pühapäev, 26. detsember 2010

Esimene

Kallil jõuluajal polnud muud teha, kui tööl käia. Suunasin kohalike jahimeeste punti vibulaskmisel, laserlaskmisel ja elektroonilise riistapuu Scattiga suhtlemisel (praegu saab sellega püstoliga lasta ja pärast arvutiekraanil käevärinaid jms toredat analüüsida). Lasid siis vanad jahimehed aastalõpupidustustel kergeid relvi, harjutasid ja viimaks ka võistlesid. Mina aga nautisin yangi, sellises koguses, puhtal ja sümpaatsel kujul pole seda sugugi iga päev võtta. Vahepeal haarasin isegi paar korda püstoli kätte, tulemused muudkui paranesid, käe väsimus eelmise päeva lumeviskamisest kadus. Lõpuks lõin vanade laskurite pundi üle ja võitsin 89,9 punktiga (järgmine võistleja oli 86,3 ja edasi juba 70-tes). Mitu vanameest küsisid, kas ma olen sportlane? Ei, ei ole... Sport on olnud minu elust väga kaugel, väga võõras ja isegi vastumeelne. Ma vihkan jooksmist ja muid karglemisi. Laskmise otsa pole aga varem komistanud, sport seostub ikka kooli kehalisega, mida ma suurt ei sallinud...

Võibolla peaksin seda leitud suunda endas edasi arendama. Tõsiselt, ma ei ole varem rohkem kui... ehk 5 korda? püstolit kätte võtnud. Ja see meeldib mulle. See, et ma ajan selja sirgu, keskendun ja astun vaikusse, kus ei ole ei hingelist ega füüsilist liikumist. Ja taban kümnesse.

Täna oleks isa saanud 81 aastaseks. Lasketiirust tulles viisin surnuaiale laternasse küünla ja andsin isale teada, et ta elab minus edasi. Aitäh!

Kommentaare ei ole: