laupäev, 30. august 2008

Päike, kus sa oled?

Aasta-aastalt häirib järjest rohkem valguse puudumine. Suvel on ju ikka päikest ja valgust olnud, lapsena ei osanud sellest puudust tundagi. Sellega võrreldes on see suvi kuidagi eriti karm- midagi on ju olnud, olen isegi päevitanud pisut, kuid talvele mõeldes tuleb juba praegu soov kuhugi lõunasse rännata... Lõpmata sooja ja valguse puudumine. Põhjamaade inimesed joovad tohututes kogustes kohvi, kas see on kompensatsiooniks loodusest saadava energia vähesusele? Oleme kõigusoojased, justkui sisalikud? Sooja ja valguse puudumisel joome kohvi, lootes, et see verd ringi ajab?

Eks inimestel ole erinevaid meeleolulanguse põhjuseid, minu meeleolu on vägagi seotud loodusest saadava valguse hulgaga. Umbes sama tähtsal kohal valguse kõrval on teised inimesed, loodetavasti head inimesed minu mätta otsast vaadatuna. Niisiis, kui valgusega on nagu on, siis inimeste seltsi saab ise valida. Hetkel olen oma valikutega rahul, kooris laulmas käimine on täiesti pisikest päikest väärt. Uuel nädalal algab nii kool lastele kui ka uus hooaeg Konguta segakooris. Matkata küll enam nii vabalt ei saa, aga mõeldes viimase korra külmetamistele Siksäläs, siis nagu nii väga enam ei tahagi... Kodus küdeva pliidi ees on ka ootamatult mõnus külmund varbaid soojendada. Kõhna suve järel on kolksuga maandunud sügis. Ootan veel vananaistesuve, viimast sooja ja värvilist, küpset pehmet septembrinädalat. Lootus on.

esmaspäev, 25. august 2008

Viimane nädal

Lähen veel viimast korda enne kooli Siksälässe. Imelik tunne on, nagu ei tahaks jälle minna. Küllap sellepärast, et ilmad kehvapoolsed on ja seal ju puhta välitööd ootavad... Aga valikuvõimalused on napid - pooleliolevad kujud ootavad ja kooliajal sinna nii lahkelt-laialt enam ei saa. Järgmisest nädalast olen paigal, saadan lapsi kooli ja ongi sügis.

neljapäev, 21. august 2008

Lihtsalt

Tagasi Siksäläst. Tavapärane suur vaikus oli, hea tööd teha. Ja vahepeal jälgida päikeselaikude liikumist õuel. Kui keegi vajab leebet närviravi ja võimalust vaikselt olla, andku teada. Sinna mahub peale minu veel inimesi, see tundub peaaegu pillamisena, et ainult mina seda kohta kasutan. Pildid Siksäläst ilmuvad lähemal ajal fotoblogisse.

Siksäläs vaikselt olnud, tuli äkiline tuhin peale ja tormasin päev enne plaanitud aega tagasi Konguta külade päevale. Meie koori esinemisele, kuhu juba ammu ütlesin, et ei jõua, napilt ei jõudnudki. Aga see-eest sain mitu tundi vinget telgisauna, üks meie koori mees ja silmarõõm seda korraldas seal. Hämmastavalt "päris" sauna kogemus, mul on muidugi eriti hea meel sellest, et seal yangi nii ohtralt jagus. Kodus on tihti yangiga hõredalt, siis tuleb ennast mujal varustamas käia. Mulle täiesti parandamatult meeldib meeste seltskond. Lihtsalt.

reede, 15. august 2008

Suve saba

August on tavapäraselt elav ja särav. Kevadest saati on sooja ja valgust korjatud, nüüd on kõrgaeg. Jõudsin ideeni, et see on seotud kuidagi minu sünniajaga. On olemas selline arvamus, et inimene on kõige nõrgem oma sünnipäeva paiku (15. veebr. antud juhul), seega on praegu kõige kaugem aeg sünnipäevast ja sünnipäevani. Võibolla tõesti...

Täna oli Elva raekojas suurepärane Anastasia Bardina klassikalise kitarri kontsert. Elvas juhtub aeg-ajalt imesid, see oli üks nendest.

