Pühapäev, 30. jaanuar 2011

*

Küsimus padjaklubilistele: kas 12 või 13 veebruar sobiks kokkusaamiseks? Ma kutsun teid lahkesti enda poole. Kaebuste ja ettepanekutega pöörduda siiasamasse.

----

Parandus: 12. veebruaril toimub jää- ja lumekujude valmistamine Vastseliinas (fb-s on kuulutus üleval). Seega jääb praegu üle 11. või 13. veebruar.

---

Järgmine parandus. Aivar kutsub meid hoopis Langele. Kas see oleks vastuvõetav?

Neljapäev, 27. jaanuar 2011

**

Meie kohalik jumal Põrr vabanes tüütust vestist ja lendab nüüd suurest rõõmust mööda tube ringi, tundub, et umbes 2m kõrgusel. Alam rahvas rõõmustab koos temaga :)

Teisipäev, 25. jaanuar 2011

***

Koer vaatab inimest ja mõtleb: ta annab mulle süüa, ta hoolitseb mu eest, ta on vist jumal!

Kass vaatab inimest, mõtleb: ta annab mulle süüa, hoolitseb mu eest, ma olen vist jumal!

Kes oled sina? Kas kass, koer, koera peremees või kassi personal?

----

Mina olen hetkel kassi personal. Põrrikese reproduktiivorganid said mõni päev tagasi ära opereeritud ja lapsukene toibub nüüd ikka veel. Elab võimaluse korral süles või kaisus teki all. Peale selle on tal tohutu vajadus ennast pesta, aga kuna vest on seljas, et ta oma haava lahti ei kakuks, on pestav ala väike ja Põrr peseb meid kõiki, kes teda süles viitsivad hoida, katkematult. Kassi keel on teadagi üsna kare. Nii et mu nägu on kooritud nii nooreks, et ma olen vist juba imikuikka jõudnud.

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Eesmärgitus

Loen juba tuhandendat raamatut, mis on mõeldud abiks endaga hakkama saamisel. Ensesabiraamatuks võiks siis nimetada. Ja - oh imet - ikka veel leian selliseid iseenesestmõistetavaid ja ometi käsitlemata mõttekilde, mis teevad raamatu lugemis- ja mõtisklemisväärseks. Ma arvasin, et olen juba kõike lugenud, kõike näinud, kõike teinud... Ega ikka ei ole küll.

Uimasuse, kroonilise väsimuse (mitte ajada segi ületöötamisega!) põhjuseks öeldi ühe võimalusena eesmärkide puudumine. Et ütle nüüd, kohe, kiiresti eesmärk homseks, eesmärk kuu jooksul ja pikem eesmärk mitme aasta taha! No... homse päeva eesmärk on homse päevaga lihtsalt kuidagi hakkama saada... mis ei ole just väga innustav hommikul silmi rõõmsalt avama, voodist kargama ja tegudele asuma. Pikemad eesmärgid on umbes samasugused, ebamäärased ja niiviisi sõnastatud, justkui need asjad lihtsalt võibolla juhtuvad minuga, aga mul endal suurt sõnaõigust pole. Pikem eesmärk oleks näiteks leida (saada) endale kodu. Kuidas? Pole aimugi. Seega ei oska ka midagi selle heaks teha. Igapäevane toimetulek on juba kohati keeruline, midagi pikemat ei julge üldse mõelda ja siis jäävad ju ka teod tulemata... Unistuste nimel tuleb tegutseda, aga kui unistada ka ei julge, mis siis?

Totaalne eesmärgitus. Ja rõõm elamisest on juba ammu kusagil hulkumas. Huvi uute tegevuste vastu on kuidagi kõhnaks jäänud.

Mille poole ma üldse tahaksin elada? Mille nimel tegutseda? Otsustusvõimetus.

Tuleb välja, et ma tahan absurdseid asju. Näiteks seda, et keegi otsustaks ära minu eest, mida ma peaksin tegema, millised on minu eesmärgid. Ja siis, kui need ei sobi, saan teda süüdistada... teame-teame. Vastutusvõimetus.

Niiviisi. Mitu head asja olen leidnud, mida mul ei ole - otsustusvõimet, vastutusvõimet ja eesmärke kah mitte. Mis mul siis on? Mul on nüüd uus eesmärk leida omale kiiremas korras eesmärgid! Hurraa!

Laupäev, 15. jaanuar 2011

Veel unest

Nüüd sain magama. Aga üles ei ärka enam. Patoloogiline. Normaalse pikkusega und nagu polekski olemas.

Eks see kõik on seotud emotsionaalse seisundiga. Kui on ärevus, siis ei maga ja kui ärevus maha käib, jääb alles tüdimus ja siis ainult magaks...

Osadel inimestel on selline häire, et nad ei tunne, kuna kõht täis saab - võivad ennast lõhki süüa. Mul on siis selline häire, kus ma ei tunne, millal ma välja puhanud olen - võin ennast surnuks magada (kui just jälle ärevust ja unetust pole). Ja korralikult väljapuhanud ergast tunnet ... ei mäleta, millal viimati oli. Küllap oli, lihtsalt ei mäleta.

