Laupäev, 31. märts 2018

Tinapanemisest

Täna oli jälle tinapanemine. Panin tina märklaua poole teele, võistluslikus arvestuses lausa 40x. Põlvas on karikavõistlused. Millal ma siin kirjutasin Audentes Cupist, et päevad pole vennad? Ei ole jah. Täna oli täitsa hea päev, tina ei ekselnudki väga mööda märklauda ringi, koondus üsna kenasti märklaua keskme ümber. Tulemus on 360 silma, kohta veel ei tea, sest võistlus alles käib. Esikolmikusse tõenäoliselt ei jõua, aga mis sest. Olen ise rahul, kuigi paremini oleks loomulikult saanud ka lasta. Eriti rahul olen võrreldes eelmise pühapäeva Haapsalu võistlusega, kus oli täielik häving - sain küll 12. koha ja kusjuures täpselt samade silmadega (347), mis aasta tagasi (siis sain 14. koha), aga ma ju tean, et ma olen aastaga tulisti arenenud. Ma olin lihtsalt nii väsinud, et ei suutnud olla värisemata ega silma fokusseerida õigesse kohta ega üldse mitte midagi.

Järgmine mõõduvõtmise koht on Heli Rassi mälestusvõistlused, kus lõpeb õhkrelvade hooaeg ja algab sportrelvade poolaasta. Sinna on peaaegu kuu aega, jõuan veel treenida ja mis kõige tähtsam - loodetavasti ka puhata, nagu viimastest võistlustest olen õppinud.

Aga muidu on meil siin ikka veel talv. Lootus kevadele pole veel päriselt surnud.

Neljapäev, 22. märts 2018

Mis ees ootab?

Ees ootavad mõned näitused. Eile käisime Laglega Tallinnas botaanikaaias. Sõitsin ilusti viisakalt ümber linna, sest kesklinn on minusuguse metsast tulnu jaoks liiga metsik. Sai üle vaadatud ja mõõdetud palmimaja sein, täpsed näituse kuupäevad on veel kokku leppimisel.

Lagle pildistas palmimajas:
 Hiidsõnajalg. Karvane. Mul on vaja!!!
 Pisisõnajalg. Roosade karvaste noorte leheotstega! Ka on vaja!
 Kurerehaline.


 Täpi.
 Veel üks hädavajalik karvane sõnajalg.
 Imepisikeste punaste mummukestega õis.

 Vist kaktuste ruumis?
 Eriti mikroskoopiline sammal.
Orhidee näitab meile keelt. Vist Vanda.












 Kui juba bota aeda sai, siis astusime möödaminnes läbi ka teletornist. Maarahva jaoks on pilet pisut kallivõitu, aga mitte ületamatult. Soome sai ära nähtud ja silm seletas ka kodukandi suuna pealt kõrgemat märki - Valgjärve masti. Torni kohvikus (umbes 173m maapinnast) sõime päevaprae (mis oli pea 2x odavam täispileti hinnast) ja asusime üle Piibe maantee koduteele. Jõudsin järeldusele, et kui mul on vähegi rohkem aega, ei hakka enam suurt maanteed sõitma, Piibe maantee on armas ja meeldivalt autotühi.

Tegin ühe foto botaanikaaia suunas.











 Mis siis veel? Üks uus tootegrupp on arendamisel.












Ja üsna varsti jõuab kätte see aeg, kui kogu mu elu saab olema nii nagu selles laulus:



Enne kastiaega jõuan veel käia mõnedel laskmisvõistlustel (saabuval pühapäeval Haapsalus ja ülejärgmisel laupäeval Põlvas, kuu aja pärast on siin Elvas Heli Rassi mälestusvõistlused ning kohe peale seda kohalikud lahtised meistrivõistlused ja...). Tööl on millegipärast hullumaja, kellegi asendamisest ei taha enam kuuldagi. Ning niipea, kui talve hingus kaob, tuleb läinud sügisel alustatud saetööd lõpetada. Igav ei ole. Vahetevahel tahaks, et oleks õige pisut igavam. Õige pisut.

Teisipäev, 13. märts 2018

Et ma mäletaks

Täna oli huvitav päev. Kõigepealt käisin Tavainimese juures coachingu-vabatahtlikuks. Pikemalt ma sellel ei peatuks, ainult selle märgin ära, et käik oli väärt ja mul väga hea meel, et ennast üles andsin.

Ja peale seda tuli kõne, mida ma olen kartnud ja samas oodanud juba... ma ei tea, aastaid*. Maja, milles ma korterit üürin, müüakse maha. Välja kolimiseks on praegusest hetkest 3,5 kuud. Ma ei saa kurta, et elu oleks igav. Nüüd läheb see veel põnevamaks.

*Vaatasin huvi pärast järgi, 7 aastat tagasi oli see, kui majaperenaine tõsisemalt müügijutte rääkima hakkas.

