teisipäev, 29. detsember 2015

Õnn on

Loen praegu sellenimelist raamatut. Peaksin ehk kokkuvõtte tegema siis, kui raamat loetud (olen alles 96. leheküljel 346-st). Aga mis sest, kirjutan ikka. Raamat on kokku pandud 108 õnneuurija-teadlase artiklitest, autorid on 50 riigist. Esindatud on kõik maailmajaod, religioonid, maailmavaated. Põnev :)
Raamatut ma ümber jutustama ei hakka, lugege ise, kui huvi on. Kirjutan pigem sellest, mis on õnn minu jaoks. Ühtlasi on see ka väike tagasivaade aastale :)

On olnud aegu, kui elu on olnud hall. Sihitu, lootusetu, perspektiivitu. Olen sellest siingi kirjutanud. Minu elus on õnn see, kui mu vaim on terve. Paranemine on võtnud viissada kuni tuhat päeva, seda polegi väga palju. Julgen öelda, et see aasta on olnud üle aegade - üle 20 aasta on sellest - parim. Rõõmsaim, elavaim, lootusrikkaim ja tegusaim. Oma osa heal enesetundel on ravimitel - tablettide kohta ei oska miskit suurt kosta (kuigi ka neid sai söödud), aga tubli tõuke olen saanud aroomiteraapiast. Seejärel vahetasin töökohta (st. tulin ilma uue kohata vanast ära, tühjusse, sobiv töökoht tekkis natuke hiljem). Poolteist aastat ja nüüd vist olen lõpuks suuremalt osalt vaba tolle vana ameti ja koha frustratsioonist. Aga see pole sugugi kõik. Elu on hakanud kätte mängima järjest põnevamaid kaarte, mina olen aga järjest suuremas hasardis. Mööduv aasta tõi mulle uue vaimse perekonna ja äratas talveunest vanad kired ja ideed - märtsikuus tutvusin esimeste aalujatega ja nüüd ei päästa mind vist enam miski - mul on veel üks valdkond lisaks, mis teeb õnnelikuks - aiandus.

Mis on õnne komponendid pikemalt järele mõtlemata? Õnn on sügav rõõm ja rahulolu. Rõõm on näha, kuidas lapsed kasvavad järjest asjalikumateks. Ma ei osanud õieti lootagi :) Õnn on see, kui oma loom tuleb ja paneb nina minu nina vastu ja tasakesi nurrub. Õnn on see, kui varjusurmast üles potitatud lill näitab esimest korda oma õievärvi. Õnn on, kui peale mitmenädalast ootamist idu ajab nina mullast välja. Mul ajas eile grevillea nina välja :) Veel on õnn see, kui midagi oma kätega teen (on see siis pliiatsi, pintsli, sae, klaasi või saviga, vahet pole) ja see tuleb välja. Tuleb hästi välja. Õnn on see, kui on, mille poole püüelda, kui on isu õppida uusi tarkusi (ma võiks vist isuga mida iganes õppida - sepatööd, pottsepatööd, puusepatööd, aga ka kõike loodusega seonduvat*, ajalugu, etnograafiat, antropoloogiat, nimekiri on lõputu). Õnn on uudishimu ja austus elu vastu.

Veel teeb mind õnnelikuks mõni hea raamat. Ja head tööriistad ning -vahendid muidugi ka.

Aga inimesed? Kuhu siis nemad jäävad? Ei ole täielikku õnne, kui pole omasid inimesi. Sõpru, perekonda, teekaaslasi. Aitäh, et te olemas olete**! Ilma teieta poleks ma pooltki seal, kus praegu! Sest kes siis tagant utsitaks, kes nõu annaks ja õpetaks, kes pead silitaks ja kallistaks, ütleks, millega iganes rinda pistan - sa saad sellega hakkama! Teie, mu armsad, olete see liim, mis hoiab koos kõike muud.

Ja vahetevahel on suur ja otsata õnn see, kui peale kõike seda õppimist ja saagimist saab lihtsalt välja magada, südamest.
Südamest magaja, ehk must kass mustal taustal, varbad taeva poole :)
* Viimase aja õnnelikke hetki - tuhlasin raamaturiiulis ja leidsin autori pühendusega raamatu.
"Armsale looduse lapsele ja bioloogile väiksele Annile autorilt. Jää alati looduse lapseks! 20.07.`85 V.Želnin"
Olin siis 9-aastane. Hea on teada, et ma olen vaatamata vahepealsetele udu-aastatele ikka samal rajal. See on hea rada :D Südamega :D

** Lisan veel juurde ühe õnne komponendi - see on kõike läbiv tänulikkus. Tänu teile, armsad sõbrad ja sugulased! Ja tänu üldse Elule, Ilmale, Loodusele, Ajale ja Imele (ja kõigele-kõigile teistele, kes-mis esimese hooga üles tähendamata jäid).

laupäev, 26. detsember 2015

Jõululill

Üks otsustas õitsema hakata:


Augustis Jardinist 1 euro eest saadud Kingi dendroobium. Foto värv on muidugi täitsa vale, sest mu fotokas ei oska taimelambi valgusega midagi tarka peale hakata. Proovisin seda Gimpist läbi lasta ja parandada õigemaks, aga ei osanud. Järjest hullemaks läks. Lillekene elab mõne saatusekaaslase seltsis mu köögis külmkapi peal ja pole üle 4 kuu näinud grammigi naturaalset päikesepaistet, ainult 2 väiksemat sorti spetsiaalset taimelampi on neil.

Kassi sai ka üle hulga aja pildistatud (Lagle klõpsis), seda  fotot kruttisin pisut oma parema äranägemise järgi - taustal oli enne liiga palju müra.
Minu ilus loom
Hüva jätkuvat jõuluaega ja head uut (eile alanud) 10229. aastat alates maa sünnist siinkandis!

kolmapäev, 23. detsember 2015

Revolutsioon

Pole aega kirjutada ega isegi õieti teiste kirjutatut lugeda. Mingi rahutus on sees. Ja see ei ole see päris jõulutunne, see on midagi muud. Ärevus, rahutus, vibratsioon. Ei suuda kaua paigal istuda, hakkangi jälle mängima mõtetega, kuidas ja mida saaks ümber tõsta, värvida, välja vahetada, paremaks sättida... Käin omas kodus, mõõdulint käe külge keevitatud. Kribin suvalistele paberitükkidele võimalikke skeeme ja plaane. Kolan mööda netipoode ja pärispoode, ise täpselt teadmata, mida otsin. Ja aeg-ajalt ütleb kaine mõistus üles ja ma tulen taaskasutuskeskusest tagasi, auto silmini köögikappe täis topitud (kusjuures need ei ole isegi mitte mu unistuste köögikapid, vaid sellised, mis mõõdu poolest sobisid, südant pahaks ei ajanud ja rahakotis ka päris mõrva ei korraldanud, ei enamat...)...

Ning mul ei jää muud üle, kui vanad mööblitükid mujale paigutada ja uued seina kruvida, vahel mõnda asja tähelepanematusest tagurpidi keerates, siis jälle lahti kruvides ja õigeks pöörates... Enne kapi seinapanekut on aga vaja kontakt mujale viia, seega jälle poodi, rull kaablit, harukarp ja kontakt osta ja... Algul kauplesin küll sõbra elektritöid tegema, aga no ei kannata oodata. Ja mis seal nii väga keerulist ongi, mul ju kõigest kahesoonelised juhtmed, isegi maandust pole. Areneme ja õpime :D  Ma tean, et see köök ei jää lõplikult nii, aga praegune olek on kõvasti parem, kui eelmine ja nüüd ma ehk kannatan siin niikaua olla, kuni põhjalikum remont tehtud saab ja päriselt-päriselt siia midagi head ja paremat saab. Vahefaas ehk limbo, mis loodetavasti siiski päris kümmet aastat ei kesta. Ega seegi limbo pole veel päriselt saavutatud, sein tahaks hädasti värvi(parandust) ja põrand ka midagi ja laual ei ole veel sahtlit küljes ja... Kraanivesi on veel kauge muusika.
Mingi mulje juba on

Igavese tudengi majapidamine, lipp lipi ja lapp lapi peal, pildistatud esikunurgast ehk saapahunniku otsast...

