esmaspäev, 30. detsember 2013

Kotist


Jõuluvana kingikott sisaldas tänagi seda, mida alati.

reede, 27. detsember 2013

Vahelduseks

Selle kandi ja praeguse aja jõululauludest on juba tõsiselt... mingitest valgetest jõuludest ei taha enam kuuldagi. Selle peale oli väga mõnus leida Notsu postitus alternatiivsetest jõululauludest, minu lemmik on La Bomba, Riu Riu Chiu on ka hää kuulata. Ja ma ei liikunud edasi rohkem, kui ehk paar klõpsu ja asi läks järjest huvitavamaks, vaadake - kuulake ise!



Kas pole armas?



Sellel tüübil on aga päris mõnus hääl. Ei midagi erilist, sellegipoolest võtab kõrva kikki.

Pühendan selle postituse kõigile muusikasõpradele - et jalg ikka tatsuks!

kolmapäev, 25. detsember 2013

10227...

...on uue aasta number. Täna algas.
 Head uut päikeseaastat!

teisipäev, 24. detsember 2013

Jalutuskäik linnuteel

Käisin surnuaial. Nagu ikka. Viimaste aastatega võrreldes oli lund vähem (õigupoolest polnud seda üldse), aga küll oli soe see pimedus, tähti täis. Mäletate mõnda laste juttu, kus surnute hinged pidada taevasse tähtedeks minema? Lähevad jah. Ma ise nägin. Käisin nende tähtede hulgas kõndimas.









Näete, tantsivad!

Hommikul käisime Prouamäel, Hellenurme lähistel. Seal on parim paik päikesetõusu vaatamiseks. Päike peaaegu tõusis, etendades suurejoonelist vaatemängu "hele draakon õgib tumedat draakonit", aga siis läks kohe nagu pimedamaks jälle. Ootasime veel natuke, laulsime, jõime termosest kuuma teed. Tuul oli hirmus läbilõikav seal künka otsas, kaua ei kannatanud, päikest ennast ei näinudki. Ju ta vist vajus tõesti silmapiiri taha tagasi. Ehk õnnestub homme see tõusmine päiksel pisut paremini :) Mina küll vaatama ei jõua, tööl olen.

Kõige heledam hetk. Kahte draakonit näete?

Homme algab maausulistel uus aasta.

reede, 20. detsember 2013

Töörahval pole kaotada midagi peale ahelate...

... tuletas kütja hommikul Marxi sõnu meelde. Jah.

kolmapäev, 18. detsember 2013

Tööd ja ööd

Laupäeval oli see mälestusväärne päev, mil tegin oma esimesed ametlikud massaažiseansid. Kabinet on avatud. Aega võtab, kas asja ka saab, eks näis.

---

Kuidas saab olla nii õudselt väsinud? Ma ei mõista. Olen peale laevareisi ometi mitu ööd hulga tunde maganud, aga väsimus ei kao. Täna hommikul tööl vahetust üle andes oli vastupandamatu tahtmine lihtsalt ümber kukkuda ja võibolla ka natuke oksendada. Ausalt, mul ei ole mingit konkreetset tervisehäda, palavikku ega viirust ega midagi. Lihtsalt. Eile toimus töö juurest väike väljasõit uute koostööpartnerite juurde Tehvandile ja Käärikule nendega tutvuma, päev lõppes pisikese jõuluse koosviibimisega. Ja ma ei kannatanud rohkem, kui poolteist klaasi veini ja juba hakkas halb. Vähe sellest, et väsinud, isegi juua ei suuda... No sain siis täna hommikul töölt koju, kukkusin voodisse ja magasin vaatamata segajatele (ema käis majast läbi ja lapsed tulid koolist) kella viieni. Siis sai kuidagi jalgele.

