Neljapäev, 30. august 2012

Suvelõpupidu

Korjasime jälle oma kodinad kokku, viskasime auto peale ja panime ajama. Põhja läksime. Täiega. Mina, Mari ja meie tütred.
Esimene päev oli jube - hall, külm, rõske. Sõitsime mu pisikese punase koletisega Palmse poole, kus Hallan meid juba ootas, auto oli sooja suvist muusikat täis. Kõigepealt imetlesime Hallani järjest kasvavat ja muutuvat aeda, mina jõudsin parukapuusse armuda ja seejärel korjasime Hallani teejuhiks kaasa ning matkasime mere poole - esimene pikem kokkupuude Merega oli Karepal. Soome poolt tuli koguni sinise taeva killukesi, mul tuli sihuke heldimus peale, et lausa pisar oli silmanurgas. Meri ootas meid. Õhtul ootasid meid saun, kamin, Jüri, trummid, vorstid ja arbuus. Eriti arbuus. Kogu värk lõppes sellega, et ma läksin saunalavale magama. Magamiskott pehmenduseks alla ja. Kõik arbuus tuli naha kaudu välja! Uskumatu, kui kerge oli hommikul olla, siiani on tunne, et lähen lendu! Kes teab, mille ma välja higistasin...?Hommik. Mina olin kerge ja ilm oli kerge - päike, soojus, vaikne rõõm. Meri juba kutsus. Esimene peatus oli Viinistus, kus küllastusime uskumatult heast kunstist - nii heal tasemel kunstimuuseumi polnud ma varem sattunud. Väga inspireeriv. Kahjuks leidis kinnitust siiski ka meie varasem tähelepanek, et 100 ja rohkem aastat tagasi tehti tõeliselt ilusat ja head kunsti, aga mida kaasaegsemaks, seda rohkem on mingit õõvastavat jama... On ka head tänapäevast kunsti, aga millegipärast on see jama vahele ära peidetud... (Lgp kunstnikud, paluks mitte pahandada, see on minu isiklik arvamus, mille üle ma ei ole nõus kaklema. )Viinistust edasi Loksa poole, kaunis kivine rand, päiksesoojad kivid (millest me mõned tuhanded tonnid pidime raske südamega maha jätma, sest väike punane koletis nii palju siiski vedada ei suuda), kohin ja Meri isiklikult. Tolgendasime seal küllastumiseni, kuni Mere kohin ja tuul olid meist kõik ülearuse välja uhtnud. Kerguse tunne kasvas veelgi.Järgmine peatus: Pärispea poolsaar, Purekkari neem. Maailma äär. Täiega põhja, niikaua, kuni seisime viimastel kividel, Meri lahkelt meie ümber loksumas ja edasi poleks enam ka hüpates saanud...Selleks hetkeks hakkas gravitatsioon (vähemalt mulle) oma mõju kaotama, vaevalt-vaevalt puutusid varbaotsad kivide tippe...
Õhtune söömaaeg Hallani imelises aias, asjad kokku ja punase koletisega kodu poole. Päike oli juba loojunud. Jalasirutuspaus Eesti selgeima järve ääres - milline vaatepilt! Nii pime oli, et mitte midagi ei näinud! Minu telefoni taskulambi valgel lürpisime peoga järvest vett juua (väga hea pehme maitsega vesi) ja siis sõit jätkus. Jõunest korjasime Mari poja kaasa ja koju saime alles öösel. Hommikul oleks selles imelises kerguses veel ja veel maganud, aga kus sa saad, kella 9-ks oli vaja tööle tulla ja enne seda veel arsti juures käia. Arst ajas mu röntgenipildile ja ütles, et ega mu kanna all muud valutada saa, kui kukekannus... Ega mul nüüd muud üle jää, kui hakatagi lendama. Pisut-pisut on veel puudu. Ma ei tea, kas oleks vaja veel natuke Merd, saunalaval magamist või midagi kolmandat?












Kolmandat, ma arvan.

Jah.


Laupäev, 25. august 2012

Hõissa...

Pulmad, jah, pulmad - viina viiskümmend vaati!

Tööl olen. Kõike jagub küllaga, laagrisolijaid, suvalisi majutujaid lätlasi ja terve pesakond pulmitajaid on majas. Paugutavad just väljas...