Peale kappide tirisin koju ka mõned lauajupid (ema juurest) ja 6 meetrit ketti ning kruvikonkse. Punk-riiul sai hämmastava kiirusega seina.

Kõige nende kruvide ja plaatide keskel olen jõudnud valmis kududa ka mütsi. Läinud talvel jäi kummitama üks viie õielehega lill, mille mütsipõhjaks katsetasin ja siis sujuvalt edasi patsideni jõudsin. Mul üks sarnane (ilma lilleta) patsimüts juba oli, aga selle ma andsin emale. Nüüd me oleme ka mütside kaudu sugulased :)


Inspiratsioon

Kudumise kummalised rajad :)
Pikkade patsidega - nüüd on mul ometigi juuksed!
No ja ega see rahutus ei anna asu. Pidevalt on vaja kas midagi puurida või kruvida või kusagil ringi ajada. Poodides ka ei jõua kõik aeg olla - väga kulukaks läheb. Nii siis saigi külastatud kahte armast aednik-sõpra. Pööripäeva puhul ühiselt tuldki tehtud. Kui see talv nüüd selle peale ei tule, siis... siis tuleb kevad. Mu hiidlaugud juba näitavad ninasid. 

Nüüdseks on vist suuremad rabelemised rabeldud, ei jää muud üle, kui järjest ja järjest sorteerida ja kaotada majapidamisest kaste - ma elan praegu nagu Indias, kastisüsteem püsib kangekaelselt. 

Maalida on jätkuvalt vaja, aga selleni ma enne ei jõua, kui töötoas nii palju ruumi jälle on, et värvidega vehklema mahun. 

reede, 11. detsember 2015

Kõike ja rohkem



Tööst puudus ei ole, sellest ma juba kirjutasin. Aga kõike muud on ka. Paar päeva tagasi õnnestus pimedas astuda korraliku hunniku sisse ja - nagu oligi arvata - töö juures hakati kohe peale seda jõulupreemiast rääkima. Raha ei haise :)

8 külvatud mimoosiseemet on esimese ninakese (luuraja?) mullast välja saatnud. Teised veel passivad.

Võtsin südame rindu ja viisin kaktused ja teised sukulendid ärklituppa talvitama - seal on toredalt jahe ja keegi ei kasta ka. Äkki õnnestub kunagi isegi mõnda õit näha?

Raamatukogust sain omale õitsva cambria (vist? ma ei tea täpselt, guugel arvas nii), millegipärast nad surusid selle peaaegu jõuga mulle kaasa, kui ma seda pikemalt silmitsema jäin.
Tulevalges

Muud nalja kah - tulin töölt, õuerõivis ja mõtlesin, et hea kohe ahjupuud ära tuua. Võtsin puudekorvi, tatsasin kaevu juurde ja vinnasin selget vett ämbritäie üles. No ja valada polnud seda kuhugi... Puksusin naerda, sättisin täis ämbri kaevu äärele ja läksin edasi puukuuri... Mõned inimesed leiavad, et ahiküte ja kaevuvesi on jube raske elukorraldus. No ei ole. Ma isegi ei mäleta seda enam. Täitsa automaatselt tegutsen need mõned minutid päevas. Tühja joogiveeämbriga ei ole veel puukuuri läinud :D


esmaspäev, 7. detsember 2015

Küsi ja sulle antakse

Ma olen küsinud. Ja antakse. Järjest ja rohkem. Tööd, mida siis veel?

Midagi sain ka oma lõbuks täitsa iseendale valmis nokitsetud:
Minu Esimene. 39x22,5 cm
Tahtsin alustada millestki väiksest. Ja siis see väike hakkas kasvama ja kasvama. Pikemaks ja laiemaks ja siis veel laiemaks... Tina kulub uskumatutes kogustes. Juba jõudsin turu-uuringut teha, kust saaks kõige odavama kilohinnaga. Ühtlasi ei jõua ära tänada Muhedikku, kes mulle lihvimismasina laenas - ilma selleta oleksin alles esimese killu ürgsete meetoditega kraapimise  juures. Aitäh!

Kui vahepeal veel mingit ootamatut tööd selga ei saja, katsun selle homme aknale riputada.

Aga muidu - kaks maali oleks vaja maalida, üks keerulisem joonistus kombineerida ja täna selgus, et oleks vaja ka kuju veel selle aastanumbri sees saagida, sest järgmisse eelarveaastasse pole asutuses seda raha planeeritud, kui ära ei kasutata, tuleb linnaviletsusele tagasi anda. Oeh. Sinna vahele teen ikka aeg-ajalt massaaži, püüan natukenegi lapsi kasvatada* ja loomulikult ei tohi unustada, et jõul on tulemas. Õige jah, ametlik palgatöö ka veel. Aga ei tohi kurta. Ise olen küsinud ja tegelikult on mul seda kõike vaja. Mida vanarahvas ütleski: uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Olgu siis nii. Ma ikka võtan vahetevahel killukese magamiseks ka, unekott, nagu ma olen :)
Vot selline vaade avanes mulle peale kosutavat und küla peal (tänan lahket pererahvast, südamest puhkus oli see külaskäik). Magada ma juba mõistan, magan ilma ilusaks :)

Detail värskest lapsukesest
*Nali

pühapäev, 29. november 2015

Mulje

Sain üle hulga aja pintsli ja värvid kätte ning vormistasin kevadel alustatud maali selliseks, et sain selle riputada omale seinale. Ma ei ütle, et pilt päris valmis on, paar kohta ikka veel häirivad mind ja tõenäoliselt ründan maali lähiajal veel korra pintsliga.
Šiškini ainetel (80x120)
Püüdsin seda siin tulevalgel pildistada, noh, ega muud küll ei saanud kui mulje (värvid ja teravus, kõik on metsas). Praegusel ajal saaks normaalse foto ainult nii, et tuleks kõigepealt passida normaalset valget ilma (mida iga päev ei ole) ja siis tirida pilt õue. Seda ma teen millagi hiljem.

kolmapäev, 25. november 2015

Kes on kõige kaunim?

No vaadake ise:


Ei kupatatud meid kohe minema, vaid kutsuti suure laua taha kahvleid klõbistama :)

Laenasin Muhedikult ja Rahutult Rahmeldajalt ka paar ilusat pilti juurde (pikemat juttu võite nende juures lugeda):
Sandikamp ja võõrustaja

Kaunis Kadriina-Fatima otsimas peigmeest, kes oleks nõus 200 lammast pruudilunaks maksma. Peig jäi seekord leidmata...

Vakstu* ja Malviina (või oli see Pugatšova?)
Selline kadrilaupäev. Juba praegu on tunne, et oleks vaja varsti jälle korrata :)
Aitäh, et te olemas olete!

Ps. Siiamaani läheb tuju heaks, kui meenub, kuidas majaperenaine meid ära tunda püüdis. Minu kohta ütles, et oli tükk aega juurelnud, kes see erakordselt kole naine on? 

*Vakstu on meie linna kõige tuntum parm-naine

reede, 20. november 2015

Ehmatavad inimesi

Eile ehmatas mind auto, kes otsustas salongi hakata puhuma tosooliauru ja aknad justkui õlikihiga umbseks katta. Esmaspäeval lähme suksukesega tohtri juurde.

Täna ehmatasid mind kohaliku (linna)varahalduse tüübid, kes vedasid sel ajal, kui ma tööpostil olin, aia taha (ja kuna naabril oli ruumi rohkem, siis naabri aia taha) paar kuusepuust hambaorki. Enne olid nad ikka toonud kuidagi hallatavaid-liigutatavaid pakukesi ja langi-jääke, aga need...

Tegin ka fotosüüdistuse, ema on suuruse võrdluseks kõrval.

