Pühapäev, 26. oktoober 2014

Puu-inimesed

Vahepeal oli tunne, et puupäevad on omadega õhtal. Elvas me (tõenäoliselt) enam puupäevi ei korralda, Vastseliinas on korraldaja ka väsinud ja sel aastal jäi üritus ära. Varbola aga... on kuidagi pingeline. Ja kaugel mu jaoks, ma ei saa alati lubada endale nädalast trippi, kus bentsurahagi ei pruugi tagasi saada. Pole viimasel 2-l aastal Varbolasse saanud. Aga näe, paar omakandi meest on nõuks võtnud ja puupäevad korraldanud ja loodavad sellest uue traditsiooni teha. Ilus.

Ilus jah. Käisin ära. Teisipäevast ei saanud kohale minna, läksin alles reedel. Tagasi koju tulin laupäeval. Nägin ära inimesed ja jõudsin ka natuke saagida. Ja vat sellega ma hästi nõus ei ole, et nii vinge tuule ja külmaga aetakse pinu rahvast kokku ja oodatakse, et nad suurt kunsti teeks... Mul oli vahepeal nii külm, et silmanägemise tahtis ära võtta. Ja kui ei olnud külm, siis olid järelikult riided nii paksult seljas, et ma ei jaksanud ennast liigutadagi ega paindunud enam üldse. Vastik. Jah, ma tean inimesi, kelle jaoks sihukese ilmaga on kujutegemine täiesti normaalne. Olgu. Aga kõigi jaoks ikka ei ole. Ja kuna ma ei ole talvel väljas saagija, pole mul ka spetsiaalset varustust. Panin oma matkariided selga. Hädapärast käisid küll... Kinnastega oli kõige kehvem. Mu oma komplekt (tavalised sõrmikud nahksete töökinnaste all) oli vist liiga tihkelt käes ja juba veerand tundi saagimist tegi tunde, et sõrmed hakkavad otsast ära kukkuma ja vereringe on igaveseks peatunud. Aga väga kõvasti nuriseda ei ole ka õiglane, tuleb olla tänulik, et vähemalt kuiv oli.

Midagi sain ikka tehtud ka selle lühikese viivuga, mis seal olin. Ühe pisikese pingikese, millel kahel küljel tiivad - istud peale, pink lööb tiivad lahti ja - lendu! Kuhu ta viib, see on saladus.


Ja et pealkiri mingi õigustuse leiaks, siis palun, minu puu-inimesed:









Teisipäev, 21. oktoober 2014

Talveunne

Uinuv kaunitar
Millised unenäod on puuriida kõrval magades? Mis tunne on ärgata, kui riit kõrval on pea olematuks kahanenud, päike käib jälle kõrgelt ja linnud hullavad kevades?

---

Lisasin siia kõrvale lehekülgede hulka peotäie tsitaate ja lõigukesi Pratchetti "Ajavargast". Sest kas pole kirjutatud: "Kui sa tahad, et midagi korralikult tehtud saaks, tee see ise ära!" Sõja ja Surma jutuajamised, munkade tasakaalupüüded, Igor kõige oma nelja pöidlaga, Nohutirts, emand Aeg... Kõige rohkem on mulle siiski imponeerinud pühkija Lu-Tze oma kulunud märkmikuga. Pühkija, nagu ma isegi olen.

Laupäev, 18. oktoober 2014

Käidud siin ja seal

 Lagle käis eile klassiga... kus nad käisidki? Tunneli lõpus valgust vaatamas?
 Kaunis juugendvormis raam maastikule. Igatahes etem, kui säälsamas lähedal nähtud kollane National Geographicu oma... Ei roosteta, vaid pehkib ja sammaldub väärikalt.
 Ürgsed hiiglaslikud musklid.
 Ökonoomne üraskitöö.
Eesti kõrgeimad kaseladvad läbi pöögivõsa.

Esimene pilt kaevandusmuuseumist, teised täna Järvseljal klõpsitud ja külmetatud.

Kes pole veel tähele pannud, siis külmaks kisub. Ei taha nagu väga väljas enam olla, või kui, siis lühidalt ja kohe tulise pliidi äärde näppe ja varbaid soojendama tagasi! Homme olla vist lörtsi lubatud. Vaja kampsunid välja kaevata ja sandaalid uut kevadet ootama peita, kuhugi, kus keegi neid talveunes ei segaks... Kassid on ka hirmus palju sööma hakanud. See on kindel märk.

Kolmapäev, 8. oktoober 2014

Jaroviseerimine

Kummaline, olen viimasel nädalal lausa kaks korda selle kummalise sõnaga kokku puutunud. Nüüd siis guugel aitas, sain lõpuks aru, mis selle sõna sisu on. Olen ise lihtsalt liiga noor, ma pole Lõssenko toimetamistega väga kursis.