Ei noh, pulmad on toredad. Ma tahaks ka kunagi. Võibolla. Mitte päris nii, nagu need siin. Aga kindlasti mitte ka nii, nagu ma laste isaga abiellusin - jala läbi novembripori registreerima, mina ise ostsin endale lilled, sest mees keeldus, ei mingit pidulikkust ega midagi. Natuke ju oleks ikka võinud. No ilus helesinine sissekootud roosade roosidega siidiseelik oli, siidpluusi õmblesin ise juurde. Mehele ajasin mingi ülikonna moodi asja selga, ega meil ju väga viga ka polnud. Meil olid koguni mõned sõbrad ja minu ema registreerimisele tulnud. Strippar Marco tegi pilte ja. Aga noh, eks see suuremalt osalt minu isiklik ettevõtmine oli. Mina võtsin mehe, mina ta ka hiljem jätsin.

Vaatan pulmalisi, igavesti huvitav on jälgida. Eriti riideid. Meeste ülikonnad on ilusad, eranditeta. Naistega on vähe teine lugu, nemad on kohe eriti pingutanud. Tõmmanud oma voltide ümber läikivaid ebasümmeetrilisi (ja arvatavasti ebamugavaid) kangajuppe, jalga pahkluumurdjad, näod kilose krohvikorra all... Mitte kõigil, vaid mõnel üksikul, enamus saab kontsadega päris hästi läbi, enamus ka kannab oma uhke tualeti kenasti välja, suuremal osal ei varja krohv ka nägu liialt. Aga jah. Kui mulle tõmmata selga sihuke läikiv asi ja toppida jalga need kargud, lisada kunstripsmed*, geelküüned, siis ma näeksin vist väga õnnetu välja. Kustkohast jookseb ilu ja inetuse piir?

Ma vist olen lihtsalt mats. Ei mingit kõrgelennulisust, kartulikott selga ja pastlad (või peenemal puhul kalossid) jalga ja sellega mu isiklik arusaam pidulikkusest piirnebki.

Niisiis. Kui peaks juhtuma ime ja ma veel kunagi abielluma peaksin, siis ma südamest loodan, et see on südamlik ja siiras sündmus, kus ei ole midagi võltsi ega ülearu teatraalset. No olgu, pärast, jah, kui kogemata kombel pidu ka juhtuks tulema - siis võiks igasugust janti teha, miks mitte. Aga seda võin ma küll lubada, et vabatahtlikult ma ebamugavaid riideid ja jalanõusid ei kanna! Ilu ja elegants peitub minu jaoks eelkõige loomulikkuses. Matsid jäävad matsideks. Ja ega ülikool matsi ei riku. Mind küll ei rikkunud (ma käisin seal ju ka nii armetult vähe).

*Hah, mul pole mingeid lisaripsmeid ega üldse midagi näkku juurde lisada vaja - mul on ju Kulmud! Mul on nii üle mõistuse vinged Kulmud, et need kompenseerivad isegi kõrgete kontsade puudumise! Vot! Need fantastilised Kulmud võivad vajadusel varjutada isegi kleidi puudumise! Ahh, kui kaunilt kõlab: häbelikult Kulmudesse mähkunud pruut...!

---

Toksisin pruudi nime googlesse ja mis ma näen! Neiu muutub... ei, mitte see... neiu on pidanud ühe portaali juures pulmablogi! Loen, rõõmustan teiste õnne üle ja mõtisklen, et minagi ju saaks soovi korral pulmablogi pidamisega hakkama (ainuke viga, et pulmi ei ole ees näha). Aga minu pulmablogi oleks küll hoopis teistsugune... Hulga vähemate peatükkidega kindlasti. Ma ei ole üldse kindel, et hakkaksin eraldi postitust tegema sellest, kuidas pool aastat enne pulmi otsin torditegijat. Ja käin veel üks kord peokohta üle vaatamas. Ja valin salvrätte. Ja otsin helitehnika laenutuskohta. Ja ... Mina kirjutaksin hoopis suurema tõenäosusega sellest, kuidas peigmees kinkis mulle põllult leitud roosa kivikese - lohuga! ja ütles sinna juurde pühenduseks, et nüüd on mul ka isiklik portatiivne ohvrikivi. Veel saaksin arvatavasti kirjutada kirju peatüki sellest, kuidas minu lapsed esimesest abielust kõigesse suhtuvad ja siis veel sellest, kuidas tema lapsed esimesest abielust sellesse suhtuvad. Kui suhtuvad.

Hõissa.

Virinaid ja nurinaid

Millal see oligi, kui kirjutasin, et mulle on suvi kohale jõudnud? No oligi. Aga kadus ära. Sel hetkel, kui nägin esimesi kaski kolletamas, hakkas äkki õudne. Külm, rõske ja õudne. Ma olen suvekleite selga saanud ainult loetud korrad, ujuma suve teisel poolel vist üldse mitte (ja mälu, nagu näha, on ka ära kadunud). Vanasti*, ma mäletan küll, oli august soe, küps, rikas. Mitte vesine ja vilets.