Millega ma ennast sidunud olen? Kuidas see juhtub, ma ei mõista? Laiutasin puutükikeste kõrval käsi ja üritasin oma peas mingit strateegiat luua, kuidas ja kuhu ja...? Kuni poeg küsis, mis ma hädaldan, kui mulle toodi ometi nii suurepärast ja kallist materjali! Nojah. Tõsi ta on. Tegelikult on rõõm suur ja murelikkus väike :) Küll ma naabritega ka kaubale saan, et nad esialgu lubavad materjali oma aia taga hoida.

kolmapäev, 18. november 2015

Sügisene

Ei ole praegu kirjutamise hoogu sees. See-eest on teised kirjutanud.

http://muhedikumaailm.blogspot.com.ee/2015/11/pidulik-paev.html

http://tagatalu.blogspot.com.ee/2015/11/and-ja-hooaja-lopetamine.html

Siblin ammu antud lubadusi täita, terve nimekiri on veel ees. Tahaks iga nädal ühte päeva, kus ma pole lubanud kuhugi minna või midagi ära teha, aga vist ei ole võimalik. Aga kui nii edasi läheb, siis tuleb neid päevi vägisi võtma hakata, sest muidu hakkan ise kusagilt kärisema.

Luud-kondid kipuvad hommikuti vastikult kanged olema, lähen uuele katsele mitte süüa suhkrut ja saia. Mõne nädala pärast peaks olema võimalik järeldusi teha, kuidas ja kas süsteem toimib. Eks ma siis annan teada :)

Mööblijalad hallitavad. Juba mitmendat aastat. Arvatavasti peaks siin põrandad üles võtma ja võibolla ka seinu kõbima, aga... Senikaua, kuni mul on ükskord õigus ja võimalus siin põhjalikumalt urgitseda, köhin lihtsalt edasi. Sest kõik proovid olid korras - kopsuklamüüdiat, mükoplasmoosi ega läkaköha mul pole. Tiisikust ka mitte. Järelikult on süüdi hallitus. Oh. Kahjuks on selle parandamise võimalused keerulisemad, ennast antibiootikumisega on kergem ravida, kui majas kapremonti teha. Eriti sellises majas, mis ei ole (veel) minu oma.

pühapäev, 8. november 2015

Saaremaal käidud nagu naksti

Reedel asutasin sõitma, algul oli küll üsna närviline olek, sest lootsin enne sõitu ikka talvekummid ka autole alla saada. No saingi. Korraks. Kaks rehvi (esimesed juhtusid olema) olid tühjavõitu, vaja pumbata. Ja kujutate ette, mõlemal tulid ventiilid lihtsalt ära! Ühte sai siin maja juures käsipumbaga susitud, see näitas pumpamisel oma vea kohe kätte - sinna sai suvekas kohe alla tagasi. Teist läksin bentsukasse pumpama, seal jäi ventiil pihku... Toppisin esimese ehmatusega selle susisevasse auku näpuga tagasi, sõitsin 300m koju ja vana kumm alla! Oeh. Tagumised talvekad olid korras, natuke õhku said juurde ja käivad küll. Siis jooksuga tööle, siis koju pagasit auto peale viskama ja ema ning lapsi kaasa laadima. Siis Tartust läbi, sest poisil oli kiiresti vaja kooli miski paber viia. Ja sealt siis Viljandi ja edasi Pärnu ning Virtsu-Kuivastu-Ratla suunale. Sõidul polnud vigagi, kui välja arvata udu, mis tegi pisut murelikuks. Viljandi oli paksu piimasupi sees. Õnneks oli Pärnumaa udust puhas, pimedas oleks päris sant olnud... Praamile jõudsime ka minutipealt täpselt. Pileteid ette polnud ostetud, sest me ei teadnud täpselt, millal sinna jõuame, aga saime kohe pileti ja pardale ja minema! Hurraa! Enne kella üheksat õhtul olime juba tädi juures.

Mul on üdini hea meel, et tädile külla saime. Tal on 90. sünnipäevani veel 3 nädalat aega, aga me ei tahtnud enam oodata. Oligi hea rahulik käik, ilm sõiduks veel mitte väga kole ja saime rahulikult seal ka olla, täditütart, lapselapsi ja -lapselapselapsigi näha. Tädi Helju on mul fantastiline, temast võiks kirjutada terve romaani.
Kodust jäi meid saatma selline pilk

Tädi pisikese puulõikega


Vanim ja noorim õde
Lagle leidis uue sõbra :)

Tädi saadab meid teele

Saime korraks ka mere äärde
 Saaremaal me pikka tiiru ei teinud, käisime ainult esivanemate haudadel ja korraks lipsasime ka mere äärde. Aga siis hakkas just sadama. Vihma on sealkandis hädasti tarvis, tädi kaev on täitsa kuiv, vett tuuakse talle kanistritega Kuressaarest. Naabritegi kaevud on kuivad...
Kogu tagasitee sadas, Lagle tegi autoaknast udu- ja ilupilte.






 Kogu reis oli küll vihmane ja hall, aga vaatamata hallile siiski üllatavalt värviline. Kollakasrohelised teeääred, kollased heinamaad, punakaspruumid, oranžid ja lillad paju- ning kasevõpsikud teeveertes. Mingid põõsad andsid täiesti musta joone alusmetsa, aga seda ainult saarel - mandril ma sellist sügavat tooni ei näinud. Noored männid ja nende lustlik roheline, nende kõrval sügavpruunid angervaksad ja punakaspruunid sõnajalad. Fotokas ei anna seda ilu kahjuks täielikult edasi :(
Imeilus sõit oli :)
Kodus tagasi

Viimsed erksad laigud mu aias


Ja vihma sajab...
Nüüd on kassid söödetud (õetütar käis neid siin vahepeal ka söötmas, aga ikkagi - NÄLG!) ja ahigi köetud, hing rahul.

Ps. Ei saa jätta ütlemata, et tõin Saaremaalt endale ka ilusa (ja eeldatavalt töökõlbliku) voki. Tali tuleb vurinaga :)

reede, 6. november 2015

Noppeid

Esmaspäeval oli mu väikse joonistusnäituse avamine. Hakkasin meenutama ja kokku lugema - olen Elva Linnaraamatukogus osalenud 13 näitusel, neist 10 on olnud personaalnäitused. Nii et juubel :)

Sündmus ise oli hästi armas, eriti võrreldes eelmiste avamistega, mida ma isegi välja ei kuulutanud ja kuhu selle tõttu keegi sõpradest tullagi ei osanud. Seekord oli kohal seljatäis aalujaid, irmus armas oli. Ja vaatamata sellele (või just sellepärast), et ma siin enne nurisesin, et toalilled enam majja hästi ära ei taha mahtuda, toodi mulle mitu potilille veel lisaks - katleia, dendroobium ja ilupipar. Kõrvits ning ananass olid vilja kujul. Kohal käis ka kohaliku kobrulehe ajakirjanik, ma olen VEEL 10x kuulsam! Avamisest mul praegu pilte pole, jagan see-eest mõned läinud nädala härmapildid ja tänase õhtu udupildi. Ja peesitava kassi ka, see on Rahmeldaja loomake :)


Mairoos

Interaktiivne termoreguleeruv aknakardin kempsus

Uniohakas

Õrn õieke

Peesitav loom :)

Ull udu

Töötee
Homme asutan laste ja ema seltsis Saaremaa poole. Tädil on 90. juubel tulemas.

teisipäev, 27. oktoober 2015

Toa poole

Kuigi õu on viimase nädalaga puidumaterjali täis saanud, pole enam õues kuigi mugav olla. Valget aega hakkab väheks jääma ja külmavõitu kah...

