Noorsportlase künnitööd

Praegu käivad Heli Rassi mälestusvõistlused. Ma ka proovin kätt. Eelmisel aastal osalesin ainult õhupüstoli harjutuses, sel aastal püüdsin juba sportpüstoli-kava ka läbi teha. Püstolinaistele on ainult harjutus 30+30, see tähendab et alustuseks 30 lasku rahulikult paigal seisvasse märki ja harjutuse teine pool on 30 lasku siluetti - see tähendab märklauda, mis keerab ennast sihverplaadiga kolmeks sekundiks minu poole ja siis seitsmeks sekundiks ära, siis jälle ette ja kohe ära, nii 5x järjest (ja seda 6 seeriat, kokku 30 lasku). Iga lasu vahepeal peab käe langetama 45-kraadisele nurgale, märgi ette pöörates tuleb käsi kiiresti tõsta ja paari sekundiga ilusti märki lasta. Nii. Tavaline ringmärk pole probleem, sellega läks isegi üle ootuste hästi - seeriad 93, 94 ja 93 andsid edetabelis enne harjutuse teist poolt 5. koha (võistlejaid oli 18). Aga siis tuli see "kiirtule" aeg. No mis sa ikka hakkad laskemoona ja kallist aega trenni peale raiskama, võistlus pidi ju parim trenn olema? No jah. Nädal tagasi sain korra trennis siluetti proovida ja kõik. Nüüd olin tulejoonel, jalg värises, süda puperdas ja. Algus oli ikka väga... algus. Ma silmi ei mäletagi, mitu laksu läks märgist mööda ja üks läks puhtast ärevusest lahti enne, kui märklauad ennast ette keerasid, lasksin enda ette paari meetri kaugusele murusse, nii et muld lendas! Üllatasin sellega kõrvalseisjaidki, kes ehmatus(või vaimustus?)hüüdeid ei suutnud tagasi hoida. Aga siis käis kõvem närv maha, sest hullemaks ei anna ju enam eriti minna? Ja hakkas ka tulemus paranema, kohtunik ütles lõpuks, et harjutuse algus ja lõpp olid justkui täiesti erinevate inimeste lastud. Viimane viiene seeria andis 48 silma (viiekümnest), nii et noorsportlane areneb. Ei ole vaja raisata kallist moona ja aega tühipalja trenni peale, sest üks võistlus olla kolme trenni eest, nagu Reijo räägib. Kokkuvõtteks ei kukkunud ma isegi oma ilusalt viiendalt positsioonilt päris lõppu, jäin neljateistkümnendaks 😁

Homme hommikul ootab õhupüstol joonele.

---

Võeti jälle teema üles, et kas ma olen sõjardiks hakanud? Ei ole! Mulle lihtsalt meeldib teha midagi ilusasti ja täpselt. Näiteks täpselt märki lasta. Võib ka peenelt ja täpselt joonistada. Või kududa (mul on ühekordsest lõngast sõrmikud ikka veel pooleli!). Või paberilõikeid teha. Või palli korvi loopida. Mille poolest erineb korvpall laskespordist? Väga palju ei erinegi. Ainult see, et enamasti on see individuaalsport, inimesed ei keksi ringi ja kuul ei ole suur kummist pall, vaid on pisike, metallist ja lendab püssirohu jõul. Võib ka õhu jõul lennata. Aga püüe ilusale lasule või viskele ja täpsusele on ju sama? Või ei ole?

Vastus

Ma näen, et keegi ei ole rohkem julgenud midagi arvata? Olgu siis nii. Eilne küsimus oli inspireeritud raamatust Eesti silmuskudumine, 2. osa, sukad ja sokid. Autor Anu Pink. Vastust näete siit:

Juurde on veel kirjutatud, et:
Suka kanna ilp (kannalatt) kooti edasi-tagasi naistel 1,5 ja meestel 2 kondrat pikk (kondar on pöidla esimene liiges). EA 48, Mustjala
Kukeruss käändäss üle ´keskmätse sõrme otsa seenigu tõese jakuni. (Nõo)
Kukõruś om kats sõrmõ jaku kõvõrust. (Räpina)

Ehk siis kukerus, kukernoks, kondar ja kont on pikkusmõõdud. Kukernoks on keskmise sõrme esimese liigese pikkus ja Kodavere kandis kasutatud mõõt/sõna, kukerus on keskmise sõrme kaks viimast liigest ja Lõuna-Eesti sõna. Kondar on pöidla esimene liiges (Kihelkonna ja Karja) või teine liiges (Mustjala), teist liigest on ka kondiks kutsutud (Kihnu). Kasutati suka-soki kannalaka pikuse mõõtmiseks, aga tõenäoliselt ka muudeks väiksemateks mõõtmistöödeks. Nagu näiteks vaksagi.

Niiea raamat! Ma olen ausalt vaimustuses, ma pole nii põhjalikku ja informatiivset ja huvitavat ja harivat ja ilusat raamatut veel näinud! Tavaliselt on raamat kas ainult ilus või ainult hariv, aga et seda kõike korraga! Näiteks on peensusteni lahti kirjutatud erinevad kannatüübid (mäletate, koolis õpetati ainult üht tüüpi, nagu see oleks maailmas ainuke?):

Kõigil on juures kudumisõpetused ja skeemid, nii et loll saab ka aru. Ja ka nende kannatüüpide variatsioonid. Ja erinevad sukaotsad, sest kahandada on ka võimalik mitmel eri viisil. Näiteks on Pärnumaal, Viljandimaal, Muhus ja mujalgi kahandatud suka- ja sokivarbaid tihti viltuselt, et ikka paremini jalga passiks.
No ja loomulikult kuulub sukakunsti juurde ka parandustööde-kunst, sellestki on korralik ja põhjalik peatükk.

Mul ei ole ühtki sukaseent! Kus selle häbi ots! Ja ei ole vist ka kedagi, kes oskaks puutööd?!

Ma loodan, et keegi selga ei lenda autoriõiguste rikkumise eest, aga ausalt - see on siin ju ainult reklaam - raamatut ennast on 384 väga sisukat lehekülge, siin on ainult võimalus natuke nuusutada. Mõned juhuslikud pildid veel:

Ahh! Nüüd ma hakkasin seda raamatut omale tahtma. Ja arvatavasti esimest osa ka, sest tõenäoliselt on see sama sisukas. Ja kolmandat osa, kui see trükitakse. Käsitööraamatuid on umbes miljon trükitud, enamasti õhukesed vihikukesed näputäie mustritega ja kõik. Neid ma ei igatse. Selleks on raamatukogu. Aga see raamat! See on poolt raamatukogu väärt!

Nüüd siis auhindadest. Kõik vastanud on väärt väikest auhinda, et nad üldse vastasid. Esimese auhinna saab Al Gusti vaimukuse ja ka diskreetsuse eest, luban ennast üheks päevaks sinu käsutusse näiteks naadi kitkumisel vms. Teise auhinna saab Kaaren, mis sest et pisut mööda läks - kukernoksiga oled sa kokku puutunud tunduvalt tihedamini kui vehmriga - ütleks lausa, et igapäevaselt ja ööpäevaringselt ja sünnist saati 😃, aga vehmri, kannipuu  ja raa meelde tuletamine on juba ise auhinda väärt. (Muuseas, Saaremaal oli kannipuie nimi hoopis paarid, mu ema rääkis. Ja pesupulki kutsuti pesunagideks - need olid ilma vedruta ja ühest puutükist hargid.) Auhinnaks on sulle üks joonistatud pilt. Kolmanda auhinna saab asjakohase ja suunava küsimuse eest Notsu, kellele ma ei oska küll midagi tarka välja pakkuda. Aga kui me kohtuma peaksime, küll ma sulle midagi asjakohast pihku pistan, kui muud pole võtta, siis kukernoks ja kondar ajavad asja ära 😊

...

Kontrollisin enne postituse avaldamist, et ega keegi ei ole rohkem kommenteerinud. Oligi! Kaamos on vastanud ära täpselt pool küsimust! Pikkusmõõdud jah! Nii et ka Kaamos on teeninud ära väikse meelespidamise. Millega täpselt, las see jääda üllatuseks 😉

Viktoriin

Loen üht toredat raamatut. Ei saa teiega jagamata jätta - kas teie teate, misasi on kukernoks? Aga mis vahe on kukerusega? Ja kas kondar võib ka kont olla?