Ainus variant, kuidas mind veel kuidagi selle jamaga lepitada annaks, oleks pikk ja soe ja kuldne vananaistesuvi. Minimaalselt pool septembrit, soovitavalt terve september ja pool oktoobrit takkapihta. Muidu ma lihtsalt ei ole nõus sügist vastu võtma! Ja talvest loobun ma ilma eelneva soojendamiseta üldse! Praegused ilmaolud meenutavad kangesti "Rehepapi" meeleolusid, külm, rõske, jõle. Seda ma ei võta.

*Kui mina veel noor olin, oli päike kollasem, mesilased suuremad ja kuldne suvi kestis vähemalt pool aastat jutti! Ja talv! Vat siis olid alles talved, lumi oli räästani! ... Ei, talvest ma ikka praegu ei räägi. Ohoo, jajah. Ja kus olid vanasti ritsikad! Nii suured, nagu pool hobust, ja kuidas nad veel siristasid! Ja kägu kukkus ikka kaua, mitte nagu praegu - paar piuksu! Olid alles ajad...!

---

Vaatasin järgi, täpselt kuu aega tagasi kirjutasin suvest minus eneses. Enneaegu kiitsin, siis kohe läkski külmaks ja vastikuks.

Kolmapäev, 22. august 2012

Aruanne

Niiviisi. Lubatud pilte ei saa veel üles panna, sest need on mul pisikeses karbikeses, mida see arvutijurakas ei taha loetavaks tunnistada. Aga mingisuguse ülevaate viimastest nädalatest saan siiski kirjutada, et teil ei tekiks arvamust, nagu ma oleksin kas surnud või talveunes olnud (hetkel õue vaadates tundub talveuni väga ahvatlev...).

Alustan siis algusest.

Kui ma varahommikul Mari juurde läksin, et teda tema kodinatega auto peale korjata, komplekteeris Mari ikka veel seljariideid (mul ei ole mitte midagi selga panna!). Selle peale kulus ainult veidi peale tunni, siis saime minema. Ilm, mida oli lubatud märga ja jõledat, oli veel märjem ja jõledam. Terve sõidu aeg. Raplas veel kaalusime võimalust, et veel ei ole hilja tagasi pöörata. Aga - tagasi me siiski ei pööranud, läbi paduvihma, kojameeste kriuksumise saatel, Varbolasse me lõpuks jõudsime. Ja vihm jäi järgi. Korraks veel tibutas, kui me just materjali välja valisime, aga see jäi ka viimaseks ähvarduseks. Ajasime telgi püsti, Kuklase külla, Sipelga tänavale, vanade naabrite kõrvale. Laotasin täispuhutava madratsi telki ja siis me puhusime (pumpa muidugi meil polnud). Kordamööda. Kõigest hingest. Jube naljakas. Enrico jalutas mööda ja küsis, kas me puhume telki täis? Et siis ei tohiks ju ust lahti hoida, läheb jälle tühjaks?

Jagasime Mariga pärnapalki, mõtlesime, sõime, vaatasime, mis teised teevad, mõtlesime, kavandasime, sõime, koorisime oma pakujuppe, mõtlesime, sõime. Mina jõudsin juba ka saagimisega alustada. Õhtuks olin ma nii ennekuulmatult väsinud, et kui teised istusid lõkke äärde trummi lööma, laulma ja lobajuttu ajama, läksin mina magama... Villased sokid jalga ja kampsun selga...

Hommik oli õhtust targem. Peldik ei olnud üle valli lähemale tulnud, unine inimene pidi, põis hellalt kätel, üle libeda paekivivalli matkama. Vastu tuli (jälle) Enrico, kellele ma oma muret kurtsin. Enrico pakkus välja, et peldikule võiks ju rattad alla panna? Nagu kiviheitemasinale? Vanad ründerelvad linnuses (kiviheitemasin jms) on juba üsna kõdunenud, need võiks ju asendada ründepeldikuga! Ideel, tuleb tunnistada, on jumet. Sel korral me tegudeni siiski ei jõudnud.

Järgnes tegus saagimise-, mõtlemise-, suhtlemise- ja söömise päev. Mari tegi magaja, kuju nimeks unenägu. Kägaras maas lamav naine, modelliks esimene ettejuhtuv - seega mina. Peale söömist on ikka väga raske kägarasse tõmmata, kopsudele ei jää üldse ruumi... Modelli elu ei ole kerge...