Juhtus nii, et küsisin ühel värskel linna-langil linna asjameestelt õige arglikult, mis neist muhklikest ja haralistest saab? Sirged palgid lähevad, teadagi, rahaks, aga muu kraam? Ja mu õuele tuli peaaegu kohe täitsa iseenesest mitu head erikujulist pakku :) Ja siis jõudis kohe kätte ka see päev, kui toodi peale kuuajalist ootamist ühest teisest kohast ka 3 pakukest. Jämedamatel läbimõõt 70cm ümber, peenem (no ehk 55cm?) jällegi jäleraske saar ja nii muhklik, et kuidagi veeretada ei anna. Paigutati need otse mu värava juurde, nii et ei saanud enam õue sissegi. Igavesed jurakad. Natuke kahju oli, aga ega muud üle jäänud, kui otsustasin käigu pealt, mis neist tulla võiks ja saagisin parajateks juppideks - kolmest sai seitse. Neid seitsetki suutsin väga hädavaevalt üksi veeretada, käsivartel on siiani sinikad. Saagimisegagi oli nalja küll, kasepuust ei tahtnud mu saelatt läbi ulatuda, lõpuks ikka suutsin rohke ähkimise ja vandumise saatel tükid üksteisest eraldada.

Riburadapidi...
Siin nad nüüd on - mändi, kuuske, saart ja kaske. Üks lehis ootas juba paar kuud neid ees. Oijaa, järgmine suvi on kindlustatud, saepuru saab uhkelt :) Igatahes on hea teada, et kevadel on midagi suurepärast ees ootamas, ideed juba vaikselt küpsevad ja mõnelgi pakul olen kujuteldavat skulptuurvormi vaimusilmas vilksatamas näinud. Esialgse plaani järgi peaks siit saama massiivmööblit laud+2 tooli ja veel 2 tooli. Siis mõni konn, mõni juugendlik taimepuhmas, ehk ka lillehaldjas... Eks näis, kes nendes puudes kõik sees on :)

Mul peaks 2. novembril olema kell 17.00 Elva Linnaraamatukogus näituse avamine. See tähendab, et ma ei peaks siin mitte kirjutama, vaid oma joonistusi raamima. Aega ei ole just ülearu palju enam jäänud. Ja mida mina selle asemel teen? Vaatan lakke ja leian, et laelamp ei meeldi mulle. Ei meeldi kohe üldse. Ja lappan juba tükimat aega erinevaid interneti-katalooge, kolan mööda poole, otsin ideid ja püüan mõista, mida ma siis tegelikult tahan, mis mu silma rõõmustaks? Ning - jõudsin arusaamisele, et üle tiffany ei ole midagi... Tiffany stiilis lampi ma praegu osta ei jaksa. Ise teha ei oska. Aga mõte hakkas idanema ja nüüd on nakatatud ka sõbranna, kes on sellega varem tegelenud ja oskab mind õpetada ning on tellitud väike komplekt vitraažiklaase ja teipi, loodetavasti leiame ka koha, kust käia laenata. Esialgu katsuks mõne väiksema vidina valmis saada, eks siis näeb, kas teha suuremaid plaane või mitte. Igatahes põnev tubane tegevus pimedateks sügisõhtuteks :) Küll ma selle lambi-probleemi ka ära lahendan, see ei pea ju ilmtingimata raskest klaasist olema.

Ja kuna ma siin just kurtsin, et tiffany stiilis lambikuppel on liiga kallis osta, lohutasin ennast täna allahinnatud katleiaga. Mitu päeva käisin poes sellest mööda ja kutsusin ennast korrale, sest ega rahakott põhjatu ole. Kuni jõudsin oodata ära uuema tillemate numbritega sildikese selle küljes :)
Cattleya
Midagi tuleb siin majapidamises ette võtta. Toalilled ei taha enam hästi ära mahtuda. Ei tea, millest see küll tuleb :D

Ah jaa, tuletan veel kord meelde, et: kui aega saate, tulge minu juurest läbi, mis sest kui tornikell on löönud pool kaksteist! Mu juures kuuskedel on kullat´ iga käbi...*
See tähendab, et esmaspäeval, 2. novembril avan kell 17.00 Elva Linnaraamatukogus väikse joonistusnäituse nendest piltidest, mida vastu kevadet hullunult kritseldasin.

*Jäääär