Mul on vahel tunne, nagu ma oleksin hirmus vingats. Inimesed käivad siin linnas sadade kaupa öösiti tööl, palju pingelisemal tööl kui mina ja ei virise nii hullusti. Või virisevad? Ma ei mõista, miks on mul peale öösel tööl olemist (ja ma olen sellet ööst veel poole diivanil maganud, kui vähegi võimalik) tunne, nagu ma oleksin ori? Et raha ei jagu ja aega ei jagu ja tappev väsimus? Uskumatu, kui tähtsaks on mulle osutunud korralik unerežiim... Algul, kui siia tööle tulin, ei häirinud see mind üldse niiviisi. Imestasin, miks vanad töötajad hädaldavad, kui öö läbi on majas pidu olnud - see on ju niikuinii meie tööaeg, magamine ei ole ette nähtud. Nüüd olen ise veel hullem. Järjest enam tundub, et öösiti tööl olemine on tõeline värdsünnitis, mis sobib ainult väikesele hulgale inimestest ja mulle ilmselgelt üldse mitte.

Eile öösel tööl, täna öösel, homme ka. Siis päev kodus ja laupäeval vastu pühapäeva jälle öösel... Teen tagantjärele oma laevasõidu-päevi tasa. Mis päev see on, kui meie kodus mõni jõulukaunistus üles riputatakse, pole aimugi. Arvatavasti kolmekuningapäeva paiku, kui ma olen kuidagi ehk välja suutnud magada...

Siin tööl on mitmeid häid asju. Seoses Tehvandiga liitumisega on lubatud palgatõusu (mitte küll suurt, aga siiski), seltskond on üldiselt vahva jne. Aga ükskõik, mida siin ka ei muudeta, öötöö selle ametkoha juurest ei kao kuhugi. Mul on aeg hakata otsima uut ametit, mis minu füüsilist ja vaimset tervist niiviisi ei kurna.

reede, 13. detsember 2013

Jõulutuur

Koorilauluga kaasneb nii mõndagi toredat - saime Rootsis käia. Praegusel jõuluajal on Tallinki laevadel programmis väike jõulukontsert koorilauluga, igal reisil erinev koor. Meie läksime laevale teisipäeval jõudsime eile tagasi, mis on väga tore, sest täna oleks juba päris kole tulla olnud (siin on hulk tormimurdu - merel vist puud ei kuku...?). Ajastus on igatahes hea.

Igasuguseid vahvaid asju juhtus. Kontserdid minnes ja tulles olid muidugi ka toredad, eriti minnes, siis laev kõigutas omatahtsi ja meie liikumine võis kõrvalt päris põnev olla vaadata. Tagasitulles oli seevastu vaikne ja kõla laevas üllatavalt hea. Mina olen igavene pidur, teised kablutasid peale kontserti kohe tantsima, aga mul ei olnud seekord tantsujalgu kaasas. See-eest tegin pilti. Esimesel fotol on üks vahva Aafrika trio, irmus armsasti laulsid. Teistel siis juba need, kes taipasid tantsujalad ühes võtta. Bänd oli Ungarist.



YMCA


Räägivad, et tantsida olla hulga lihtsam olnud, kui seista või niisama kõndida.
Ega ma kaua ei jaksanud, olin esimene, kes juba enne südaööd kajutisse magama komberdas. Sulaselge puhas väsimus garneeritud väikse iiveldusega.

Enne lõunat saime laevast maha ja Stockholmi avastama. Üks kohalik eestlane näitas meile (mina ja kaks minusugust hullu kaaslast) vanakraamipoe suuna kätte ja sellega meie muljed Stockholmist üldiselt ka piirdusid. Tore oli, sai korraga poetuuri teha, et lastele koju nänni osta ja muuseumis käia. Kõik ühes kohas. Kui jalad juba nõtkuma hakkasid ja silme ees virvendama (kogu kaasasolev napp vahetusraha tuli ju laiaks lüüa ja ma olin lõpuks arvutamisest täitsa väsinud, et kas kõigile on midagi saanud ja kas rahast ikka täpselt jagub), läksime välja, matkasime natuke linnakaardi abiga (vilets kaart oli, isegi kirikuid ei olnud maamärkidena tähistatud...) ja traditsiooniliste vaatamisväärsusteni - loss, vahtkonnavahetus, vanalinn, kalaturg jms - ei jõudnudki. Tegime tiiru ümber hiiglasliku katlamaja ja möödusime elektrivõrkude üüratust sõlmpunktist.