Mis raamatust selle leidsin ja mis on õiged vastused, lisan homme. Niikaua arvake aga 😄 Vihjeid ei taha esialgu anda, siis ei ole pooltki nii põnev.

Ja ei, ma ei mõlenud neid sõnu ise välja. Umbes nii, nagu sõber, kui ma talle Nõo lähistel Kunkrikivi (väikeselohuline kultusekivi) tutvustasin, arvas, et ma selle nime ise välja mõtlesin. Või sõbranna Arvo Pärdi kontserdil ei tahtnud mind uskuda, kui seletasin, et kuulatava muusika stiil on tintinnabuli. Et kas ma teen nalja? Sellist sõna ei ole ju päriselt olemas?

Vastuseid ootan kommentaaridesse ja eks ma siis pärast õunte pealt vaatan, kas annan kellelegi auhinna ka 😏 Lootust on kõige vaimukama(te)l vastus(t)el ja teiseks õige(te)l vastus(te)el.

Õmmelustöid

Morgie nõudis, et ma oma pükse näitaksin. Aga palun:

Taskuid on rohkem kui rubla eest. Pildil on jäänud dressika varju värvel, muidu on olulised detailid näha. Morgie juures ma juba kirjeldasin protsessi nii:
Püksitegu ise on imelihtne. Võtad liiga kitsad püksid (samblarohelised), harutad küljeõmblused lahti, juurdled kaks kuud, mida teha liiga madala värvliga, harutamine jääb toppama värvli juures. Siis lõpuks harutad värvli ka maha. Vaatad üle pükste pikkuse - liiga pikad on. Lõikad sääreotstest jupi maha. Nii. Kätte on jõudnud aeg võtta jupp täiesti uut riiet (tume kirsipunane), lõigata sellest ribad (parasjagu niipalju, kui püksid algolekus kitsad olid+õmblemisvaru). Võta veel mingit ilusat riiet (vana lilleline kleit), lõika sellest 4 taskut (sama laiad, nagu uued küljeribad), õmble taskuääred, traagelda taskud ribadele, võta sääreotstest lõigatud jupid ja tee nendest ülemiste taskute tarvis taskuklapid, avasta, et klapid on pool senti laiemad kui taskud. Vannu. Nüüd õmble ribad (eelnev traageldamine on soovitatav) pükste külgede vahele - nüüd on sul paraja sääretoruga püksitoorikud. Nüüd õmble taskuklapid pükstele taskute kohale. Vaata värvli puudumist ja vannu veel. Siis haruta ära vana lukujupp ja vannu veel sest õmblused on neil pükstel jubekõvad, üldse ei hargne, süda läheb täis. Malaislased on väga head õmblejad olnud. Siis vaata, kas sääreotstest jäi piisavalt kangajupikesi, rõõmusta, sest jäigi ja õmble need jupid kokku üheks ristkülikuks. Vana luku koht õmble kinni. Siis uus ristkülik sinna külge, alakõhtu katma. Vasaku reie ülaosast tuleb üks küljeõmblus parasjagu lahti jätta, sinna tuleb lukk. Siis lõikad uuest kangast (samast, mis küljeribade jaoks oli) selja taha ka paraja riba, õmbled selle vana värvli asemele. Kuna püksid olid enne olnud puusapüksid, siis värvli pikkus on isegi ok, sest talje on teatavasti puusadest kitsam. Ostad poest sobivat värvi luku, õmbled selle küljeõmbluse vahele, ajad pükstele värvli peale (nööp ja auk võivad alles jääda :D ) ja valmis! Mina muidugi jätsin alles ka vööaasad. Ülemised otsad harutasin lahti (see oli eriti jube töö, kui ei raatsi kangast lõhkuda) ja alumised jätsin kinni ning need ulatusid täpselt tõstetud värvli alla. Nüüd on mul puusapükste vööaasad, mis selja taga on ilusas kontrastis lisatud ribaga. Imelihtne! Täiesti kantamatud püksid said nii laiemaks kui kõrgema värvli, närve ja aega kulus ka tublisti - kindlasti rohkem, kui päris uute pükste õmblemine oleks võtnud. Praegusel hetkel mu mugavaimad püksid. Vanade taskutega koos on kokku 8 taskut, neist 4 uut reitel ja säärtel.