Igatahes - väga asjakohane. Eriti vaadates termomeetrit või lihtsalt aknast välja...

---

Mõni aeg tagasi viskas Morgie, et võiksin kirjutada raamatutest, mis mind lapsepõlves mõjutanud on. Olen selle üles tähendamisega viivitanud, aga ega tulemus sellest vist parane. No ma siis panen midagi kirja, kui see üldse kedagi huvitama peaks.

Esimesena meenus Hergi Kariku "Vask, kuld ja raud olid esimesed"Vask, kuld ja raud olid esimesed
See on üks ütlemata huvitav raamat, ma ei saanud sellest vist pooltki aru (tehnilised ja keemilised kirjeldused jms), aga ma lugesin seda andunult vist lausa kümneid kordi. On praegugi mu raamaturiiulis. Nii nunnu.

Teiseks kõikvõimalikud Lindgreni raamatud. "Bullerby lapsed", "Pipi Pikksukk", "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses", "Meisterdetektiiv Blomkvist", "Hulkur Rasmus", "Vennad Lõvisüdamed", "Ronja"... Midagi ei oska esile tuua, kõik on kuldsed raamatud. Lugesin neid, mida kätte sain, juba alates esimesest klassist, Pipit vist varemgi. Uskumatult elulised ja südamlikud raamatud, palju värvi ja rõõmu ja elu on nendes. Ja muidugi Ilon Wiklandi pildid!

Kaheksa aastaseks saades kinkis ema mulle "Eesti rahva ennemuistsed jutud", mille kohe paari päevaga läbi lugesin. Sellega sai alguse mu muinasjutulembus. Sedagi raamatut olen lugenud kümneid ja kümneid kordi. Ja sinna järele "Tark mees taskus" muinasjutukogu.

"Jutupaunikuid" oli meie majas mitu tükki. Ütlemata harivad ja põnevad lapsele. Kust ma muidu teaksin, et Боже, Царя храни! on vanasti umbkeelsete kohalike poolt lauldud ka "poest sitsiräbalaid, siidiseid, villaseid". Millele on ilus lisada, ema mälestustest, et Saaremaal olla poisid sedasama laulud "poisid sõid rähna ää". Aga ärgem kaldugem teemast kaugemale...

Kusagil teismelisena hakkas käeulatusse sattuma "Winnetou" raamatuid ja teiseks "Tarzan". Mul on kusagil alles klikiaegne "Tarzani poeg", mis on vanas kirjas ja mille kooli uhkeldamiseks kaasa vedasin - ega peale minu palju neid lapsi polnud, kes gooti kirja lugeda mõistsid. Põnevus, kirg, metsik loodus, ilusad targad idealistlikud noored mehed, ahh, romantika!

Veel jättis varateismelise puhtasse hinge kustumatu jälje "Krahv Monte-Cristo", mille õe raamaturiiulist lugemiseks näppasin. Küllap ma olin sellesse vist lausa armunud.

Aitab kah. kümme on vist juba ületatud, Eks neid lemmikuid ja mõjutajaid oli kindlasti veel, ma lugesin ju peale koduse raamaturiiuli ka kohaliku lasteraamatukogu praktiliselt läbi. Ega kõike ei mäletagi. Mõnest nõukaaegsest raamatust on ainult ähmased veidrad mälupildid...

Aga mida lugupeetud blogikülaline luges? Vaba voli on kirjutada kõigil, kes ennast puudutatuna tunnevad, ma ei hakka eraldi näpuga kellegi peale näitama.

---

Täiendan. Lugesin sõprade lapsepõlve raamatutest ja mis ma näen! Pooled fantastilised teosed on jäänud mul üles märkimata! "Kadri" ja "Kasuema", "Minu pere ja muud loomad", "Väike raamatutuba", "Sajanditagused tehnikaimed" näiteks. "Väike raamatutuba" kirjeldab imehästi minu suhet raamatutesse, eriti selle sissejuhatus. Imeline tuba pööningul, kuhu visatakse kõik raamatud, millele ei leita mujal kohta. Ja seal ei muuda keegi midagi, ei korista midagi, aardekamber. Lapsuke ronib tolmuste raamatute vahel, tirib kuhjade alt midagi eriti ahvatlevat. Kuhi variseb kokku ja aknast piiluva päikese kiire sees tantsib tolm - muinasjututolm, haldjatolm. Meil ei olnud küll sellist raamatutuba tolmusel pööningul, aga lugemine on olnud minu jaoks alati maagiline tegevus. Olen osanud lugeda niikaua, kuni mäletan, ema jutu järgi olla ma 2-aastaselt tähed selgeks saanud. Ja ega siis mulle keegi enam eriti ette lugenud. Ikka ise. Isuga ja rõõmuga.