neljapäev, 31. detsember 2009

2009

Jätkates traditsiooni: mida ma möödunud aastal uut tegin, esimest korda kogesin?
  • Olen esimest korda elus kitarriomanik (mänginud polnud ka varem).
  • Trummikomplektiga polnud ka varem kokku puutunud.
  • Esimest korda elus ma tunnen, et minu lähedal on mees, kellest mul on tõesti abi - nii praktilistes küsimustes (kaevuparandus näiteks) kui emotsionaalselt (ja erinevalt peldikuparandajast ei näe ma teda mu elust haihtumas).
  • Mulle on öeldud selliseid asju, mida poleks osanud loota ega uskuda.
  • Esimest korda elus olin ametlikult suvepuhkusel ja sain puhkusetasu.
  • Sel aastal oli esimene kord, kui sain unes inimesega kokku, nägime sama und.
  • Nii õudseid jõule pole ka varem kogenud.
  • Esimest korda elus olen Volkswageni omanik (Moskvitš, Opel ja Volvo on mul juba olnud).
  • Esimest korda elus olen tundnud ennast suurema osa aastast naisena (varem olen ennast ikka inimesena identifitseerinud, sooline identiteet on olnud enamasti mõistetamatu).
  • Esimest korda elus hakkab mulle joonistamine vastu... Mitte miski pole enam iseenesestmõistetav. Ma olen alati joonistamist armastanud...

Eks neid esimesi on küll ja veel, aga kõike ei passi siia kirjutada.

Uueks aastaks ei luba midagi. Kui, siis seda, et püüan jätkuvalt ikka inimeseks jääda, aga seda teeksin niikuinii, hoolimata lubamisest.

Kõik. Head teed tal minna, ma loodan, et uuel aastal loksuvad liikuma need asjad, mis sel aastal närvidele on käinud, nii töös kui isiklikus elus.

Teilegi!

pühapäev, 27. detsember 2009

Must Auk

Kohtasin viimaste päevade jooksul Musta Auku. Selles polnud midagi meeldivat. Kui näete seda lähenemas (seda ennustab vaikus, liikumatus, aja venimine lõpmata pikaks ja enesetunne, nagu hakkaks keha väga aeglaselt ja vääramatult algosadeks lagunema, lõputu õuduse tunne), põgenege!

Ja ühtlasi soovin kõigile jätkuvat rõõmsat jõuluaega!

kolmapäev, 23. detsember 2009

Aeg

Loen jälle raamatut. Stefan Klein, Aeg.

Väike mõistmine tuli jälle. Kõigepealt jälle seesama vana mõte (uue nurga alt): kõik on peas. Kõik, mida ma kogen, kuidas maailma tajun, milliseid otsuseid teen, kõik on peas. Minu elu sõltub tegelikult ainult sellest, mis on minu peas. Olen seda varemgi teadnud, aga mitte nii süvitsi.

Teine mõistmine on see, et aeg on üks suurimaid rikkusi, mis mul on. Olen seda ka enne teadnud, aga mitte sügavuti tundnud. Ma elan materiaalselt mitte just rikkalt, aga mingil juhul ei vahetaks ma oma vaba aega ühegi asise rikkuse vastu. Kui elutempo läheb liiga kiireks, tunnen ennast kohe ääretult vaese ja viletsana... Minu ideaalne elu seisnebki vanamoelises paigaltammumises, maailmas, kus kellal pole tähtsust. Aega arvestan päikse, kõhutühjuse ja väsimuse järgi, nii nagu seda tehti sadu aastaid tagasi. Konkreetsed vastuvõetavad ajaühikud on päev ja söögivahe. Sinnapoole ma püüan. Kell võib ju olla, aga mitte nagu kohustuslik türann, milleta ei saa ühtki asja tehtud.

Mäletan üht tõeliselt rikast meest, kellele üht tellimustööd tegin. Tüüp ohkis järelejätmatult, kui vähe tal aega on ja milline peavalu kõigist ettevõtmistest ja muredest, vastutusest. Ja mina, vaene näljarott, vaatasin teda ja ei kadestanud, ta oli tegelikult vaesem kui mina.

Palju mõtteid on tulnud, kõike ei oska sõnades väljendada. Näiteks see, millele me oma elu siis kulutame? Millega päevi täidame? Kui suurel hulgal on selles mõttetusi, lihtsalt harjumusest tehtud liigutusi ja sisemonoloogikilde, kultuurilisi norme ja tõekspidamisi... Kas ma oskaksin elada kellata? Noh, näiteks puhkuse ajal, kui pole vaja kella järgi tööle minna? Huvitav oleks proovida... Lapsest peale on kell mu elu dikteerinud: "magamaminekuaeg, kell on juba 9" või "kuidas võib nii kaua magada, 11-ni!" või "kell juba nii palju ja pole veel söönudki!", huvitav, kas sellest kella-refleksist oleks võimalik vabaneda? Olen esimesest klassist kooli lõpuni pidevalt käekella kandnud, nüüd on selle asemel telefon, mis tunde ja minuteid dikteerib... Milleks? Mul on rohkem, kui nädal ees, kus ma tõenäoliselt ei peaks rohkem kella vaatama, kui ehk 10x kokku (kas pood on lahti, kas raamatukogu on veel avatud, ega helistamiseks juba liiga hilja ole)?

On, mille üle mõelda.

Loen edasi.

Terror

Minu vastu on vandenõu. Just nüüd, kui ma saan tehtud aasta viimased tööd, mul ei jää enam muid kohustusi, kui ainult oma pere ees ja ma saaksin lõunani magada-magada-magada, hakkavad veevärgi paigaldajad siiakanti jõudma. Naabertänavas müttavad, nii et juba enne kella kaheksat hommikul maja vibreerib tsükliliselt. Ja lumi, seda ma muidu armastan, ainult mitte selle rookimist... Lumelabidad on ka alla igasugust arvestust.

Vihtusin lund rookida trajektooril majauks-puukuur-kaev-peldik-solgiauk-värav-tänav(+aia taha autole pesa) ja kuulasin kohutavalt ärritavat torupanijate lärmi... Sain lõpuks tuppa, pea käis ringi ja iiveldas, kah mul jõulureede... Kukkusin jalapealt voodisse ja pilt kadus sekunditega.

Ma pole üldse kindel, et veevärgimeestele ja teetöölistele jõulupuhkust antakse. Kõik selleks, et inimestel jõulustress ikka normile vastaks. Ja kindlasti on neil juhised, kuidas võimalikult kaua ühes kohas püsida ja detsibellid, ma arvan et nende alammäär on ka kehtestatud. Umbes ülemisele kuulmispiirile, et kõrva- ja ajukahjustused ikka kindlasti tekiksid.

Olen ise nutnud, et tahaks vett majja, siis saaks pesumasina panna ja... Aga nüüd, kui vesi tõesti tulemas on, saan ma aru selle soovi mõttetusest. Tänavale, jah, kaevavad, aga kuna mina seda vett reaalselt kraanist saaks, pole ette näha. Ma ei näe kogu sellel kaevamisel mingit mõtet (peale närvikahjustuste tekitamise muidugi), sest ma ei usu ikka veel reaalselt, et siia majja üldse kunagi vesi saab. Vaadake, mul on nimelt selline needus - SINA PEAD ELAMA VEEVÄRGITA JA VÄLIPELDIKUGA ÜÜRIKAS! Nii, kui olukord võiks muutuda, juhtub midagi. Eelmine kord, kui hakati veevärki panema, Ihastesse, siis enne, kui see majja jõudis, läksin ma mehest lahku ja kolisin lihtsalt ära. Aga tänaval kaevamise perioodi olin loomulikult seal...

Praegu jäävad kaevajad veel peaaegu 100 meetri kaugusele, aga kui nad päris siia jõuavad... Siis pean vist kuskilt asüüli otsima...

Ma armastan oma kaevu! Selles on puhas vesi, see ei mürise, ei külmu kinni. Ja kompostihunnikuga on sama lugu, see ka ei külmu kasutuskõlbmatuks, ei ummistu, ei hakka valesse kohta tilkuma... Milleks mulle veevärk!? Ja üldse, kellel seda pesu ikka vaja pesta on?... Juba minu geniaalne isa ütles, et määrdunud riided on palju soojemad, nendes on rohkem tahket ainet, mis sooja salvestab.

-----
Ja arvake ära, milline rõõmus sündmus tabas meie aeda (ja linna), kui ma lumerookimise lõpetasin? Sadama hakkas jälle! Uraa!

-----
Ja ühtlasi jõudsin enne uut lumesadu anda kaks igi(või pigem higi)vana lumelabidat armsale Y-le kõpitseda. Kui ütlesin, et uue ootamatu saju korral toogu need tagasi mistahes olekus, naeris ta vastu et toob varred! Varsti lähen naabrimeest pommima, ma mäletan küll, tal oli eelmisel talvel moodne plastmassist lumelabidas.

teisipäev, 22. detsember 2009

Riided

Ma saan aru küll, et ülikonnaga poiss on ilus ja pidulik. Aga, miks pagana pärast pean ma oma kasvavale lapsele igaks esinemiseks (mida on võibolla 1, paremal juhul 3x aastas) selga ajama kalli piduliku ülikonna, millest ta on järgmiseks korraks välja kasvanud? Masendav.

Kaur ja Lagle laulsid kenasti duetti (ja minu erapooliku arvamuse järgi olid ainukesed viisipidajad terves koolis) Palupera kooli jõulupeol. Ja mina olin vist rahvavaenlasest ema, sest poisil polnudki valget särki, lipsu ja soovitavalt ka pintsakut. Hoopis kampsun oli. (Tüdrukule leidsin ikkagi valge pluusi ja musta seeliku...) Aga ega ma ise ka parem polnud, ikka sama vana villase kampsuniga, läbipaistvat, õlgu paljastavat minikleiti polnudki. Kas ma olen segane või muidu imelik, ma ei saa aru, miks peaks keset külma talve pidulikult surnuks külmuma, nagu ülejäänud saalitäis rahvast? Olgu, liialdasin, kõigest pool saalitäit. Teine pool riietus nii, et neid ei olnudki valus vaadata.

Ja üldse on mul vimm pidulike riiete vastu, enamasti on need imelikust läikivast, kratsivast või läbipaistvast materjalist, ebamugava lõikega. Ja ma tunnen ennast sellistes alati halvasti. Peale selle on mul tulnud vastumeelsus ennast värvida ja - karjuge nüüd õuduses - jalgu raseerida.

Pidulik, glamuurne maailm jääb minust seitsme maa ja mere taha. Tehke teie, mida tahate, aga jätke mind rahule! Laske mul olla koduvillane ja juuksed lihtsalt sabasse seotud, nii nagu ma olen...

Tsitaat

Üks asi, mida Ford Prefekt oli inimeste juures alati pidanud väga raskesti mõistetavaks, oli nende komme pidevalt konstateerida ja korrutada midagi väga-väga ilmset, nagu näiteks Kena päev või Sa oled väga pikk või Armas aeg, paistab, et sa oled kolmekümne jala sügavusse kaevu kukkunud, kas sinuga on kõik korras? Algul oli Ford püstitanud säärase käitumise seletuseks ühe teooria. Kui inimesed ei anna oma huultele tegevust, mõtles ta, siis kasvavad need kokku. Mõnekuise kaalutlemise ja vaatlemise järel hülgas ta selle teooria aga ühe uue kasuks. Kui nad ei anna oma huultele tegevust, mõtles ta, hakkavad nende ajud tööle.

Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas, Douglas Adams

Sõbrad blogardid, küllap see tsitaat käib mõningate mööndustega ka meie kohta...

Olge tervitatud!

Pöörab

Eilne pööripäev sai mööda saadetud suurepäraselt. Hommikut alustasin pimeda ja külma aja jaoks kõige õigema tegevusega (mida siinkohal ei kirjelda) (loodetavasti jätkub seda tegevust rohkesti edaspidisesse perioodi). Siis käisin Tartus arsti juures, sain õlga süsti ja kogesin 2 tundi äärmiselt meeldivat valuvaba olekut. Siis valuvaigisti mõju kadus, põletikurohi jääb pikemalt edasi toimima. Seejärel püüdsin hoolitseda oma lemmikute eest (olen nad teenimatult unarusse jätnud), ostsin akvaariumisse uue valgustoru ja soojenduspulga. Kirjutaks need kulutused mõne kingituse arvele, aga ei tea, kellele...? Suhtlesin lastega, tegin kartuliputru, kütsin ahju ja pliiti (täiesti tähelepanuväärne tegevus! soe ja meeldiv). Vestlesin hääde inimestega läbi telefoni, lugesin raamatut.

Niisiis - mida see peaks ütlema järgneva perioodi kohta? Saame näha. Huvitaval kombel ei mahtunud sellesse päeva grammigi tööd. Ainult kütmine ja vaimse ning füüsilise tervise eest hoolitsemine.

Nüüdsest on päev veel 3 päeva pesas, siis algab maausuliste uus aasta.

teisipäev, 15. detsember 2009

Puhas rõõm ehk jalg kaela taha kringlisse

Kas te teate, mis tunne on, kui ajus närvirakud uusi ühendusi moodustavad? Mina tean. Sellepärast ma seal trummiringis käingi. Peas sees hakkab meeldivalt sügelema, selline tunne on, et jalg tahab hoopis kaela taha minna ja mõni käsi kasvaks parema meelega põlvest või sabakondist välja. Täiesti irratsionaalne, ootamatult meeldiv.

Sain just uue noodi, sellesama, mille järgi tekitati Viljandis 30 päeva jutti rütme ja tehti maailmarekord.

Ohh, elu on ilus ja täis lihtsaid naudinguid: söömine, küdeva pliidi ääres istumine, kitarri- ja trummimäng... Üht-teist on veel, aga las jääda midagi ka ütlemata.

---

Selle ilusa elu hulka kuulub ka ringitundide järgitegemine. Viimane näitus võttis nii võhmale, et mõned päevad jäid tööl käimata ja nüüd ma siis rabelen, et kõik töötunnid ikka selles aastas tehtud saaks. Tahan jõule! Siis on vaheaeg... Tühja nendest kingitustest, ma ei kavatse kellelegi midagi kinkida (lapsed on erand). Lihtsalt magada tahaks. Ja trummi mängida. Ja akvaariumi valgustuse ära parandada. Ja laste nari restaureerida (vana risu hakkab tappidest lahti tulema, Kaur magab ohutuse mõttes põrandal madratsil...). Ja nii toredad, kui need kooriesinemised ka pole, on käesolev nädal natuke liiga tihe mu jaoks. Oh, õnnis pime pööripäev, tule ja anna mulle hingamisruumi!

esmaspäev, 14. detsember 2009

Kodu

Olen siin kunagi hädaldanud kodutuse tunde üle. No nüüd võin ma siis vastukaaluks kirjutada, et ka üürikas võib ennast hästi tunda. Isegi selles üürikas, kus enne halb oli. Ja kus ikka pole veevärki, peldik on väljas ja loomulikult kõik muud mugavused.

