Pühapäev, 28. veebruar 2021

Peipsi

 

Üks päev keset jääd. Valged triibud on külmunud lumi jää peal. Selle sulamisel on kuulda vaikset lummavat heli, kui õhumullikesed lõhkevad. Sfääride muusika ☺
Erinevaid faktuure
Tume ja natuke kõhe jalgealune
Lumekooriku triibud. Vist. 

Venemaad siin pildil palja silmaga ei seleta.
Kaldani on siin pildil ehk ligi kilomeeter?
Minu varustus. Sääsevastsete karbike on kartulist värskelt nikerdatud. Karbi kinnituseks on kaks puutikku kartulist läbi torgatud - pildil on karbike lahti pööratud. 
Ühes otsas ussike, teises otsas lollike ☺Minu saak piirdus ühe pisikese kiisaga ja ühe kõhnavõitu ahvenaga. Kõuts sai ülejäänud 9.
Punane puru müstilise, isegi kosmilisena paistva jääaugu sees on söödaks saadetud ja saatusele vastu laskuvad tõugud. 
Ammused jäljeread
Hallikasvalge vaikus. Olmemured, arvuti, konnasilmad ja kumminaalmaksud on kõik kaldale maha jäänud. Puhas õndsus 
Vaikusega oli küll paraku hõredalt, mõni hetk ikka juhtus, kui miski kõrvas ei pirisenud. Aga jää kannab heli suurepäraselt edasi ning kõik lähikilomeetrite ulatuses liikuvad sõidukid - ATV-d, mootorsaanid, hulgaliselt isetehtud imevigureid, ventilaatoriga hõljukilaadne toode (nähtavasti piirivalve) pirisesid, mürisesid, kolisesid, undasid ja lärmasid peaaegu pidevalt sõites kilomeetreid järvele, seejärel tulles kaugelt järvelt, siis otsides piki kallast õiget maandumise kohta. Kõik muu oli fantastiline, kuid müratekitavaid masinaid oleks võinud küll mõnevõrra vähem olla. 
Sinist taevast oli seekord vähe, rohkem oli lihtsalt täiesti värvitu ilm. Ja jalge all mõni meeter sügavikku.

Pühapäev, 21. veebruar 2021

Intarsia-kilde

 Kunagi 11 aastat tagasi sattusin restaureerimiskoolitusele, kus muuhulgas saime ka intarsiat proovida. Oi, mulle meeldis! Siin on kursusetöö, inspireeritud Eesti rahvapäraste kirstude ja vakkade raamatust leitud Jämaja pruutvaka kaanekaunistusest (ei suutnud Muis-ist ega mujalt internetist originaali fotot leida):

Igatahes olen selle tööga siiamaani rahul, vigu on algaja kohta olnud väga vähe. 

Paar aastat tagasi oli intarsiast juttu Rahutu Rahmeldaja pool, kus minu intarsiavaimustuse peale vaatas Puukoi Kati mind nagu ohtlikku hullumeelset - inimene, kes armastab intarsiat, see ei ole ju võimalik?! Sellist ei ole enne nähtud!!! Kati pilgus oli uskumatust, isegi õudu. Igatahes sain temalt sellepeale ühe pisikese spooniparandustöö, mis, tõele au andes ei tulnud just absoluutselt ideaalselt välja, aga vähemalt tehtud ta sai. 

Nüüd tuli tarvidus oma tarbeks üks peenem pildiraam kaunistada. Mõtlesin selles kasutada intarsia töövõtteid. Aga alustuseks tuli teha ikka proovitöö ka - selleks sai söögiriistade hoidik uue nõudekuivatusresti juurde: 



Võrreldes eelmise tööga on see paraku üsna robustne, sellist peenust ja täpsust, nagu 11 aastat tagasi, ma selle detaili juures saavutada ei suutnud. Kuidagi on jäänud kõike vähemaks - kannatlikkust, silmanägemist ja võibolla polnud ka töökoht parima valgustusega. Kokkuvõtteks ma siiski väga ei nuriseks, oma tarbeks on see hea küll.

Tegelikult tehakse intarsiat üldiselt nii, et ehisdetaili ei kleebita eraldi kõrgema tükina esemele, vaid ikka täies tükis spoonilehe sees on kaunistus, pind peab jääma sile-tasapindne. Aga mulle piisab sellestki - proovitööna ja köögitarbena täidab see oma eesmärgi. Ja nüüd hakkan tegema raami. Kui see valmis, küll siis näete ☺