pühapäev, 25. september 2011

Avamine

Härjapõlvlaste kaitseala avamine on nüüd rõõmsalt möödas. Ilus oli. Mari oli näost roheline (kosmeetika) ja mina sinine (guašš) - mis värvi need maa-alused ikka peaksid olema - härjapõlvlased ju maa peal väga palju pole. Minul oli muidugi oma psüühikaga ikka probleeme, Mure ei ole ka ennast kuhugipoole liigutanud, nii et näo värvimine oli teretulnud - nutta ei tohtinud, värv oleks laiali ja võibolla koguni silma läinud. Pärast asjaosaliste seltsis saunas sai kõva puhastustööd tehtud, vahepeal oli juba tunne, et mul on nüüd dramaatiline sinine püsimeik. Ja bändžot mängisime, nii nagu keegi oskas (või pigem ei osanud).

Kui ma kellegi käest pilte juhtun saama, riputan üles.

---

Sain lingi, kus on kogu sündmuse reportaaž.

kolmapäev, 21. september 2011

Kaitseala

Sel reedel, 23. septembril, sügise alguse päeval, taasavatakse Tartumaa Tervisespordikeskuses Härjapõlvlaste Kaitseala. Kõiki huvilisi oodatakse siia kella kuueks õhtul. Kohal on härjapõlvlane Aopelg Elulemb perega ja kõik seiklusraja tegijad-kujurid. Saab seiklusrajal turnida, disc-golfi proovida (sihuke lendavate taldrikutega mäng), pakume midagi ka hamba alla. Küllap on veel midagi, aga ega ma kõike ei saa siia ette üles kirjutada, siis ei oleks enam huvitav.

Olgu tuldud!

Mure

Elu keerab ettearvamatuid külgi. Mul on jälle Mure külas ja see Mure ei ole mitte mu enda pärast. Kas? Kuidas? Miks? Mis edasi? Teadmatus sööb hinge seest.

Esimene kooriproov on ka möödas, oli armas, nagu ikka... Aga Mure seisis juba siis mu selja taga ja ei lasknud ennast korrakski unustada.

Kusagil on veel õhkõrn lootus, et asjalood võivad lõpuks parema külje ette keerata...

---

Käisin eile psühholoogi juures. Igavesti nalja sai, mul oli just hetkel pisut parem olla. Proua vaatas mulle otsa ja küsis lõpuks, mille jaoks ma üldse tema juurde tulin? Endalgi oli vahepeal natuke imelik tunne, nagu ma oleksin simulant. Aga ega see nii jää... Ma tean, ühel hetkel on jälle platsis totaalne alaväärsus, mõttetus ja soov surnud olla. Isegi olen viimastel kuudel üsna hästi hakkama saanud, kokkukukkumisi on vähe olnud. Kuidas mul on õnnestunud ennast üldse nii ära lõhkuda? Aru ma ei taipa?

laupäev, 17. september 2011

Särtsu

Maraton jälle tulemas. Seekord rattamaraton siis. Mina imekombel päris maratonipäeval letis pole, olen täna, päev enne. Aga rõõmu on ikka - kiikan üle leti aknast välja ja mis ma näen! Neiu muutub tuviks! Ei... mitte seda ei tahtnud ma öelda... Õige jah! Paljas tagumik! Ja mitte lihtsalt paljas tagumik, vaid kenad pringid kannikad pilkupüüdvate sportlasejalgade küljes! Homseks maratoniks harjutaja ei osanud leida sobivamat kohta täielikuks riidevahetuseks, kui meie parkimisplats. Oma häbiks ma ei oska öelda, kas sel inimesel peale jalgade ja tagumiku ka üldse midagi küljes oli, ilusate silmade nägemiseks olin liiga kaugel ja sisemisest ilust ei oska ammugi midagi arvata. Arvatakse, et meeste esimene pilk jookseb piki sääri ja alles siis vaadatakse naise muid juppe. Aga naistel ei ole see üldse teistmoodi - eriti, kui mõni mees ennast nii lahkelt näitab.