Ma ei tea päris täpselt, mis selle esile kutsus, aga mulle täitsa meeldib siin praegu. Võibolla lihtsalt olen ületanud õnnelikkuse kriitilise piiri - olen siin juba nii palju tunde õnnelik olnud, et see on hakanud korterile mõju avaldama. See õnn ja rõõm, mida siin viimase pooleteise aasta jooksul on kogetud, on oma jälje jätnud.

Huvitav on jälgida olnud, kuidas tujud muutuvad ja maailmanägemine muutub ühes sellega. Päriselt. Kuna kõikumised on viimasel ajal olnud väga äkilised ja jälgitavad, on täitsa huvitav. Praegu tundub, et pole mõtet viriseda kehva ja ebasõbraliku elamise üle, kui ikka silm viltu, pole kusagil paremat kohta.

Mõni aasta tagasi vaatasin siin vingus ninaga ringi, lugesin kilode kaupa feng shui raamatuid ja enamasti need karjusid mulle kõrva: "KOLI ÄRA!". Aga ühest raamatust leidsin lõpuks ka kasutatava mõttetera - kui tahad leida paremat elamist, siis praeguse koduga väga rahulolematu olles ei tule ka uut. Hakka otsima ilusaid nurki, häid vaateid, midagigi, millega rahul olla. Midagi ju ikka on. Ja hakkasin otsima. Kes otsib, see leiab. Tasahaaval hakkavad need nurgad, mida on rõõm vaadata, paljunema üle terve korteri. Ilus, ilus. Korralik katusealune on oluline, väljas on külm ja talv.

laupäev, 12. detsember 2009

Padjaklubi ametlik teadaanne

Teine Koosviibimine On Toimunud. Kohalviibijad Said Hindamatu Väärtusega Nõuandeid Nii Isiklikuks Kui Tööeluks.

Seekord oli kasutusel Imelise Kustukummi Tehnika. Kustukumm Ei Valeta Iial!

Ühtlasi sai lahendatud probleem, kuidas liigelda pommiauguks muutunud Elva linnas - vajalikud on kummikud kaevikute tarbeks ja kõpskingad koerakakaga toimetulekuks. Ühtlasi võib meie ühiskonnas täiesti teenimatult tähelepanuta jäänud koerakakale kiiduväärt kasutust leida - kõpskingaga augustatud ekskremendi saab kerge vaevaga nöörile kuivama ajada, siis saab selle abil ennustada ja lõpuks ahju kütta! Meie olemegi need, kes lahendavad ülemaailmse majanduskriisi!

Ja klaaskuuli ehk mõne muu peegelduva eseme abil ennustamine läks ka õnneks, mul on nimelt majas kandiline vett täis kristallkera, milles nägid kõik asjaosalised rohelisi pilvi (varte küljes kindlalt kinni), see tähendab tohutut romantilise armastuse puhangut!

Aga ülejäänud ennustused olid vägagi isiklikud, minu omal oli märksõnaks "läbimurre". Sisaldas selliseid prohvetlikke lauseid, nagu: "Pead midagi ette võtma mõjukate ja vägevate inimeste suhtes, kes pole väärt oma positsiooni ega võimu." ja "Sa ei peaks tegudega välja astuma, sest sul on kellegagi isiklikult kana kitkuda.", "Hea on värvata avalikkust enda poolele. Ära kasuta oma eesmärgi saavutamiseks jõudu, vaid toetu oma vooruslikule iseloomule. Pead ilmutama oma väärt kursil püsimiseks vankumatust ja ausust." Tänu Kudzu vihjele tean nüüd, et mina olengi uus Tallinna linnapea! Ja saladuskatte all võin öelda, et teda ootab peaministri koht!

Panen ette järgmise padjaklubi kokkusaamise teemaks täiesti ennekuulmatu ja innovaatilise teema: Uue Aasta Ennustused! Ja vihjeks Moorile, kes on ähvardanud seda järgmisel korral enda pool läbi viia: tina, küünlavaha, tahmaplekid paberil, teepaks (kelleks lubas Kudzu olla), õlgede lakke loopimine, kinga vise üle õla (kellel ninaga ukse poole, läheb mehele)... Rahvatraditsioon on käepäraste vahenditega ennustamise poolest rikas! Ega tali taeva jää, seega on võimalus ka ennustada jälgede järgi lumes - istud palja tagumikuga lumme ja jälje järgi ennustad. Kui on südamekujuline jälg, pidada armastuses õnne olema... Ja pudru sisse võib peita igasuguseid toredaid asju, alates pähklitest ja lõpetades kanakontidega, millel kõigil vägagi esoteeriline tähendus on.

reede, 11. detsember 2009

Unistus

Kõige ilusam uudis, mida läinud nädala jooksul kuulsin, oli see, et üks vana armas sõber ostis omale tuliuue tsikli. Helistas üle paari kuu, ise nii õnnelik... Juba aastaid olen ikka ja jälle kuulnud, kuidas tal on võlad, lootust pole, tööd on vähe (skulptor, kes elab suurelt osalt tellimustest). Niiviisi, et ei julge õieti unistadagi. Ja nüüd siis säras tema hääles puhas rõõm ja õnn, ligi 50-aastasena on ta saanud ootamatu õnneliku juhuse läbi teostada oma unistuse. Muuseas on makstud kõik võlad ja mõneks ajaks rahamuresid pole. Kuulasin ja imestasin, nii kaua olin kuulnud ainult halinat, et ei osanud oodatagi, et see teistmoodi olla võiks.

Kui ta seda rääkis, kuulasin ja hakkasin naerma - vaevalt nädal tagasi müüsin maha Volvo ja ostsin kitarri...

Unistage, inimesed, et teil oleks, mis võiks täituda! Õnn, rõõm ja rahu ei ole mitte surnud, vaid matkavad kusagil, on aeglaselt, aga kindlalt siiapoole teel. Ma olen selle kohta kindlaid teateid saanud.

Ps. Padjaklubi kokkusaamine toimub, nagu lubatud, homme, laubase päeva õhtapoolikul. Prohvet Minus On Lubanud Nimetatud Ajal Teiega Kontakti Võtta!!!

reede, 4. detsember 2009

Õiendusi

Mitmed teemad on jäänud ripakile. Näiteks see, kas siis homme on mulle külla tulijaid? Mulle võib muidugi iga kell külla tulla, aga kuna homse päeva sobivus padjaklubi kokkusaamiseks osutus küsitavaks, teatan järgmise kuupäeva: 12. dets., kell 16.00. Kui aja suhtes on siiski pretensioone, paluks kõvasti karjuda, ma muidu ei kuule. Pealegi - järgmisel nädalal saaks ehk Moorike ka tulla? Ja ma olen homme hommikul kutsutud õetütre sünnipäevale, oleksin muidugi hakkama saanud, aga järgmisel nädalal oleks lahedam tikkida, heegeldada, pilutada, mullikesi ajada ja klaaskuuli poleerida.

Teiseks teatan meie kalli koori esinemiskava: 6. dets. kell 12.00 Puhja seltsimajas ja 15.00 Rõngu kirikus. Täiesti tasuta saab meid kuulata. Peale selle on meil Rannus kontsert 10. dets. kell 19.00 ja Kongutas 16. dets. (kellaaega peast ei mäleta, tõenäoliselt ka 19.00) ja 19. dets. hilja õhtul laulame Aleksandri kõrtsis.



Peale selle sain üles pandud hulga meie värskest ideenäitusest, tekstid on veel lisamisel. muinasjutulinn.blogspot.com

Ja - lõpuks käisin täna pildistamas üht puhkevat detsembrikuist roosi. Fotoka patareid said nii ruttu tühjaks, et eriti sättida aega polnud, aga midagi sain kaadrisse:

kolmapäev, 2. detsember 2009

Sõber

Täna lahkus minu armastavast embusest kallis sõber Hohner. Aga... ta oligi ainult laenuks... Ja ma sain omale uue, Fenderi, nii et ta läks oma koju tagasi. Uus on ilus küll, valgete rantidega ja lilla helgiga... Aga vana oli ütlemata meeldiva hääletämbriga, sellise mahlaka ja sügavaga. Uus hääl tahab veel harjumist.

Poetasin koguni pisara, kui ta uksest välja minema hakkas, poleks uskunud, et üks kitarr võib nii armsaks saada...

Nüüd on Fenderi aeg. Ja ometi, sõber Hohner, ma ei unusta sind kunagi ja ma tean, et me kohtume veel!

See jutt siin ei tähenda, et ma kitarri mängida oskaksin, ma lihtsalt olen selline segane, kes hoiaks enda ümber võimalikult palju muusikariistu. Ma arrrmastan kõiki pille, vahet pole, kas mul nendega suhtlemiseks ka oskusi on!


---

Uus sõber on selline, aga unustamatu vana on enam-vähem sellise väljanägemisega:

teisipäev, 1. detsember 2009

Muinasjutulinn

Jälle näitus avatud. Aga sellega on vist nii, et raskemad ajad alles tulevad. Joonistamine, paistab, oli alles sissejuhatus...

Avamisele olid kohale tulnud kõik parimad. Minu parim fotograaf Esta, parim raamatukoguhoidja Urve, parim kujupaigaldaja Matti, parim tervisespordikeskuse direktor ja koostööpartner Karl, parim kohaliku kobrulehe ajakirjanik Milvi jne jne. Andres ja Margoliina laulsid imearmsasti, Margus naeris, juhuslikult sinna sattunud Rein improviseeris klaveril ja kõik, kes vähegi julgesid, tinistasid tundmatu päritoluga kanget alkoholi kõigest hingest.

Sellest salapärasest ideeprojektist tuleb ka oma blogi, kui midagi juba üleval, lingin. Loodetavasti enne selle nädala lõppu.

Igatahes Mari on hull. Ja see on vist tema üks parimaid omadusi. Karl tahtis meid vedada seda ideed kohalikele linnaisadele tutvustama. Kui see läbi peaks minema, on meil vist mitme aasta puukujude talgud kindlustatud ja Elva saab ametlikult muinasjutupealinna tiitli.

Ma ikka ei usu veel. Aasta otsa on seda ideed veeretatud nagu kuuma kartulit ja nüüd on midagi veerema lükatud. Loodan, et ma sellele alla ei jää...

--------

Ühtlasi kuulutan välja padjaklubi järgmise kokkusaamise. See saab toimuma siinsamas, minu väikses kodukeses, otse sellesama muruplatsi kõrval, mis mind õnnistas, Elva, Tiigi tn.8. Ja ajaks pakun välja 5. detsembri, laubase päeva, kell 16.00. Pakun rummi ja sakummi (või siis ahjukartuleid või mis hetkel käe- ja suupärane tundub). Kaardikomplekt on olemas. Kristallkuul ka. Teelehtede ja kohvipuru puudust pole. Tikkimistöö tuleb siiski endal kaasa võtta. Kaebuste, taotluste ja pretensioonidega pöörduda käesoleva postituse kommentaariumi või otse minu kõrgestiaustatud telefonile.

neljapäev, 26. november 2009

Käes on uus ajastu

Nüüd siis ametlikult. Ma astusin jälle s... ... ... . . .

Maailm Ei Ole Enam Endine, Ei, Ei Kunagi Enam. Vasakut Jalga On Ka Õnnistatud, Nüüdsest Hetkest On Kõik Mu Sammud, Mõtted Ja Teod Otse Elu Endaga Pühitsetud! See Ime Juhtus Otse Mu Oma Koduõuel, Kui Kaevust Vett Tõin. Imeline!

[Juba mu isa ütles iga kord prohvetlikud sõnad, kui junni metsarajal nägi: "See on Elu!"!]

Nii Ongi. Kuulake Mind, Sest Minu Suu Läbi Kõneleb See, Mis Mu Jalgu Läbi Saabaste On Õnnistanud!

-------

Järgneb silmade pööritamine, suust hakkab kuldmune kukkuma (vahutortidega vaheldumisi), kõigis võimatutes värvitoonides nimbus juba hiilgab. Ühtlasi pidin (jälle) oma köögipõrandat pesema. See võib niiviisi harjumuseks saada... Hirmutav väljavaade. Nüüd te siis teate.

Ja palun, olgugi, et ma mõistan Teie suurt tungi minu juurde, siiski ette registreerida. Kristallkuul ei kannata üle 1,6180339887 inimese päevas ja võib lühisesse minna. Kui kristallkuulile lisaks kasutada teisi vahendeid, nagu teesagu ja kapsaleeme ilmutused, saan võtta vastu maksimaalselt 3,14159265358979323846264338327950288419716939937510 inimest ööpäevas. Aga see on ka viimane piir!

Ma ei vastuta nõustamise õigsuse eest. Ma ei vastuta tagajärgede eest. Ma ei vastuta selle eest, kui te mulle liiga palju maksate, pealegi väljend "liiga palju" on oma olemuselt võimatu. Ma ei vastuta elektrikatkestuste eest, kuna Elva linnas kaevab Facio kanalisatsiooni ja tänu sellele on kristallkuul pirtsakas. Kaebuste ja pretensioonide korral pöörduda otse pühitseja poole, ta on mul siin kusagil muru sees... kus ma neid saapaid pesingi...

teisipäev, 24. november 2009

Identiteet

Selle asemel, et teha kõike seda, mida vaja, mina hoopis vaatan, kes ma oleksin Pratchetti raamatutes... On üks tore test.

Igatahes oli hea tulemus, kõige rohkem on minus Weatherwaxi. Sellele järgnevad võrdselt Porgand Rauaavastajasson ja Raamatukoguhoidja, siis on pisike vahe, Gytha Ogg ja Barbar Cohen. Kõiki muid tegelasi oli palju vähem.

Ma olen oma iseloomustusega rahul. Mõnusalt ogar. Nõiad, barbar, orangutang, üllatusena ka Porgand... Kõigil neil on nii toredalt ogar mõtlemine, et midagi tervemat on raske leida. Ilus.

Mis see on?

Palavik 37.1, uimasus, kohati pearinglus ja nõrkus. Kui ma mõtlen, kas ma olen terve, siis kindlasti mitte. Kui ma endalt küsin, kas ma olen haige, siis on jaatavat vastust ka raske anda. Mis ma siis olen? Kuidas peaks käituma, mida sööma, mida söömata jätma (eriti, kui osad söögid ajavad iiveldama, rase pole)? Öeldakse: joo palju! Aga see tähendab teistpidi välipeldiku vahet jooksmist ja seda ma ju ka väga ei taha, eriti soojast voodist tuulisesse vihmasesse õue...

Peale selle avastasin endal esimese korraliku loomingulise kriisi! Varasemad on selle kõrval nohu olnud. Järgmisel teisipäeval on meil Mariga näituse avamine, Elva Matkakeskuses. Ja mul ei ole vaatamata pikale planeerimisele ikka veel tööd valmis saamaski mitte. Ausalt, mõtlesin, kui esimene kord nõrkushoog tuli, et ütlen paariks päevaks kõik koduvälised tööd üles (reaalne põhjus on ju olemas ja laua taga ikka jaksan istuda, pliiatsit hoida) ja saan oma joonistused valmis, aga nüüd ma lihtsalt tukun...