See-eest unenäod on jälle eriti erksaks ja emotsionaalseks läinud. Hommukul on lausa kahju, kui äratuskell unefilmi katkestab.

Teisipäev, 11. jaanuar 2011

Unest

Armas rahvas, oskate äkki head nõu anda? Viimasel ajal on magamisega lood kummaliseks läinud, veel hullemaks, kui enne. Varasemal ajal olin supermagaja, miski ei kõigutanud mind ja uni oli ikka pikk-pikk (isegi liiga pikk, hullult, kaasahaaravalt, unustusseviivalt pikk) ning magus. Nüüd aga on pikkade magamiste vahele tulnud äkilised ülesärkamised öösiti. Viimane tilk karikasse oli eile öösel, kui ärkasin peale 2 tundi und ja ei jäänudki enam magama. Väsimus oli ikka, aga õnnis uni jäi kättesaamatuks.

Varem oli mul probleem ärkamisega, ma ei tahtnud sellesse maailma ärgata, unemaailm oli hulga sõbralikum ja soojem. Nüüd aga olen unetu. Ilmaski poleks uskunud.

Nii ma siis nüüd küsin: milline on parim ja valutuim vahend normaalse une saavutamiseks? Kui ma õhtul magama lähen, ei tea ju ette, kas uni jääb või kaob keset ööd. Seega enne magamajäämist midagi radikaalset teha ei plaani (sest see ei pruugi vajalik olla, mõnel ööl ma ju ikkagi magan kenasti). Tablette ei taha üldse võtta.

Ma tean, et see on kõik ainult minu peas. Võibolla peaksin pea välja vahetama.

Reede, 7. jaanuar 2011

Uuel aastal vana hooga

Klimp on kurgus. Selline tunne, nagu roomaksin kusagil sügaval maa all kitsas koopas ja pole üldse kindel, kas ma ikka läbi mahun. Jõuetus ja hirm...

Ma vist keerasin midagi tõeliselt olulist korralikult p***e.

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

V!

Aasta vahetus kenasti Kudzu pere ja sõprade seltsis. Sai nalja, sai süüa, sai tina valada ja muidki toredaid lõbustusi.

Tina kuju on väga mitmetimõistetav, Morgie oli esimene, kes sellest midagi leidis, nimelt on seal v***. Olgu, mõtlesin, eelmisel aastal oli m***, vähemalt järjepidevus on olemas. Aga täna vaatas ka mu armuline ema tinaplönni üle ja leidis sellest öökulli. Nojah, kui öökull on tarkuse sümbol (ja eriti varjatud tarkuse sümbol), siis... paistab mul arukus olevat allapoole, instinktide tasemele ümber kolinud, nagu meestel tihti öeldakse olevat. On see halb või hea, eks aeg näitab.

Kõige vapustavam hetk oli Kauri tinavalamine. Ütlesin poisile, et valagu ühe sortsuga, korraga ära. Ta siis valas. Pool lendas ämbrist mööda mulle sääre peale. Selle järgi paistab tulevat energiline ja tuld täis aasta, mis, nagu hommikul selgus, lõpeb ennete järgi võiduga. Mulle on sääre peale põlenud perfektne V täht. Püksid, läbi mille põletada sain, sai ka tinast hämmastavalt kergesti lahti. Seega on tulemas kärtsu, mürtsu, tuld ja valu, aga kokkuvõttes on kahjud palju väiksemad, kui esmapilgul paistab. Valu möödub ka kiiremini, kui arvata oskan.

Emakene oli valanud kena kalaõnge, ju vist püüab kellegi kinni. Ema ise küll ei tahtnud seda võimalust hästi uskuda.

Lastel on aga tavapäraselt muinasjutulised plönnid, ei midagi nilbet.

Uue aasta tulles ei lubanud ma midagi. Suitsetamise mahajätmiseks peaksin kõigepealt suitsetama hakkama, aga ma arvan, et see ei ole vaeva väärt. Kaalu langetada hädapärast vajadust pole. Üldse ma arvan, et kui miski on ärategemist või muutmist väärt, teen ma seda ka ilma aastavahetuse lubadusteta.

Kuigi, kui nüüd järele mõelda, siis midagi ma ikka lubasin... nimelt seda, et ma jätkan omi radu, kuhu iganes need mind ka ei vii. Et ma teen oma otsused lähtudes mitte hirmust või üksildusest, vaid teades, kes ma olen ja mida väärt. Et ma hoian alles ja kasvatan teadmist iseendast, oma jõust ja julgusest. Tee on pikk ja okkaline, aga igal juhul käimist väärt.

Soove oli uuele aastale ka. Soovin, et uuel aastal hakkaksid hargnema, ükskõik siis, kui aeglaselt, need sasipuntrad, mille juures olen juba tükk aega kannatlikult passinud ja õiget aega oodanud. Selgust, julgust, jõudu ja õnne soovin uuelt aastalt!