Puhkasime silma ja jalga Soome pargis (nii armas, kuluhein põlvini ja hiiglaslikud ürgvanad tammed) ja oligi juba aeg laevale jälle minna, teha jälle väike lavaproov ja siin oleme juba teise õhtu esinemist ootamas:



Kuna ma olin laval, siis minu fotokas esinemisest pilte pole. Leppige sellega, ega teil muud üle ei jää.

Viimasel ööl jaksasin ikka natuke üleval olla, käisin "karaoksendamist" kuulamas (ühe meie karaoke-fänni tabav sõnaleid), seda tasus kuulata ainult seetõttu, et enamus esinejaid oli meie koorist (ausalt, meil oskavad kõik lauda!) ja "oksendamist" nii et kõrvust veri väljas, oli vähe. Lõpuks laulsime väikse pundiga kajutis rootsi rahvalike laulude lauliku järgi mandoliini saatel kella poole kolmeni öösel. Ärkasin juba Eestis.

Endale tõin laevalt kaasa karbi küpsiseid. Tühja neist küpsistest, aga karp on ilus. Plekist. Mucha piltidega. Mul on plaan see aktiivsesse kasutusse võtta ja võibolla kunagi lastelastele pärandada.


----

Täiendus: kellel huvi ja võimalus, vaadaku fb Konguta koori lehele - seal on hägune näide esinemisest videojupi kujul.

pühapäev, 8. detsember 2013

Eesti Reklaamfilm

Taustaks kuula:   http://arhiiv.err.ee/vaata/40451

Annan teada, et homme, üheksandamal detsembrikuu päeval käesoleval aastal ootan kõiki miljoneid fänne mitteametlikule näituse avamisele. Üritus saab toimuma Elva Linnaraamatukogus, täiskasvanute osakonnas ja orienteeruv kellaaeg alates kella ühest päeval kella kolmeni päeval (või midagi sinnapoole). Kohvi ja kooki võib saada, aga pole kindel.

Kuulutus täieneb ajas, niipea, kui suudan mõne pildi tekitada, lisan (praegu teosed alles valmivad - viimased laastud lendavad).




Laastud ikka veel lendavad, seega tasub ikka tulla mu pisikest näitusepojukest vaatama, sest siin on ainult poolikud versioonid, kõigil on veel mõni detail puudu ja tegelikult võiks nende kallal rohkemgi nokitseda. Eks teen, nagu jõuan.

Need portreed on kõik reaalsete inimeste omad. Tuleb tunnistada, et portree reljeefina esitab tegemisel ootamatuid väljakutseid - mõne millimeetri sügavusega tuleb väga palju edasi anda ja samas säilitada sarnasus portreteeritavaga. Kui valguse langemise nurk muutub, muutub ka pilt, mis teeb nikerdamise veel raskemaks. Praegu näiteks avastasin, et vanaisa Rudolfil on mokk ülaltvalguses ootamatult töllakil, mida tal tegelikult absoluutselt ei olnud. Ja tädi Helju on rohkem nagu joonistus, sest alusplaat on pisut õhuke. Ning kallima isa Helmut on mingis valguses hoopis Artur Rinne moodi...

Kes suudaks siinmail puulõike tegemist õpetada? Ega ma väga põhjalikult õppida viitsiks, noh et 4 aastat kõrgkoolis ja siis magister ja... Aga ühe korraliku kursuse võtaks küll.

Ei lobise rohkem, töö ootab!

Kunstiline elamus, lisadega

Kolasin ajaraiskamise eesmärgil suvaliselt mööda netti, potsatasin mingisse vanasse kassitoiduteemalisse foorumisse. Ja mis ma näen - keegi on suutnud kirjutada minust pikemate lausetega!


Üldjoonets minu arvamus on selline et toituda tuleks mitmekesiselt ja seda püüan ma anda ka oma kassidele-Kitekat pole küll meie lemmikute hulgas kuna nii Kismet omal ajal kui ka Kurrukene ja Miki seda toitu eriliselt ei taha seega ma ei osta seda-üldse need purina märgistusega tooteid tuleks oma kassi puhul vaadata-kassid on valivad ja igasugu sodi sisse ei söö (isegi sellist mis tapab keegi ei söö) seega kui SInu kass seda sõi ja rahul oli siis talle ju sobis, see et tekivad põie ummistused ehk kivid sellised asjad tekivad isegi inimestel ja keegi ei ütle et me sööme mingeid liivaterakesi-see on ikka otseselt seotud neerude tööga kuidas neerud suudavad filtreerida ja puhastada, kui nad mingil hetkel seda enam ei suuda teha tekivad moodustised mis hiljem võtavad kivi kuju ja mis pissimisel teinekord ka välja tulevad aga ei pruugi-loomade puhul sellist diagnostikat mis inimeste puhul tehakse et ennetatakse ja varakult avastatakse meie riigis ei tehta seega üheselt nii arvata ei saa, samuti ei saa välistada ka kaasasündinud momenti nii et ainult üks toit nii võimast asja teeks on lihtsalt vettide mugavus kuna kindlasti ütlesid et ainult seda toitu sööb jne lihtne ju öelda et omaniku süül loom hukkus samas kui omanik toidab looma ja hoolitseb jne annab toitu mis kassile meeldib ja mida kass eelistab siis kuidas küll SIna saad selle eest süüdi olla? Ühesõnaga tegelikkuses on nii et kui on aega tuleb ise kassidele süüa teha siis tead täpselt mis seal sees on või pole, seega ei saa öelda et üks või teine põhjustaks midagi, lõppude lõpuks surevad loomad nagu ka inimesed teatud tüsistustesse kus teatud organid lakkavad oma tööd tegemast-millal ja mis põhjusel see juhtub keegi ei tea-kassidele veel lahkamist ju nii sama ka ei tehta-kindlasti tegid Sa kõik mis võimalik ja isiklikult arvan ma et Su kass teadis täpselt mida sõi ja mida tahtis seega kõik oli nii nagu peab see et inimesed armastavad öelda et üks toit tegi ja teine mitte on puhas müüt kus on need mõõtmised ja põhjalikud analüüsid Eesti oludes ja üldse minu meelest tuleks loomaomanikke ikka lohutada mitte kohe süüdistama hakata justnagu me kõik päevast päeva tegeleme loomade tapmisega kui eelistame ühte või teist toitu või et me ei osta piisavalt kallist toitu -minu siiras kaastunne loomakese kaotuse puhul!


Kaks lauset. Tase. Teine lause algab sõnaga "ühesõnaga". Ma ei tulnud siia õigekeele üle ilkuma, eriti mitte sellepärast, et mul endal on järjest süvenev dementsus ja kõik see, mida ma kooliajal automaatselt probleemivabalt õigesti kirjutasin, tekitab nüüd küsimusi. Kuhu koma käis...? Vist...? Aga äkki ikka...?

See konkreetne kirjatükk aga ületab igasuguseid piire ja on sellisena juba lausa kunstiteosena käsitletav. Ausalt. Ma sain elamuse.

Teine vaatenurk teemale on kole küsimus: aga ma ise? Ma tean, et ma ei ole nii kirjutanud. Aga, oh õudust, ma tean, et ma olen nii rääkinud. Pausideta. Komakohtadeta. Nii, et aega tuleks vaadata mitte kellalt, vaid kalendrist. Oeh.

Siinkohal  palun südamest vabandust kõigi ees, keda ma isiklikult tunnen ja keda olen surnuks rääkinud. Ikskuus mi veri mats! Veri-veri mats!