kolmapäev, 26. september 2012

Pööripäev

Vahepeal jõudis sügis alata. Sel puhul käisime Mariga lõunas, Piusal, Obinitsas ja Meremäel. Oli vinge sõit. Üks lõik oli mööda mingeid kitseradu (Piusa jõe matkarada oli see) minu väikese punase koletisega, kivide ja põhjatute lompide vahel, ära tulime! Kui me olime suuremale teele jõudnud, küsis Mari käte värisedes närvide rahustuseks kommi - nii vinge sõit oli! Ei ole ikka minu autole vastast, ühegi uuemaga poleks sinna julgenud minna ja suuremad-raskemad-madalamad oleks lihtsalt kinni jäänud.

 Piusa oli ka armas, eriti tagantpoolt. Aga see sinna ette ehitatud klaaskast, kust pääseb koobastesse ainult ninapidi, oli nukker. Tagumik sisse ei mahu. Isegi raha eest mitte.

Veel külastasime Päevapööramise mäge, milleks tuli ületada Piusa jõgi. Trepp laskus ilusti jõe äärde, aga mida polnud, oli rippsild! Koorisime jalad paljaks ja läbi jõe! Pärast muidugi tagasi ka. Kokkuvõttes on see mu jalale ja kukekannusele imeliselt hästi mõjunud, juba teisel hommikul oli tavapärane valu kadunud.

Päev lõppes Kunnuse juures, keda üle mitme aasta külastasime - vanadele tuttavatele teadmiseks, et Kunnus on vahepeal Meremäe mäel oma vanaisa talukoha tagasi ostnud ja on nüüd pärisperemees. Õnnetul kombel oli tal päeval kartulivõtt olnud ja naised-lapsed-ämmad majas. Nii, kui meie sisse astusime, katkes õuegi kostnud tüli nagu noaga lõigatult ja linnainimesed putkasid meile vihaseid pilke heites linnakorterisse tagasi. Algul oli pisut imelik, oleks teadnud, et seal nii äge õhkkond on, poleks sinna läinudki, aga pärast polnud ju enam mingit mõtet lahkuda. Kunnusel saun küdes, liha podises pliidil, vihased inimesed olid majast läinud... Mõnus.

Pööripäeva järgi pidada saama järgnevat perioodi ennustada. Kurta pole midagi - metsik ralli lõpeb ellujäämisega, jäisemadki jõed saavad ületatud, tüli lõpeb ja õhk selgineb. Kus, kellega, kuna, mis mõttes - eks aeg näitab.

---

Kuna mul on jätkuvalt puhkus, siis ma arvutis passimisele eriti ei panusta. Järgmine reportaaž tuleb tõenäoliselt siis, kui tööl tagasi olen.

kolmapäev, 12. september 2012

Molutamine

Molutamist on keegi mu blogist otsinud. Selle kohta on üks asjakohane anekdoot:

Istunud vares kase ladvas. Tulnud sinna jänes, küsinud vareselt: "Mis sa seal teed?"
"Molutan!", vastanud vares.
Jänes jäänud ka puu alla molutama. Siis tulnud rebane ja söönud jänese ära. Selle peale olla vares ringutanud ja nentinud: "Molutamiseks peab kõrgem koht olema!"

Vot nii. Mina ei saa endale päris korralikku ja täisväärtuslikku molutamist lubada, ma olen selleks liiga madalal kohal. Otsige mujalt.

