepäine tegelane mootorpaadiga ühte kaldasoppi ketti pandi. Nüüd oli tüüp lahti rabelenud ja uitas rõõmsalt mööda järve ringi. Nagu kitsekene. Absoluutselt sõnakuulmatu ja vahva iseloomuga saar. Jure võiks sellele saarekesele natuke teraapiat teha, äkki rahuneks maha?

Tärkamine

Tasapisi kevad tuleb, hiirekõrvad on metsad kohevaks kasvatanud ja eestlastest töömeestel on keel suulaest lahti sulanud, hakkasid minuga ka lõpuks rääkima.

Esimest korda järves sai ka käidud. Jaska järves seekord.

Täna olen üle 2 nädala jälle tööl, üldse ei tahtnud tulla... Mõte on kaugel mujal, arvuti klaviatuur ja kuvari värelev pilt on nii võõrad... Ja see uus programm ajab jätkuvalt südame pahaks. Kui ikka annab tööd keerulisemaks teha, siis ei saa seda võimalust ju kasutamata jätta?!

Saagida tahan hoopis. Ja lihvida. Ja peitliga mustreid uuristada. Ja üldse. Kuidagi häguselt, aga järjekindlalt hakkab meenuma, et ma olen kunstnik.