Neljapäev, 31. detsember 2009

2009

Jätkates traditsiooni: mida ma möödunud aastal uut tegin, esimest korda kogesin?
  • Olen esimest korda elus kitarriomanik (mänginud polnud ka varem).
  • Trummikomplektiga polnud ka varem kokku puutunud.
  • Esimest korda elus ma tunnen, et minu lähedal on mees, kellest mul on tõesti abi - nii praktilistes küsimustes (kaevuparandus näiteks) kui emotsionaalselt (ja erinevalt peldikuparandajast ei näe ma teda mu elust haihtumas).
  • Mulle on öeldud selliseid asju, mida poleks osanud loota ega uskuda.
  • Esimest korda elus olin ametlikult suvepuhkusel ja sain puhkusetasu.
  • Sel aastal oli esimene kord, kui sain unes inimesega kokku, nägime sama und.
  • Nii õudseid jõule pole ka varem kogenud.
  • Esimest korda elus olen Volkswageni omanik (Moskvitš, Opel ja Volvo on mul juba olnud).
  • Esimest korda elus olen tundnud ennast suurema osa aastast naisena (varem olen ennast ikka inimesena identifitseerinud, sooline identiteet on olnud enamasti mõistetamatu).
  • Esimest korda elus hakkab mulle joonistamine vastu... Mitte miski pole enam iseenesestmõistetav. Ma olen alati joonistamist armastanud...

Eks neid esimesi on küll ja veel, aga kõike ei passi siia kirjutada.

Uueks aastaks ei luba midagi. Kui, siis seda, et püüan jätkuvalt ikka inimeseks jääda, aga seda teeksin niikuinii, hoolimata lubamisest.

Kõik. Head teed tal minna, ma loodan, et uuel aastal loksuvad liikuma need asjad, mis sel aastal närvidele on käinud, nii töös kui isiklikus elus.

Teilegi!

Pühapäev, 27. detsember 2009

Must Auk

Kohtasin viimaste päevade jooksul Musta Auku. Selles polnud midagi meeldivat. Kui näete seda lähenemas (seda ennustab vaikus, liikumatus, aja venimine lõpmata pikaks ja enesetunne, nagu hakkaks keha väga aeglaselt ja vääramatult algosadeks lagunema, lõputu õuduse tunne), põgenege!

Ja ühtlasi soovin kõigile jätkuvat rõõmsat jõuluaega!

Kolmapäev, 23. detsember 2009

Aeg

Loen jälle raamatut. Stefan Klein, Aeg.

Väike mõistmine tuli jälle. Kõigepealt jälle seesama vana mõte (uue nurga alt): kõik on peas. Kõik, mida ma kogen, kuidas maailma tajun, milliseid otsuseid teen, kõik on peas. Minu elu sõltub tegelikult ainult sellest, mis on minu peas. Olen seda varemgi teadnud, aga mitte nii süvitsi.

Teine mõistmine on see, et aeg on üks suurimaid rikkusi, mis mul on. Olen seda ka enne teadnud, aga mitte sügavuti tundnud. Ma elan materiaalselt mitte just rikkalt, aga mingil juhul ei vahetaks ma oma vaba aega ühegi asise rikkuse vastu. Kui elutempo läheb liiga kiireks, tunnen ennast kohe ääretult vaese ja viletsana... Minu ideaalne elu seisnebki vanamoelises paigaltammumises, maailmas, kus kellal pole tähtsust. Aega arvestan päikse, kõhutühjuse ja väsimuse järgi, nii nagu seda tehti sadu aastaid tagasi. Konkreetsed vastuvõetavad ajaühikud on päev ja söögivahe. Sinnapoole ma püüan. Kell võib ju olla, aga mitte nagu kohustuslik türann, milleta ei saa ühtki asja tehtud.

Mäletan üht tõeliselt rikast meest, kellele üht tellimustööd tegin. Tüüp ohkis järelejätmatult, kui vähe tal aega on ja milline peavalu kõigist ettevõtmistest ja muredest, vastutusest. Ja mina, vaene näljarott, vaatasin teda ja ei kadestanud, ta oli tegelikult vaesem kui mina.

Palju mõtteid on tulnud, kõike ei oska sõnades väljendada. Näiteks see, millele me oma elu siis kulutame? Millega päevi täidame? Kui suurel hulgal on selles mõttetusi, lihtsalt harjumusest tehtud liigutusi ja sisemonoloogikilde, kultuurilisi norme ja tõekspidamisi... Kas ma oskaksin elada kellata? Noh, näiteks puhkuse ajal, kui pole vaja kella järgi tööle minna? Huvitav oleks proovida... Lapsest peale on kell mu elu dikteerinud: "magamaminekuaeg, kell on juba 9" või "kuidas võib nii kaua magada, 11-ni!" või "kell juba nii palju ja pole veel söönudki!", huvitav, kas sellest kella-refleksist oleks võimalik vabaneda? Olen esimesest klassist kooli lõpuni pidevalt käekella kandnud, nüüd on selle asemel telefon, mis tunde ja minuteid dikteerib... Milleks? Mul on rohkem, kui nädal ees, kus ma tõenäoliselt ei peaks rohkem kella vaatama, kui ehk 10x kokku (kas pood on lahti, kas raamatukogu on veel avatud, ega helistamiseks juba liiga hilja ole)?

On, mille üle mõelda.

Loen edasi.

Terror

Minu vastu on vandenõu. Just nüüd, kui ma saan tehtud aasta viimased tööd, mul ei jää enam muid kohustusi, kui ainult oma pere ees ja ma saaksin lõunani magada-magada-magada, hakkavad veevärgi paigaldajad siiakanti jõudma. Naabertänavas müttavad, nii et juba enne kella kaheksat hommikul maja vibreerib tsükliliselt. Ja lumi, seda ma muidu armastan, ainult mitte selle rookimist... Lumelabidad on ka alla igasugust arvestust.

Vihtusin lund rookida trajektooril majauks-puukuur-kaev-peldik-solgiauk-värav-tänav(+aia taha autole pesa) ja kuulasin kohutavalt ärritavat torupanijate lärmi... Sain lõpuks tuppa, pea käis ringi ja iiveldas, kah mul jõulureede... Kukkusin jalapealt voodisse ja pilt kadus sekunditega.

Ma pole üldse kindel, et veevärgimeestele ja teetöölistele jõulupuhkust antakse. Kõik selleks, et inimestel jõulustress ikka normile vastaks. Ja kindlasti on neil juhised, kuidas võimalikult kaua ühes kohas püsida ja detsibellid, ma arvan et nende alammäär on ka kehtestatud. Umbes ülemisele kuulmispiirile, et kõrva- ja ajukahjustused ikka kindlasti tekiksid.

Olen ise nutnud, et tahaks vett majja, siis saaks pesumasina panna ja... Aga nüüd, kui vesi tõesti tulemas on, saan ma aru selle soovi mõttetusest. Tänavale, jah, kaevavad, aga kuna mina seda vett reaalselt kraanist saaks, pole ette näha. Ma ei näe kogu sellel kaevamisel mingit mõtet (peale närvikahjustuste tekitamise muidugi), sest ma ei usu ikka veel reaalselt, et siia majja üldse kunagi vesi saab. Vaadake, mul on nimelt selline needus - SINA PEAD ELAMA VEEVÄRGITA JA VÄLIPELDIKUGA ÜÜRIKAS! Nii, kui olukord võiks muutuda, juhtub midagi. Eelmine kord, kui hakati veevärki panema, Ihastesse, siis enne, kui see majja jõudis, läksin ma mehest lahku ja kolisin lihtsalt ära. Aga tänaval kaevamise perioodi olin loomulikult seal...

Praegu jäävad kaevajad veel peaaegu 100 meetri kaugusele, aga kui nad päris siia jõuavad... Siis pean vist kuskilt asüüli otsima...

Ma armastan oma kaevu! Selles on puhas vesi, see ei mürise, ei külmu kinni. Ja kompostihunnikuga on sama lugu, see ka ei külmu kasutuskõlbmatuks, ei ummistu, ei hakka valesse kohta tilkuma... Milleks mulle veevärk!? Ja üldse, kellel seda pesu ikka vaja pesta on?... Juba minu geniaalne isa ütles, et määrdunud riided on palju soojemad, nendes on rohkem tahket ainet, mis sooja salvestab.

-----
Ja arvake ära, milline rõõmus sündmus tabas meie aeda (ja linna), kui ma lumerookimise lõpetasin? Sadama hakkas jälle! Uraa!

-----
Ja ühtlasi jõudsin enne uut lumesadu anda kaks igi(või pigem higi)vana lumelabidat armsale Y-le kõpitseda. Kui ütlesin, et uue ootamatu saju korral toogu need tagasi mistahes olekus, naeris ta vastu et toob varred! Varsti lähen naabrimeest pommima, ma mäletan küll, tal oli eelmisel talvel moodne plastmassist lumelabidas.

Teisipäev, 22. detsember 2009

Riided

Ma saan aru küll, et ülikonnaga poiss on ilus ja pidulik. Aga, miks pagana pärast pean ma oma kasvavale lapsele igaks esinemiseks (mida on võibolla 1, paremal juhul 3x aastas) selga ajama kalli piduliku ülikonna, millest ta on järgmiseks korraks välja kasvanud? Masendav.

Kaur ja Lagle laulsid kenasti duetti (ja minu erapooliku arvamuse järgi olid ainukesed viisipidajad terves koolis) Palupera kooli jõulupeol. Ja mina olin vist rahvavaenlasest ema, sest poisil polnudki valget särki, lipsu ja soovitavalt ka pintsakut. Hoopis kampsun oli. (Tüdrukule leidsin ikkagi valge pluusi ja musta seeliku...) Aga ega ma ise ka parem polnud, ikka sama vana villase kampsuniga, läbipaistvat, õlgu paljastavat minikleiti polnudki. Kas ma olen segane või muidu imelik, ma ei saa aru, miks peaks keset külma talve pidulikult surnuks külmuma, nagu ülejäänud saalitäis rahvast? Olgu, liialdasin, kõigest pool saalitäit. Teine pool riietus nii, et neid ei olnudki valus vaadata.

Ja üldse on mul vimm pidulike riiete vastu, enamasti on need imelikust läikivast, kratsivast või läbipaistvast materjalist, ebamugava lõikega. Ja ma tunnen ennast sellistes alati halvasti. Peale selle on mul tulnud vastumeelsus ennast värvida ja - karjuge nüüd õuduses - jalgu raseerida.

Pidulik, glamuurne maailm jääb minust seitsme maa ja mere taha. Tehke teie, mida tahate, aga jätke mind rahule! Laske mul olla koduvillane ja juuksed lihtsalt sabasse seotud, nii nagu ma olen...

Tsitaat

Üks asi, mida Ford Prefekt oli inimeste juures alati pidanud väga raskesti mõistetavaks, oli nende komme pidevalt konstateerida ja korrutada midagi väga-väga ilmset, nagu näiteks Kena päev või Sa oled väga pikk või Armas aeg, paistab, et sa oled kolmekümne jala sügavusse kaevu kukkunud, kas sinuga on kõik korras? Algul oli Ford püstitanud säärase käitumise seletuseks ühe teooria. Kui inimesed ei anna oma huultele tegevust, mõtles ta, siis kasvavad need kokku. Mõnekuise kaalutlemise ja vaatlemise järel hülgas ta selle teooria aga ühe uue kasuks. Kui nad ei anna oma huultele tegevust, mõtles ta, hakkavad nende ajud tööle.

Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas, Douglas Adams

Sõbrad blogardid, küllap see tsitaat käib mõningate mööndustega ka meie kohta...

Olge tervitatud!

Pöörab

Eilne pööripäev sai mööda saadetud suurepäraselt. Hommikut alustasin pimeda ja külma aja jaoks kõige õigema tegevusega (mida siinkohal ei kirjelda) (loodetavasti jätkub seda tegevust rohkesti edaspidisesse perioodi). Siis käisin Tartus arsti juures, sain õlga süsti ja kogesin 2 tundi äärmiselt meeldivat valuvaba olekut. Siis valuvaigisti mõju kadus, põletikurohi jääb pikemalt edasi toimima. Seejärel püüdsin hoolitseda oma lemmikute eest (olen nad teenimatult unarusse jätnud), ostsin akvaariumisse uue valgustoru ja soojenduspulga. Kirjutaks need kulutused mõne kingituse arvele, aga ei tea, kellele...? Suhtlesin lastega, tegin kartuliputru, kütsin ahju ja pliiti (täiesti tähelepanuväärne tegevus! soe ja meeldiv). Vestlesin hääde inimestega läbi telefoni, lugesin raamatut.

Niisiis - mida see peaks ütlema järgneva perioodi kohta? Saame näha. Huvitaval kombel ei mahtunud sellesse päeva grammigi tööd. Ainult kütmine ja vaimse ning füüsilise tervise eest hoolitsemine.

Nüüdsest on päev veel 3 päeva pesas, siis algab maausuliste uus aasta.