Ja veel teemasse - eile, peale seda, kui ma olin paljulubavaks telestaariks saanud, roomasin koju ja puhkasin väljas pingil, teetass näpus, kui ümber majanurga tuli vana tuttav. Keda ma viimasel lausa vältinud olen. Tuttav ajast 16 aastat tagasi. Mingi aeg kontaktid katkenud, siis tasapisi taastatud. Tuli, istus mu kõrvale ja suhtlesime pisut. Selle poole tunni jooksul sai mu tunne kinnitust - ma ei tea, kuhu on tema oma eluga liikunud, aga mina olen 16 aasta jooksul meie kokkupuutepunktist õige kaugele nihkunud. Tema tundub elavat boheemlikus molutamises (vaatamata sellele, kui kiire ja tegusa ta väidab enda elu olevat), koos lõppematu õlle, mälestuste heietamise ja proge-rokiga. Mina aga olengi siin ja täna jooksmas ühest kohast teise, niisama nädalatepikkuseks heietamiseks ja seltskondlikuks molutamiseks pole ei aega ega tahtmist. Kui teen tööd, siis teen tööd, kui magan siis magan (ja põhjalikult), kui matkan siis matkan. Aga selline tühi aja unenäoline venitamine läbi õlle ja läbu ei köida enam. Ma tean, mida ma teha tahan, ma ei pea sellest enam unistama ja selle üle lõputult filosofeerima. Ma lihtsalt teen. Ja vana Kännuga eile vesteldes leidsin, et ma olen nii uskumatult tegus ja asjalik, lausa imelik tunne oli. Tegelikult me eriti ei vestelnud tehtud töödest, rohkem rääkisime neutraalsetel pehmetel teemadel, nagu minu kass ja tema kass jne. Ainult korraks nentis ta nukralt, et ma vist ei korralda enam saunakaid. Ega eriti jah, vastasin ja mõtlesin, et tõesti, ma ei viitsi enam muretseda, kas mõni jobu on küünla valesse kohta pannud ja põletab hetkel sujuvalt sauna maha, mulle ei meeldi näha, kuidas mu majapidamises suvalistesse kohtadesse värskelt sissejoodud õlut välja oksendatakse. Ma olen muutunud tõsisest hipi-kommuuni liikmest vastikuks väikekodanlikuks mõrraks ja ma ei oska isegi kahetseda. Ma ei taha, et kogu mu korteri põrandapind on kaetud kainenevate kehadega, mis (kes?) ei taha kuidagi ärgata ja pärast ärkamist mu majapidamist oma kõrgeaulistest isikutest vabastada.

See siin ei ole mitte objektiivne olukorra kirjeldus, vaid vägagi subjektiivne ja põhineb ainult minu sisetundel. Me rääkisimegi põhimõtteliselt kassidest. Mitte oksest. Ega lõputust molutamisest. Aga need rääkimata sõnad olid meie ümber niisama reaalselt olemas, nagu väljaöeldudki. Vähemalt minu jaoks.

Aga mis telestaari jutt see vahepeal oli? See oli päris õige jutt. Eile käidi Tallinna televisioonist Väiksel Väerajal filmimas ja kuna keegi teine ei olnud nõus selle kohta midagi rääkima (üks pelgas ennast liiga paksu olevat, teine kurtis, et kaamera ta hääle moonutab...), ei jäänud mul muud üle, kui nahktagi hõlmade välkudes džotile viskuda ja päästa meie au. Rääkisin nagu oskasin ja - üllatus-üllatus - arglikud kaaslased said oma suu lahti küll tehtud ja aitasid mind kaamerasse lobisemise juures usinasti. Kui ma jutustasin muinasjutu "Kuidas Jaagup surma tüssas", oli mõnelgi kuulajal lausa vesi silmas. Oli see nüüd sellest, et ma nii virtuooslikult jutustasin, või sellest, et ma nii ennekuulmatult halvasti seda tegin, ei tea. Jäägu see kuulajate otsustada. Loodetavasti jääb see lõik ka saatesse sisse, eks siis ole kõrvalt näha.

Kui see peaks eetrisse tulema, püüan ka siia teada anda. Aga laiekraaniga telekast (sellest, mis kõik laiemaks venitab) vaatamise ma lihtsalt keelan ära!

pühapäev, 9. september 2012

Unenäoline

Päris huvitav on peale töö-ööd niikaua magada, kuni uni ise ära läheb. Võibolla vahepeal süüa, kempsus käia, aga siis ikka edasi magada. Ärgata õhtul kui juba hämardub, süüa ja lugeda pisut raamatut ja siis jälle magama keerata, et ärgata järgmisel päeval juba täiesti mõistlikul ajal - enne kümmet!
Öeldakse, et tagantjärgi magada ei ole võimalik. Võibolla. Ette magada ka nagu hästi ei saa. Aga ma püüan, võibolla natuke ikka saab...?