Stepslit veel näos pole. Aga küll ta tuleb. Hiljemalt siis, kui meil näituse ülespanek tuleb ja mul midagi riputada pole, siis on küll sea tunne...

laupäev, 21. november 2009

Ended

Imekaunis päev. Tipphetk oli see, kui tulin linna pealt koju, istusin korraks köögilaua taha (mu köök on ühtlasi ka esik), lugesin tänast kohalikku kobrulehte (Elva Postipoiss, kus mindki oli jälle mainitud, tõsi küll, seekord üsna teenimatult) ja alles siis hakkasin saapaid jalast võtma. Parema saapa roomiktald oli toredasti piisavalt sitke sitaga koos. Täiega. Vaibad viskasin välja, ennast ja saabast ka ja kraapisin seda talda kõigest hingest puhtaks.

Niisiis - oodata on rahasadu. Unes vedasin sibi, pangede kaupa ja otsa see ei saanud, nüüd siis on unenäod siiailma kandunud. Noh, hakkab juba tulema või? Raha, ma mõtlen?

neljapäev, 19. november 2009

Unemaa

Unenäomaailm on olnud kirju ja millegipärast raskustega meenutatav. Aga - tagantjärele meenub, et olen viimastel nädalatel peaaegu iga päev unes näinud autojuhimist. See pidada tähendama oma elu juhtimist.

Veel on olnud toredaid momente, näiteks kevad ja väiksed armsad, ometigi mürgised rästikupojad, kelle vanade lehtede ja kõdu seest leidsin. Üks oli nii kenasti pruuniruuduline...

Siis hulkus mu unes üks isepäine valge hobune. Valge hobu pidada tähendama suurt õnne ja armastust, kui ma seda und rääkisin ja imestasin, miks ta isepäine oli, vastati, et õnn ongi isepäine. Nojah, tõsi... Oli ema hobune, absoluutselt sõnakuulmatu. Mina vaatasin, kuidas ema temaga üldse hakkama ei saanud ja mõtlesin: misasja? See ei ole võimalik! Võtsin ta käekõrvale ja hobu ei ajanud vastu. Õnn päitseidpidi peos...

Nüüd meenus, et mu unest on vilksanud läbi Valev Mirtem (või kelleks iganes ta nüüd ennast nimetab), tutvustas oma uut raamatut... Oeh, misasja? Teda ma küll oma unedes ei oota! Hoidku oma nilbused endale! Mul ei ole nilbustest puudust!

Veel käisin hiljuti Lennart Mere köögis, ilus helerohelisetriibuline ja hästi sisustatud armas köök oli, Helle tutvustas seda mulle. Pidin selle endale saama. Seal oli veevärk!

Siis lõhkusin ühe akna, koristasin kilde...

Kusagil Arbi järve ääres oli pidu, panin uue seeliku selga ja hakkasin Terjega pittu minema...

Veel hulkusin ühes imelikus kaubamajas, kus tahtsin triibulist jakki selga proovida, aga see jõudis mu käes muutuda hallist plisseersiidist pluusiks (nahkhiirelõikega) ja siis veel kärtssiniseks kleidiks... Sama uni lõppes gravitatsiooni kaotusega ja mingis koridoris tantsimise - hõljumisega. Ilus oli. Lõpetasin pea alaspidi, vasaku jala suur varvas laes, ise nii graatsiline...

Mõni aeg tagasi nägin armsat und sellest, kuidas vedasin sibi aia äärde kraavidesse ja rõõmustasin, et nüüd hakkab kõik mühinal kasvama ja Ruudi ei saa enam minu aeda passida!

Igaühe jaoks on unedel erinevad tähendused. On mul ka neid hoiatusunesid olnud, enne äkilist masendushoogu nägin mitu ööd unes, kuidas ninast verd jooksis. Ja sügelisi...

Aga kõik muud uned on mul lihtsalt minu lõbustamiseks. Tantsu, tralli, valgeid hobuseid ja ruudulisi rästikuid, sibivedu ja igal minutil kuju ning värvi muutvaid riideid, kevadet...

Unenäod on armsad. Tähendagu nad siis midagi või mitte, vahet pole. Igatahes ma vaatan parema meelega unenägusid, kui telekat.

Veel õnnest ja õnnetusest

Õnne hindamise võimalustest.

Eilse teema jätkuks - õnnelikkuse ja õnnetuolemise balanss on kummaline. Tahtmatult tekib kohe järeldus, et õnnetuolemisele pööratakse liiga palju tähelepanu ja õnnest ei osata küllaldaselt lugu pidada. Ja see on kummaline, kui suured on erinevused meeste ja naiste numbrites nimetatud artiklis.

Minu jaoks on rahaga võrdlemine kummaline, sest mingist summast alates ma enam ei adu raha suurust. Aga ka lihtsalt numbriliste väärtustena lugedes oli see artikkel jahmatav. Kui palju inimesed arvavad kaotavat ja kui vähe saavat! Me oleme ju niimoodi kogu aeg rängas miinuses!

Sinna otsa meenub häguselt, et Bhutanis olla küsitluse tulemusena selgunud õnnelike inimeste hulk - see oli 98%. Kust ma seda kuulsin ja kas õigesti mäletan, pole enam kindel.

Veel tuli küsimus kehakeemia kohta. Kui pideva kõrge serotoniini ja okstotsiini jt. heaolu tekitavate ainete hulk muutub harjumuspäraseks, ei ole inimene enam pidevas eufoorias. Aga stressihormoonidega inimene ei harju, masendus jääb alles ja maailmanägemine mustaks. Jälle ebavõrdsus? Kas meile on kehasse sisse kodeeritud kalduvus näha olukorra halvemat külge?

Mõtlen veel ja võibolla jätkan...

kolmapäev, 18. november 2009

Mis inimesi liigutab?

Vähemalt siin, blogosfääris? Kui vaadata seda, kui palju mõnda teemat kommenteeritakse, siis hakkab naljakas. Näiteks Morgie oli perekoolist inspiratsiooni saanud ja püstitanud teema: neelata alla või mitte? Häbi tunnistada, mina läksin õnge, küll ise imestades, kust vanainimesel selline mure? Kui ikka küsitakse, tuleb vastata...

Mjah, kirjutan, et meel on must ja kohe on ümber ring õlalepatsutajaid ja kinnitajaid, et nad teavad, mida ma tunda võin. Aga kui panna siia mõni rõõmus teade, kostab ainult mõni vaikne rõõmus piiks. Ei, ma ei tunne kommenteerijatest puudust. Lihtsalt kummaline on vaadata, kuidas inimesed mõtlevad ja mis neid liigutab, nii et enam paigal püsida ei saa ja näpud klahvide järele sügelema hakkavad. Mina ju ise ka.

Miks on see nii, et hea ja rõõmus paistab vähem silma, kui halb, ebamugav ja õnnetu? Miks on ennast lihtsam samastada kurva kui rõõmsa inimesega? Kurbus tundub millegipärast kuidagi palju sügavam, kui rõõm. Kurbust saab miljonil eri viisil kirjeldada ja sõnad ei lõpe, aga rõõmu, ammugi siis veel õnne on nii raske kirjeldada, selleks justkui peaaegu polegi sõnu, ainult väiksed vihjed. Kes see tarkpea oligi, kes ütles, et õnnelikud on kõik ühtemoodi, aga õnnetud igaüks erinevalt?

Aga ma proovin. Ikka ja jälle, iga natukese aja tagant proovin õnne kirjeldada. See võiks saada vähemalt sama tavaliseks ja normaalseks seisundiks, kui on olnud õnnetuolek. Õnnel on ju ka oma sügavus, mitte vähem sügav, kui masendusel, aga palju ilusam! Ma olen kulutanud hulga aastaid oma elust õnnetu olemise peale ja selle kirjeldamisele. Nüüd ma õpin olema õnnelik ja proovin anda sellele vähemalt samapalju tähelepanu, kui olen andnud masendusele.

Ps. Loen Vadim Zelandi raamatut "Transurfing - reaalsuse juhtimine". Olen seda kunagi lühivariandis lugenud, Ülis on ka seda enda jaoks tõlkinud.

esmaspäev, 16. november 2009

Miks ma endas urgitsen

Selle pärast ikka. Olen sellest juba ammu aru saanud, et endas kaevamine on kasulik tegevus. Vahel valus, vahel väsitav, aga kokkuvõttes alati tervendav.

Minu vana (lootsin juba, et igaveseks lahkunud) deprekas ilmutas ennast. Röögatas äkki, nii et korraks lausa kurdiks jäin. Mõtisklen siin nüüd, miks, kust ja kuidas. Vaatan, kuulan, jälgin ja - niipea, kui märkan, et hiilib jälle, kohe virutan esimese kättejuhtuva raske (võibolla terava) esemega! Toda aega ma enam tagasi ei taha, kui esimest (ja loodetavasti ainukest) korda arsti juures nutta ulusin ja ta mulle serotoniini tagasihaarde inhibiitori igapäevaseks tarvitamiseks välja kirjutas.

Aga muidu on huvitav aeg, võrreldes varasemaga on mul rohkem kogemust ja suudan enda seisundit paremini hinnata, nii füüsilist kui vaimset. Ja oskan sellega siiski palju paremini ümber käia, kui aastaid tagasi. Mul on täiesti hullumeelne plaan jääda psüühiliselt enam-vähemgi normaalseks inimeseks. Vähe sellest, mul on suisa maniakaalne plaan ollagi õnnelik inimene. Kirvest, andke mulle kirvest! [maha ma selle depreka-raisa löön, igavene libe limukas! jne ebaselge pobin, pea väriseb peenikese kaela otsas, silmad kilavad ja ila pritsib laias kaares...]

reede, 13. november 2009

13. reede

Jäle päev. Ammu pole olnud sellist kurbust, enesehaletsust, lootusetust. Täiesti haige, millised meeleolud...

reede, 6. november 2009

Uus projekt

Alustasin uut projekti nimega "naabrite väljasöömine". Täna hommikul maabus minu valdustesse terve komplekt trumme. Paar taldrikut on hetkel puudu, aga lärmi saab teha juba niigi piisavalt (sellegipoolest - kui keegi lugejaist teab kusagil soodsalt vedelemas taldrikuid, neid trummikomplekti omi, andku teada!).

Peale selle oli tore ja meeleolukas sõit Nõkku, ema läks sünnipäevale. Teed olid libedad nagu tatt ja talvekumme ei tahetud üheski ettejuhtuvas kummiboksis mu autole alla panna enne, kui ehk järgmisel teisipäeval... Tartusse oli ka asja ja "täiesti juhuslikult" kohtusin armsa Y-ga, kelle abiga sai autokene ühes äärelinna parklas üks-kaks-kolm talvepapud alla. Kummiboksil jäi oma raha saamata, mina ei pidanud oma väikest peakest ja tillukesi õrnu käekesi nii keerulise mehhaanikaga piinama. Mulle jõudis kohale, et tegelikult oli see pseudoprobleem, kui ma tean paari asja, mida jälgida, olen ma nii palju mees küll, et sellega vajadusel ise hakkama saada. Pealegi läks see mulle ikkagi kalliks maksma - ma olin sunnitud lubama, et õpin trummi mängima.

Trummid-trummid-trummid... Vaatame, kes kauem kannatab - vasakpoolne või parempoolne naaber. Pealegi - kuna ma tõstsin auto tungrauaga ise üles, pidi Y mulle osa tagasi maksma, st. et ta peab ise ka siin mõnikord kolistamas käima.

Naaber aga oli juba meeldivalt häiritud. Maja oli minuteada tühi, läksin natukeseks tümistama. Ja juba ta tuli õiendama - oli koju jõudnud. Kergelt ärritunult küsis, kas mul juba kitarrimäng selge, et nüüd trumme vaja oli? Haa, ega üks ei sega teist. Ma võin neid ju korraga ka õppida - trummi hommikul ja kitarri õhtul! Või vastupidi, kui soovi on! Väike uinutav monotoonne tümps kell 10 õhtul, kui ma tunnikene järjest mõnda rütmi käe-jala sisse harjutan, ei tee ju liiga kellelegi? Või mis? /see oli nüüd must huumor, kes veel aru ei saanud/

Igatahes, kui ma kevadel kirjutasin, et unenägu täitus - mulle ilmus majja kitarr, siis seda, et trummid tuleksid, ei osanud ma unes ka näha. Ja tegelikult ma saan oma majanaabriga väga hästi läbi, lubasin tal tulla panniga ähvardama, kui ma tal elada ei lase. Teise naabriga (kõrvalmajast) aga inimkatsed jätkuvad.

teisipäev, 3. november 2009

Kiiks

Moorike algatas teema. Algul olin teema jätkamise suhtes üsna skeptiline, aga kui edasi mõelda, siis kiiksud teevadki meist ju omamoodi isiksused, eraldavad teistest, muudavad maailma mitmekesisemaks...

Minu üks kiikse on ignorantsus raha suhtes. Päris suur hulk tegevusi, mida võiks tööks nimetada, ei too mulle mingit materiaalset kasu. Vahel saan isegi kahju. Aga tegemata ka jätta ei saa. Ma ei tee ühtki näitust arvestades, kui palju ma sealt kasu võiks saada. Enamasti eriti ei saagi. Aga rõõmu küll.

Veel on üks kiikse, et ma tunnen endas liikuvaid ja vahelduvaid rütme. Kui ostsin oma teise trummi, käisin trumm paberkotis mööda Tartut, tajusin kotist tulevaid trummirütme. Reaalselt neid polnud, aga minu jaoks olid need niisama reaalsed, kui autod teel ja inimesed ostukeskustes. Täna trummiringis oli jälle see tunne, et ma ise olengi rütm, olgugi, et koordinatsioon on veel kehv. See otsus trummi õppima minna on mu selle sügise üks parematest.

Maailmaga (ehk siis küll ainult linnaühiskonnaga) vastandab mind see kiiks, et mulle meeldib metsik loodus. Ja ma ei saa aru, miks ei võiks olla tagaaias mõni metsik nurk siilile, konnadele, putukatele, heintaimedele... Euromuru on ilus küll, aga oma kodu lähedal näen hea meelega ka midagi metsikut. Kasvõi natukenegi...

Kiiksuks võib nimetada vist ka seda, et ma olen nõus leppima küllalt kehvade elutingimustega. Noh, virisen ikka vahel, aga saan täiesti hakkama kaevuga õuel, kemmerguga puukuuri taga ja ahjuga toas. Ainus asi, millest tõesti puudust tunnen, on pesumasin... Ma ei salli käsitsi pesu pesemist, eriti suuri riideid - teksad, tekikotid...

Tänapäevases beibekultuuriruumis võib vist kiiksuks nimetada ka seda, et mu laiad ja tumedad kulmud on kitkumata.

Et üldjuhul ma ei häbene oma alastust, alates sellest ajast, kui olin kunstikoolis tudengitele modelliks.

Et inimesed on mulle olulisemad, kui mistahes materiaalne omand.

Et ma olen olemas sellepärast, et armastan.

Seda võiks lõputult jätkata. Jätkake nüüd teie, mis on teie kiiksud?

pühapäev, 1. november 2009

Tasapisi

Elukvaliteet on tasapisi paranemas. Üleeile oli kauaoodatud tegus päev, kaev sai korda! Lausa lust on võtta vett kaevust, mille maapäälne riistvara ei ähvarda kaela kukkuda! Ja milline imekena jalgealune sai vanadest tellistest laotud, seda ei anna sõnadega kirjeldadagi. Lisaväärtusena on nüüd kaevul maapäälne rake terve, enne oli seal suure kassi suurune auk (ime, et sealt mõni sisse pole karanud). Õnn ja rõõm! Kui nüüd meelde tuletada, siis eelmine suurem parandustöö selles majapidamises oli peldiku renoveerimine, sellelel järgnes peldikuehitaja lahkumine majapidamisest. Loodan, et seekord jäävad kaevuparandajad alles, nii naabrimees kui kallim.

Peale selle oli eile see imekena päev, kui sai lõpuks valmis täiesti üle mõistuse kaua tehtud skulptuurigrupp. Viimane kuu me lihtsalt passisime head ilma ja asjaolude kokkulangemist... Väga huvitav töö oli. Paari päeva pärast saan fotod ja riputan ka laiale rahvale näha.

Peale selle osalen kolme fotoga kohalikul aktifotokonkursil. Kohalik kogukond on nii uimane, et kuulu järgi olla võistlejaid väga vähe. Seega on mul oma ülejala tehtud fotodega isegi mingi ähmane võiduvõimalus (millele ma siiski väga ei panusta). Tulemused selguvad ka paari päeva jooksul. Katsetusi võib näha fotoalbumis. No, kui muud ei saanud, siis nalja sai selle pildistamisega kõvasti.

Ülehomme (3.nov) on mul näituse avamine, Elva Linnaraamatukogus jällegi, kell 17.00. Suurt pidu ei plaani, aga sõbrad on ikka oodatud. Näeb midagi värvilist, ütleks koguni - lillelist.

Muidu on kõik, nagu ikka... S.t. leidsin ennast kummalisest olukorrast, kus ma peaksin oskama hinnata oma tööd ja selle eest raha küsima. Ma olen suurema osa oma teostest lihtsalt ära kinkinud, ma ei oska raha küsida... Olukord lahenes siiski ülisoodsalt. Aga - millegipärast kuuluvad minu ellu sellised tööd, mida ma teen justkui ainult oma lõbuks, aga päris hobi mõõdust on juba üle läinud. Ma tunnen endal kohustust teha järjekordne näitus, kulutada oma aega ja materiaalseid vahendeid, kuigi see mulle küllalt suure tõenäosusega eriti midagi sisse ei too. Miks ma seda siis teen? See on minu jaoks olulisem, kui need tööd, mille eest regulaarset palka saan. Kas ma kunagi üldse hakkan päriselt aru saama, mis roll on rahal mu elus? Ja kas sellel on mingigi ähmane seos eneseteostusega? Tasapisi, tasapisi...

teisipäev, 27. oktoober 2009

Hirm

Ajendatuna Morgiest ja Kudzust ei saa jätta kirjutamata hirmudest. Kogu mu elulugu võiks ühe variandina vaadelda kui hirmude lugu. Lugu hirmudest, nende tulekust ja taandumisest, neile jõuga vastu hakkamisest, nendest läbijooksmisest, nendega leppimisest... Kõik, mis ma olen teinud, on kuidagi seotud hirmuga. Olgu siis hirmu pärast loobumisega või haruldasematel juhtudel hirmu puudumisega.

Kõige varasemast lapsepõlvest on hirmuvabad mälestused, 2-aastasena olin üsna tasakaalus laps. Siis tuli kusagilt sisse muutus, kas see oli see moment, kui ma ainuke kord elus jonni ja kanguse pärast vitsa sain, ei tea. Igatahes minu kuldses lapsepõlves, kus pole õieti millegi üle viriseda, oli pidev hirm. Hakkasin kartma esineda võõraste inimeste ees, muutusin ebakindlaks ja araks. Koolis mind küll suurt ei narritud, aga ega ma oma ka polnud. Omasuguseid leidsin alles siis, kui Tartu kunstikasse läksin. Kogu aeg on mind saatnud vaikne hirm käituda valesti, olla sobimatu, olla kasutu, see inimene, kes ei saa aru, et tantsitakse valssi ja püüab polkat karata... Ja ma olengi jätnud kargamata.

Olen viimasel ajal juurelnud, kust see hirm tuleb, mis on ajendiks. Ei tea veel. Küllap ma sain selle kodunt kaasa. Emalt, kes on alati kartnud oma meest, kartnud paista silma, hoidnud mindki tagasi. Siiamaani ma leian vahel ennast kuulmas kukla taga ema sõnu: ah, mis sa sinna lähed, ole parem kodus; mõtle, mis inimesed sinust niimoodi arvavad; nii ei sobi; see ei ole viisakas; ära seda tee, see ei sobi sulle, sa oled ju vaikne ja tagasihoidlik; ole nii, et sind keegi tähele ei pane; ole halli massi hulgas; lepi sellega; kodurahu nimel... Ta ise on niimoodi elanud ja mina, kui sõnakuulelik laps, olen selle omaks võtnud. Aga nendest lausetest on palju segadust tulnud, nimelt enamasti ei ole sellisel käitumisel mingit loogilist õigustust ja ma lihtsalt ei saa aru, miks ma peaksin olema tavaline tähelepandamatu hall kana, kui selle asemel võiksin olla näiteks jäälind? Või siidisaba? Või hiireviu? Kui ma ise seda tahan, oskan ja see hästi välja tuleb? Isaga ma enam ei sõdi, tema on rahu saanud ja mina ka. Aga emaga nii lihtne pole. Kusagilt kaugelt lapsepõlvest on sisse jäänud hirm ema ees, siiani. Ikka ja jälle surun ennast sellest jõuga läbi, ära ta ei ole läinud. Ja see pagana mulje jätmine, see ajab lausa vihale. Mis kuradi pärast ma peaksin hakkama elu eest mõistatama, mis mulje ma võin jätta ja siis selle hüpoteetilise arvamuse järgi käituma, eriti, kui ise tahaks olla hoopis teistmoodi?

Veel avastasin, et kõiki mu suhteid on mõjutanud hirm. Abiellusin ju ainult sellepärast, et kartsin üksindust. Kartsin, et olen nii mõttetu inimene, et jäängi üksi, et ma pole normaalseid suhteid väärt. Ja kui siis üks noormees mulle tähelepanu osutas, ise samasugune hirme täis, arvasin, et see on vist nüüd mu elu viimane võimalus. Ma olin 20. Naera puruks.

Edasi tuli veel mitmeid erinevaid hirmudest juhitud suhteid, mis on oma vaevalise otsa saanud.

Üle kõigi suhete on lehvinud alaväärsus ja loomulikult hirm seksuaalsuse ees. See on valdkond, millest minu kodus üldse ei räägitud, emaga oli esimene seda teemat riivamisi puudutav jutuajamine siis, kui ma olin juba abielus. Ja mul oli pikka aega suhteliselt kristlik arvamine, et see ongi midagi räpast ja häbenemisväärset. Sellest, et seksuaalsus on inimese elu loomulik osa, olen hakanud alles nüüd aru saama.

Ja kui ma tuletan meelde neid hetki, kui ma olen olnud õnnelik, siis nendes on kõigis üks ühine joon - hirmu pole. Need on need hetked, kus ma olen julgenud naerda, laulda, tantsida, pakkuda uusi ideid välja, olnud vaba.

Olen lootnud, et saan oma hirmudest vabaks. See on olnud vist naiivne lootus. Nüüd ma loodan, et suudan õppida neid ära tundma, tunnistama ja nendega koos elama. Ilma, et neil oleks pimedat võimu minu üle.

Naabrimehega tuli juttu hirmu teemadel ja kui ma kirjeldasin talle paari sõnaga oma ürghirmu, vaatas ta mulle sellises arusamatuses otsa, et ma sain aru - tema ei karda. Vähemalt mitte pidevalt, mitte niimoodi. Ja nüüd ma küsin, kui palju on neid inimesi, kelle elus ei ole hirm olulist osa mänginud?

kolmapäev, 21. oktoober 2009

Vanadus

Käisin täna jälle margiseansil sõbra isa juures ja kuulasin aastakümnete taguseid mälestusi. Vanad inimesed on vahvad. No mitte muidugi alati ja mitte kõik ja mitte kõigi jaoks. Aga kui vanakeses on vähegi elutahet, kui mälu on alles ja inimene pole kivistunud ega kibestunud, on ta tõeline väärtus. Nagu tükk kulda. Mees, kes on oma elu jooksul näinud nii mitmeid valitsusi, ideoloogiaid, inimesi ja suudab kogu seda infot veel töödelda, järeldusi teha, on mõtlemisvõimeline, on väärt, et teda ära kuulata. Isegi, kui temaga kõiges nõus ei ole.

Esimene kohtumine oli meil üsna juhuslik. Teine kord nägin teda poesabas, ootasin oma kassajärjekorda ja vaatasin, mõtlesin, kas see on see sama vana mees. Ta oli maksnud, hakkas asju kotti panema. Vaatasin, ta vaatas vastu, naeratasin. See pilt ei lähe mul iial meelest - see, kuidas ta hiilgama hakkas, vastu naeratas. Nagu päike! See tunne, et ma olen suutnud kellelegi rõõmu valmistada, lihtsalt ühe naeratusega! Mulle ei meenu rohkem ühtki üle 80 aastast inimest, kes suudaks niimoodi särada. Noored, jah, nendes on veel palju elujõudu ja nad jaksavad särada, kui ainult ise tahavad (tihti millegipärast ei taha). Aga vanemas eas muutuvad paljud tuhmiks või kibestunuks ja ei suuda enam siiralt õieti millegi üle rõõmustada...

Mulle meeldivad vanainimesed, kes ei ole ennast enneaegu surma mõistnud. Vaatan neid ja mõte hakkab liikuma. Mõtlen sellest, miks inimesed, kellel on nii suur elukogemus, on meie ühiskonnas alahinnatud? Me ju õpime eluaeg, järelikult peaks vanas eas olema eriline väärtuslik teadmiste ja tunnete pagas. Midagi sellist, mida on ju aastakümneid korjatud. Nagu aardelaegas... Keha, jah, kulub, väsib, vananeb. Kui ainult vaim virgeks jääks... Inimelu on üks ütlemata peen protsess. Sünnitakse tibatillukesena, abituna, armsana ja - hakkatakse õppima. Külge keerama, roomama, kõndima, lusikaga sööma, rääkima, lugema, arvutama, abstraktselt mõtlema, vastassugupoolega suhtlema, lapsi kasvatama, ikka jälle ennast arendama, suureks sirgunud lapsi vabaks laskma, vanavanemad olema... Kõik see ju jääb meisse alles. Loogiliselt võttes on 80aastane inimene palju targem, kui 30aastane. Aga tegelikult?

Mind huvitab see teema hullult. Nimelt on mul kinnisidee saada kunagi üheks mõnusaks vanainimeseks. Ja - mul on kahtlane tunne, et sellega tuleb juba praegu algust teha. Jälgida, mõelda ja otsida, hoida vaim virge, õppida ja kasvada. Hää soe vanainimene on selle juures hindamatuks abiks. Haruldane võimalus, talle meeldib, et ta kellegagi lobiseda saab ja mulle meeldib temaga lobiseda. Lihtsalt, millest iganes. Mu maailm muutub järjest laiemaks ja mitmetahulisemaks, rikkamaks läbi nende vestluste. Olen kahetsenud, et mu vanaisa nii varakult suri. Isalt olen üht-teist saanud, kuid temaga oli raske suhelda. Ta maailmapilt oli küll väga eriline, aga iseloomult oli ta kohutavalt kangekaelne, autoritaarne ja vanemas eas ka kibestunud. Isa oleksin tahtnud tunda hoopis siis, kui ta noorem oli... Nüüd on elu mulle ette mänginud suurepärase võimaluse ja seda oleks patt mitte kasutada. Vingeid vanainimesi ei ole just jalaga segada. Kui ma enne olin päratu rikas (nende inimeste poolest, kes on sõbrad ja lähedased), siis nüüd olen lausa ennekuulmatult rikas. Hea uudis on veel ka see, et lage pole, selline rikkus võib kasvada vist peaaegu lõpmatuseni.

Elu on helde. Vahel kipub meelest minema, aga elu on helde mu vastu. Ma tänan!

pühapäev, 18. oktoober 2009

Statistika

Imelike ja kirjeldamatute protsesside tagajärjel kandideerisin ma kohalikku volikokku. Ma sain 21 häält (hurraa!) ja volikokku ei pääsenud (hurraa!). Aga minu valitud isik on saanud meie pundist ainukesena sisse (jätkuvalt hurraa!) (mitte sellepärast, et ainukesena, aga sellepärast, et ma oskasin õiget inimest valida, ma loodan).

Aga armsale koorikaaslasele Kaidole naabererakonnast soovin õnne, küll ta minu ka ära esindab, kui Reinust ja Kaist (tervitan ja õnnitlen!) peaks väheks jääma.

neljapäev, 15. oktoober 2009

Kaamos

Jäle uni on. Kogu aeg. Jään magama enne, kui lapsed. Hommikul ajame ennast kõik kuidagi üles, lapsed lähevad kooli ja mina - kui vähegi võimalik - jälle magama!

Käisin täna arsti juures, kõigepealt oma igivana õlavaluga, mille tarvis arst kirjutas kolme rohtu, kõik üsna odavad ja ikka kokku 200.- ligi! Nagu pensionärid, kelle pensionist üsna kindel protsent läheb ravimitele... Olgu, ma loodan, et neist tabladest ja määretest kasu on.

Omaette lõbus lugemine oli infoleht, mis sisaldas kõige krooniks surma võimalust mitme eri kõrvaltoime abil, näiteks infarkt või soole mulgustumine... Aga jah, mul on see häda olnud juba 5 aastat ja ega vist see niisama oodates enam üle lähe. Rääkimata sellest, et ma ikka jätkuvalt tahan trummi mängida, aga kui ma lõpuks enam kätt õlast liigutada ei saa, on p***s.

Teiseks kaeblesin põhjalikult väsimuse üle. Arst otsis välja mõne kuu taguse veresuhkru uuringu tulemused ja tuli välja, et ma olin parimate näitajatega patsient sellel lehel (ehk umbes 30 inimest)! Kolesterooli oli nii vähe, et ma olen vist kõige ilusam inimene Elvas! Aga vererõhk on madalavõitu, täna hommikul, kui ta seda mõõtma hakkas (ise tundsin, kuidas see kerges ärevuses tõusta püüdis), oli kõigest 100, alumist ma ei mäleta. Vereproovi tulemuse saan homme teada, aga arsti esialgne diagnoos oli - kunstnik! See tähendab siis tundlikkust ilmastiku ja eriti valguse vähesuse suhtes. Kuidas seda peaks nimetama, kutsehaiguseks?

Lõputuna tunduv pikk talv on ees, kui see oleks minu teha (st. ma ei peaks lastega tegelema ja tööl käima), magaksingi, nagu karu. Või siil. Või rästik. Või konn. Noh, väikese inimliku lisandiga, iga päev ärkaks söömiseks ja peldikus käimiseks paariks tunniks üles.

Kaamos.

teisipäev, 13. oktoober 2009

Trumm ja margid

Esimene kohtamine on möödas. Trummipoisiga, ma mõtlen. Ei, ma ei hakanud ennast nooremana tundma, vahepeal oli tahtmine krigiseva häälega küsida: "Pojake, kuidas ma pean selle pulga kätte võtma, mul on artriit, reuma ja dementsus? Ja see jalg, see kipub värisema, äkki annad mulle mõne rütmi, kus ma seda vabalt väristada saaks?"

Ei, vahva oli. Ma ei kahetse. Kui, siis ainult seda, et neid tunde nii vähe on. Sellest kõigest on kasu ainult siis, kui ma ise hakkan omapead harjutamas käima.

Peale selle oli mul hirmus armas kohtamine ühe kena vanamehega ja tema miljonilise margikoguga. Või siis 100 000-lisega (hulga poolest). Terved albumitäied erinevate maade ja rahvaste kunsti, etnograafiat, loomi, linde, lilli, liblikaid, autosid, poliitikuid... Kõike. Kogu on suurepärane, kui tagasihoidlikult väljenduda. Ja ausalt öelda, vanamees ka. Mulle meeldivad vanad inimesed, kes on elu jooksul palju näinud ja kogenud ning kes ei ole kõigele vaatamata kibestunud ja õelad. Neid on huvitav kuulata. Lähen talle kindlasti veel külla. Ja mitte ainult margialbumite pärast, mis iseenesest on juba väga hea põhjus, vaid lihtsalt inimese pärast. Ja iseenda pärast ka.

Igasuguseid mõtteid käib peast läbi. See, kuidas ma regulaarselt käisin oma isa kuulamas, kui ta rääkida tahtis. Lihtsalt, istusin ja kuulasin tema heietusi, kui juba kolm tundi hakkas täis saama, tuli ema mind "päästma" ja hüüdis üle ukse: keegi helistas sulle! Ja olgugi, et osa nendest juttudest olid tüütud ja paranoilised, poliitika kirumine ja paranoia, et väimees tahab teda tappa, oli nende juttude hulgas ka palju huvitavat. Mälestused sõjaajast ja sõjajärgsest ajast, albumite vaatamise ja sugulaste nimede üleskirjutamine... Ja ma vaatan seda vana meest, lahkunud isast vanemat ja mul on hea meel, et mu tuttavate hulgas on selline, kelle juures saan niimoodi käia ja kuulata. Ja teistpidi on mul hea tunne, et mind on vaja. Lihtsalt inimesena, teadmine, et mu olemasolemine on vajalik, et sellest on kellelgi rõõmu. Ja siis meenuvad lood noortest, kes on käinud vanainimesi külastamas ja head nägu tegemas lootes midagi saada (pärandus). Kuidas mu vend, kes on isaga omal ajal kõvasti tülitsenud, lootis pärandust saada ja käis isa utsitamas ja suskimas, nii et päranditüli kohtuni välja jõudis. Ei, ma ei looda midagi saada. Ainult vaadata tema hindamatut andmepanka ja kuulata, mida on öelda ühel elu näinud mehel.

esmaspäev, 12. oktoober 2009

Esimene valge ... ollus?

Sündmusterohke aeg on olnud. KaruMati käis siin ja tabas hetke, kui mind kodus polnud. Tõi ära võtmed, mida ma isegi ei mäletanud enam, et need tema käes olid. Emaileerisin talle kohe, et mis ülejäänud kraamiga saab, mis siin on? Ja said sotid sirgeks, meil ei ole teineteise ees enam põhimõtteliselt mingeid kohustusi. Äkiline vabanemise tunne, olgugi, et ma ennast enam tükk aega pole seotud tundnud.

Teiseks andis laste isa esimese küsimise peale muusikakooli raha! Vat see oli alles üllatus! Ja tegi ettepaneku lapsed vaheajaks enda juurde võtta. Nii tore on vahelduseks tema peale mitte vihastada.

Peale selle kõige on päev päeva järel tulnud minu mälestustest pinnale mõni vana unustatud teema. Mõtlen läbi ja - läheb! Jääb puhtam, kergem, muretum tunne. Ja homme on jälle uus teema. Selle kõige kõrval on maja muutunud kuidagi sõbralikumaks, eks talv ka tuleb ja siin on ju mõnus pliidi ees istuda. Pealegi - see on suur asi, kui majapidamises aeg-ajaltki mehe silm ja käsi ja värske mõte abiks on. Perenaine üüri ei tõstnud ja mind niipea välja ei tõsta. Selleks korraks on vähemalt rahu. Järgmise korrani...

Ja siis tuli täna maha esimene ebameeldivalt märg ja külm vesine valkjas ... asi? Ollus? Lumi või? Nii, nagu ma iga uut aastaaega ja sündmust tähistan, sai ka see tähistatud. Korralikult. Soojalt. Julgeks öelda - isegi kirglikult.

Veel ootab mind täna laulukoor ja homme trummiring. Eks näis, mida hakkab minusuguse vanamooriga peale kena noor poiss (mustad lokid, sinisilmad, hambaklambrid, eeldatav hea rütmitaju)? Kutt on nii noor, et mul oli tunne, et võiksin talle emaks olla... Mitte õpilaseks. Püüan oma eelarvamusest üle olla. Aga, ausalt, kui tunniaega kokku leppisime, tundsin ennast vanemana, kui kunagi varem. Õudselt vanana, aeglasena, kohmetuna, lausa iidsena. Kas põlvkonnavahe ilmutabki ennast sellise tundega? Vanemate inimestega mul sellist barjääri pole olnud. Ma tundsin ennast äkki vana ja tahkena, kõva ja raskena, igavesena, nagu oleksin mägi. Nüüd tuleb see mägi trummi lööma õpetada. Saame näha, võibolla oli see esimene mulje unenägu.

Elu on huvitav. Kasvõi näiteks seegi, millisena me ennast tajume. Näiteks iidvana mäena, nagu kirjeldasin. Või hoopis lihtsalt inimesena, kelle ei ole ei sugu ega vanust (see on mind suurema osa elust saatnud). Või merena Kudzu juhendatavas loovtantsus. Või naisena, ilusa, noore, elava, sooja ja liikuva naisena. Või emana, sellena, kelle läbi sünnib elu. Või hoopis olendina, kes on puhas valgus ja ei midagi muud. Või sellena, kelles elavad edasi kõik mu esivanemad - olgu mis soost tahes. Ja vahel tunnen ma ennast õpetajana - inimesena, kelle sõna muudab midagi. Mõnikord olen tervendaja - minu puudutus muudab midagi. Juhtub ka seda, et ma olen kunstnik - läbi minu käe muudab puu vormi, lõuend ja värv annavad kummastavaid kooslusi.

Esimene lumi. Novembris olen lubanud kaks uut näitust üles panna.

teisipäev, 6. oktoober 2009

Veesilm

Sa astud mu poole
mööda oma hääle tunnelit

***

Armastan su püsivust

seda kuidas sa seisad
iga mu mõtte lõpus

seda kuidas sa hüüad
väga vaikselt
mu nime
võõrastel maadel

seda kuidas sa püsid
kõiges mida ma kirjutan

***

Maale langeb lund ja pimedust

vaikus murrab südamesse
maailm murdub kaheks

meie vahelt

***

Õhtu sumbub vaikusse

suvi hajutab valguse
oma rohelises pilves

ma ei puuduta sind
tunnen sind endas

sa ringled minus
juurtest lehtedeni

***

Mäletan kurbust sel õhtul
kui sind esimset korda nägin

teadsin korraga
millest olin pidanud
nii kaua ilma olema

***

Mu elu armastab sind
tal on selleks mu süda raisata
mu unistav süda visata
su tumedasse vaiksesse unne

nüüd pöörad sa end linades
oigad vaikselt omaenda kaisus

nüüd libiseb päike üle su une

nüüd oled sa väliselt alasti
aga sügaval su sees
jääb une tumedus ootama ööd

***

Katsun ennast näha
läbi sinu silmade

milline ma siis olen?

vana
paks
laisk

miks sina seda ei näe?

***

Jumal hakkas
minu palve peale
naerma

see annab lootust

*******************


Indrek Hirv, kallis sugulane (meie vanaisad olid vennad), on välja andnud kena lakoonilise luuleraamatu "Veesilm". Nii vähe sõnu, nii palju valgust, tundeid, paralleele, vaikust...

Tegin meelevaldse valiku ja panin siia mõned üles. Ei, kõik luuletused kogus ei ole armastusest. Vähem kui pooled on. Ja ei, kõik siinolevad ei kirjelda ilmtingimata minu enda hetketundeid. Need jäid lihtsalt helisema minu sees.

esmaspäev, 5. oktoober 2009

Mis on õnn?

Seda küsib Kaaren. Küsin seda endalt iga natukese aja tagant üle, mõni päev tagasigi selle üle juurdlesin. Küll mitte otse seda küsimust ei mõelnud, vaid pigem seda, mida ma elu jooksul kogeda tahan? Ja kuna elu tervenisti on niivõrd ebamäärane suurus (ma olen siiski nii noor veel, et suure tõenäosusega on üle poole elu veel ees), kontsentreerisin küsimust ja küsisin endalt, et kui ma tean, et mul on elada 1 päev, kuidas ma siis selle veedaksin? Mis on kõige olulisem? Mu elu on viimase pooleteise aasta jooksul nii palju muutunud, et see vastus on väga erinev tolleaegsest.

Kõige suurem erinevus seisneb selles, et ma teen iga päev killukese sellest, mida teeksin oma elu viimasel teadlikul päeval. Arenguruumi muidugi on, kõvasti, aga üldiselt ma elangi juba seda elu, mida ma elada tahan. Ja ma võin viriseda kitsa köögi üle ja võibolla otsida paaniliselt uut korterit, vinguda halva ilma või viletsa palga üle või mis iganes. Aga sügaval südames olen ma kohale jõudnud, seal on rahu ja kindlusetunne.

Ma olen õnnelik inimene. Ma ei taha sügaval südames enam midagi. Ma olen kohale jõudnud. Ja samas annab see mulle vabaduse tegelda millega iganes, absoluutselt millega iganes. Vahel mõtlen, et tahaks sellest kohalejõudmisest siia kirjutada, aga selle jaoks ei olegi sõnu olemas. On ainult vihjed. Näiteks armastus - mis on ainult üks sõna, millel on kõigi meie jaoks erinev tähendus. Minu jaoks on ta vabadus, vabadus astuda hirmust üle ja anda ennast kõige naha ja karvadega, saba ja sarvedega teisele inimesele. Ja kummalisel kombel see tunne, teha hing lahti, lasta teine inimene ligi, nii, et saladusi enam ei jää, loobuda ennast kaitsmast, on mind andnud iseendale tagasi.

Ja kui nüüd minna tagasi selle juurde, mida ma teeksin oma elu viimasel päeval, siis - üks päev? Seda on nii vähe. Loetud tunnid. Sae poole ma ei vaatakski. Pintslid oleksid hoopis meelest läinud. Lapsed... on veel lapsed. Mõne tunni oleksin nendega, aga kui nad oleksid suured, siis võibolla enam mitte. Veedaksin oma viimase päeva selle inimese seltsis, kes on mind kättpidi mu enda juurde tagasi tirinud.

Kui mul oleks kolm kuud või pool aastat või aasta, siis ikka saeksin ja maaliksin, laulaksin ja matkaksin, niipalju, kui jaksaks. Oleks armsate inimeste seltsis. Selle järgi ma mõistangi, et juba elangi seda elu, mida tahan elada. Alati saab rohkem, alati saab paremini. Algus on tehtud. Ja selle najal ma vean ennast läbi kõigest, mis segab, vajab parandamist, arendamist... Rahu. Kirg elu vastu. Kõike tahaks, mitte millelgi ei ole tähtsust ja samas on kõik oluline. No nii, nüüd ma jõudsin jälle sinna, kus sõnad muutuvad mõttetuks ja jaburaks.

Ps. Kui ma mõnel pool olen kirjutanud/rääkinud nutmisest, siis hingerahu ei takista üldse nutmist. Harutan läbi oma olnud elu, nutan väljaelamata kurbust välja. Kummalisel kombel on see vesine pool täieõiguslik osa hingerahust.

esmaspäev, 28. september 2009

Sügis

Loen siit ja sealt, suhtlen naabritega ja sõpradega... Kõigil (no olgu, enamusel) on mingi jama. Pereteraapiad, võlad, külmad ja kõledad suhted, töötus või palga drastiline vähenemine, hingemattev armuvalu... Ja esimest korda üle ma-ei-tea-mitme-aasta ei ole ma kohe katki minemas mõnel sarnasel põhjusel. Eks, viriseda on ikka millegi üle. Mõni põhjus on isegi üsna kaalukas, aga kokkuvõttes on ikka lollakalt õnnelik tunne. Kui see majapidamine siin mind enneaegu hauda ei aja, siis elan ma veel pikalt ja õnnelikult. Kaev, sunnik, hakkab kokku kukkuma (maapealne osa). Ilma veeta ei saa ma hakkama. Aga muud asjad elan üle. Mis sest, et vahel nutma ajab. Nutan natuke, hakkab kergem ja jaksan hakata pidama läbirääkimisi majaomanikuga ja kaevumeistrit otsima. Näiteks. Peale selle on mul paaniline hirm selle ees, et omanik hakkab maja müüma (sellest on vihjamisi juttu olnud). Kuhu ma siis lähen? Aga, ta on üsna mõistlik vanaproua ja küllap annab ikka piisavalt aega uut kohta otsida, kui see hetk peaks kätte jõudma. Majapidamise üle võin ma lõputult viriseda, aga see ei aita, ma tean.

Niisiis, täiendades eelmist postitust: täiuslikust õnnest on puudu kummipaat, taevatrumm ja oma kodu! Kõik muu on juba suurelt osalt olemas.

reede, 25. september 2009

Indigolapsed ja taevane pann

Käisin eile jälle kontserdil. Panen siia paar näidet ka üles: See maailm, mis elab sinus ja Inlakesh. Indigolapsed on hirmus armsad, aga eile armusin hoopis hang trummi. See on plekist trumm, kaks wok-panni sarnast poolt, ühel poolel muhud ja lohud, millele lüües tekivad taevalikud helid. Helisev lendav taldrik, ehk siis ufo... Pagan, küsisin seda katsuda ja andsin kohe käest, sest muidu oleks pilli omanik selle minu käest hiljem jõuga rebima pidanud. Ütlesin Kaile, et täiuslikust õnnest on hetkel puudu veel ainult kummipaat ja hang-trumm. Kai vastas resoluutselt, et paadi võib saada, aga trumm unusta ära. Ohhh....

Neid paganaid tehakse Šveitsis eritellimusena ja nad on üle mõistuse kallid... Aga niiiii ilus on unistada... Siia veel üks helinäide (Inlakeshis on ka seda trummi kuulda).

Olgu, olgu, 1500$ või 5000$, vahet pole. Halo ja caisa on odavamad, kui hang, aga minu jaoks vahet pole... Ma saan kas miljonäriks või hakkan ise terasplekki kohrutama. Kiiret pole, küll ma selle töö ehk pensionieaks ette võtan. Nii tore, kauges vanaduspõlves paistab valguskiir!

Enne vanadust aga tegelen natuke pehmemate materjalidega. Homme hommikul lähen Mallega värskele kitsenahale järele, siis saab jälle palju nalja sokunaha puhastamisega, lehtpuutuhapudruga, mis võtab nahalt karva maha ja kõik need teised tööd, mis tuleb teha, enne kui kunagi lõpuks trummi lüüa saab... Üks nahk on juba ära nätsutatud, kuidagi õnnestus mul sellele hulk auke sisse kõrvetada või mädandada karva mahavõtmise käigus. Ja siis õnnestus mul tuhaleelisega näpuotsa korralik auk söövitada, kuuriseinal kuivavale auklikule nahale kerge hallitus kasvatada jne. Paistab, et ükskõik, kui hirmsasti ma ka ei püüa, midagi jääb ikka alles. Ühe trummi jagu nahka on juba olemas. Nüüd siis uuele katsele, seekord ehk õnnestub nahka terviklikult töödelda, et Malle ka oma trummi saaks... Sest mis on elu ilma trummita ja ilma trummita... nii võib äragi surra! Šarik, müüme sinu maha! Ei, see käis ikka piima kohta...

Aga see hang-drum, küll ma ka selle ette võtan! Küll te näete!

neljapäev, 24. september 2009

Ashes and snow

Killukesi fotonäitusest, millega paralleelselt on tehtud ka film. Kirjeldamatu, vaata parem ise. Vali "explore" ja võta endale aega. Veel rohkem aega.

kolmapäev, 23. september 2009

Pärandus

Lapsel oli vaja kooli kaasa viia midagi vana. Midagi väga vana, fotot või asja. Hakkasin siis vanaema albumeid kaevama, vaatasin uuesti üle pilte kallitest esivanematest. Näppu jäi isaisa noorpõlvefoto, ajast enne abiellumist. Vaatan seda noort meest ja mis ma näen! Ümmargune nägu, nagu minul. Ta on heledam, aga tõmmu olek ongi mul hoopis ema poolt. Kulmud täpselt sama joonega, parem sirgem ja vasak väikse kelmika jonksuga! Ma olen pikalt imestanud, miks mu kulmud ühesugused pole. Nüüd ma siis tean, kes mind nendega õnnistas. Ja nina! Nina on meil lausa tõutunnuseks, seda nimetatakse Irsi ninaks ja selle järgi võib ka üsna kaugeid sugulasi eksimatult ära tunda. Ja suu on ka temalt. Päris kindlasti kohe. Tõenäoliselt ka naeratusel kergelt paremale liikuv lohk ülahuulel. Huvitav, mis ma temalt veel saanud olen? Silmad (nii kuju kui värv) on ema poolt, tema isalt, ma arvan (kuju suhtes pole siiski päris kindel). Käed isaemalt, päris kindlasti. Mäletan vanaema käsi üsna hästi, veresooni, nahastruktuuri... Ja väikseid kõveraid sõrmi, mis on mul õnnestunud edasi anda ka oma lastele. Jalad on ka vanaemalt. Kõrvad on isa poolt.

Nii tore, mulle tundub järjest rohkem, et kallid esivanemad on mulle kasutada andnud parimad osad endast!

Näitasin pilti Laglele ja tema kilkas rõõmsalt, et ma olla jah täpselt vanaisa nägu. No tore. Ja siis tuli hoopis olulisem mõte, tühja nendest kulmukaartest, aga vanaisa oli nii lollakalt kangekaelne inimene (ja isa ka), huvitav, kas iseloom tuleb kulmukaartega kaasa? Ei, ma ei kurda, omal kombel olid nad imetlusväärsed inimesed ja ma olen uhke nende üle, aga... Natuke ettevaatlikuks teeb. Muidugi, lootus jääb, et ka iseloomus olen saanud ikkagi paremad küljed. Mitte vanaema järjest progresseeruvat allaheitlikkust ja mitte vanaisa ja isa järjest süvenevat ja teisi ignoreerivat kangekaelsust. Vaid hoopis teise vanaema intelligentsuse ja teadmistejanu, inimlikkuse. Mõlemalt poolt esivanemate musikaalsuse. Isa poolt avatud pilgu ja tunnetuse looduse suhtes... Ema poolt pikaajalise õppimisvõime. Nende üle oleks küll hea meel.

Ma tean, et mul ei ole kusagilt mingit pärandust oodata. Olen juba kätte saanud vanaema albumid, temaga Siberis käinud igivana õmblusmasina, vanavanaisa õliluisu, emaisa salmiku, vana-vana-vanaema kirstu, mõned vanaisa tehtud mööblitükid. Nende üle on mul hea meel. Aga kõige rohkem oleks vist hea meel mõista, et nende parimad iseloomuomadused minus (ja ehk lasteski) edasi elavad. Mjah, kui ikka pole miljoneid oodata, tuleb sellega leppida, mida koi ja rooste ei riku...

esmaspäev, 21. september 2009

Andestust

Lippasin täna jälle raamatukogust läbi ja haarasin kaasa raamatu 1000 küsimusega minust endast. Vahel ikka loen iseendaga tegelemise raamatuid ka. Ja praegu on käsil (jälle) kokkuvõtete tegemise aeg, vaatan olnud asju üle, kui päris vabaks ei saa, siis olemise kergemaks ikka. Peale selle meeldivad mulle raamatud, mis esitavad õigeid küsimusi. Neid, mis vastuseid pakuvad, on üleliiagi. No inimestega on samamoodi, lahendusi ja vastuseid oskavad paljud pakkuda, aga kas sellist küsimust küsida osatakse, mis mind just selle minu jaoks õige vastuseni viib?

Üldiselt on enamus teemasid läbi näritud, aga lõppu ikka ei paista... Jäin mõtlema, et kui ma juba üle 5 aasta tagasi lahku läksin, miks siis tolle aja probleemid ikka veel mu peas nii palju ruumi nõuavad? Kas ma saan ükskord H-st vabaks? Kaua võib? Ikka veel leian oma tolleaegsetest suhtlemismustritest vigu, mis kuidagi siiani saadavad. Ja üks väike peatükk eelmainitud raamatust kõnetas mind täna. Peatükk andestamisest. Hea küll, tegelikult ei saa ma isegi päriselt aru, mida näiteks proua Viilma andestamise all mõtleb (antud raamat ei ole tegelikult kuidagi Viilmaga seotud). Aga lõpmata vimma kiskuda ka enam ei jaksa. Olen jõudnud punkti, kus oleks aeg edasi minna. Mis olnud, see olnud. Jah, tema tegi vigu, aga mina ka. Tegi, siis tegi, mina teda ümber muuta ei jaksanud (tegelikult ei pidanudki), küllap ta ei saanud ise arugi, et mulle vahel haiget tegi. Ja mina leppisin sellega, nagu see oleks normaalne. Nüüd ma tean, et enda eest tuleb seista, sest kes seda siis tegema peaks? Ma olen ju täiskasvanud inimene ja vastutan ise enda heaolu eest. Ja laste eest samamoodi.

Ma ei julge öelda, et olen talle andeks andnud tema lapsikuse, arvutimängude lastest tähtsamaks pidamise, kohatise hoolimatuse jne. Aga... me kõik oleme noored ja lollid olnud, mõni lollim kui teine. Tema oli lapsik (on mingis mõttes ikka jätkuvalt edasi, kolis ema juurde tagasi...), mina ka, et sellega leppisin, teda ja ennast aastaid õigustasin, sealjuures pidevas alaväärsuses püherdasin, depreka-madu rinnal soojendasin. Mis seal ikka enam kahetseda, kui annab parandada, siis annab, kui ei, tuleb sellega hakkama saada. Kui lugejad leiavad, et jutt mõttetu on, siis on mul sellest kama. Sest ma kirjutan seda ainult iseendale. Iga sõnaga on mul järjest kergem olla ja 7 aastat abielu hakkab kaduma kuhugi eelmise elu kardina taha.

Olen ikka mõelnud, et igal suhtel on kaks külge. Ja konfliktid paistavad alati erinevatest külgedest üllatavalt erinevad. Ma olen püüdnud mõista, kuidas H omalt poolt seda suhet ja lahkuminekut näha võis, mis on see, mis tema jaoks arusaamatu võis olla ja milliseid vigu ma tema arust olen teinud. Olen temaga sel teemal isegi natuke rääkinud. Ja kuhu ma välja jõudsin - mul ei ole kokkuvõttes midagi kahetseda! Kui ma ka alguses olen vigu teinud, siis lõpuks oli lahtirebimine ainus õige tegu. Olgugi, et sellega palju haiget saadi, aga me jäime mõlemad ellu. Mida H õppis, ma ei tea, aga mina õppisin lõpuks ennast austama. Uskuma paremasse tulevikku, usaldama oma sisetunnet ja palju muudki veel. See tohutu lammutus, mille ma siis toime panin, on olnud uue suurepärase elu alguseks. Eks lammutamist on veel hiljemgi olnud (KaruMati võttis mu ka täiesti tükkideks lahti), aga see oli esimene suurem lammutus ja siis hakkasin enda vundamenti laduma. Ja selle eest olen ma H-le isegi tänulik, ilma nende jäledate perioodideta ma poleks see, kes ma olen. Ja ma olen sellega s***ks rahul, kes ma olen. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Aga kuhu jääb siis pealkirjas mainitud andestamine? No ma ei tea. Ma olen endale andeks andnud, et pole hulk aastaid elanud oma parima äranägemise järgi, pole julgenud olla aus ja siiras, kuigi mul on ikka veel kahju nendest raisatud aastatest, kui ma pole täiel rinnal rõõmsalt elanud. Aga tänu sellele ma tean, kui suur väärtus on see, milleni olen jõudnud. Ma ei suuda päriselt andestada H-le ignorantsust laste teemal, et muusikakooli maks ja muud lastega seotud kulud ei puutu temasse... Aga tänu sellele oskan eriti hinnata suurepäraseid mehi, kes oma lapsi armastavad. Tänu sellele, et olen kunagi elanud elu, mis praegu tundub hall ja särtsuta, oskan hinnata seda elusolemise tuld, mis minus nüüd on. Ja tänu sellele, et olen koos elanud kuidagi järjest tuhmimaks muutuva mehega, oskan näha ja eriliselt hinnata sooje ja südamlikke inimesi.

Loodan, et jõuan lõpuks sinna, kus ei pea enam olnut olevaga võrdlema, ei teisi inimesi ega ka iseennast eri perioodidel. Aga ainult unustamisest ei ole kasu, palju parem on olnu läbi mõelda, võtta sellest parim ja siis rikkamana edasi elada.

Ma pole elul muud mõtet leidnud, kui elamine. Sellest järeldub - tegelikult on ükskõik, kuidas me elame (kuni me ei kahjusta otseselt teisi inimesi). See on oluline ainult minu enda jaoks. Seega - miks ma ei võiks elada täiel rinnal, elada oma elu ja nautida elusolemist? Lihtsalt? Teha neid asju, mille juures tunnen, et olengi päriselt elus, mis teevad õnnelikuks, milles on rahu ja rõõm? Minu puhul näiteks saagida, maalida, joonistada, lugeda, laulda, kuulata tuult, vaadata vett, mudida kalli inimese kanget kukalt, hingata, armastada...? Millal siis veel, kui mitte praegu?

pühapäev, 20. september 2009

Inimjõgi

Olin kuju saagimas. Imekaunis kohas, kus täna voolas mööda inimjõgi, õigemini jalgratturite jõgi. Läksin vaatama, kas näen mõnda tuttavat mööda vuramas ja vabandage, ei tundnud suures voolus küll kedagi ära. Ühesugused kirjud ufo-riided, kiivrid, prillid ja higipilv ümber, neid oli umbes-täpselt miljon. Rattamaraton. Vaatasin umbes veerand tundi, siis hakkas pea ringi käima ja läksin oma vaikset ja rahulikku tööd edasi tegema.

Aga... kunagi võiks ikka ise ju ka selle raja läbi sõita, mitte küll vist selle miljonilise kambaga, vaid pigem matkates mõni päev enne, kui rada juba korralikult märgitud on... Vist on mingi nakkus külge saadud.

Üldse on mingi rännupäev, nägin täna esimest haneparve...

esmaspäev, 14. september 2009

Kohati puuduvad kohad, ajuti puudub aeg...

Käisin laupäeval Siksäläs, kohas, kus olen suvitanud väga armsad ja kosutavad poolteist suve. Ja võibolla ei lähe ma sinna niimoodi enam kunagi. Niisiis, sel suvel olin armunud rohkem inimesse, kui tollesse kohasse seal ja jõudsin esimest korda sel aastal sinna alles nüüd. Ja nüüdki ainult selleks, et tuua ära asjad, mida võib veel vaja minna, kui ma tõesti sinna enam ei lähe.

Korjasin asju kokku, tekid, küünlad, labidas, reha... ja ei tundnud mingit kahjutunnet. Olgugi, et olin seal tõesti õnnelik olnud. See oli üle 10 (või isegi rohkema) aasta olnud paik, kus tundsin ennast kodus, kus oli hingerahu. Jalutasin veel ringi, allika juurde, lõkkease, ait... Istusin tunnikese lihtsalt vaikselt ja kuulasin. Ja mõistsin, et see aeg on läbi. Uued ajad on tulemas. Ma olingi seal ainult külaline, mitte kunagi päris perenaine olnud. Mind oli hästi vastu võetud, küllap võetaks veel edaspidigi, aga ikkagi ainult külalisena. Mul on seal hea olnud, olen seal õnnelik olnud, seda kohta armastanud. Ja koht on mind hoidnud. Aga... elu läheb edasi. Ja ma ei kahetse. Jätsin sinna endast suure, kõige suurema pihlakast skulptuuri ja ka mu elu esimese ehitise, nimelt peldiku. Mulle tundub, et ma ei ole midagi võlgu. Andsin endast parima, mida sain.

Sõitsin tagasitulles eemalt mööda (st lugesin teeviitu) Meremäest, millega on ju kunagi samasugune meeletu side olnud. Kummaline, mõtlesin, et sõidaks ka sealt möödaminnes läbi, aga midagi ei seo mind enam. Pole vaja minna, ma olen vaba. Kummaline. Elu keerab kummalisi keerde. Pillutab siia ja sinna. Kuna ma siis lõpuks jõuan kohta, mida võiks koduks nimetada? Koduks, mitte järjekordseks lühikeseks külaskäiguks?

Hakkasin sellele mõtlema, kuna ka selle korteri vastu on mingi kerge vimm. 5 aastat olen siin olnud ja ometi pole päriselt veel ära kodunenud. Mäletan, kuidas rääkisin kunagi, napilt enne lahkukolimist ühele uuele sõbrale oma suhetest, segadusest, hirmudest ja soovist vabaks saada, muuta elu. Lõpuks ta küsis, kui ma sellest nii palju räägin, kas ma siis seda ka päriselt mõtlen? Praegu on sama tunne (seekord korteri, mitte inimese suhtes). Võibolla olen siin veel mõni aeg, aga... Eks näis, mis elu toob. Hoian silmad lahti. Ootan soodsaid tuuli. Millegipärast on mul siin tihti lämbumise tunne (emotsionaalselt), võibolla ei ole see seotud kohaga, aga kust ma tean, kui ma ei otsi vastuseid? Olgu siis enda seest või väljast, igalt poolt. Kuna ma koju jõuan? Päris koju?

Ja ma ei taha mingit esoteerilist jama, et me olemegi ainult külalised siin jne jne ja meie elu on ainult viiv, miski pole igaviku mõistes kindel bla-bla-bla. Kuna ma KOJU jõuan? Sellesse kohta, kust ma lähen ja kuhu alati tagasi tulen? KOJU? PÄRIS KOJU? Või tahan ma võimatut? Igatahes ma ei kannata enam lihtsalt apaatset passimist, hakkasin maad kuulama. Kui ma ka ei koli, siis ehk saan vähemalt aru, kas kusagil võib üldse sellist kohta olla, nagu ma otsin. Ma ju näen, et inimesed elavad (mitte alati, aga mõnikord siiski) kohtades, mis ongi neile koduks. Ma olen neile ausalt kade. Käin ja imetlen, kadestan ja loodan leida ka ise sellist kohta, sellist tunnet. Igal sügisel tuleb mulle kolimise tuhin peale, siiani olen ikka paigale jäänud. Eks näis, kui kauaks...

kolmapäev, 9. september 2009

09.09.09

Mingi eri tihe aeg on. Hommikupoole helistati lasketiirust (kus on Elva kandi suurim puukujude park) ja teatati, et täna öösel oli pihta pandud üle 10 kuju. Tummaks võtab. Lausa hingetuks. Ei jaksa kommenteerida.

Õhtul aga toimus meie tibatillukeses linnakeses jälle ime. Nagu ma olen aru saanud, toimub see siin suhteliselt regulaarselt. Nimelt oli järjekordne kontsert, Jason Carter mängis kordamööda tavalist ja harf-kitarri. Ma siiani pole veel päris toibunud.

Seda lugu ta mängis. Video on muuseas Eestis filmitud, Vene piiri ääres. See lugu oli ka ettekandmisel, tähendas põhjasuunda ja põhjast tulevat liivatormi.

Kõik, mis ta mängis, läks otse läbi juuksejuurte varvastesse. Ja kummalisel kombel puudutasid kõik, täiesti erinevad lood, isiklikult. Naersin, nutsin, hoidsin hinge kinni ja hingeldasin vaheldumisi. Ja ma ei saa märkimata jätta, et nii mõnigi inimene, kes ei saanud kuulama tulla, oleks ikka võinud...

Inimesed

Kohtusin täna jälle kauge sugulasega. Käisime vanal Sikamäe surnuaial, istusime ja vestlesime tema aias, vaatasime vanaema albumeid. Hea oli.

Jäin mõtlema, mis mind siis ajab suhtlema inimesega, keda ma enne peaaegu pole tundnudki. Ligi viiekümnese mehega, kellega mul pole õieti ühiseid mälestusigi, vanavanavanemad on ühised... Istume, teine teisel pool lauda ja räägime, nagu vanad sõbrad. Päike paistis, tuul kippus pilte pillutama.

Mina ei tea, miks tema mind vastu on võtnud, aga seda küll tean, miks ma teda jälle üles olen otsinud. Küllap vist sellepärast, et kõige kallimaks varanduseks ongi inimesed. Mitte majad, autod, karjäär, pangaarve, vaid inimesed. Ja mul on inimesi vaja, selleks et ennast elusana tunda. Ei ole midagi, mis kaaluks üles hea sõbra (kui, siis ainult kaks sõpra). Ma kardan üksildust, nagu tuld. Ei, mitte üksindust ega vaikust. Üksildust kardan. Ja kogun enda lähedale inimesi, sooje inimesi, inimesi, keda ma usaldan, inimesi, kelle naeratusest ma usun, et see on siiras, inimesi, kelle seltsis on hea olla.

Olge tänatud, kes te olete mul aidanud ennast samamoodi inimesena tunda, te olete lõpmata kallid!

esmaspäev, 7. september 2009

Ood molutamisele

Eluaeg olen tundnud, et olen kõrvalseisja, võõras. Et ma ei sobi sellesse elurütmi, mis on ümberringi normiks. Ja nüüd hakkan lõpuks aru saama, et pole vajagi! Et ma ei pea elu eest rabelema mõne krooni või muidu tähtsuse, mulje loomise pärast. Ma ei pea häbenema seda, et ma mõnikord magan päise päeva ajal. Mul pole mingit põhjust loobuda vaiksetest omaette olemise hetkedest (või tundidest või päevadest), olgugi et see näeb välja nagu laiskus ja muidu molutamine. Ja ma olen nõus saama selle võrra vähem palka. Saangi. Aga minu molutamise aeg on mulle hindamatu ja ilma selleta ma lihtsalt sureks välja. Elagu aeg, kui ei pea kuhugi tormama!

teisipäev, 1. september 2009

Igavese õppimise päev

Sel aastal mul millegipärast ei olnud üldse mingit närvi sees, kui lapsi kooli saatsin. Olgugi, et Lagle läks teise kooli, isegi olen esimest korda päris 1. septembril õpetajate nimekirjas. Kooli juures tehti traditsioonilist personali pilti ja ma tundsingi, vist esimest korda elus, mis asi on töökollektiiv ja mis tunne on sinna kuuluda.

Ja ümber Palupera kooli lehvis õrn sõnnikulehk, on ju üks lähemaid naabreid laut. Tõsine armas maakool...

laupäev, 29. august 2009

Siduv tühjus

Sain täna jälle rõõmsa üllatuse. Juhtusin lähemalt suhtlema kalli sugulasega (meie vanaemad olid õed), kellega enne on ainult poesabas "tere" vahetatud. Varasem mulje (ehk siis inimene oma mõtetes võõraste keskel) on olnud üsna tagasihoidlik, aeglane, isegi morn. Ja nüüd tuleb äkki välja, et ta on hoopis elavam inimene, liikuvam, lahtisem, südamlikum, kui ma oleksin osanud üldse arvata. Et ta oskab naerda. Mul on lõpmata hea meel, et ma temaga kontakti võtsin.

Üldse ma kogun inimesi. Minu kogus on juba päris tore hulk sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kellega tutvus, ma tunnen, teeb mind rikkamaks. Nüüd on üks veel juures. Ma olen rikas, nagu troll!

Aga tegelikult tahtsin kirjutada hoopis vaikusest, sellest, kuidas me ühtpidi vajame ja samas kardame vaikust. Paljud, väga paljud inimesed panevad koju jõudes esimese asjana teleka käima. Et mitte jääda iseendaga üksi, vaikusse... See, mis võib välja tulla enda seest, võib olla üsna hirmutav. Kaaren sellest natuke eelmise posti kommentaaris kirjutas. Aga samas... jõuab mõte jälle tasakaaluni, kõike on ju vaja, nii vaikust kui seltsi, ümbritsevaid hääli. See vaikus, mida mina kirjeldasin, oligi vaikus, mis ei eksisteeri üldse omaette. See on vaikus, mis on kõigi helide taga. Jõekohin on nagu hõre helikangas, mis paistab (kostab) läbi. Ja samamoodi ritsikasirin, kõrte sahin, puude kohin... Ja kui nendest läbi vaadata (kuulata), on aimata teisel pool vaikust. Sellist vaikust, mis saab olla ainult helide taga. See on õnnis vaikus, selline vaikus, milles saavad hakata sündima uued mõtted, tunded, ideed, teod... See on see tühjus, millest saavad uued asjad sündima hakata. Siduv tühjus, nagu on öelnud Dan Simmons oma Hyperioni saagas.

Sellist vaikust saab kuulda ainult siis, kui helid ei ole liiga tihked. Eks see sõltub muidugi ka kuulajast. Aga - ei ole midagi meeldivamat, kui korralik väljapeetud paus heas muusikas. Trummirütmidki ju koosnevad aukudest, nii nagu kalavõrkki. Õpin tasapisi leidma tasakaalu rabelemise ja vaikselt olemise vahel. Liigne vaikus viib depressioonini, teotahe kaob, sumbub. Liigne rabelemine aga kurnab nii, et lõpuks ei saa üldse aru, kuhu joostakse ja milleks.

Kui ma nüüd vaatan jälle oma blogi pealkirja, siis kõigun ma pidevalt kaose ja tühjuse vahet. Tühjus on puhkehetk, aeg enne uute asjade sündi. Ja kaos on kõigi võimaluste ruum, ainult erinevalt tühjusest liikumises olev ruum.

Siia järele oleks ilus ära mainida, et minu töökoht on alles. Paljudes koolides ei jäeta ringe alles, Paluperas jäeti. Ma olen ka uuel hooajal Palupera põhkoolis ringiõpetaja. Natuke väiksema palgaga, nagu kõik teisedki, aga ametlikult tööl.

pühapäev, 23. august 2009

Vaikus

Läksin üle mitme kuu kolama ja otsima rämpsu vahelt terakesi. Midagi leidsin ka. Siiani olen arvanud, et see on mu eralõbu, otsida vaikseid, rahulikke, helgeid hetki. Aga näe, juba on see teema delfisse jõudnud. Teha seda, mis hing tahab ja lihtsalt olla õnnelik.

Eelmisel nädalal oli jälle üks selline hetk, täitsin äärmiselt meeldivat tellimust kaunis kohas. Läksin hetkeks puhkama, jõge vaatama ja tundsin, kuidas vaikus mind endasse võttis. Tuul kohises, pilved jooksid üle taeva, vesi vulises, kõrred sahisesid, ritsikad saagisid nagu meeletud ja ometi oli vaikus. Õnn. Kiiret ei ole kuhugi. Ma teen seda, mis mind õnnelikuks teeb ja minu sees, minu ümber ongi õnn. Vaikus. Seda ei anna kirjeldada, ükskõik, kui palju sõnu ma ka ritta ei pane, aga ükski neist ei suuda kirjeldada vaikust. Rahu. Õnne.

teisipäev, 11. august 2009

Liblikad

Panin nädal tagasi Elva Linnaraamatukokku näituse üles. Pildid liblikatest. Ja juba ma kuulsin, kuidas üks kohalik kooliõpetaja oli tormanud raamatuleti juurde ja ohkinud, et on šokeeritud. Üks teine vanem daam nimetas seda pornograafiaks. Aga piltidel ongi ju ainult liblikad! Nujah, eks igaüks näeb oma rikutuse tasemel. Kokkuvõttes on tore, et need pildid inimesi puudutavad, et ma pole täiesti mõttetut ja tühja tööd teinud. Üldiselt pole need eriti kedagi ükskõikseks jätnud, enamusele meeldib, mõni üksik on šokeeritud. Kõik klapib. Nii peabki.

Järgmisel nädalal riputan fotod nendest piltidest galeriiblogisse üles.

esmaspäev, 10. august 2009

Tagasi

Tegin poolele Eestile tiiru peale ja olen lõpuks tagasi.

Ilus oli. Varbolas looderdasin jälle, nagu jaksasin, saagisin 2 kuju - silma ja kõrva. Oksjon väga hästi ei läinud, aga sõidukulud sain tasa. Ja mu vana fänn (eelmistel aastatel 2 kuju ostnud) viis need 2 teistele seltsi. Muidu oli kõik, nagu peab - poole ööni üleval, Hallan lõi oma trummi lõpuks lõhki, laulsime, vahtisime tulle, püüdsime vahepeal kuidagi tööd ka teha, saime kokku inimestega, keda näebki ainult korra aastas... Osavõtjaid oli rekordiline arv: 45. Ja veel - ühele rästikule oleksin peaaegu peale astunud, 20 cm jäi puudu. Oli selline ilus, üsna noor veel, pruun. Olin seal tegelikult igal aastal madu otsinud, kui esimene kord käisin, siis nägin. Nüüd siis näitas ära, et nad seal tõesti elavad. Ja ei, ma ei karda, hoopis rikkana tunnen ennast, et mul on olnud võimalus vahtida erinevate madudega tõtt.

Laululaager oli seevastu eriti hõre, ainult 9. Ja madusid ei olnud. Ilmad ikka ilusad, meri sõbralik, seltskond fantastiline. Naersime nii, nagu oleks mõnda keelatud ainet tarbinud. No ma ei tea, et tõmmuriisikad oleks ümber nimetatud rõõmuriisikateks... Ja ega me polegi päris normaalsed, see kuidagi võimendub veelgi, kui kokku saame.

Koju jõudes tundus õu kuidagi eriti kitsas, isegi umbne. Ma ei taha siin elada. Aga ega mul kuhugi kiiret ka pole. Iga asi omal ajal. Siin kannatab niikaua elada küll, kui asjad paika hakkavad loksuma, põgeneda pole vaja. Tubade suhtes on meeleolu muutunud, eriti seoses väljakaevamistega ja asjade äraloopimisega. Neutraalseks on pind muutunud, enam ei häiri. Küllap on ka õue oukorda võimalik oluliselt parandada. Eks näis, mis elu toob, praegu ei jaksa rohkem ette mõelda, kui ehk pool sammu. Väljakaevamised ei ole veel päriselt lõppenud.

teisipäev, 4. august 2009

Ära

Olen hetkel üksikema, st. täiesti üksi. Lapsed on paariks nädalaks teise vanaema juures. Kummaline tunne on. Imelik vabadus...

Panen homme varahommikul minema. Varbolasse. Kellel vähegi võimalik, tulge kaema, laupäevani on seal imearmas puukujutegijate kokkutulek, lõpus ka valminud kujude oksjon.

Sealt ei lähe me mitte Hiiumaale, nagu algne plaan oli, vaid hoopis Treimanisse. Ooooo, nostalgia. Läinud suvel laululaagris seal olles oli eriline aeg, kõige säravam sähvatus terve suve jooksul. Soojad ööd, meri, imeline päike, lausa hingematvalt hää seltskond. Ka sel aastal lubab ilmaprognoos laululaagri ajaks ööpäevaringset päikest. Päike ei kustu meie koori kohalt kunagi!

pühapäev, 2. august 2009

Väljakaevamised

Teostan juba nädal aega oma kodus arheoloogilisi väljakaevamisi. Lõppu veel ei paista. Kõigis ruumides on mingid hunnikud, mis pidevalt oma kohta muudavad, aga päris õigesse kohta minekuga venitavad, nagu jaksavad.

Algul kartsin, et ei suuda tekitada sellist piisavalt julma meeleolu, et poleks hale visata ära asju, millel pole siin tegelikult kohta. Aga nüüd olen teistpidi ummikusse jooksnud, põhimõtteliselt olen valmis kõik ära viskama ja ei saa enam hästi aru, kas mul siiski tegelikult ka midagi vaja läheb. Asjad, mis on olnud armsad, on hakanud oma väärtust kaotama. Võimalik, et see tuleb kaasa vaesusteadvuse vähenemisega. Olen arvanud pikki aastaid, et ma olen lõpmata vaene. Nüüd on see kadumas, põhimõtteliselt saaksin hakkama matkakotitäie asjadega. Ma olen asjade kuhjadest nii väsinud, et võiksin kogemata midagi olulist, vajalikku minema visata. Muidu poleks ehk üldse probleemi, aga laste jaoks olulisi asju ei saa vist päris nii julmalt käsitleda.

Sellegipoolest on tühjus hea tunne. Tühjus selles mõttes, et ma küll tegelen mateeriaga, aga see ei ole enam minu maailmas eluliselt oluline. Need on asjad, mis lihtsalt tuleb ära teha, emotsioneerimine asjade teemal oleks raiskamine.

Kirjutamine on raskeks läinud, rääkimine ka. Mõtlen viimasel ajal järjest rohkem kujundites, piltides. Neid ümber jutustada päriselt ei oska, ei püüagi. Üldse olen suhtlemises hakanud tasakesi tagasi tõmbama, ei ole nagu õieti millestki rääkida. Ma lihtsalt ei suuda teistele kirjeldada, mida ma mõtlen. Ja need inimesed, kellega olen kokku trehvanud, on olnud üsna samamoodi kidakeelsed.

Siin mööbeldades on süvenenud skemaatiline nägemine, mõtlemine. Oma kujutluses võin näha kõike seda siin justkui projektina joonistatult, ruumilise võrestikuna. Ja see kandub üle kõigele, mida näen või millest mõtlen. Näen samamoodi seda, kuidas inimesed tulevad ja lähevad, kuidas kitarrihelid muudavad ümbritseva ruumi kudet. Ja kõige kummalisem on see, et väikseid asju selles struktuuris ei ole. See teeb raskeks otsustamise, kas mul neid vaja on. Kui mu taju on sellele nägemisele lülitatud, on ruum tühi. Ja olek on kiretu, kerge. Kui ma lülitan ennast tavaolekusse, on äkki kõike vaja või siis on kõik asjad armsad. Mitte midagi ei raatsi ära visata, mis siis, et ma ei mäletanud juba mitu aastat, et käesolev kola mu valdustes üldse on. Igal juhul meeldib mulle see kiretu olek rohkem, see ei väsita. Kiretu oleku all ma ei mõtle, et üldse mingeid kirgi pole, pigem on need seoses inimestega, elusolenditega, ideedega, loodusega, liikumisega, häältega, mitte asjadega.

Kirjutasin siin blogi alguses, et tahan kergemaks, selgemaks. See see tunne on, vahel tuleb raske olek ikka tagasi, kuigi õnneks järjest harvemini. Ma ei oska seda kerget olekut õieti kirjeldada, sõnadest jääb kuidagi väheks. Saan ainult vihjata. Igatahes võib vaikus ja tühjus olla vägagi nauditav. See ei tähenda üldse ilmtingimata tegevusetust, suhtlemata olemist, vaesust. Pigem on see hingeseisund, kus tekivad ideed, kus on jõud ja rahu, kus on vaikne teadmine. Vaikus ja tühjus on midagi väga kindlat, midagi liikumatut, nagu ilmapuu, mis seisab alati paigal. Ja selle ümber käib igavene tants. Aga puu ise on alati paigal, samas kohas, hoiab maad ja taevast lahus, on kõige liikuva kese, ise igavesti liikumatu, kiretu, soovideta. Ja samavõrra, mis ta on liikumatu, kiretu, on tema ümber meeletult keerlevad elumustrid.

Asju leides, puutudes, otsustades, kas neid on vaja, tulevad mälupildid läinud ajast. Ja see aeg on kuidagi kaugele jäänud, elu Tartus on justkui sadade aastate taga. Ikka veel leian KaruMatist jäänud asju, mida peaks vist tema jaoks alles hoidma, aga tegelikult häirivad need mind ja tegelikult ei tule ta enam siia nendele järele. Tegelikult ei mäleta ta neid enam ammu. See ei ole enam ammu tema kodu. See on minu kodu. Ja mul on täieline õigus teha see tühjaks, kui ta pole aasta jooksul saanud viimaseid asju ära viidud. Ja pidada tema potililli enda omaks, võtta potist tema käega kirjutatud sildid, kui need mind häirivad.

Kaks päeva on mul veel aega siin mööbeldada, siis tuleb Varbolasse minek. Ja sealt kohe Hiiumaale laululaagrisse.

Aasta

Täpselt aasta tagasi algas midagi ilusat. Mis on selle aasta jooksul järjest ilusamaks läinud. Mis on olnud nagu kuldne virvendus mu ümber ka siis, kui tuju on halb, kui on kurb, kui on hirm, kui on valus. Selline tunne on, nagu elu enne seda oleks olnud ainult unenägu.

Mingis mõttes on mu elu viimase aasta jooksul muutunud rohkem, kui viimase 10 aastaga kokku, kuigi väliselt eriti midagi muutunud pole. Võibolla hakkan ma lihtsalt lõpuks täiskasvanuks saama.

neljapäev, 30. juuli 2009

Suvised rõõmud

Nonii. Eile õhtul lõin oma varba vastu kivi KÕVASTI ära. Oli valus. Küüs ära ei tulnud. Õppust ei võtnud. Aga mis kehvasti, see uuesti! Täna ennelõunal virutasin hooga (mitte meelega!) sama varba vastu sama kivi. Ei olnud üldse nii valus. Imestasin, et kuidas siis seekord haiget ei saanud, ja mis ma näen! Küüs lipendab nagu tilluke verine nõukogude võitluslipp uhkelt varba küljes! Istusin autosse ja 10 min pärast oli arsti juures ülearused osad eemaldatud ja kena (aga siiski ebamugav) valge side armsal väiksel varbal.

Nüüd ootan juba viiendat tundi, et millal ta siis valutama hakkab. (Siduja lubas lahkelt, et hakkab) Ei jaksa enam oodata. Ja kuigi mul on selline tunne, et ma olen TÄIESTI TERVE, ikkagi ei julge ujuma minna...

Ps. Lisaks varbale lõin ka oma plätul talla lahti. Et ikka oleks. Täiega. Huvitav, mille ma veel jõuan täna lõhki lüüa?

kolmapäev, 29. juuli 2009

Helesinine unistus

Mõtlen millelegi, ehk isegi unistan. Kujutlen, et seda võiks, nii võiks, vat see oleks suurepärane! Ja asjad hakkavad tulema. Täna jälle tuli midagi, mida ma olin mõnda aega oodanud. Nimelt on mul nüüd olemas koht, linnast väljas, kus saan suvitada ja rahulikult saagida. See koht... Kui läksin seda jaanipäeva õhtul esimest korda vaatama, luurele, hiilisin vaikselt õuele, ütles taluõu mulle laialt ja lahkelt: "Tere tulemast!". Ja ma ei saanud seda enam peast, ootasin, millal vastuse saan ja ei julgenud õieti lootagi, et muidu võib eitava vastuse korral väga nukker olla. Ei ole nukker ega ka oodatud eufoorias mitte. Hoopis kummaline tunne on, et olen kuidagiviisi jälle, jälle, jälle saanud seda, mida olen salamisi lootnud, oodanud. Ja kerge ehmatus, et mida siis sellega peale hakata.

Mul on elus olnud parasjagu pikk periood, kus õieti ükski unistus ei täitunud. See on ikka veel kusagil kontides mälestusena alles. Ja niivõrd kummaline on ikka ja jälle kogeda, et ka teistmoodi saab. Mina unistan, unistus lendab helesinistel tiibadel oma teed ja - üllatus - mõne aja pärast täiesti tahkel kujul tagasi. Vabatahtlikult.

Mul on lugematul hulgal unistusi, mis on kaua oma aega oodanud. Nüüd nad siis lendavadki tagasi, vahel ühekaupa, vahel lausa väikese parvena. Kõik, mis peast läbi käinud, ei mahu ühe elu sisse vist ära, seda ma ei loodagi, et kõik võiks tahkeks saada. Aga... ikkagi... nad tulevad. Täna oli selline parve-päev. Talukoht oli suur unistus, väikseid äratundmisi tuli selle sabas veel terve peotäis. Mõni lause, mida ma olin oodanud, mõni tunne, selle hulka kuulub ka rõõm millegi tegemisest. Kruvin konkse lakke ja hing on rahul. Seda tunnet olin ma kaua jahtinud, rahulolu on nagu üks suur unistus - terve helesinine linnuparv, nad tulevad järjest ja järjest, vahel üksi, vahel paarikaupa mu juurde.

Rõõm väikestest asjadest. Kes teab, võibolla polegi need asjad nii väikesed.

esmaspäev, 27. juuli 2009

Posimisest

Emal on käed haiged. Närvipõletik ja võimalik, et midagi veel. Ravib ennast nagu oskab, käib nii arsti juures kui kuuse all istumas, sinna haigust jätmas. Tegin talle veidi massaaži, sellist pigem psühholoogilist kätega õhus vehkimist. Mina tundsin, kuidas ma reaalselt puutumata teda silitasin ja tema sedasama tundis. Ja ometi, kuigi ma võin poole sekundiga täiesti tajutava energiapalli pihkude vahele manada, olen ikka väga skeptiline.

Üks ema tuttav lippab järjest sensitiivide laagreid pidi, tegeleb reikiga jne. Kuulen, et Eha on jälle nõialaagrisse läinud ja see teeb mind millegipärast ettevaatlikuks.

Ma olen vägagi reaalselt tundnud, kuidas teise inimese kätest voolab jõud kehasse, kuidas ma ise panen käe teise inimese haigele seljale ja midagi läheb paika tagasi. Aga ikkagi... Neid inimesi ei ole just kuigi palju, keda selles mõttes usaldan (ennast mudima). Ja kuigi mu käed võivad ära tunda teise inimese mudimist vajavad kohad, tean paari inimest, kelle puudutamine on nii vastumeelt, et võin mitu päeva tagantjärele uimane olla.

Ma ei tea, kas tegelikult üldse mingit energia liikumist inimeste vahel toimub. Võimalik, et see on kõik psühholoogiline. Tegelikult ei ole ju vahet. Aga see on tõsi, et need nn. nõiad on erilised inimesed, olgu siis energeetiliselt või psühholoogiliselt. Tugevad on nad kindlasti. Ja kui nad sinna juurde veel ka võimukad on, tuleb mul kabuhirm ja ma põgenen ummisjalu. Olen nii mõndagi näinud, kunagi lapsena vedas ema mind mitmeid sensitiive pidi, enamasti old need tavalised inimesed. Ravisid kuidas oskasid, vahel hästi, vahel mitte. Ja kaasandena ütlesid kaasa igasuguseid naljakaid ennustusi. Mulle öeldi 20 aastat tagasi, et abiellun, sünnitan lapsed ja 33-aastaselt hakkan ise ravima. No ma olen nüüd 33. Istun ja mõtlen, et kuigi ma olen nii üdini sellest posimisest läbi imbunud (meie peres on selle vastu eriti elavat huvi tuntud, isa pidas ennast lõpuks päris kõvaks nõiaks), ei ole minus siiski päriselt seda kohta olemas, mis oskaks öelda, et asi on just nii ja mitte teisiti. Maailm on üks ütlemata kirju koht, kus on vist kõik võimalik. Muuhulgas ka see, et kõik, mida me siin nii lõpmata vaimseks peame, omab lihtsaid materiaalseid põhjusi. Või siis vastupidi.

Lugesin paar aastat tagasi läbi vist peaaegu kõik kohalikus raamatukogus oleva vaimse kirjanduse (muid asju ka ikka sekka, muidu oleks hulluks läinud). Mis ma siis sellest sain? Arusaamise, et mõni autor on reaalse maailmaga kontakti kaotanud, loonud oma maailma selle peegelduse põhjal, mis silmapiludest sisse paistab. Mõistsin, et enamus püüab kirjeldada sarnaseid kogemusi ja maailmavaadet (väga väikeste erinevustega), aga millegipärast on väga pop luua oma terminoloogia, justkui oleks midagi põhimõtteliselt uut leiutanud. Ja lõpuks leidsin paar head populaarteaduslikku raamatut ja ühe suurepärase psühholoogilise raamatu.

Ja sellest skepsisest hoolimata panen käe Y seljale ja ta imestab, kust ma teadsin, et sealt valus on? Ei teadnudki. Käsi ise läks sinna. Käsi teadis. Noh, ega mina ei peagi teadma. Ja ma võin vabalt skeptiline olla. Sellest ju hetkel täiesti piisab, et käsi teab?

Tuulispask

Nüüd jõudis mul see energiline seisund pärale, mida Moor mõni päev tagasi kirjeldas. Kõike tahaks teha, korraga, kannatust ei ole üldse. Võtsin oma täiesti üle mõistuse hulluks läinud majapidamise ette ja teostan siin arheoloogilisi väljakaevamisi. 5 aastaga on siia peaaegu hoomamatu kultuurikiht kogunenud (selgituseks - ma olen seda vahepeal mitut puhku püüdnud kaevata, aga alati on pooleli jäänud).

Leidsin lõpuks ühe päris hea kriteeriumi, mille järgi eristada tarvilikke asju kolast. Vaatan asju selle pilguga, et kui mul oleks käsil kiire kolimine kuhugi toredasse kohta, mille ma võtaksin kaasa. Ja kuidagi palju lihtsam on. Eks neid asju on ikkagi küllalt, mis tekitavad kõhklusi, aga ikkagi, selline tunne on tõesti, et ma kolin praegu. Kuhugi paremasse kohta. Maja ja korterit vahetamata. Kolin sellesse ellu, mida ma olen aastaid oodanud ja nüüd on hirmus kiire, mitte midagi ei taha edasi lükata, kohe praegu, homseni ei anna enam kuidagi oodata! See uus elu ei pruugi väliselt eriti millegi poolest varasemast erineda, pigem sisemiselt. Piisab sellest, kui elutahe ja rõõmu tundmise võime stabiliseerub.

Tööd ja teenistust on ka tulemas. Käisin täna kohta ja materjali vaatamas, inimeste soove kuulamas. Esialgne kokkulepe on olemas. Töö paistab tulevat huvitav, raske nii vaimselt kui füüsiliselt. Ja midagi täiesti minu jaoks. "Midagi abstraktsemat" kõlab nagu inglikoor mu kõrvadele. Tammepuust.

Aga enne abstraktse tammeni jõudmist tuleb läbida takistusriba Varbola puu - laululaager Hiiumaal. Ja hankida uus saelatt, võimalik, et ka kett.

Praegune tore seisund on kuidagi sarnane tuulispasaga, siiani olen ennast suutnud vaos hoida, et mitte enneaegu ära kurnata, aga ikkagi kipub vägisi juhitamatuks minema. Mingi tohutu jõud on minus ärganud, püüan mitte muutuda destruktiivseks. Või on see minu jaoks lihtsalt harjumatu seisund, tegelikult asi nii hull pole? Selline tunne, et kui ennast enam tagasi ei hoia, võin teha kas SUURI ASJU või suure mürinaga midagi ära lõhkuda-õhku lennata. Vaatasin kalendrisse, läinud nädala keskel oli kuuloomine. Uus kuu, uued suunad.

Tuletasin meelde, seda on enne ka olnud. Tavaliselt suviti. Nädal-paar korraga. Elama olen jäänud. Midagi ära ei ole lõhkunud. Need on head ajad olnud. Seda tunnet peaks kuidagi säilitama... Võibolla oleks tark mõte ennast just mitte tagasi hoida, lasta ennast jõul kanda, milleks võidelda jõega, kaasavoolamine on ju hoopis parem mõte?