Ise tegin draakoni. Naissoost. Ajendiks oli unenägu. Tema oli mind unes näinud.

Teisel (ja kolmandal ja neljandal) õhtul olin juba kobedam, jaksasin poole ööni trummi lüüa ja lõket vahtida. Hääde inimeste seltsis on seda ikka armas teha.

Lõpuks sai draakon valmis. Jäi veel killuke aega üle, saagisin kiiruga ühest piisavalt suurest tammepakust lihtsa abstraktse skulptuuri (kahe horisontaalse tasapinnaga, kuhu kõlbab ka lillepotte toetada) ja Mariga kahasse pisut väiksemast jalakajupist rahvuslike motiividega kujukese.

Siis tuli oksjon.

...
...

Nutt tuli peale. Mul ei olnudki kahju, et mu tammepakk müüdi 10.- euroga, et meie kahepeale tehtud töö müüdi 17.- euroga. Aga see, et rahvas arvas mu 4 päeva pühendumist nõudnud skulptuuri 40.- euro vääriliseks, ajas pisara silma. Pool oksjoni tuludest läheb traditsiooniliselt korralduskulude katteks, pool jääb kunstnikule. Mina poleks selle mustri kohaselt isegi sõidukulusid tagasi saanud... Kuju ostja juhtus olema korraldaja abikaasa ja kui ma selle ehmatuse peale õnnetult ütlesin, et oleks ma teadnud, et see nii odavalt läheb, oleksin ise ära ostnud, hakkas mehel must vist kahju. Tegigi nii, nagu ma oleksin ise selle kuju ostnud. Maksin 20.- korralduskuludesse ja kuju on nüüd minu.

Ülejäänud oksjon oli ka odav väljamüük. Jube kahju oli vaadata, kuidas Hallani tammepuust "River" läks 25.- euroga, nagu ka tema ükssarvik. Neid suurepäraseid kujusid oli rohkemgi, mida ostja mitte poole odavamaks, vaid lausa 10-20x omahinnast odavamaks hindas... Kohati müüdi kujusid odavamalt, kui puit väärt oli... Eks oma osa üle mõistuse odavatel hindadel oli ka selle aasta uuendusel - kõik kujud läksid müüki ilma alghinnata. Ja kui inimestele midagi tasuta pakkuda, siis miks nad peaksid vabatahtlikult maksma? Tõenäoliselt ei saanud paljud isegi aru, kuivõrd suure väärtusega asju nad sandikopikate eest ostsid. Mõned kujud siiski läksid ka enam-vähem õiglase hinnaga. Aga noh. Kuni oksjonini oli kõik suurepärane. Siis oli edasi nukker. Ausalt, ma ei oleks Varbolasse läinud, kui ma oleksin teadnud, et miinusesse jään. Mul ei ole selleks lihtsalt võimalust. Pealegi ei ole see ju turismireis ega puhkus, ma teen seal 4 päeva palehigis tööd... Ma ei oodanudki, et kuju läheks müüki õiglase hinnaga. Ma oleksin rahumeeli leppinud ka poolega, isegi kolmandikuga sellest. Aga see... Ja mul on piinlik, et ma seal endast välja läksin. Mul on küll hea meel, et ma sain oma unenäolise mina enda kätte, aga ikka on piinlik. Oma viga, et õigel hetkel juurde ei pakkunud...

Pühapäeva hommikul ärkasime pikaldaselt, pakkisime, vestlesime veel viimaste Sipelga tänava elanikega värsketest oksjonimuljetest ja kuivõrd kallis hobi meil on ning juba enne lõunat asusime koduteele. Külastasime Kalevipoja Vestitasku Kivi ehk Viie Valla Piirikivi, mis jättis kustumatu mulje. Selle otsas sai lausa pikutatud, ma usun, et ligi tund aega. Väga sõbralik kivi, meil ei hakanud isegi külm, kuigi polnud paistnud terakestki päikest. Siis külastasime veel mõnda väiksemat rändrahnu, Lõhavere linnusekohta ja juba kella 8-ks õhtul olin surmväsinult koju jõudnud. Enne veel Mari maha laadinud.