Kolmapäev, 7. märts 2018

Juhuslikult kiire

Blogosfääris on siin-seal arutatud, kas see, et peab kogu aeg kiire olema, on eestluse alustala? Ja veel on olnud juttu sellest, kui palju keegi võlgneb oma elus tööle või juhusele. Noh. Mul on ikka tihtipeale kiirevõitu. Ma kahtlustan, et osa sellest kiirusest tuleb mu unevajadusest - kui ma magan maha nii palju oma elust, siis napid ärkvelolekutunnid ongi kiired. Teiseks mulle meeldib paljusid asju teha. Nüüd me jõuame juhuse ja tööni. Ma ei ole oma elus kuigipalju tööga saavutanud - juhus on ikka kõige aluseks. Juhus on mind viinud kokku õigete inimestega, läbi juhuse olen ma üldse sattunud kujurite seltsi ja hakanud seda tööd tegema. Kõige seeme on juhus. Aga väetis sellele juhuse seemnele on töö ja oma otsused, nii et mõlemad on ikka olemas. Aga. Ilma juhuse viljastava mõjuta ei oleks ma küll kuigi kaugele jõudnud, parimad asjad mu elus on tulnud ettearvamatult 😊

Nii. Milliseid juhuseid on elu mulle ette mänginud, millega ma oma elu kiireks ajan? Näiteks on mul juhuslikult võimalus käia laskmistrennis. Mul on väga armas treener Ave, kelle tööpluusi pealt ma viksisin maha oma laigulise dressika, millest on siin varem juttu olnud. Ave on kandnud oma pluusi umbes igavesti, see on suurepärase lõikega ja ülimugav riideese. Paraku on see juba väga hõre. Mõtlesin, et otsiks talle uue sarnase pluusi - aga! Sarnase mugava lõikega riided ei ole moes, neid lihtsalt ei ole saada. Seejärel hankisin jupi riiet, rääkisin teise treeneriga, kes "laenas" salaja Ave vana pluusi, millelt võtsin lõike ja õmblesin uue pluusi. Inga tikkis pluusile logo ja nime ning valmis ta oligi, reede õhtul hilja lõpetasin nööpide ette õmblemise. Nööbid tegin ka ise. Ja siis sokutasime selle uue pluusi enne esmaspäevast trenni tema vana pluusi asemele. Siin ta on:



 Nööbid ka:




Ei saa öelda, et see tegemine üldse aega ei võtnud. See traageldamine tegi mu elu tükk maad kiiremaks, aga ka rõõmsamaks. Rikkamaks ma rahaliselt ei saanud, küll aga hingeliselt, mis mõnikord on palju rohkem väärt.

Laskmistrenn võtab päris mitmel moel aega - mitte ainult trenn ja lusti pärast õmblemine, vaid ka võistlused. Osalesin laupäeval Audentese võistlusel, pole nii kehva tulemust vist lasknudki. Osalejaid oli 14 (naiste püstol), sain 6. koha. Selle võistluse suurim õppetund oli, et päevad pole vennad ning mu õlg vajaks vist füsioteraapiat.

Järgmisena elan ma oma elu kiireks kunsti ja käsitöö kaudu - mäletate, küsisin siin hiljuti, kas keegi teab mõnda head näitusekohta meie eelmisele näitusele? Pakkumisi tuli mitu. Tartu Botaanikaaiaga on kokkulepe olemas, Tallinnaga läbirääkimised käivad. Ja teispäeval käisime Laglega Pärnus, kus Ritsik meid lahkesti juhatada võttis. Pärnu Keskraamatukogu ootab meid ja Pärnu Käsitöö Salong samamoodi. Ja mõni mõte jäi veel õhku, ehk edaspidi, kui ma näen, et me selle kõigega ka hakkama saame ja jaksame. Ritsik, ma tänan lahke vastuvõtu eest ning tervita kindlasti ka Krissut 👋! Su kodu on täpselt niisama armas ja soe ja kodune, nagu ma loodan oma kodu ehitada. Kodu süda on loomulikult perenaine - kas ma ise suudan samavõrra soe ja lahke perenaine olla, seda näitab aeg.

Näitused saavad olema ikka kristallvaiku valatud taimedest. Meie väike vabrik on hakanud tootma ka prosse. Siin on valik samblikke:






Muud pudi teeme muidugi ka:



Hetkel on kiiresti vaja vormistada kavand kukest. Kuhu ja milleks, sellest räägin siis, kui asjast asja hakkab saama. Peale selle on (jälle!) töökaaslane haige, asendajat pole kuskilt nii äkki võtta, see tähendab, et tööl on lisakoormus. Homme läheme Maarjaga Konguta rahvamajja oma kaunistusprojekti lõpetama - seintele tuleb ka ilu trükkida. Ning nädalavahetusel ootab üks juubel, kuhu tuleb kaart valmistada.

Külmast ma ei olegi rääkinud veel. Kõige selle vahelt on olnud vaja kütta - külm ruum ei tule kõne allagi. Kaks korda päevas pliiti ja kord ahju. Hea, et siin lõunaosariikides ikka puid veel on, erinevalt pealinna küttekriisist.

Ning terve eelmine nädal oli auto katki. Kui ma siis reedel oma suksu remondimehe käest kätte sain, oli jälle rõõm - ma armastan oma autoremontijat - kaugelt ja platooniliselt, ei vaja tihedaid kohtumisi ega midagi. Aga jube hea on teada, et kui masin puru, võin ma tema peale kindel olla. Üldse - neid armastusväärseid inimesi, kelle olemasolu üle ma õnnelik olen, on tegelikult päris palju.

Kui ma ei peaks praegu tööle minema, siis ma magaksin. Ja magaksin. Ja siis veel natuke magaksin. See kiire on vahetevahel väsitav. Aga - ma ei jätaks sellest praegusest kiirest midagi ära - kui, siis palgatööd võiks vähem olla 😁. Õmblemine, laskmine, joonistamine, näituste planeerimine ja ette valmistamine on ju puhas rõõm! Ja tegelikult on küdeva ahju või pliidi kõrval olemine ka rõõm. Mulle meeldib elus tuli, eriti, kui väljas on krõbe külm.

Aga nüüd ma lähen tööle. Vorsti alla on leiba ka vaja teenida.