Päevauni on kummaline. Mingil hetkel külge keerates ei saa enam aru, mis päev on ja kas on hommik või õhtu. Ärkan äiksemürina peale, tõmban teki üle pea ja uni jätkub. Ärkan rahehoo peale, mõistan, et nii sita ilmaga polegi muud teha, kui magada ja magangi edasi...

Ja kui üllatavalt vihale võivad kallid perekonnaliikmed mind ajada, kui nad mind üles ajama tulevad!

Ja unenäod muutuvad järjest absurdsemaks. Isegi, kui neid pärast eriti ei mäleta, on jaburuse aste meeles.

Täna hommikuks olin sedavõrd välja maganud, et ärkasin lausa ise üles. Võtsin ema ja sõbranna kaasa ja käisime Mustjärve ääres. Korjasime möödaminnes pohli, seeni ja suhu viimaseid vesiseid mustikaid ning nautisime kuldset päeva ja sinitaeva peegeldust puutumatul järvel. Hetkel tundub, et see oli jätkuks unenägudele... Ainult ühte hingelist nägime - järveäärsel õõtsikul korjas keegi moor jõhvikaid. Aga temagi tundus pigem vaikne rabavaim, kui lihast ja verest inimene...

Maagiline Mustjärv, kuhu kuidagimoodi autoga ligi ei pääse, ikka ainult jala mööda kalameeste, marjuliste ja teadlaste tallatud rada. Ikka ja alati tõmbab enda juurde tagasi. Ja seal olles ajab mu ajataju sassi, nii et ma kuidagi enam sealt ära minna ei taha, kiire kaob, jääb ainult järv, taevas, männid ja sammal.

Pilt on pärist keskkonnaameti lehelt.

reede, 7. september 2012

Roostes villis

Jälle - sel aastal juba neljandat korda - on mul tulemas puhkus! Sinna läheb küll veel nädalake aega, aga siiski! Juba praegu on sellele mõeldes rõõmsam ja kergem!

Täna öösel nägin unes, et Jure kinkis mulle vana, roostes, aga siiski sõidukõlbuliku villise. Ise oli veel hirmsasti õhinas, et näe, kui tore, sellega saad tööl (saagimas) käia ja! Natuke remonti tahab, aga mis sest! Sõitis minu hiiglasuures garaažis törtsukese edasi ja siis tagasi näitamaks, et masin liigub ja puha. Mina aga ei osanud õnnelik olla, sest mul on ju mu punane koletis ja uue rohelise eluka remondiks ei näe kuskilt raha saavat...

Kuidas see nüüd oligi - kingitud hobuse suhu ei vaadata? Aga Une-Mati kingitud unenäo suhu? Hambutu ja roostes uni. Aga - kui nii võtta - vähemalt liikumisvõimeline.

Unenäod ei ole viimasel ajal mind eriti külastanud (see villise-uni oli üle tüki aja esimene). Võibolla tuleb see üleväsimusest. Loodetavasti parandab puhkus ka mu unenägude kvaliteeti ja kvantiteeti.

