neljapäev, 28. märts 2013

Lugeja

Rentsi ja Mad Maxi juures on on toredad kaklused lahti. Et kas lugeda raamatuid või mitte, millest on sujuvalt edasi arenenud madin ülikooli mõttetuse teemal.

Mina võin ennast täiega maha kanda. Ülikool jäi küll minu poolt läbi käimata, kuigi ma seal 6 aastat nimekirjas olin, omamoodi saavutus - ma ei teinud isegi ühtki eksamit selle aja jooksul. Aga raamatuid olen lugenud... ma ei tea kui palju. Palju. Ja mis ma sellest kasu olen saanud? Puhas raisatud aeg - ühtki füüsilist muutust pole lugemine mu elus esile kutsunud. Isegi hiirt pole suutnud raamatuga surnuks visata (olen proovinud). Ei ole ma läinud raamatute lugemisest paksemaks ega kõhnemaks, nina pole pikemaks kasvanud (ausalt, see on sünnipärast juba nii pikk!) ega midagi. Rääkimata lihaste kasvust või löögi teravusest...

Samas olen raamatute abil suutnud hulga aega surnuks lüüa, seda on ellu jäänud hiirega võrreldes kenake hulk. Olen hulk aastaid suutnud hoiduda teleka orjamisest ja koledatest unenägudest - filmid tulevad unenägudesse, raamatutegelased enamasti mitte. Olen ühes raamatukoguhoidjas hea sõbranna leidnud (see vist ikka ei kvalifitseeru Maxi kriteeriumide järgi plusspoolele?). Võibolla lepitab Maxi ka see, et olen raamatutest saadud juhiste abil näiteks seentega lõnga värvinud. See on ju ometi füüsiline muutus? Või on see liiga tühine? Ehk isegi kahjulik? Seda aega oleks ju saanud väga eduliselt hoopis ragulkade valmistamiseks või vibulaskmise harjutamiseks kasutada. Et kui maailmalõpp juba ükskord tuleb, siis on mõttekas olla igati varustatud ja osav. Kellele neid totakaid seenelõngu ikka vaja on?

Siia on nüüd ilus üles tähendada viimase aja lemmikud:


Sundisin koguni oma vana vaest ema seda lugema.





Vot seda raamatut soovitaks isegi Mad Maxile. Nii mõnus ja silmaringi avardav lugemine. Üldse on Stefan Kleinil ilmunud ka eesti keeles mitu hääd raamatut. Näiteks see:


Ja veel üks äärmiselt totra pealkirjaga (ime, et ma ta üldse raamatukogu riiulilt kätte võtsin), kuid ootamatult sisukas raamat:


Üks varasem lemmik, mis vaimu meeldivalt kõditas ja mille lausa endale ostsin, et seda kunagi veel lugeda ja loodetavasti hoopis uutmoodi mõista:


Natuke ajalugu (koolis seda ei õpetata!):



Ja nüüd üks imetore juturaamat, selline, mille ostaks iga kell, kui ainult kusagilt osta oleks, sest see on väärt korduvat lugemist, kohaliku raamatukogu eksemplar on juba üsna ribadeks:
Lummav vabasurmasõit
Kuna pilt on pisike, lisan ka autori ja raamat pealkirja: Arto Paasilinna, Lummav vabasurmasõit. Kingi see mulle ja oled eluaeg mu parim sõber!

Raamatukogu on minu teine kodu. Ma ei jaksaks iial kõiki huvitavaid raamatuid koju osta, aga lugeda ma armastan. Vahel, jah, olen tabanud, et loen ainult lugemise pärast - loen, mõtlen, et päris head mõtted ja soovitused-õpetused, aga järgima neid ei jõua hakata, sest kohe on vaja uus raamat kätte võtta ja siis kohe järgmine ja järgmine... Puhas ajaraisk. Mis sellest suurest lugemusest siis kasu on? Mis kasu on mul näiteks teadmisest, et taim suudab eristada sinist ja punast, tajub lõhnu, et taimel on mälu, aga kõrvakuulmist siiski pole? Mis kasu on mul teadmisest, mida serotoniini või dopamiini puudus inimesega teeb ja kuidas toimivad peegelneuronid? Või et Fair Isle kampsunimustrid on suurelt osalt Eesti kindakirjadest pärit. Ja et leedulased koovad traditsiooniliselt teistsuguste võtetega, kui eestlased ja lätlased.

Kurivaim, mu suurest lugemusest ei ole isegi komade õigetesse paikadesse tulistamisel abi!

