Kirjutasin siia viimati ligi 2 nädalat tagasi, selle ajaga on palju juhtunud. Kõige ägedam sündmus oli Muhediku juures toimunud kõplamispäev. Hea seltskond ja äärmiselt õpetlik aed, kus isegi umbrohud on sordi järgi ja haruldused, vedasin sealt mõned umbrohud omalegi peenrasse :D
Väike fotomeenutus ka (Muhediku pildistatud):
Olen siin nüüd maadelnud oma katkise saega, see on jätkuvalt parandustöökojas ja ootab uut tähikut. Aga kuna töö ei oota, tuli laenata Marilt saag, sest minu teine on liiga väike ja ainult viimistlustöödeks sobiv.
Matkasin terve pika nädalavahetuse töömail. Rosma koolimaja juurde saab mälestuspink õpetajale.
 |
| Selline tammejurakas, pikkus ligi 5m ja kaalu arvas üks metsamees silma järgi olevat ligi 1,5 tonni. |
Võtsin omale Meremäelt vanapagana appi, sest minu saed on siiski väiksed ja käed tillukesed. Vanapagan (kes on muuhulgas ka Vastseliina kiriku kellamees :D , muinasjutte mäletate? vanapagan vanasti kirikukellaheli ei talunud) aitas suuremad palakesed oma suure saega kätte saada. Edasi jätkasin juba üksi.
Pilte tegin vähe, keskendusin rohkem saagimisele. Küll ma siis pildistan, kui pink valmis :) Ametlik avamine peaks tulema minuteada 11. juunil.
 |
| Detail varjuga. Sellest tuleb mardikas, kelle eeskujuks on sitasitikas |
Suure saagimise vahel leidsin öömaja nii vanapagana juures Meremäel kui ka Olevi ja Tiia juures Võrus. Kahjuks ei jõudnud Kärdi ja Aivari juurde, andke andeks, lihtsalt ei jaksanud...
 |
| Laupäeva hommikul avanes Meremäel Kunnuse maja juures selline vaade. Sealt peaks Peipsi olema näha, natuke üle 30 kilomeetri. Näete? Mina ei näe :D |
 |
| Vaade Meremäe tornist, juba lööb selgemaks (miks silmapiir kaldu on?!) |
Rosmal aga avastasin sellele külale omased haruldased endeemilised kooslused - mänd ja kask kokku kasvanud. Kaks armunud paari leidsin ennastunustavalt põimumas (vabandan piltide kohatise kehva kvaliteedi pärast).
 |
| Jäätantsijaid mäletate? Üsna sarnane liigutus :) |
Kodus oli aga üllatus. Kõik oli jubekuiv (jooksin hämaruses veel tükk aega kastekannuga mööda aeda ja "kustutasin tulekahju"), aga vaatamata kuivusele õitses esimesena õie avanud tulp ikka veel.
15. mail olin tast sellise pildi teinud:
Eile püstitasin Kauri abiga tööpaviljoni ja saagisin väikse kiire tellimuse, sooviti firmalt kingitust töötajale.
 |
| Valge pärl |
Hommikul tuldi kujukesele järgi. Ilus ilm, mina varakult ärkvel, istusin kohvitassi seltsis õues ja ei tahtnud kuidagi muruniidukit käima tõmmata, kuigi oleks ju vaja - muru ammu karvane ja võililletutsud põlvini. Ja siis tabasin ära - sellise kuivaga on aias parim abimees vikat! Ja nii ma vehklesingi karvast aeda silendada, nii et muru ei kõrbe. Vikat on teatud olukordades ikka geniaalne leiutis!
Seekord siis sedamoodi.
Järgmine kord jälle.
