laupäev, 26. aprill 2014

Tärkab, pungub ja pakatab

Taimepildid on tänased, 26. aprillil Elva linnas klõpsitud. Leia üles mittetaim (pildistatud 24. aprill käesoleval aastal paar kilti linnast väljas ja kahjuks hetkel veel parim antud kategoorias)!
















Vastused võite jätta kommentaariumi. Auhinnaks on au ja kuulsus!

Kiired ajad

Tööl on jälle kiire. Kes puhkusel, kes haige, kes uus alles välja õpetamata... Ohh. Sain eile alles enne südaööd koju, peale üle 14-tunnist pausideta vahetust - eile saabusid võistlejad suurele laskmisvõistlusele, võtsin vastu ja majutasin, nii et nina tatine. Lätlased olid Valgast saabunud koguni Eesti piirivalve eskordi saatel, sest neil Läti kaitseväe buss ja sõjaväe relvad võistlemiseks. Magasin täna 11-ni, kuigi olin lubanud sõbrannaga Lustimäele päikesetõusu vaatama minna. Ma loodan, et me selle ikka ükskord ära teeme, ega see ju viimane päiksetõus olnud?

Otsinguid (ja sealhulgas huvitavaid v naljakaid otsinguid) on blogis väheks jäänud. Täna näkkas - "otsin raseerimata naist". Palju õnne! Lugupeetud otsija raske ja tänapäeval ehk lausa võimatuna näiv ülesanne on sooritatud! Leitud! Aga mis lugupeetud otsija selle infoga peale hakkab, ma ei tea. See raseerimata naine hoiab oma raseerimata sääri ja muid kehaosi kiivalt iseenda ja kallima päralt.

Kõik une- ja töövabad hetked olen viimastel päevadel pühendanud pildistamisele, kui momendi aega leian, panen ka siia midagi üles. Pakatav kevad!

teisipäev, 22. aprill 2014

Minu sinine kevad

Üleeile roomasin mööda oma aeda ja pärast mööda metsa.








Kuna piltide hulgast valiku tegemine käib kevadiselt uimasele mulle üle jõu, jätsin selle tegemata.

---

Midagi teemavälist ka. Mingil seletamatul põhjusel mind häirib, kui emakeeles kõneldes kasutatakse võõrkeelseid värdsõnu olemasolevate maakeelsete asemel. Näiteks tänaselt koolituselt: "ma näitan teile kuidas käntseldamine käib". Misasi? Tühistamine ikka... Teiseks ei ole ma ikka veel päriselt aru saanud, mis loomad on hipsterid ja millega süüakse "vintage stiilis" asju, rääkimata sellest, kuidas maakeeles seda viimast sõna hääldama peaks. Jah, olengi aeglane. Võibolla 10 aasta pärast... aga siis on juba uued stiilid ja sõnad ja ma olen ikka maailmast paar sammu maha jäänud. Siis juba ehk lausa viis või seitse sammu. Oh. Mida Pratchett ütleski? Loojal oli olnud maailma kokkupanemise juures hulk märkimisväärselt häid ideid, kuid maailma mõistetavakstegemine nende sekka ei kuulunud. Ja ma pole veel neljakümnenengi. Karta on, et aeg asja ei paranda. Kui minus ei ole grammi eestki eesrindlikkust ja uuendusmeelsust praegu, pole seda ka enam loota. Sama lugu on ka esinduslikkusega (jäängi matsiks oma kommetelt ja riietumiselt). Ja maailm tuhiseb must led-tulukeste vilkudes ja poplaule üürates mööda, kui mina kraaviservas konnalaulu kuulan. Ei tea, kas ma olen millestki ilma jäänud? Ise ei saa ju aru, ei oska puudust tunda ega midagi.

laupäev, 19. aprill 2014

Karneval

Näen siin tööl aeg-ajalt pidusid. Juubeleid, pulmi, firmaüritusi, mida iganes. Süsteem on tihti üsna sarnane: kõigepealt tulevad viimaseni üles löödud inimesed - ülikonnastatud ja lipsudesse kägistatud mehed, pitsi, kulda, siidi ja tikkkontsaga kingadesse pigistatud naised. Mõni tunneb ennast neis "piduriietes" silmaganähtavalt halvemini, kui teine. Kogunetakse, täidetakse eeskava (õnnitlused vms), süüakse, juuakse, juuakse, juuakse. Lipsud kaovad. Kingad vedelevad mööda maja. Tümps tahab lae kaela kukutada. Igasuguse kuldse ja siidise väärikuse kaotanud pidulised tuiavad mööda maja, käperdavad keda juhtub ja draamasid on kuhjaga. Oksehais lehvib maja einevates osades erinevates aroominüanssides.