Siia lõppu on imetore riputada Mad Maxi (kes äärmiselt suure tõenäosusega siia blogisse iial ei satu) rõõmuks ainukese loetava naisteka kaanepilt:

Küsisin seda kellegi soovitusel, mille peale raamatukoguhoidjast sõbranna kulmud kõrgeks kauniks kaareks kerkisid ja ta siiralt imestas: hulluks oled läinud või? No ma ikka võtsin selle ja ei kahetse.

Ei suuda veel lõpetada. Meenus raamat lapsepõlvest, mis, ma usun, on muutnud mu maailma:

Ja teine, mida lugesin ikka ja jälle, ikka ja jälle:

See on praegugi mu raamaturiiulis, köide pisut rebenenud, aga nii armas...

Need pole üldse ainukesed toredad raamatud. Ma olen ikka väga palju vahvaid raamatuid lugenud, kui viitsin, jätkan kunagi edaspidi seda loetelu.

teisipäev, 19. märts 2013

Minu elu


      
 
                                                                                                                                                                                                     
Stefano Barone - Minimalaction

Kas pole kena, alguses nagu polekski midagi, mõnel kärsitul võib lausa igav hakata. Ja siis nokib peaaegu märkamatult kõlasid ja klõbinaid juurde. Kuni... 

Vot nii ma elangi*. 

Kõige rohkem meeldib mulle selle loo juures igasuguse melanhoolia puudumine, nii mõnusalt neutraalne lugu. Olen pikki aastaid armastanud nostalgilist ja kurvemapoolset muusikat, nüüd olen juba mõnda aega staadiumis, kus ei kannata nukraid ja hingekriipivaid muusikapalu silmaotsaski. Ja nii raske on leida midagi, mis oleks ühtlasi sügav (ehk isegi meditatiivne), aga ei läheks sealjuures ülemäärasesse minoori. Trummimuusika on üldiselt üsna kindla peale minek, aga vahel tahaks siiski ka mingeid meloodiaid, ega trummegi igavesti järjest kuulata ei jaksa.

On ju armas?

*Kirjutada pole justkui millestki. Samas on ütlemata huvitav ja tegus aeg. Nüüd on siis kindel, et mai alguses tulevad puupäevad, helistasin mehi läbi, mõni hakkas telefoni otsas rõõmust vist lausa hüppama. Massaažilaud on ka ärklitoakesse üles pandud ja ajan sõprade-tuttavate peal kätt soojaks. Raha pole siiani võtnud, see-eest tuuakse mulle mett, kooki, moosi ja seeni. Aeglaselt, kuid vältimatult läheneb aeg, kui mul on majas hulgaliselt kohvipakke, kanamune, šokolaadikarpe ja kuhjade viisi villasokke, nii et ei pea talveks enam saapaidki jalga panema. Ei tea kah. Tegelikult on mul plaan edaspidi ikka siin töö juures mõnda ruumi tööks kasutada, ärklituppa päris kõiki kliente ei julge vedada. Aga siin ma villasokkides ei arvelda - sokisäärega ju ruumi renti ei maksa...

reede, 15. märts 2013

Küsimus, vastust ei ole

Keegi on otsinud siit asja nimega "kristlik segasaun". Valest kohast otsid. Ma tõesti ei tea, kas paganlikul ja kristlikul segasaunal mingi vahe on. Kordan üle - saun on üldjuhul koht, kus võetakse leili ja haritakse ihu. Seda on kõige parem teha alasti (riiete alt on sant pesta). Pole kuulnud, et kristlastel selle jaoks eraldi kombeid oleks. Eesti vanade saunakommete hulgas (ka sel ajal, kui rahvas ikka üldiselt ristitud oli), on päris paljudes piirkondades segasaunas käidud. Saunakommete kohta on mitu head raamatut ilmunud, mine raamatukokku, küll nad juhatavad õiged teosed kätte. Aga kristluse kohta sa sealt küll midagi tarka ei leia. Ausalt.

kolmapäev, 13. märts 2013

.

Täna on üle kuu aja esimest korda jälle tunne, et maailm mu ümber (või mina maailmas) on paika loksunud. Kõik see aeg olen olnud poolsegane, ise seda (loodetavasti enamasti edukalt) varjates. Esimene päev, kui suvalised pisiasjad ja eelkõige iseenda mõtted nutma ei aja.

Päike paistab päeviti päris kenasti. Öine külmetamine võiks ka ometi otsa saada, saaks lillikesigi näha. Ja liblikaid. Ei suuda enam päeviti majas olla, välja kisub. Kassid mauravad, linnud röögivad üksteisevõidu pulmalaule ja mina ei suuda päiksepaistest välja jääda. Kevad.

pühapäev, 10. märts 2013

Igaaaav

Vaikne päev tööl, mõned suusalaenutused, muud ei miskit. Lugesin interneti otsast otsani läbi, kudumine jäi koju maha, raamatut ei julge kotist välja võtta (ülemus pidi kohe majja tulema ja pealegi jaguks seda lugemist ehk paariks tunniks - mida ma siis õhtul teeksin, kui praegu selle võimaluse ära raiskaksin?). Samas nagu ei taha ka eriti midagi teha, enesetunne on kuidagi nõrgavõitu. Hommikul süüa ei julgenud, sisikond ajas üles paljulubavaid krooksatusi ja iiveldas peenetundeliselt. Nüüd juba julgesin tassi teed võtta.

Kui ainult lubataks taharuumi koikule küliti visata...!

Aknast paistab kuldne kevadilm. Aga sinna, päiksepaistesse, ma ka ei saa.

---

Kaevasin letist termomeetri välja ja kraadisin ennast. Täpselt 37. Mis ma selle teadmisega nüüd peale peaksin hakkama?

pühapäev, 3. märts 2013

Lugeja küsib

Pole juba mõnda aega lugejate küsimustele vastanud. Parandan nüüd selle puudujäägi.

"alasti naised" - kõige levinum otsing, selle kõrval on väga palju otsitud ka "alasti naised rannas" ja "alasti rannas". Soovitan oodata suve. Kui nii kaua oodata ei jaksa, tuleb sokutada end mõne naise magamistuppa. Saun võib ka sobiv koht olla.

"lintlihvija" - neid on mitut sorti. Mina kasutan oma töös Black&Deckeri sõrmelaiuse lindiga lihvijat, mille pidin raja tagant tellima, sest siin selliseid ei müüda. Kujude tegemisel hindamatu abimees :)



"männis on rahu " - on jah. Aga kuidas seda sealt kätte saada, on individuaalne. Suvel on mõnus ka puu all istuda, aga praegusel lumisel ja külmavõitu ajal sobib ka männi (või mõne teise puuliigi) halgudest tehtud tuld ahjusuus vahtida, igavesti mõnus rahulik ja soe tegevus. Männis leidub ka tärpentini, kui see on sinu jaoks mõnus ja rahustav (õlimaali tegemisel tarviline komponent), siis seda saad ehitustarvete- või kunstipoest.

"närviravi" - Kas jutt käib psüühikast või kerest? Seljanärvipõletikku ravitakse pisut teistmoodi kui paanikahäiret.

"unitõbi" - vahel on. Olid ajad, kui see valdas mind aastaid järjest, nüüd on ainult hooti. Selle vastu (kui tõbi ei tule füüsilistest häiretest) aitab sobivate eesmärkide seadmine - kui sul on, mille tegemise jaoks sa tahadki rõõmsalt ärgata, küll sa siis ärkad ka. Aga sesoonne unitõbi on normaalne, kaamose saabudes on üks paras unemaraton täitsa mõnus.

"usaldusväärne kaardimoor" - ei tea, kustkohast sellist leida. Minu otsa vaatate?! Vaadake mujale.

"vahetevahel on" - on jah vahetevahel. Ja siis vahetevahel jälle ei ole.

"vihmaveetoru" - oota kevadet, lumega pole vihmaveetoru vaja. Kui sulaks läheb, on juba kiiresti vaja.

"muidugi" - ikka.

"endel konsa" - üks vahva vanamees, kes teeb puukujusid. Eelkõige teeb ta kollusid, nagu ta ise ütleb. Otsib pahklikke ja kõverikke puid, töötleb vähe-vähe ja tulemus on väga isikupärane, sõbralik ja armas, soovitan. Elab Jänedal, kus tal oma talu juures puukujude park on, "Kollula" on pargi nimi.

"floora fauna" - kõike leiab. Kas ei saaks pisut spetsiifilisemalt?

"hüpohondria" - soovitan vaadata kunagist kultusteatritükki "Armastus kolme apelsini vastu".

"segasaun" - on saun, kus käivad naised ja mehed koos ja ei tee sellest suurt numbrit.

"säärekont"  - sääres on lausa kaks luud, pindluu ja sääreluu. Kumba sa mõtlesidki?

Omaette teema on see, mida ütlevad need otsingud blogi autori kohta - järelikult olen siia sellistel teemadel kirjutanud, et niiviisi otsida annab. "Männis on rahu" kõrvuti "närviraviga" :) Teine lõbus paar on "kaardimoor" ja "vahetevahel on". Küllap kaardimoori nõuannetes "vahetevahel on" mõni tera sees ja vahetevahel paneb ikka puusse ka.