Kuju mulle autosse ei mahtunud. Auto oli ju pilgeni villaseid kampsuneid täis, sest ilmaprognoos oli väga jube olnud. Kuju rändas edasi Eensoode perekonnaga. Nädal hiljem jõudis kuju Palupõhja, kuhu ma sellele vastu läksin. Seegi oli elamus. Laevast Palupõhja poole keerates oli äkki tee ääres silt, et seal toimub Laeva-Palupõhja tee rekonstrueerimine, 9,6 km, edasisõit omal vastutusel. Ma ei mäleta, et oleksin sellist silti varem kohanud. Natuke kõhe oli. Esimesed 9 km olid üsna sõidetavad, küll kuumaastik, aga suhteliselt lauge, hüplesin selle sujuvalt läbi. Viimased 600m oli aga tõeline poriralli, kui masin oleks seisma jäänud, siis vist teda liikuma enam poleks saanud. Kahel pool teed värsked üüratud eurokraavid... Aga ära tõin oma armsa draakoni! Autokatuski oli porine, aga ära tõin!

Nüüd on pärnapuust loomake (või oleks õigem öelda neiu? tiibadega neiu?) leidnud koha Arbimäe lillepoes. Kui kauaks ta sinna jääb ja kuhu edasi läheb, veel ei tea.

---

Viimase nädala jooksul olen ka tööle jõudnud. Hip-hop oli jälle. Ja nagu needus sattus mulle jälle kõige pikem päev. Ellu jäin. Eks mul oli ka abilisi. Ülemus Karl oli mulle toeks lausa kella poole 4-ni öösel, mille eest ma olen tõesti tänulik. Võrreldes eelmise aastaga oli nimetatud üritus vähemalt minu jaoks hulga valutum. Rahvaski oli kuidagi leebem, ei noritud minuga tüli, ei noritud ka omavahel tüli (minu silma all).

Veel jõudsime kooriga käia Pukas öölaulupeol ja peale seda Jüri L. juures saunas käia, tiigis mulistada, liha grillida ja lihtsalt oma kooriga koos olla. Mina näpistasin sellest ajast veel killukese, et Temaga kahekesi olla. Hing on rahul.

---

Igasuguseid asju juhtus veel - ega kõigest ka kirjutada ei jõua - näiteks lugu sellest, kuidas Jüri U. töötossud koos mustade sokkidega meie autos Elvasse sõitsid, selle asemel, et Jüriga Võsule sõita. Või see lugu, kuidas kogu Varbola seltskond Pingi saate salvestuse jaoks ritta seati ja käsu peale saed pidid käima tõmbama (ja mina ei saanud esimese raksuga ähmiga saagi käima, tegin näo, nagu käiks). Lugu sellest, kuidas peale puupäevi vana sõber helistas ja kurtis, et sõbranna (kes oli temaga puupäevadel kaasas) oli tohutu draama tekitanud, kuna mees on arvatavasti kõigi Varbolas olnud naistega kunagi maganud, kuna me oleme ilmselgelt liiga sõbralikud - vestleme, naeratame, kohtumisel ja hüvastijätmisel kallistame... Ja see, kuidas mu käed peale pikki järjestikusi saagimispäevi surema kipuvad... Kunagi ma aga kindlasti kirjutan sellest, et mu maja perenaine oli oma Tartu maja maha müünud ja peab minu korteri müügiga arvatavasti mõni aeg ootama. Ühest küljest on hea kindel tunne (katus on pea kohal), teisest küljest on lõksusoleku tunne (ma ei pääsegi sellest sarast kunagi...) ehk igavene draama teemal kas klaas on pooltühi või pooltäis.

---

Homme on Lagle sünnipäev. Hommikul kella viiest alates olen 13-aastase tütre ema.

Kolmapäev, 15. august 2012

Minu selle aasta töö Varbolas.
Toomas Altnurme pildistatud.
Hiljem lisan pilte juurde.

Teisipäev, 7. august 2012

Jälle lennus

Homme varahommikul kimame Mariga Varbolasse. Seal on plaanis saagida, trummi mängida, lõkke ääres lobiseda ja lõpuks oma valminud teos oksjonil maha ärida. Tagasi tuleme pühapäeval.

Kolmapäevast kuni laupäeva hilisõhtuni on kõik kiibitsejad oodatud Varbola linnusesse. Laupäeva õhtul kell 18.00 algab oksjon neile, kes mõnda neist imelistest karudest, öökullidest, näkkidest või pakumööblist (ja kõigest muust kirjeldamatust) omale tahab saada.

Ps. saag, mis öeldi täiesti surmahaige olevat (pole mõtet parandada, ostke parem uus!), osutus teise meistri käes täiesti terveks - üks pisike voolik oli katki... Meister on ikka meister, üks-kaks ja valmis! Tühiasi! Igatahes ma nüüd vähmalt tean, kelle kätte ma oma sae järgmisel korral viin. Vanad saagajad kinnitasid ka mu meistri valiku õigsust.