Teisipäev, 15. detsember 2009

Puhas rõõm ehk jalg kaela taha kringlisse

Kas te teate, mis tunne on, kui ajus närvirakud uusi ühendusi moodustavad? Mina tean. Sellepärast ma seal trummiringis käingi. Peas sees hakkab meeldivalt sügelema, selline tunne on, et jalg tahab hoopis kaela taha minna ja mõni käsi kasvaks parema meelega põlvest või sabakondist välja. Täiesti irratsionaalne, ootamatult meeldiv.

Sain just uue noodi, sellesama, mille järgi tekitati Viljandis 30 päeva jutti rütme ja tehti maailmarekord.

Ohh, elu on ilus ja täis lihtsaid naudinguid: söömine, küdeva pliidi ääres istumine, kitarri- ja trummimäng... Üht-teist on veel, aga las jääda midagi ka ütlemata.

---

Selle ilusa elu hulka kuulub ka ringitundide järgitegemine. Viimane näitus võttis nii võhmale, et mõned päevad jäid tööl käimata ja nüüd ma siis rabelen, et kõik töötunnid ikka selles aastas tehtud saaks. Tahan jõule! Siis on vaheaeg... Tühja nendest kingitustest, ma ei kavatse kellelegi midagi kinkida (lapsed on erand). Lihtsalt magada tahaks. Ja trummi mängida. Ja akvaariumi valgustuse ära parandada. Ja laste nari restaureerida (vana risu hakkab tappidest lahti tulema, Kaur magab ohutuse mõttes põrandal madratsil...). Ja nii toredad, kui need kooriesinemised ka pole, on käesolev nädal natuke liiga tihe mu jaoks. Oh, õnnis pime pööripäev, tule ja anna mulle hingamisruumi!

Esmaspäev, 14. detsember 2009

Kodu

Olen siin kunagi hädaldanud kodutuse tunde üle. No nüüd võin ma siis vastukaaluks kirjutada, et ka üürikas võib ennast hästi tunda. Isegi selles üürikas, kus enne halb oli. Ja kus ikka pole veevärki, peldik on väljas ja loomulikult kõik muud mugavused.

Ma ei tea päris täpselt, mis selle esile kutsus, aga mulle täitsa meeldib siin praegu. Võibolla lihtsalt olen ületanud õnnelikkuse kriitilise piiri - olen siin juba nii palju tunde õnnelik olnud, et see on hakanud korterile mõju avaldama. See õnn ja rõõm, mida siin viimase pooleteise aasta jooksul on kogetud, on oma jälje jätnud.

Huvitav on jälgida olnud, kuidas tujud muutuvad ja maailmanägemine muutub ühes sellega. Päriselt. Kuna kõikumised on viimasel ajal olnud väga äkilised ja jälgitavad, on täitsa huvitav. Praegu tundub, et pole mõtet viriseda kehva ja ebasõbraliku elamise üle, kui ikka silm viltu, pole kusagil paremat kohta.

Mõni aasta tagasi vaatasin siin vingus ninaga ringi, lugesin kilode kaupa feng shui raamatuid ja enamasti need karjusid mulle kõrva: "KOLI ÄRA!". Aga ühest raamatust leidsin lõpuks ka kasutatava mõttetera - kui tahad leida paremat elamist, siis praeguse koduga väga rahulolematu olles ei tule ka uut. Hakka otsima ilusaid nurki, häid vaateid, midagigi, millega rahul olla. Midagi ju ikka on. Ja hakkasin otsima. Kes otsib, see leiab. Tasahaaval hakkavad need nurgad, mida on rõõm vaadata, paljunema üle terve korteri. Ilus, ilus. Korralik katusealune on oluline, väljas on külm ja talv.

Laupäev, 12. detsember 2009

Padjaklubi ametlik teadaanne

Teine Koosviibimine On Toimunud. Kohalviibijad Said Hindamatu Väärtusega Nõuandeid Nii Isiklikuks Kui Tööeluks.

Seekord oli kasutusel Imelise Kustukummi Tehnika. Kustukumm Ei Valeta Iial!

Ühtlasi sai lahendatud probleem, kuidas liigelda pommiauguks muutunud Elva linnas - vajalikud on kummikud kaevikute tarbeks ja kõpskingad koerakakaga toimetulekuks. Ühtlasi võib meie ühiskonnas täiesti teenimatult tähelepanuta jäänud koerakakale kiiduväärt kasutust leida - kõpskingaga augustatud ekskremendi saab kerge vaevaga nöörile kuivama ajada, siis saab selle abil ennustada ja lõpuks ahju kütta! Meie olemegi need, kes lahendavad ülemaailmse majanduskriisi!