Vahepeal jõudsin ennast metsa vedada ja pisut saagida, haldjarajale mõne magava unehaldja näo. Selles projektis olen külalisesineja, kui midagi päriselt valmis, annan teada. Igatahes on nüüd selge, et saagimine ei ole pooltki nii väsitav, kui sae ja kanistri metsa vedamine (kõigest pool km, aga juba tahtsid käed otsas kukkuda). Tekkiv kukekannus kanna all ei armasta töösaapaid ja teeb käimise veel ebameeldivamaks... Aga ma ei saa ju oma ainukeste botastega, mis jalga ei vaeva, saagima minna - pärast kotad õlised ja. Vahel ju varba peale ikka tilgub. Ja siis nendesamade pasteldega tööl käia, linnas käia, matkal käia, teatris käia (no tegelikult ma küll ei näe ette teatrisse minekut, aga unistada ju võib). Ma ei tea, mis siis saab, kui talv peaks lõpuks tulema ja mul pole jalaga veel kõik korras... Need on küll soojad pastlad, aga päris igasuguseid ilmaolusid nad ka välja ei kannata... Arst ütles lahkesti, et tema ei saa midagi teha. Ainult diclofenaci välja kirjutada (seda ma paar aastat tagasi juba õlaliigese põletiku raviks proovisin - ainus toime oli kõhu lahtistamine). Ja kui asi ikka väga hulluks läheb, siis kanna alla süst teha. Mis ei pruugi aidata. Niisiis tuleb ise oma tarkusega hakkama saada. Teen õhtuti saialille-, naistepuna- ja kummelikompresse ja magan kivi soki sees (ema ütles, et teda olla aidanud ja vanemat inimest tuleb ju uskuda). Võtsin kivi (spetsiaalne kaltsiidikild, mille aulik isa ise sobiva rahnu küljest oli toonud) töölegi kaasa, et ehk tekib siingi võimalus kivi pisut sokitada.

Elu on huvitav, igav ei ole.

esmaspäev, 3. september 2012

Vesine

Väsimus käib millegipärast peal. On see nüüd sellepärast, et mingid perioodid on uhkelt tööd rabatud* või sellepärast, et midagi (mõni kutsumata viirus) nahavahele poleb? Ei tea. Igatahes käib sellega kaasas äärmiselt ebameeldiv meeleolu kõikumine. Jube raske on tööl olla, kui samal ajal nutma ajab...

Kas peavalu tuleb päev otsa päevavalguslambi all istumisest (arvuti ees)? Või on see viiruslikku või hoopis emotsionaalset päritolu (mitte keegi ei armasta mind!)?

On häid aegu küll olnud. Viimasel ajal (mõned kuud) olen päris hästi hakkama saanud, tabletid ei tule meeldegi ja elu on olnud üsna ühtlaselt elamisväärne, kohati isegi vaimustav. Aga kusagil sügaval-sügaval istub jäle masohhistlik mälestus tuttavast valust. Mis on tuttav, on omamoodi turvaline. Püherdan oma enesehaletsuses ja väärtusetuse tundes nagu lollakas... Kerjan tähelepanu ja poolehoidu ja armastust (enamasti saan küll ainult haletsust, aga käib seegi viletsal ajal).

Oh jah. Palun andke mulle terved jalad, palk, millega oleks võimalik hakkama saada, pikk ja kuldne vananaistesuvi ning rohkem aega kallima seltsis. Esialgu ei oska rohkem tahtagi. Kui need käes, eks siis täiendan tellimust...

*Peale põhjast naasmist lippasin pisut lühikesevõitu ööune järel arsti juurde ja sealt otse edasi 24 tunniks tööle. Lõpetasin 9.00 hommikul, peale mida kell 10.00 võtsin matkagrupi sappa (2 tundi), peale mida oli väike paus ja järgmine matkagrupp. Koju minnes julges väsimus ennast juba ilmutada ja pea käis ringi. Aga ega polnud pääsu, pesu oli vaja pesta - haarasin pesu kaasa ja Mari juurde masina ligi. Pesumasin toimetas omapead, mina püüdsin diivanil magada. Siis helistas ema ja ajas mu üles - sellest hakkas korralikult iiveldama - inimesi ei või niiviisi ootamatult keset päeva üles ajada! Pesu pestud, tuli veel Pangodisse sõbranna sünnipäeva väikse kalapraega tähistama minna. Tagasi tulles oli juba totaalselt haige tunne. Kukkusin otse voodisse ja jäin (väikeste küljekeeramistega) sinna järgmise päeva kella kolmeni. Enne veel vihastasin kodakondsete peale, kui nad keskpäeval mind äratada püüdsid. Veel järgmisel päeval oli pisut nõrk olemine (üritasin siiski üht tellimust saagida - üle tunni aja sellega tegelda ei jaksanud) ja ülejärgmisel päeval... see tähendab siis täna - olen ma jälle tööl. Õudne.