Otsustasime Mariga, mida meie novembris kunstikuul teeme. Kahepeale 4 näitust, see tähendab, et tuleb kiire aeg. Homme sõidan Siksälässe kujusid saagima. Suurepärane aeg, särtsu täis ja ideepuudust ka pole. Isegi materjali on. Maalimisega on hetkel natuke kehvemini, septembri ja oktoobri jooksul tuleb poolteist näitust pilte maalida. Mingi osa septembrist kulub kindlasti veel ka kujudele. Õnneks ütlesin töö üles, seega saan tegeleda ainult loominguga, ei mingeid kõurikuid enam sunniviisilises kunstiringis.

Augusti juurde käib tavaliselt ka armumine. Sellega on ka kõik korras. Tuleb välja, et armumine on ka õpitav, kui veel mõni aeg tagasi arvasin, et armumine on nagu raske haigus, siis seekord ei ole see enam nii totaalselt painav. Lausa vastupidi, ma tunnen ennast tervemana ja terviklikumana kui kunagi varem. Armumine on muutumas tundeks iseeneses, olemata liigselt ühemõtteliselt seotud ühe objektiga. Objekt, muidugi, on. Pealtnäha üsna keeruline situatsioon ka. Aga kinnismõtteid, ootusi ja soove on meeldivalt väheks jäänud.

Ilus oli olla selles imekaunis kohas, kus ei olnud mitte miskit erilist.............meri vist...

pühapäev, 10. august 2008

Laagerdamast

Varbola puu oli tore nagu alati. Sel aastal küll natuke hõredam - ainult 37 tegijat. Aga noh, ega aastad pole vennad. Minnes oli suur hirm, et kõik läheb vihma ja külma nahka, teisipäeval sinna sõites oli 11 kraadi ja pidev vihm. Terve päev. Aga õhtuks sinna jõudes selgines, tasapisi soojenes ja jäime ellu oma telkides.

Saagisin ühe oma parematest kujudest, liblika, pilt ilmub mõne päeva jooksul galeriisse.

Lõpuks olen aru saanud, miks sinna üldse tullakse, saagida võib ju igaüks koduski, müügitulu on Varbolas naeruväärne, kontserte on paremaidki. Aga sellisel hulgal suurepäraseid kaaskodanikke on harva koos, see tasub minemist. Aasta-aastalt ma järjest rohkem armun neisse, lähen jälle tagasi, et kohtuda kordki aastas Sergeiga (vene intelligentsi suurepärase esindajaga), Eensoo klanniga, Igoriga (kes on meie kõigi päiksekiir), soome kujuritega (tõstavad arvamust soomlastest kui rahvusest kõvasti), Ehrpaisi poistega, nimekiri tuleb piisavalt pikk. Sinna otsa veel need sõbrad-seltsimehed, keda ka Vastseliinas ja Elva puutalgutel näeb ja kuuleb. Puhas rõõm. Tegin väikese portreeseeria, kui jõuan, teen veel ühe blogi- fotoblogi ja riputan need sinna.

Kodus on kummaline olla, rändamine on veel veres. Ja see, et koju jõudes tuleb hakata "tõsiselt" "päris "elu elama, laagerdamine ja matkamine on teatud sorti põgenemine pikemaajaliste otsuste eest. Kui on matk, siis on matk ja kõik muu läheb meelest. Majapidamistöid ja arveid justkui polekski. Eriti, kui on vabadus ka hoolealustest, lapsed on näiteks vanaema hooles.

August kahaneb hirmuäratava kiirusega.

esmaspäev, 4. august 2008

Nagu parkimiskohad...

Paar mõtet paljuarutletud teemal, nimelt sugudevaheline suhtlemine.

Kuulsin täna head võrdlust - mehed on magu parkimiskohad - paremad on juba võetud ja need, mis alles, sobivad ainult invaliididele...

Täpselt nii. Väikeste eranditega, muidugi, aga jah... Just olin jõudnud seisu, kus mehed muutusid seksuaalses mõttes kaugeks, hakkas tekkima teatud sorti tundekülmus. Elu muutus juba üsna rahulikuks, sest arutlused suhteteemadel (ka sisemised) hõlmavad küllalt suure hulga energiat. Oli juba tunne, et olen sellest pääsenud, saan puhata. Sest millegipärast on suurem osa intiimsemaid suhteid olnud seotud pingetega, ärevusega, vastamata ootustega mõlemalt poolt ja muu taolise jamaga. Ja siis äkki tuli äkiline äratus, ja see pole sugugi "parkimiskoht invaliidile", see tähendab ta pole nii vaba, kui võiks... Ja ma ei tea, mida teha või tegemata jätta, seega ma ei teegi midagi. Elan edasi just nii, nagu oleksin elanud ka ilma selle kogemuseta. Ja mul on kindlasti olemas suurepärased mälestused varahommikustest jalutuskäikudest mere äärde. Tunne, kuidas koorub maha kõik ebaoluline, kaitsvad maskid kaovad ja ma olen järjest ilusam, vägevam, tõelisem, julgem. Ja mul on selle kinnituseks, meenutuseks tema omatehtud raudroos.