Ja klaaskuuli ehk mõne muu peegelduva eseme abil ennustamine läks ka õnneks, mul on nimelt majas kandiline vett täis kristallkera, milles nägid kõik asjaosalised rohelisi pilvi (varte küljes kindlalt kinni), see tähendab tohutut romantilise armastuse puhangut!

Aga ülejäänud ennustused olid vägagi isiklikud, minu omal oli märksõnaks "läbimurre". Sisaldas selliseid prohvetlikke lauseid, nagu: "Pead midagi ette võtma mõjukate ja vägevate inimeste suhtes, kes pole väärt oma positsiooni ega võimu." ja "Sa ei peaks tegudega välja astuma, sest sul on kellegagi isiklikult kana kitkuda.", "Hea on värvata avalikkust enda poolele. Ära kasuta oma eesmärgi saavutamiseks jõudu, vaid toetu oma vooruslikule iseloomule. Pead ilmutama oma väärt kursil püsimiseks vankumatust ja ausust." Tänu Kudzu vihjele tean nüüd, et mina olengi uus Tallinna linnapea! Ja saladuskatte all võin öelda, et teda ootab peaministri koht!

Panen ette järgmise padjaklubi kokkusaamise teemaks täiesti ennekuulmatu ja innovaatilise teema: Uue Aasta Ennustused! Ja vihjeks Moorile, kes on ähvardanud seda järgmisel korral enda pool läbi viia: tina, küünlavaha, tahmaplekid paberil, teepaks (kelleks lubas Kudzu olla), õlgede lakke loopimine, kinga vise üle õla (kellel ninaga ukse poole, läheb mehele)... Rahvatraditsioon on käepäraste vahenditega ennustamise poolest rikas! Ega tali taeva jää, seega on võimalus ka ennustada jälgede järgi lumes - istud palja tagumikuga lumme ja jälje järgi ennustad. Kui on südamekujuline jälg, pidada armastuses õnne olema... Ja pudru sisse võib peita igasuguseid toredaid asju, alates pähklitest ja lõpetades kanakontidega, millel kõigil vägagi esoteeriline tähendus on.

Reede, 11. detsember 2009

Unistus

Kõige ilusam uudis, mida läinud nädala jooksul kuulsin, oli see, et üks vana armas sõber ostis omale tuliuue tsikli. Helistas üle paari kuu, ise nii õnnelik... Juba aastaid olen ikka ja jälle kuulnud, kuidas tal on võlad, lootust pole, tööd on vähe (skulptor, kes elab suurelt osalt tellimustest). Niiviisi, et ei julge õieti unistadagi. Ja nüüd siis säras tema hääles puhas rõõm ja õnn, ligi 50-aastasena on ta saanud ootamatu õnneliku juhuse läbi teostada oma unistuse. Muuseas on makstud kõik võlad ja mõneks ajaks rahamuresid pole. Kuulasin ja imestasin, nii kaua olin kuulnud ainult halinat, et ei osanud oodatagi, et see teistmoodi olla võiks.

Kui ta seda rääkis, kuulasin ja hakkasin naerma - vaevalt nädal tagasi müüsin maha Volvo ja ostsin kitarri...

Unistage, inimesed, et teil oleks, mis võiks täituda! Õnn, rõõm ja rahu ei ole mitte surnud, vaid matkavad kusagil, on aeglaselt, aga kindlalt siiapoole teel. Ma olen selle kohta kindlaid teateid saanud.

Ps. Padjaklubi kokkusaamine toimub, nagu lubatud, homme, laubase päeva õhtapoolikul. Prohvet Minus On Lubanud Nimetatud Ajal Teiega Kontakti Võtta!!!

Reede, 4. detsember 2009

Õiendusi

Mitmed teemad on jäänud ripakile. Näiteks see, kas siis homme on mulle külla tulijaid? Mulle võib muidugi iga kell külla tulla, aga kuna homse päeva sobivus padjaklubi kokkusaamiseks osutus küsitavaks, teatan järgmise kuupäeva: 12. dets., kell 16.00. Kui aja suhtes on siiski pretensioone, paluks kõvasti karjuda, ma muidu ei kuule. Pealegi - järgmisel nädalal saaks ehk Moorike ka tulla? Ja ma olen homme hommikul kutsutud õetütre sünnipäevale, oleksin muidugi hakkama saanud, aga järgmisel nädalal oleks lahedam tikkida, heegeldada, pilutada, mullikesi ajada ja klaaskuuli poleerida.

