Kolmapäev, 31. oktoober 2018

Järgmised direktorid

Lembit Raid 1958-60





 Albert Aavasalu 1973-75

















Herbert Kaselo 1954-1958
Ain Jõesalu 1998-2001


Algsed fotod olid kohati väiksed ja udused. Loodan, et sain inimeste iseloomulikele joontele ikka pihta.

Homme alustan järgmisi. Elva Gümnaasiumi või õigemini Elva koolihariduse 105 juubeliks 17. novembril peavad kõik juhatajate ja direktorite portreed olema valmis, raamitud, nimesiltidega varustatud ja näituseks üles riputatud.

Lisan siia ka ühe uduse foto tööprotsessist:




Neljapäev, 18. oktoober 2018

Kolm direktorit olemas, kaheksa veel tulekul

 Matti Kangor.
Kalmer Kivi.
Kai Kivipõld.

Ega ma kahe viimasega ise väga rahul ole, oleks ka paremini saanud. Algmaterjal oli muidugi ka pehmelt öeldes s***. Pisikesed tindiprinterist tulnud digifotod, päris palju pidi oletama.

Uus peotäis fotosid on käes, läheb madinaks, aega on suhteliselt napilt (kooli juubeliks kuu aja pärast peavad pildid valmis, raamitud ja seinas olema). Mõni neist fotodest on ka kehv, eks näis, kas ma suudan sõnnikust kringlit küpsetada. Hea, kui karaskitki saaks.

Esmaspäev, 15. oktoober 2018

Väga palju saepuru

 Töö on veel pooleli, ühel päeval lähen veel tagasi. Terve laupäeva uhasime Laglega lihvida, aga mõned puudujäägid jäid ikka veel.
 Kas tolmuahv Brasiilias või hoopis Põltsamaal?
(See on rida ühest vanast laulust, mida mu ema ikka aeg-ajalt meenutab..Laulu pealkiri on vist "Koolipoisi mure". algab umbes nii: kes koolipoisi elust-olust natukegi teab, see vangipõlve piinaga ta kohe ühte seab.... ja kusagil on seal ka selline rida: kas tolmuahv Brasiilias või hoopis Põltsamaal?)

Laupäev läks ikka väga lappama, mul oli juba kolmapäeval läinud silma puru, mis neljapäeval ja reedel enam suurt tunda ei andnud, ainult rähma jooksis silm. Lootsin, et puru on välja tulnud ja need on ainult järelnähud. Aga laupäeval läks jälle natuke tolmu silma ning kõik algas otsast peale. Sõitsin kodu poole tagasi ja tilgutasin iga natukese aja tagant silmatilku, et ähk läheb paremaks? Ei läinud. Seega ei keeranud Puhjast mitte kodu poole, vaid otse Tartusse. Kuperjanovisse silmakliinikusse. Kus öeldi, et seal ei ole juba paar aastat silmakliinikut. No ma polnud sinna mitu aastat juhtunud ka. Läksime edasi EMOsse, kus ma juba kartsin, et pean konkureerima kõigi jalaluumurdude ja infarktidega ning mu silm võib oodata umbes ülehomseni. Aga ei, sealt juhatati teisest sissepääsust uude silmakliinikusse, mis veel viimast tundi sel õhtul avatud oli. Oh imet, viie minutiga oli mu rahakotist võetud viis eurot ja kaks puru silmast ja haiget ei tehtudki! Ma olin kohe lausa õnnelik. Väga sümpaatne ja asjalik arstitädi oli.
 Kuldne pühapäevahommik.
 Pühapäevased armastajad (mis tumeda tausta efekti fotokas siia tekitas, ma ei teagi).
 Kõutsiga kahekesi lihvisime, nii et nina tatine. Aega läks kaks korda rohkem, kui alguses arvasin - haavapuu on kehv lihvida, nagu vatti nühiks. Ma üksi ei oleks ühe päevaga seda vist tehtud saanudki. Aga päev oli ilus, ma nii sooja oktoobri keskpaika ei mäletagi.
 Kallistajate seljatagune


Lihvimine veel pooleli, aga juba on Põltsamaa tütarlaps leebemaks läinud, ei ole enam nii nurgelise ja terava olekuga :)
Veel üks Põltsamaa tolmuahv.

Nõo pink on ka lihvitud, aga sellest näitan pilte siis, kui see immutatud saab.

Reede, 12. oktoober 2018

Päevareportaaž

Pehme udu
Üle lõõmava metsa
Lehed langevad

---

Põltsamaa õuna-viinamarjajook maitseb nagu lahja lõhnaõli.

---

Keegi tobu on parkinud oma mersu otse mu saetava kuju kõrvale.
---


Homme lihvima.

 Tee viis mööda Meleski klaasivabrikust. Kuidagi nukker oli see pilt - suur ja uhke tsaariajal ehitatud maakivist tehasehoone (ehitatud 1866), millel küljes silt MÜÜA ja aknad on puruks ja uksed lagunevad. Vabrik asutati 1792, viimati oli seal klaasi sulatatud ja puhutud 2005. See on Eesti pikima tegutsemisajaga klaasivabrik, 19. sajandil Baltikumi suurim ja Vene impeeriumis suuruselt esimese kahe hulgas (konkureeris Rjazaniga).

Kogu küla on huvitav, tsaariaegsed palk-barakid töölistele (üks on kasutuses, ülejäänud on kas lagunenud või põlenud varemed) ja kunagise hiilguse hääbuv ning kõdunev järelkaja.


 Ja veel üks kuldne vaade Põltsamaa jõele - eelmine sarnane pilt oli telefoniga, see siin päris fotokaga.


Neljapäev, 4. oktoober 2018

Algus on tehtud

Põltsamaal
Praegu on 3 skulptuuri korraga pooleli. Homme loodan selle, mida saan katuse all teha, ära lõpetada. Selle Põltsamaa kujuga läheb veel aega.

Nalja kah - kui ma kännule alles esimesi kriipse kriidiga tõmbasin, aeg-ajalt kavandit vaatasin ja esimesi lõikeid planeerisin, astus mu juurde üks vanem mees. Küsis, kus on keskus? Vastasin, et ei ole kohalik, ei tea. Siis küsis, kas ma ootan kedagi. Ei oota. Käratati: mis sa siis seisad siin! Vastasin, et teen puust skulptuuri, mille peale tuli papil suur imestus, et miks küll ei ole räägitud tema kohaliku sõbrannaga, kes ometi oskab puust igasuguseid asju teha. Küsis veel et kes mind sinna kutsus? Ikka linnavalitsus võttis ühendust. Papi sellega rahule ei jäänud, lubas minna sõbrannale kõik ära kaevata ja lahkus sõnadega, et see töö võetakse mult ära. Nojah. Rohkem ma teda ei näinud. Ülejäänud tööpäev kulges suhteliselt rahulikult, kui mitte arvestada otse selja taga sõitvaid autosid. Olen foto tegemiseks lausa sõiduteele astunud, saagimise ajal pidin ka pidevalt meeles pidama, et kohe selja taga on tihe liiklus.