Teisipäev, 28. aprill 2009

Pulmad, jah pulmad, viina viiskümmend vaati!

Minu aias oli täna ootamatult pulmapidu. Tervet valda just kokku ei aetud, aga muidu oli pulmapidu äge. Mina lõpuni ei jaksanudki olla.

Pruut oli uje ja kohati üsna pipar, turtsus ja susises, peig aga ei lasknud ennast sellest segada. Ääretu kannatlikkus. Tiirutas ümber pruudi ja püüdis teda ikka ära rääkida. Vahel ka selga ronida, aga siis jälle tiirutas ja tiirutas.

Mina aga avastasin endas vuajeristi, vahtisin seda siilipaari oma kolmveerand tundi, kui nad kiimeldes kulgesid risti läbi kogu aia. Minust nad sinna tiirutama jäidki.

Mnjah, esimesed soojad ööd. Õhus on armastust. Olgu need siis konnad või siilid, lindegi olen juba vallatlemas näinud.

Ja täna hakkasid kärmemad põõsad lehte minema. Hull kevad. Nii äkiline, eelmisel nädalal olid veel täitsa korralikud öökülmad. Esimesi pääsukesi nägin, päevasoe on käes. Küll need ööbikud ja öösoe ka tulevad. Ma juba julgen uskuda, et talv ei olegi igavene.

Pühapäev, 26. aprill 2009

Kodu

Täna oli selle kevade esimene päev, kus ma jälle tundsin, et see, kus ma elan, ei ole mu kodu. Ilmad lähevad heaks ja ma tunnen, et mind ei seo selle kohaga siin õieti miski. Kodutu tunne. Talv on kuidagi üle elatud, siin on olnud soe ja katus pea kohal. Aga nüüd hakkavad muutuma tähtsaks need asjad, mida siin pole.Üleval ateljeetoas polnud tundel veel viga, aga all korteris tulid järjest meelde kõik mõttetusetunded. Ainus koht, kus olen ennast kodus tundnud (seda küll ainult soojal suvel, talvel oleks tunne vist hoopis teine), on Siksäläs. Millega on ka omamoodi segased lood. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seal päriselt elada saaks... Aastaringselt elamise võimalust seal pole ja tegelikult oleks talvel vist tapvalt üksildane.

Pidetu, igavesti võõra inimese tunne. Kus on see koht, kus hing rahu saaks? Käin mööda metsi ja maid ja ei leia pidepunkti. Imekaunid võõrad kohad, kus ma olen ainult läbirandaja...

Ma tahan koju! Kus iganes see siis ka poleks... Juba 13 aastat tahan koju. Kõigist kümnest üürikast olen koju tahtnud. Ja see igatsetav ei ole enam vanematekodu. Kodutu olen.

Lõpmata igatsus.

Teisipäev, 21. aprill 2009

Jazzkaar

Jazzkaar on oma väikese sõrme ka Elvasse korraks sirutanud ja täna oli kontsert. Raadik ja Rebane. Viiul ja akordion.

Juba esimesel hetkel, kui nad lavale tulid, polnud veel sõna öelnud ega pillist ühtkei heli võlunud, tuli soe tunne. Nad ütlesid olevat koos mänginud 40 aastat, igatahes näis, nagu oleksid nad kokku kõlanud terve igaviku. Silmanurgast pilgud ja muiged teineteise poole, mis muutsid loo käiku, ühe mehe alustatud lause lõpetas teine. Sünergia.

Ja see kõla! Nad kõlasid kokku nagu kevadõhtune soe ilm, tuuletu, pehme, paljulubav. Ja vahel oli see nagu suudlus, samamoodi pehme, aeglane ja paljulubav. Prantsuse šansoone, klassikat, Valgret, Rebase enda loomingut, mida iganes. Kokku on see jälle täiesti kirjeldamatu elamus, mida ma siin küündimatult püüan siiski kirjeldada.

Astor Piazzolla Libertango - täiesti teises esituses, aga midagi natuke on siiski sarnast... Siinne kontsert oli hulga improvisatsioonilisem ja dünaamilisem, pehmema kõlaga, aga siiski...

Laupäev, 18. aprill 2009

Kõigi maade depressiivikud, ühinege! vol.2

Lugedes Morgiet tulid nii mõnedki asjad meelde ja tekkis ka paar mõttepoega.

Olen olnud kunagi nii valdavas hallis maailmas, et ei mäletanud enam, kuidas tunda rõõmu päikesepaistest. Ja kui ma siis lõpuks mõistsin, et ei saa enam ilma abita hakkama, läksin arsti juurde, muutus kõik. Arst oli hea inimene, nii kui ma seal kabinetis nutma hakkasin ja üldse rääkida ei saanud, andis ta mulle testi täita ja ma rahunesin maha. Ja siis ta andis mulle mu esimese portsu tablette (omadest tasuta näidistest veel koguni, sest raha nende ostmiseks ka polnud). Sest rääkimisega poleks tõesti enam midagi ära teinud. Mina uskusin, et see aitab, et ta teab, mida ta teeb ja nädala pärast oli maailm selline, milline polnud aastaid olnud. Tuhkhall kadus ja äkki olin võimeline olema õnnelik, nägema päikest ja imelist värvilist maailma. Praegu ma tean, et tegelikult võib maailm veel värvilisem olla, aga siis oli see nagu ime. Pidevad kinnismõtted said äkki otsa ja ma leidsin, et ka teistmoodi on võimalik, elada, näha, tunda, mõelda. Isegi, kui välised olud ei muutu.

No ja siis järgnes sellele lahkuminek, umbes poole aasta pärast olid sisseharjunud mõttemustrid niipalju kadunud, et kadus ka kinnismõte igavesest abielust. Ja ma ei talunud seda kooselu enam, armastust poleks justnagu kunagi olnudki. Mõistsin, et me olimegi kokku jäänud mitte armastusest, vaid suurest hirmust üksi jääda. Veel pool aastat kulus, et leiaksin oma korteri ja olingi lastega omaette. Elu läks palju kergemaks.

Algul oli eufooria, kõik oli uus, tegin remonti uues kodus ja olin õnnelik. Ja siis ma sattusin Vastseliina puupäevadele, tutvusringkond laienes äkiliselt. See oli mu jaoks täiesti uus maailm. Ja äkki ei olnud see Elva korter enam üldse nii hea, hakkasin igatsema Võrumaale. Eriti karmid olid talved, eks oli siin ka mõni sõber, kellega vahel hea rääkida oli, aga... Igatahes on mul talviti olnud totaalne unitõbi, kus ma ei näe mingit põhjust ärkamiseks. Uni on olnud palju soojem ja armsam, olemisväärsem, kui ärkvelolek. Mõtlesin tihti uuesti ravi alustamisele, aga alati tuli midagi vahele, või siis oskasin ennast otsustamise hetkedel paremasse meeleollu viia, et ravi enam vajalik ei tundunud.

Eelmisel talvel oli mul siin KaruMati, see talv oli hoopis erinev. Eks oli head ja halba, igatahes aitas tema olemasolu mul oma talvedepressiooni kõvasti edasi lükata. Mul oli vähemalt lootus, et elu võib paremaks minna, et muutused on võimalikud. Kuni mister Karu otsustas, et ta on ikka poissmees ja lahkus. No ja siis tuli hilinenud talvedeprekas täiega. Äkilised emotsionaalsed kokkukukkumised vaheldusid täieliku eufooriaga. Bipolaarne häire öeldi see vist olema? Ma ei tea, mitu ämbrit ma nutsin, aga ma pole kunagi varem nii palju nutnud. Või nii äkiliselt nutmast naerma, naermast nutma hakanud.

Tol ajal oli minu üheks olulisemaks elupäästjaks mu armas laulukoor, kus ma jaanuari lõpust olin hakanud käima. Igaks kooriprooviks pühkisin pisarad ja unustasin kõik. Jäid ainult need inimesed ja hääl. Kokkukõlavad hääled.

Suviti on elu ikka parem olnud, siis on seda totaalset halli vähem olnud. Viimasel paaril suvel olen hakanud leidma üles seda rahu, mida ma ei oska kuidagi kirjeldada, aga mis on muutnud mu maailmanägemist kõvasti. Vaatan näiteks õitsvat õunapuud ja aeg peatub, ma ei taha enam midagi muud. Vaikus. Rahu. Ilu. Olen seda tunnet otsinud kõikvõimalikest kohtadest, tegevustest, suhetest. Ja olen leidnud. Mitte igalt poolt, aga mõnest kohast siiski. Eks see on ka õpitav oskus, leida üles hingerahu.

Viimane talv on olnud hoopis isemoodi, pole sellist varem olnud. Läinud suvel ma armusin, leidsin selle sama hingerahu, mis oli varem ainult õitsvas õunapuus ja päikeselaikudes, hoopis inimeses. Imeline vaikus ja rahu on selles suhtes. Vabanemine hirmust olla igavesti üksildane. Ja tõesti on vahe inimese ja inimese vahel, nii mõnigi hea sõber ei suuda aidata seisundit muuta. Ja mõni suudab. Lihtsalt oma olemasolemisega. Mul on neid päris oma inimesi mitu, aga nad on siit 100-200km, talviti neid ei näe, kontakt on nõrk ja masendus lähedal. On ikka lõpmata hea, kui on keegi, keda tõesti iga päev näeb. Kes aitab hoida järjel. Keda nähes muutuvad mured väikseks ja rõõmud suureks. Eriti, kui halle meeleolusid on peetud aastaid, need on muutunud harjumuseks. Rumal on arvata, et need harjumused kiiresti muutuvad, neid tuleb pikalt ümber kasvatada.

Muidugi ma tean, et ei saa igavesti panna oma heaolu kellegi kohustuseks, aga heade tunnete harjumuseks tegemine on ikkagi väga oluline. Ja nii ma otsin edasi, mis teeb rõõmu, mis toob rahu ja vaikuse. Mul on lõpmata hea meel, et minu kasutada on kitarr, millel mediteerimine ka üllatavalt hästi on mõjunud. Eks tuleb edasi otsida, et oleks alati millelegi toetuda, kui Suur Hall tulema kipub. Ka siis, kui mõni neist tegevustest või olekutest, suhetest pole kättesaadav, oleks ikka millelegi toetuda. Võibolla ma suudan kunagi seda rahu hoida ilma abitegevuste või inimesteta, see oleks küll suurepärane perspektiiv. Aga seni olen õnnelik kõigi ja kõige üle, kes ja mis aitavad elu elamisväärsena hoida.

Selle suure vaikse rahu leidmisega on ka süüdistamist vähemaks jäänud. Olen ikka arvanud, et mu elu on halb sellepärast, et teised inimesed käituvad just nii, nagu nad käituvad. Et selles ühiskonnas ei ole mulle paremat kohta. Et ma olen saanud lapsed vale mehega, kes oma laste vajadustest suurt ei hooli. Ja ma ei saagi nendes oludes ennast paremini tunda. Aga tegelikult ei ole need üldse omavahel seotud, või kui on, siis õige nõrgalt. Helikar ei maksa ikka rohkem alimente, kunsti müügist elamine pole lihtsamaks läinud, ometi on elu muutunud elamisväärseks. Sest ma ise olen muutunud. Helikari muuta püüda on sama hea, kui peaga vastu seina peksta. Kivisein jääb kiviseinaks, lõpuks ei jää üle muud, kui leppida. Nõuda ja sõdida ju võib, aga ma ei saa teha teda vastutavaks oma heaolu eest. Siis jääksin elu lõpuni õnnetuks. Minu rahu on ainult minu enda asi. Ja minu enda teha.

Inimene ei otsi ju muud, kui hingerahu. Kõik välised tegevused on lõpuks ajendatud sellest soovist. Kui ma saan selle ja selle, siis... Aga jõuab kätte see "siis" ja rahu ei ole. Hoopis midagi muud on vaja. Jaht algab otsast peale. Tegelikult on meil õige vähe vaja, et elus olla, et õnnelik olla. Olen arvanud, et mu elust on päästmatult puudu veevärk, mingitel hetkedel on see olnud tugev kinnismõte. Nüüd on see äkki oma tähtsuse kaotanud. Eks neid kinnismõtteid ikka ole, üürikorteris ei tahaks igavesti elada jne. Aga ikkagi - rahu on sisemine väärtus, see ei sõltu kuigi palju millestki välisest.

Ja ma arvan, et inimene ei peaks olema üksi. Inimene on sotsiaalne olend, vajadused on erinevad, aga päris erakuid on inimeste hulgas ikka väga vähe. Söögi, joogi ja sooja kõrval kuulub inimese esmavajaduste hulka suhtlemine, lähedus teiste inimestega. Väikelapsed võivad läheduse (füüsiliste puudutuste) puudumise tõttu surra. Täiskasvanud saavad sellega paremini hakkama, aga vajadus läheduse järele on sellegipoolest ikka olemas. Ja kuigi ma olen mitu aastat üksi olnud, veennud ennast, et saan üksi hakkama, on ometi nii hea olla koos. Pole üldse palju vaja. Aitab ühest inimesest, kelle ma olen sadade (või tuhandete) tuttavate hulgast lõpuks üles leidnud.

Esmaspäev, 13. aprill 2009

Kõigi maade depressiivikud, ühinege!

Kui ma vaatan, mida olen ise varem kirjutanud, loen vanade sõprade kirju siin blogosfääris, tuletan enda eelmisi talvesid meelde, hakkab natuke imelik. Et kas tõesti ongi meie ühiskonnas nii palju depressiooni ja muid meeleoluhäireid? Või on see antud sõpruskonna sisene eripära? Tegelikult ei ole see muidugi üldse tähtis.

Oluline on hoopis, et me saame teineteisele meelde tuletada, et ka head tunded on olemas. Olen ise olnud sarnases seisundis, nagu Morgie. 4 talve tagasi. Mäletan ühte hommikut, mil ajasin ennast kuidagi püsti, viisin lapsed lasteaeda ja tulin koju tagasi. Voodisse ei jaksanud minna, keerasin ahju ette põrandale kerra ja tundsin, et elamine on nii raske, et surnud olla oleks lihtsam. Kõige hullem raske hall läks paari tunniga mööda, üldised hallid meeleolud aga püsisid pikalt. Ja ma ei mäletanud enam, et teistmoodi on ka võimalik olla, tunda, elada.

Mis mul viga rääkida, mu elu on üle mitme aasta eriti värviline ja elurõõmu täis. Ja see teadmine on kulda väärt.

Pühapäev, 12. aprill 2009

Üks väike matk

Käisin eile Looduse Omnibussi rahvaga Väikesel Väerajal. Ütlemata huvitav käik oli.

Kõigepealt andis mulle juba bussist väljudes keegi noormees kilekotikesega hulga pabereid, mis hilisemal kontrollimisel osutus millekski armastuskirja laadseks. Noormees oli ilmselge vaimse puudega, hiljem selgus, et ta oli sarnase kirja ka Hellenurme veski perenaisele andnud, veskisse läks seltskond peale kohtumist minuga. Ei saa salata, et igasugune poolehoiuavaldus on omamoodi meeldiv. Isegi, kui selle toob omadega sassis inimene, kes pole mind iial varem näinud ega kuulnud. Vähemalt käitus ta rajal olles suhteliselt mõistlikult.

Päris niimoodi paberil saada luuletusi ja selliseid kirjakesi... no sellest on ikka päris palju aega möödas. Kui ma ei eksi, siis 13 aastat. Oli ka natuke puudulik noormees.

Peale selle oli rajal grupp nägemispuudega inimesi, neil on oma sõpruskond, kes ühiselt matkavad. Märkasin matka jooksul 3 pimedat, kes kujusid ka katsusid. Hiljem rääkis üks korraldajatest, et päris pimedaid oli olnud tegelikult 5. Ja 3 kehva nägemisega sõpra ka. Ja nende abilised muidugi. See sõpruskond olla juba aastaid koos matkanud, see oli nende 82. retk. Palju Eestis rännatud ja ka naabermaades, Saaremaa, Läti, Leedu... Uskumatu tundus see jutt algul. Uskumatult vahva, et sellised asjad juhtuvad.

Ja praegu mõtlen, kuidas ma neid tegelikult üldse tähele ei pannud, kui kehv on mu inimesetundmine. Inimesi oli küll palju, oma 50 kokku. Kõiki ei jõuagi ju jälgida. Aga ikkagi, täiesti pimeda inimese võiks ju siiski grupi hulgast üles leida... Kehv silm on mul ka märkama, kas mõni sõbranna on rase jne. Ega enne ei saagi aru, kui ise ütleb. Mnjah, hea, kui ma iseendastki aru saan, mis siis veel teistest rääkida. Olen juba kord selline enesekeskne, mis teha...

Teisipäev, 7. aprill 2009

Päiksekulm

Valgust, soojust valab alla päiksekulm, päikesekulm, päikese kevakevade kulm. Käbid kuuskedel vere karva, männil tolm, männi okstel õite tolm.

Ma vabandan kõigi laulupeole pürgijate ees, kes on seda laulu tõenäoliselt oksendamiseni harjutanud. Aga need sõnad sobivad tänasesse päeva nii hästi. Mu õuel on suurem osa pori isegi ära kuivanud, see on peaaegu ime. Ma ei uskunud enam.

Ja ma nägin esimest liblikat, kollane oli.

Neljapäev, 2. aprill 2009

Valust

Inimene saab elu jooksul nii mõndagi tunda. Igaüks meist on sõrme lõiganud, varba kivi vastu löönud, mõni on kontegi murdnud. Ja paljud tüdrukud hakkavad varasest teismeliseeast alates regulaarselt iga kuu valutama. Teinekord nii, et võtab pildi eest. 

Inimeste valutalumisvõime on erinev. Ja ka see on erinev, kas sellega harjutakse, hakatakse normaalseks pidama. Minu jaoks on igakuine silmipimestav kõhuvalu olnud pikka aega normaalsus. Kasvueas tulid ka seljavalud, välja ma neist ei kasvanud, olen juba harjunud. 

Nüüd mulle tundub, et olen pidanud nii mõnesidki valusid normaalseteks. Pole enam tähele pannud, kui mulle haiget tehakse. Ei füüsiliselt ega psüühiliselt. Pole enam osanud ennast kaitsta, kuna haigetsaamine on millegipärast tundunud elu vältimatu osana, et valu käib elu juurde. Pole ära tabanud, et kõiki valusid ei pea kannatama, nii mõnegi asja vastu oleks mõistlik rohtu otsida.

Ja üldse on olemas hulk inimesi, kes naudivad teistele haigettegemist. Ja veel suurem hulk on neid, kes lihtsalt ei huvitu sellest, kas nad teevad haiget või ei.

Olen praeguse elu taustal vaadanud minevikusündmusi üle ja üllatusena leidnud, et nii mõnedki olukorrad, mille olen arvanud olevat head, on sisaldanud tegelikult päris palju kannatust. Olen kehva mängu juures otsinud midagigi head, mille üle tänulik olla ja talunud üksikute õndsate hetkede nimel hulgaliselt igasugust jama. Kummaline, kuidas tolle aja parimad valikud on praegu tagasi vaadates üsna halvad. Aga mille vahel mul valida oligi? Kes teab, ega see tagantjärele tarkus pole muud, kui ainult targutamine. 

Mõtlesin kunagi, et peksmist ei kavatse ma kannatada, kui mees mu vastu käe peaks tõstma, on lugu läbi ja punkt. Aga seda ma ei osanud tähele panna, kuidas ma lasin endale teistel viisidel haiget teha. Küllap teine pool isegi ei teadnud, mida ma tunnen. Ja tegelikult ei tea ma ka seda, kas olen ise haiget teinud, kas ka minu sõnad või puudutused on olnud valusad. Ei tea. Tagantjärele ei hakka enam küsima ka. 

Nüüd, iga kord, kui on selline olukord, kus olen haigetsaamist pidanud normaalseks ja valu ei tulegi, on see nagu ärkamine. Et ka teistmoodi on võimalik. Et see on varem valus olnud. Ma pole seda isegi teadvustanud. 

Elu ilma valuta (psüühilisest valust räägin) on nagu uus elu. Tasahaaval õpin elama elu, kus valu ei pea ilmtingimata kannatama. Õpin ära tundma läbi põlvkondade sisseõpitud allaheitlikkust. Õpin ära tundma, millist valu pole mõtet taluda, tegema vahet näppulõikamisel ja hinge sittumisel. Harjun mõtega, et selle eest, mis on elus hea, ei pea valuga maksma, et õnnelikolemine ei pea tingimata olema otseses seoses kannatamisega. Et mul on olemas ka teistsugused valikud.