Tõmme oli olemas tegelikult juba esimestest kohtumistest, enne kui olime üldse teineteisega rääkinudki. Teadmine, et see inimene on lähedasem kui nii mõnigi sugulane, ka temal. Selle peale hüüatab ülbelt minu skeptiline mina: "hingesugulasi on sul jalaga segada, miks sa seda teistest esile tõstad?" ja ma ei oska muud vastata, kui et kõik on erilised, igaüks on tervet maailma väärt ja ka tema pole erand.

Nii ongi. Ei midagi enamat ega vähemat. Homme sõidan Varbolasse, kus olen pühapäevani kujusid saagimas.

pühapäev, 3. august 2008

Laululaager

Jõudsin just tagasi Treimanist, laulmast, tantsimast, ujumast ja muidki häid asju tegemast. Oli järjekordne fantastiline ettevõtmine. Ma pole vist kunagi varem nii palju korraga laulnud, naernud, nautinud tõeliselt head seltskonda ja samas nii vähe maganud. Imeline. Andsime seal ka väikese kontserdi, publik oli ka soe ja armas (erinevalt Jõhvi kontserdist, kus kõik istusid nagu puukujud ja ootasid, millal saaks banketilaua kallale söösta). Ja eriti üllatuslikuks osutus "peale kontserti mängib tantsuks ansambel Trefunx". See sisaldas endas hiliskeskealisi Treimani rahvamaja juhatajat ja tema kergelt korpulentset prouat. Ja meie koori Terje läks üsna varsti käima ja ronis lavale (ansamblist Pint) ja vaheldusid Merilin- meie dirigent, Valdur, Mait, Malle, Meelis ja üle 15 aasta uuesti trummide taga Jüri ja võibolla keegi veel, keda ma ei suuda hetkel meenutada... Äärmiselt segane, hüplik, mitmekesine ja tapva paueriga tantsubänd tuli kokku. Kõik tantsisid, isegi need, keda pole kunagi varem tantsimas nähtud... Joodi meeletult, lauldi hääle ja mõistuse kaotuseni, hüpati pidurdamatult peale eelmist juba suhteliselt magamata ööd. Vinges kooris olen.

Selle toreda sündmuse sisse võib arvata ka järjekordse armuloo, varahommikused mereshulpimised, hulk suuri ja sooje kallistusi ja muudki veel. Pea ei ole veel pulki täis, aga arvata võib, et see peagi tuleb... See oli, nagu alati, täiesti ette planeerimata, küllaltki ebatõenäoline sündmus. Ainus hirm, mis on esile kerkinud, on hirm jälle liialt kiinduda. Armuda täielikult, tõeliselt, totakalt, nii, et ma ei näe enam inimest vaid oma emotsioone. Kuskohas kulgeb tasakaalujoon minus endas, nii et saab inimese omaks võtta ja samas mitte sattuda jälle ootuste, lootuste, vastamata ootuste ja hirmude laukasse? Võtta inimese omaks nii nagu ta on?

Selle kõige järel helistas üle 6 nädala Mati, kes muretses selle pärast, et osa tema asju on ikka veel siin ja ta lubas sügiseks platsi puhtaks teha ja ei tea, kas suudab oma lubadust karvapealt täita - on pikemat aega Soomes. Minu poolest võib ta teha, mida tahab, sest minu silma all ta asjad pole. Kuigi, jah, parem oleks, kui ära viiks, seda puhtamaks siin õhk saab, saab jätta selle, mis olnud, selja taha ning minna kergema sammuga edasi.

Eks näis, mida huvitavat elu toob. Lõpuks võiks leida ka võimaluse mingikski stabiilsuseks, väikesekski kindlustundeks mitmes mõttes. Pidev lainetus väsitab- mida kõrgem ja säravam on lainehari, seda sügavamal on kahe laine vahe... Ja sealt ei näe üldse üles, mõnikord tundub see põhjatu.