Mulle on see ikka veel nii võõras. Meie suguvõsas pole selliseid pidusid eriti peetud. Meie peres üldse mitte. Teine oluline asjaolu on ka see, et ma ei saa ise väga palju juua - enne mäluauku hakkab lihtsalt päris halb. Nii ma ei mõistagi hästi nende pidude fenomeni, mida inimesed neis leiavad...? Kulutavad tohutuid summasid, milleks?

Leidsin lõpuks seletuse. Sellised üritused sarnanevad kahtlaselt karnevaliga. Karneval* on olnud aegade jooksul see aeg, kui inimesed kostümeeruvad ja vabanevad igapäeva pingest - lubatud on igapäevaga võrreldes ikka väga palju - ventiilid lahti, aur välja - kuidas muidu raske eluga jaksab toime tulla? Jah, niipidi vaadates ma saan sellest isegi aru. Kõik klapib, ainult maskid on puudu. Naiste puhul kompenseerib maski puudumise uhke meik. Asi seegi. Võibolla korraldan isegi kunagi sellise peo - kui ma 50 või 75 või 100 saan - karnevali kujul. Jah, miks mitte?

Minu sajas juubel. Valmistuge varakult!
*Ei saa jätta märkimata, et "carne" tähendab hispaania keeles "liha". Mõnigi juubel on lõpuks nagu lihaturg ja lõbud kipuvad ikka lihalikud olema - söömine, joomine, tantsimine, seks (kui veab).

pühapäev, 13. aprill 2014

Miks?

Elu on karm, aga ebaõiglane. Huvitav, et töö juures räägitakse enam-vähem kõiki taga - keda rohkem, keda vähem, aga jah, kuigipalju ikka. Arvasin, et küllap mindki, kuigi mulle pole ka ringiga midagi kõrvu jõudnud.  Ega ma isegi oma mokki alati koomal ei mõista hoida, ikka saab sõna võetud närvidele käivate asjaolude ja ka inimeste suhtes. Ja mis ma avastasin! Mind ei ole oluliselt taga kirutud! Miks, ma ei mõista. Olen sel teemal nüüd juba kolme kolleegiga rääkinud, jäävad hetkeks mõttesse ja - jah, kinnitavad seda. Kuigi põhjust mind kiruda oleks küll ja veel, kas mul vigu ja tegemata asju tööl vähe on? Niisiis jälle ebaõiglus, mind ei kiru oluliselt keegi! Isegi ülemus mitte, kes muidu ikka vahetevahel hambaid teiste kallal teritada armastab!

Kuidas ma olen selle suhtelise puutumatuse küll saavutanud?

Mis muidugi ei muuda midagi. Ma ei kannata ka seda, kui mu kolleege läbi näritakse, sest me oleme üks meeskond ja iga kord, kui neile liiga tehakse, puudutab see ka mind.

Ps. Nägin täna siili oma aias.

laupäev, 12. aprill 2014

Kiusatus

Mõtlesin, et peaks midagi kirjutama jälle. Et nagu elumärki näitama või midagi sellist. No elus olen. Kui vaatan ümberringi, siis üldiselt (väikeste eranditega) on üldine jäle masendus lokkamas. Ega minagi saa sellest välja jääda, läinud nädal (alates nädalatagusest laupäevast) on üle ootuste kehv olnud olla. Lausa kolm täiesti kohustustevaba päeva oli vahepeal, aga liigutama suutsin ennast hakata alles viimase päeva pärastlõunal. Mingi eriti halb tähtede seis või mis?

Aga muidu pole viga. Tulevast nädalast alates on meil kahel päeval nädalas vaja minna Otepääle, kus me hakkame õppima uut broneerimisprogrammi. Juba varakult öeldi ära, et tööaja sisse see LOOMULIKULT ei lähe. Millegipärast ma ei usu, et Tehvandi ja Kääriku töötajad sinna omast vabast ajast tulevad. Eelmiste (vene keele) kursustega oli sama lugu, nemad said selle tööaja sisse, meie omad aga alles peale pikka sõdimist ja väga pika hambaga.

Asi ei ole ühes inimeses (kuigi ka see on oluline põhjus). Asi on süsteemis. Nüüd oleme me siis need väiksed mutrikesed, kelle pea kohal on terve püramiid ülemusi, kellest üks oskab totramaid töökohustusi anda kui teine, kolmandast rääkimata. Iga seadusega ette nähtud õigus tuleb vere hinnaga välja võidelda. Ja see üks inimene (kelles asi siiski ei ole) on lihtsalt üks äge p****lakkuja ning püüab elu eest kogu sellele kõrgemate ülemuste püramiidile meele järele olla. Olemegi üksi oma muredega, tuge ei oska kusagilt otsida. See ei ole enam ammu see asutus, kuhu ma tööle tulin. Siis oli siin päris hea tööõhkkond, eks väikseid naginaid ikka oli, aga õelutsemist ja käkikeeramist mitte.

Jube kiusatus on kõik kukele saata. Jube kiusatus. Kohe.

Aga ma pean ka järgmisel ja ülejärgmisel kuul üüri maksma ja süüa ostma.