Eks te nüüd mõtlete, et mu ellu ei mahugi muud, kui nilbused ja roppused. Võibolla on teil õigus. Aga võibolla ma lihtsalt ei taha kirjutada sellest, kui hall on maailm vahepeal olnud, kui raske on olnud hommikuti ärgata, kui raske on olnud vastu panna soovile ennast lihtlabaselt surnuks magada. Oli. Nüüd on parem. Selleks korraks.

reede, 9. september 2011

Folklooriõppetund

Täna joonistasin ühe talusildi kavandi, paluti äärtesse ka ornamente. Milliseid? küsisin mina. Noh, neid rahvuslikke, 4 M-i kokku pandud. Mida?! Kuidas?! Tellija võttis pliiatsi ja sirgeldas midagi ette. Ehh, see oli kõigest kaheksakand...
Minu riivatus peakeses aga kajas vastu paar päeva tagasi Postimehest loetud artikkel Bhutanist (artikli nimi "Fallosekultus areneval imedemaal on hääbumas", netis tasuta lugeda ei lasknud), kus majaseintele maalitakse kurja silma tõrjumiseks suured fallosed. Igale poole. Ongi selline komme. Ma juba mõtlesin, et meilgi on ilmunud mõni selline vana märk välja, aga siiski veel mitte.
Netist leidsin ilusa pildikogu, vaadake ia imetlege! Lisaks veel üks peen joonistus:

Kaheksakanna moodi see küll ei ole...

teisipäev, 6. september 2011

Tasuta lõunaid...

...ei olevat.

Ikka tööl, toimetan siin vaikselt laua taga, kui üle leti ulatatakse ilma arusaadavate täiendavate selgitusteta suur kimp kollaseid roose. Algul on rõõmus jahmatus, aga siis hakkab vaikselt ussitama kahtlus - miks? Minu jaoks on see ju täiesti võõras inimene, kes meil siin lihtsalt ööbib, kuna on koolimaja remontimas. Mida ta saada tahab? Ja kas mul on vaja hakata ennast kaitsma? Ja kuhu jääb niiviisi rõõm kingitud lilledest?

See mees, kes vähja kinkis, on siitkandist läinud. Nüüd siis roosid...

---

Kild, mõni minut peale minu tasuta lõunate lõigukest ilmutas Suur Jalutuskäik samateemalise postituse! Kriitiline mass või kuidas seda nimetatigi?

---

Tüüp ilmus hommikul välja, korraliku pohmakaga, ostis siit tassi kohvi, et siis tööle roomata. Ju vist oli eile lillede ostmise ajal juba purjus ja lillede kinkimine oli lihtsalt spontaanne liigutus? Ma igaks juhuks ei hakanud üle küsima. Ma olen selleks liiga unine ja mõtlemis- ning reaktsioonikiirust vähevõitu.

neljapäev, 1. september 2011

Viimane

Eile tulin tagasi arvatavasti viimaselt käigult Põhja-Eestisse selle aastanumbri sees. Nimelt oli sõber Hallanil Rakveres skulptuurinäituse avamine, kus meie Mariga saime usinasti trummi lüüa, samal ajal kui Hallan sõitis galeriisse tsikliga sisse. Uksest. Avatud uksest. Näitus hea, nagu Hallanilt võiski oodata.

Pärast külastasime ka merd, sest kui juba nii kaugele mindud, oleks patuasi kohe tagasi tulla. Meri oli meie vastu lahke, sain koguni vees käia ja kive tassisime ka korraliku sületäie kaasa.




Kõige rohkem lummasid tagasiteel külastatud Äntu järved, hirmkülma veega Sinijärv* (Eesti selgeima veega) ja Valgejärv, kus andis isegi natuke ujuda. Meie Mariga ujusime ja tema õde vaatas meid kaldalt nagu segaseid.

Täna läksid lapsed kooli, nagu oligi arvata.

*Pilt internetist