Pühapäeva hommik

Reedel kolistasin mööda ilma ringi, Rahutu Rahmeldaja juures toimus pisike mullaga maalimise üritus. Öösel pidin Tartust Lagle peale korjama (neil oli koolis ööülikool) ja koju tulema, aga kussa saad. Ilm kruttis kraade. Küla peal otsustas auto sel hetkel, kui ma 22.30 hoovist Tartu poole sõitma hakkasin, välja surra ja nii jäädagi. Egas midagi, võõrustaja tõi ise oma tööautoga Laglekese ka külla ja magasime seal õndsa une, koer mu diivani ees truult und valvamas (korra ähvardas näo ka ära pesta, aga sain talle viimasel hetkel selja keerata :D ). Külas oli tore, kõik kassid said põhjalikult ära silitatud ja vorstiga toidetud ning kaugeid külalisi nähtud, mõnusate inimeste seltsis on mõnus. Enne lõunat hakkas pisut soojemaks minema, lõpuks sulatas majaperemees peale pikka urgitsemist masinal miski jäätropi kusagilt eest (ma olen selle koha pealt eriti loll, ikka ei saanud õieti aru, mis seal viga oli...) ja saime liikuma. Külm öö oli kodutee eriti kauniks härmatanud, Lagle ahastas terve tee, sest fotoka aku oli tühi. Ei jäänud muud üle, kui plaanida järgmiseks hommikuks metsa pildistama minna.

Hommikul oleksin mina maganud õndsat und edasi, aga Lagle hakkas nagu uni mulle juba kell 8 peale käima ja kuidagi venitasin lõpuks ennast maast lahti.  Välja saime Laglega pisut hilja, viimane päiksekiir kustus vaevalt tõusnuna pilve taha enne, kui päris metsa jõudsime.

 Suurem osa ajast oli fotokas Lagle käes.

 Viti torn. Õudne ronimine, mu talvised matkapüksid olid pisut kitsad ja võitlesin pükstega igal trepiastmel, et nad ikka mu jalga painutada ja tõsta lubaks... Täitsa väsinud olen siiani.

 Samblikke torni taladel pildistasin loomulikult mina :)

 Nupsulisi ja nöörilisi faktuure ka mina.

 Mets oli punutud ja punumata lumelõngu täis.

 Mõni nööriots lausa niisama ripendamas.

 Hei, käsitöölised, hea jäme sokilõng!

 Liivamäelt on alati ilus vaade üle Elva jõe, kui veel päiksekiirt ka oleks... Aga ei, selle asemel oli jubekülm tuul ja kõht hakkas ka tasapisi tühjaks minema.

 Ega siis veel koju saanud, nõiamaja juures tuli möödaminnes ka väike peatus teha. Laguja oja mätlik luht ja läbi pilve on korraks päikestki aimata!

 Veel mättaid.

 Samblikud teevad südame soojaks :)

Viimane pilt on tehtud Elva linnas. Nii me siin elamegi :)
Eilsest härmatisest polnud küll suurt järel, päike ka ei paistnud, sinitaeva sügavsiniseid peegeldusi lumel polnud, ainult pilvehall taustaks, aga ikka oli ilus.

Noore kuu külm kuma

Kuuvalgust on siin pildil küll vähe näha, noor ja õbluke teine ning pilvedki udutavad. Kruttisin pisut värve ka, päris õigeks ikka ei saanud. Silm ja fotokas näevad ikka hoopis erinevalt... Ja otse loomulikult ei ole ma selle loomakese nippe veel selgeks saand, kindlasti on sellel mingid erinevad värvus- ja valgustasakaalu võimalused. Aga õu on mul imeline - siia tänavavalgus ei ulatu. Olen siinsamas platsil pikali maas langevaid tähti imetlenud ja mõned korrad virmalisigi näinud. Linnast väljas on nähtavus muidugi veel parem, aga kurta ei saa ka siin millegi üle :)

Töötee

 Öine linn on vaikne. Väga vaikne.

 Siit puude vahelt lähebki töötee:

 Valgus mängib varjuga.

Kodu paistab :)

Eelmises kirjatükis oli juttu muuhulgas ka kanalisatsioonist. Palun - väike lõik iga ilmaga töötavast kanalisatsioonitrassist:

Vahepeal oli külm

 Räägivad, et vahepeal olla külm olnud ja ühel veevärk ära külmunud, teisel solk ja kolmandal kempsuga probleeme. Meil siin töötas kõik ilusti, ilm meid ei kõiguta.

Mõned vaated meie veevärgile:

Ma usun, et Masaru Emoto hindaks meie kaevust aurava vee kvaliteeti kõrgelt :)

Kempsuga on ka kõik korras, külmaga muutus kambrike imeliseks kristallpaleeks.

 Kanalisatsioonist ma seekord pilte ei jaga. Küll aga seltsimehest, kes oli roninud külmkapi peale džunglisse (kuhu tal tegelikult ei ole lubatud minna!), ise must nagu öö.

Nii me siin vaikselt toimetame. Loeme raamatuid, vaatame telekast järjefilmi (kas pole ilus eestiaegne telekaraam!):

Ei kurda. Väikseid virisemisi muidugi oleks, näiteks selle üle tahaks nuriseda, et toanurka maha pandud termomeeter miinust näitas (maja välisnurk, diivani taga), aga see on tegelikult köömes. Diivani peal villastes sokkides oli päris mõnus ka kõige krõbedama külmaga.

Vahepeal on alanud ka uus õppeveerand, mis tõi meie asutuses kaasa mõned koondamised. Minu koht jäi alles, töömaht kasvas. Palk ka kasvas, sest miinimumpalk tõusis. Veel sain enda valdustesse uue masina, mille ametlik nimi ei ole meeles. Ristisime selle kohe Väikseks Porgandiks. Porgand on tubli, koristab hästi. Aga masin on kole kitsas, nii et ainuüksi võimla koristamisel tuleb mul Porgandiga 2 km maha jalutada. Üks töökaaslane ei jõudnud ära imestada, et mul sammulugejat pole. Mis mees sa siis oled, pole uurigi sammulugejatki!? Aga mis seal lugeda. Kõnnin ikka nii palju kui kõnnin, olgu siis kaaslaseks sammulugeja, Porgand või lihtsalt mopp ehk prügikott.

Räägivad, et kuu lõpus pidi jälle külmaks minema. Las läheb, külma ma ei karda. Eriti ei karda ma külma siis, kui veeämber on vett täis, solgiämber on tühi ja telekas ahi köeb.

Ps. Tegin kaua oodatud, aga ometi ettekavatsemata kulutuse ja ostsin uue fotoka. Eks aeg näitab, kuidas aparaat ennast õigustab.