Teiseks teatan meie kalli koori esinemiskava: 6. dets. kell 12.00 Puhja seltsimajas ja 15.00 Rõngu kirikus. Täiesti tasuta saab meid kuulata. Peale selle on meil Rannus kontsert 10. dets. kell 19.00 ja Kongutas 16. dets. (kellaaega peast ei mäleta, tõenäoliselt ka 19.00) ja 19. dets. hilja õhtul laulame Aleksandri kõrtsis.



Peale selle sain üles pandud hulga meie värskest ideenäitusest, tekstid on veel lisamisel. muinasjutulinn.blogspot.com

Ja - lõpuks käisin täna pildistamas üht puhkevat detsembrikuist roosi. Fotoka patareid said nii ruttu tühjaks, et eriti sättida aega polnud, aga midagi sain kaadrisse:

Kolmapäev, 2. detsember 2009

Sõber

Täna lahkus minu armastavast embusest kallis sõber Hohner. Aga... ta oligi ainult laenuks... Ja ma sain omale uue, Fenderi, nii et ta läks oma koju tagasi. Uus on ilus küll, valgete rantidega ja lilla helgiga... Aga vana oli ütlemata meeldiva hääletämbriga, sellise mahlaka ja sügavaga. Uus hääl tahab veel harjumist.

Poetasin koguni pisara, kui ta uksest välja minema hakkas, poleks uskunud, et üks kitarr võib nii armsaks saada...

Nüüd on Fenderi aeg. Ja ometi, sõber Hohner, ma ei unusta sind kunagi ja ma tean, et me kohtume veel!

See jutt siin ei tähenda, et ma kitarri mängida oskaksin, ma lihtsalt olen selline segane, kes hoiaks enda ümber võimalikult palju muusikariistu. Ma arrrmastan kõiki pille, vahet pole, kas mul nendega suhtlemiseks ka oskusi on!


---

Uus sõber on selline, aga unustamatu vana on enam-vähem sellise väljanägemisega:

Teisipäev, 1. detsember 2009

Muinasjutulinn

Jälle näitus avatud. Aga sellega on vist nii, et raskemad ajad alles tulevad. Joonistamine, paistab, oli alles sissejuhatus...

Avamisele olid kohale tulnud kõik parimad. Minu parim fotograaf Esta, parim raamatukoguhoidja Urve, parim kujupaigaldaja Matti, parim tervisespordikeskuse direktor ja koostööpartner Karl, parim kohaliku kobrulehe ajakirjanik Milvi jne jne. Andres ja Margoliina laulsid imearmsasti, Margus naeris, juhuslikult sinna sattunud Rein improviseeris klaveril ja kõik, kes vähegi julgesid, tinistasid tundmatu päritoluga kanget alkoholi kõigest hingest.

Sellest salapärasest ideeprojektist tuleb ka oma blogi, kui midagi juba üleval, lingin. Loodetavasti enne selle nädala lõppu.

Igatahes Mari on hull. Ja see on vist tema üks parimaid omadusi. Karl tahtis meid vedada seda ideed kohalikele linnaisadele tutvustama. Kui see läbi peaks minema, on meil vist mitme aasta puukujude talgud kindlustatud ja Elva saab ametlikult muinasjutupealinna tiitli.

Ma ikka ei usu veel. Aasta otsa on seda ideed veeretatud nagu kuuma kartulit ja nüüd on midagi veerema lükatud. Loodan, et ma sellele alla ei jää...

--------

Ühtlasi kuulutan välja padjaklubi järgmise kokkusaamise. See saab toimuma siinsamas, minu väikses kodukeses, otse sellesama muruplatsi kõrval, mis mind õnnistas, Elva, Tiigi tn.8. Ja ajaks pakun välja 5. detsembri, laubase päeva, kell 16.00. Pakun rummi ja sakummi (või siis ahjukartuleid või mis hetkel käe- ja suupärane tundub). Kaardikomplekt on olemas. Kristallkuul ka. Teelehtede ja kohvipuru puudust pole. Tikkimistöö tuleb siiski endal kaasa võtta. Kaebuste, taotluste ja pretensioonidega pöörduda käesoleva postituse kommentaariumi või otse minu kõrgestiaustatud telefonile.