Lippasin täna jälle raamatukogust läbi ja haarasin kaasa
raamatu 1000 küsimusega minust endast. Vahel ikka loen iseendaga tegelemise raamatuid ka. Ja praegu on käsil (jälle) kokkuvõtete tegemise aeg, vaatan olnud asju üle, kui päris vabaks ei saa, siis olemise kergemaks ikka. Peale selle meeldivad mulle raamatud, mis esitavad õigeid küsimusi. Neid, mis vastuseid pakuvad, on üleliiagi. No inimestega on samamoodi, lahendusi ja vastuseid oskavad paljud pakkuda, aga kas sellist küsimust küsida osatakse, mis mind just selle minu jaoks õige vastuseni viib?
Üldiselt on enamus teemasid läbi näritud, aga lõppu ikka ei paista... Jäin mõtlema, et kui ma juba üle 5 aasta tagasi lahku läksin, miks siis tolle aja probleemid ikka veel mu peas nii palju ruumi nõuavad? Kas ma saan ükskord H-st vabaks? Kaua võib? Ikka veel leian oma tolleaegsetest suhtlemismustritest vigu, mis kuidagi siiani saadavad. Ja üks väike peatükk eelmainitud raamatust kõnetas mind täna. Peatükk andestamisest. Hea küll, tegelikult ei saa ma isegi päriselt aru, mida näiteks proua Viilma andestamise all mõtleb (antud raamat ei ole tegelikult kuidagi Viilmaga seotud). Aga lõpmata vimma kiskuda ka enam ei jaksa. Olen jõudnud punkti, kus oleks aeg edasi minna. Mis olnud, see olnud. Jah, tema tegi vigu, aga mina ka. Tegi, siis tegi, mina teda ümber muuta ei jaksanud (tegelikult ei pidanudki), küllap ta ei saanud ise arugi, et mulle vahel haiget tegi. Ja mina leppisin sellega, nagu see oleks normaalne. Nüüd ma tean, et enda eest tuleb seista, sest kes seda siis tegema peaks? Ma olen ju täiskasvanud inimene ja vastutan ise enda heaolu eest. Ja laste eest samamoodi.
Ma ei julge öelda, et olen talle andeks andnud tema lapsikuse, arvutimängude lastest tähtsamaks pidamise, kohatise hoolimatuse jne. Aga... me kõik oleme noored ja lollid olnud, mõni lollim kui teine. Tema oli lapsik (on mingis mõttes ikka jätkuvalt edasi, kolis ema juurde tagasi...), mina ka, et sellega leppisin, teda ja ennast aastaid õigustasin, sealjuures pidevas alaväärsuses püherdasin, depreka-madu rinnal soojendasin. Mis seal ikka enam kahetseda, kui annab parandada, siis annab, kui ei, tuleb sellega hakkama saada. Kui lugejad leiavad, et jutt mõttetu on, siis on mul sellest kama. Sest ma kirjutan seda ainult iseendale. Iga sõnaga on mul järjest kergem olla ja 7 aastat abielu hakkab kaduma kuhugi eelmise elu kardina taha.
Olen ikka mõelnud, et igal suhtel on kaks külge. Ja konfliktid paistavad alati erinevatest külgedest üllatavalt erinevad. Ma olen püüdnud mõista, kuidas H omalt poolt seda suhet ja lahkuminekut näha võis, mis on see, mis tema jaoks arusaamatu võis olla ja milliseid vigu ma tema arust olen teinud. Olen temaga sel teemal isegi natuke rääkinud. Ja kuhu ma välja jõudsin - mul ei ole kokkuvõttes midagi kahetseda! Kui ma ka alguses olen vigu teinud, siis lõpuks oli lahtirebimine ainus õige tegu. Olgugi, et sellega palju haiget saadi, aga me jäime mõlemad ellu. Mida H õppis, ma ei tea, aga mina õppisin lõpuks ennast austama. Uskuma paremasse tulevikku, usaldama oma sisetunnet ja palju muudki veel. See tohutu lammutus, mille ma siis toime panin, on olnud uue suurepärase elu alguseks. Eks lammutamist on veel hiljemgi olnud (KaruMati võttis mu ka täiesti tükkideks lahti), aga see oli esimene suurem lammutus ja siis hakkasin enda vundamenti laduma. Ja selle eest olen ma H-le isegi tänulik, ilma nende jäledate perioodideta ma poleks see, kes ma olen. Ja ma olen sellega s***ks rahul, kes ma olen. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Aga kuhu jääb siis pealkirjas mainitud andestamine? No ma ei tea. Ma olen endale andeks andnud, et pole hulk aastaid elanud oma parima äranägemise järgi, pole julgenud olla aus ja siiras, kuigi mul on ikka veel kahju nendest raisatud aastatest, kui ma pole täiel rinnal rõõmsalt elanud. Aga tänu sellele ma tean, kui suur väärtus on see, milleni olen jõudnud. Ma ei suuda päriselt andestada H-le ignorantsust laste teemal, et muusikakooli maks ja muud lastega seotud kulud ei puutu temasse... Aga tänu sellele oskan eriti hinnata suurepäraseid mehi, kes oma lapsi armastavad. Tänu sellele, et olen kunagi elanud elu, mis praegu tundub hall ja särtsuta, oskan hinnata seda elusolemise tuld, mis minus nüüd on. Ja tänu sellele, et olen koos elanud kuidagi järjest tuhmimaks muutuva mehega, oskan näha ja eriliselt hinnata sooje ja südamlikke inimesi.
Loodan, et jõuan lõpuks sinna, kus ei pea enam olnut olevaga võrdlema, ei teisi inimesi ega ka iseennast eri perioodidel. Aga ainult unustamisest ei ole kasu, palju parem on olnu läbi mõelda, võtta sellest parim ja siis rikkamana edasi elada.
Ma pole elul muud mõtet leidnud, kui elamine. Sellest järeldub - tegelikult on ükskõik, kuidas me elame (kuni me ei kahjusta otseselt teisi inimesi). See on oluline ainult minu enda jaoks. Seega - miks ma ei võiks elada täiel rinnal, elada oma elu ja nautida elusolemist? Lihtsalt? Teha neid asju, mille juures tunnen, et olengi päriselt elus, mis teevad õnnelikuks, milles on rahu ja rõõm? Minu puhul näiteks saagida, maalida, joonistada, lugeda, laulda, kuulata tuult, vaadata vett, mudida kalli inimese kanget kukalt, hingata, armastada...? Millal siis veel, kui mitte praegu?