Kui see kitsaste pükste harutamine ei oleks nii vaevarikas, teeksin omale veel mõne paari selliseid. Liiga kitsastest pükstest ei ole maailmas puudust. Teiseks ei taha talvepekk kehalt lahkuda, laiendatud (ja lisataskutega varustatud) pükse on alati juurde vaja.

Mis ma siis veel peale pükste olen õmmelnud? Direktoreid tegin. Täna andsin pildid üle, kiideti heaks, saan teile ka näidata.

 Esimesel pildil on Jaan Linsi. Elva kooli esimene juhataja aastatel 1913-1919.

 Siin on legendaarne Kure-papi. Edgar Kurg, keda paljud tuttavad väga hea sõnaga meenutavad.

 Vello Namm, direktor aastatel 1980-1998, sel ajal, kui mina koolipinki nühkisin. Üks sõber (mitte-elvakas) küsis, kas süda pahaks ei lähe, kui oma direktorit joonistan? Ei, miks peaks? Direktor oli konkreetne ja asjalik mees, selleks pidi ikka tõsise käkiga hakkama saama, et teda kartma oleks pidanud. Kartsime me hoopis õppealajuhatajat (Muru), kes käskis külmetavatel lastel kampsunid seljast võtta, sest kudumid polnud koolivormisinised ja kippus muidki napakaid asju teinekord tegema. Sest et kord.
Direktori abikaasa Talvi Namm oli meie inglise keele õpetaja - õppisin süvendatult, alates teisest klassist ja 4 tundi nädalas. Suurepärane õpetaja, üks parimaid.

Elva koolil on olnud viimase 105 aasta jooksul veel päris mitu direktorit, joonistamine jätkub 😊
Valmivaid pilte saab edaspidi näha meie kahes koolimajas püsiväljapanekuna.

Muid uudiseid meil siin suurt nagu polegi. Pooleliolevatest töödest pole veel mõtet rääkida. Lilled õitsevad nagu igal pool mujalgi. Sorteerin ja pakin juba otsapidi asju, kola on vaja kõvasti vähendada. Küll ära visata, küll ära jagada. Kolimine on teosammul alanud.

Ikka ilmast

Vaadates meie ilma, tundub, et pruuniks saavad teiseks juuniks ainult Peterid. Päikest ju nagu oleks, aga nii külm, et ninaotsagi ei taha salli seest välja pista. Mu lumikellukesed on ikka veel jää all.

Aga milline hääl ja suurepärane hääldus! Ja orkester on ka nii armas, sellist muusikat võiks kohe veel kuulata :)

Olen muusikakuulamisest üsna ära võõrdunud, vaikus on parim muusika. Eriti peale pikki tööpäevi koolimajas (asendan sel nädalal valvurit). Ma vist hakkan vanaks jääma, kõrvad ei kannata enam üldse lärmi. Ei nurgas ragisevat raadiot, mis täpselt natukene jaama pealt ära on. Ei fuajeest kostvat saginat ja kiljumist. Ei läbi aula ukse kõmavat tantsumuusikat (seal on tantsutrennid), ei võimlast kajavat pallikõminat ja röökimist. Kodus on niigi ööpäevaringselt väike müra - külmkapp kostab mulle voodini ja akvaarium ka vaikselt muliseb. Ja kell tiksub, kuigi seda ei pane enam tähelegi. Kõik, mis on üle kella tiksumise, tahaks kinni keerata. Tiirus paugutamine mind ei häiri, sest õhkrelv teeb ainult väikse klõpsu ja sportrelvaga tegeldes pannakse klapid pähe (mis igasugust ümbritsevat müra mõnusasti summutab). Pealegi olen tiirus oma ööpäevast väga väikse osa.

Tööd on jälle kuidagi palju saanud. Mitu tellimust (joonistused, maalid, kujud, ehted) ootavad järge, aga mina passin koolis (oma tööle lisaks) valvurikohal ja küürin iga õhtu fuajeed, garderoobe, treppe, võimlat, aulat ja duširuume, jooksen mööda maja ja lukustan uksi, kontrollin kempsusid, nii et keres peksasaamise tunne järjest süveneb. Homme veel, siis viskan mopi selleks nädalavahetuseks nurka.

Ah jaa, eelmisele postitusele täienduseks - sain Põlvas 5. koha. Üldiselt rahul :)