Reede, 29. november 2013

Lubage vaielda

http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/elu/sudametu-riik-vaeste-vaikset-haalt-ei-kuule.d?id=67088280


Igasuguste mõõdetavate kriteeriumide järgi olen ma puruvaene. Ei ole mul oma kinnisvara, ei ole mul vesipeldikut ega isegi vett majas, palk jääb alla normi (kaks last ka vaja ülal pidada), koguni toiduabi saajate nimekirja olen arvatud.

Aga mitte ei tunne ennast vaesena. Jah, ma mäletan, veel mõni aasta tagasi pidasin ennast ilmselgelt väga vaeseks inimeseks. Ja see ei olnud hea tunne. Ma olen ennast sellest tundest välja harjutanud, otsinud väikseid rikkaid hetki, olgu siis looduses - päikesetõuse udus, veelaulu Elva jõel - või sõprade seltsis või raamatukogus tuhnides. Ja ma keeldun olemast vaene. Rikkam võib alati olla, jah, ikka, aga vaesus on küll selja taga.

Ikka ja jälle meenub üks miljonär, kes kurtis oma rasket elu, et alati üks peavalu (töötajad molud jne), et tahaks lihtsalt võtta hommikul suusad ja paar tundi suusatada... Aga pole aega... See oli üks murdepunkte, kus sain aru, et mingis mõttes olen rikkam, kui see vaene miljonär. Ma ei oleks mingi hinna eest nõus vahetama meie elusid. Minu elus on sügavamaid rikkusi, kui raha.

Vaesus ja rikkus on inimeste peas. Üldse saab eristada füüsilist vaesust (külm ja nälg) ja psüühilist vaesust (pidevat tunnet, et midagi on parandamatult puudu). Tihti on nad seotud, aga mitte alati. Minu meelest senikaua, kuni esmased vajadused on täidetud, ei ole viriseda millegi üle. Me elame heaoluühiskonnas. Ma tean, et on inimesi, mitte vähe, kes on minust palju hullemas olukorras, siinsamas linnas on kaks meest, kes paistavad olevat kodutud, käivad räpaste kubujussidena mööda linna ja vähemalt üks neist on ilmselgelt ka hull. Ma ei ütle sellise vaesuse kohta midagi, sest ma lihtsalt ei oska. Aga inimesed, kellel on söök laual, puhas ja terve riie seljas, võimalus vahtida õhtust õhtusse soojas toas telekat, ei ole päriselt vaesed. Sellist elatustaset, nagu siin üldiselt praegu on, pole eelnevatel aastasadadel olnud kusagil. Ja arvata on, et pikemas perspektiivis see nii ka ei jää. 

Ülaltoodud artiklist jäi mulje, et inimesed peaksid elama kõik ühe standardi järgi, standardist hälbijatele tuleb selgeks teha, et nad on vaesed (isegi kui nad ise nii ei arva) ja tagada kõigile elementaarsed mugavused. Kui ma ei pea oma olukorda vaesuseks, siis tuleb mind ümber veenda ja panna ikka lõpuks standardi järgi elama. Oeh. Aga mis siis, kui mu nõudmised elule ongi hulga väiksemad, kui inimestel keskmiselt? Kui välikäimla olemasolu ei riku karvavõrdki mu hingerahu?

Võibolla jätkan.

---

Jätkan.
Hakkamasaamine ja vähenõudlikkus on puhtalt mu vanemate teene. Nad mõlemad on elanud lapsepõlves elektrita, isa oli juba noor mees, kui nad oma majja elektri panid. Mõlemad on elanud üle sõja, ema lapsena, isa teismelisena. Isa on küll juba surnud, aga tema mälestused elavad minus edasi. Kasvõi see, kuidas ta noore kutina tahtis omale isiklikke tööriistu, mida ei peaks teistega (vanaisaga) jagama - küsivad veel muidu igasugu ebamugavaid küsimusi, et mida sa teed ja milleks sul seda ragulkat ikka vaja on...? Tal oli õnn leida heinamaaservast roostes vikatilõikamise nuga. Poiss ajas selle pliidi all punaseks, toksis kärniga krösaliseks ja viil oligi valmis! Nüüd sai asuda järgmiste tööriistade tegemise juurde. Üldiselt see süsteem on saatnud teda terve elu - kusagilt saadi midagi, millest sai midagi teha - mõnest vanast elektrimootorist ja peotäiest rauajuppidest puutreipink või võrgukudumismasin polnud mingi eriline asi teha. Ega emagi mingi siidikäpp polnud, kõik on alati ära tehtud ja virisemata tehniliste uuenduste puudumise üle. Ema on ikka see, kes võib peaaegu iga töö kohta öelda: "no mis see siis ära ei ole!" ja siuh-vilks ongi tehtud. Nõud käsitsi pestud. Sokikand parandatud. Jämedavõitu halud peenemaks lõhutud. Peldik tühjaks kantud. Peenramaa kaevatud. Kartulid põllulapikeselt konksuga üles võetud. Nüüd on ema jõudnud ka arusaamisele, nagu nii mõnigi teine vanem inimene, et mikrolaineahi on saatanast ja nõudepesumasin tavalises väikses peres mõttetu.

Meil pole küsimus olnud kunagi selles, kas me oleme vaesed või rikkad. Kui on kaks kätt ja nupp, mis nokib, pole viriseda millegi üle. Iga inimesed tahtmised ja vajadused on erinevad. Minu meelest on vaesus see, kui on millestki terav puuduoleku tunne. Rahaliselt väga rikas inimene ei pruugi hingeliselt kuigi rikas olla, rahaline ja hingeline rikkus ei ole ilmtingimata omavahel seotud.

Vaesus ja rikkus ei ole minu jaoks mitte numbrid pangakontol, vaid vaimne seisund. Kui ma tunnen ennast vaesena, siis käitun nagu vaene. Vaene inimene on see, kes on alaväärne. