Hädakisa sellel puhul, et ei saanud lapsi maale saata, oli pisut enneaegne. Lagle haigus möödus õige kiiresti ja - hurraa, lapsed läksid just maale. Vanaema on ka sinisel lehel, seega kodus ja lapsed pole päris omapead (või veel hullem - kasuvanaisaga).
Peale selle õnnestus mul täna Elva raamatukokku riputada üles näitus "Iidsed", mis valmis rekordilise ajaga ja on õnneks väga lühikest aega üleval. Nii ülejala pole ma veel ühtki näitust teinud. Kummalisel kombel on siiski jõudnud minuni juba positiivset tagasisidet, millest ma nende käkerduste puhul ei osanud undki näha. Võibolla on asi selles, et sellises tehnikas pole siin varem pilte nähtud ja kuna pole millegagi võrrelda, on see lihtsalt parim... Nojah, kõik sõltub sellest, kustpoolt vaadata - teiselt poolt vaadates on see ühtlasi ka viletsaim.
Tehnika ise on lihtne, põhineb nahatöö vooli tehnikal. Papp, millele on kleebitud nöörist joonistus, kaetud tapeediliimis leotatud ajalehega, värvitud valge värviga üle ja kergelt sangviiniga toonitud. Reljeefsed portreed esivanematest. Sihukesed küündimatud ja kõverad, papp laines... Aga mine tea, võibolla on loppi kuivanud aluspapiski oma võlu.
Peale selle hoidsin mitusada puuduvat krooni kokku ja kallima abiga said autol suvesussid asendatud talvesaabastega.
Uued kummid all, kihutasin trummitundi, mis juba 3. korda ära jäi... Esimene kord ei saanud mina minna, teine kord õpetaja, nüüd olime mõlemad kohal, aga trummitoa võti oli kantseleis luku taga... Noh, iga asi omal ajal või natuke hiljem. Ükskord jõuab ka see päev, millal ma oma kinnimakstud trummitundi (sel hooajal esimesse) jõuan, nii et tund ka toimub.
Peale selle juhtus veel nii mõndagi... Kuidagi natuke nagu hullumeelseks kiskus see päev.
Nüüd olen kõige pisema lapsega kahekesi kodus. Poeb ja norib pai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar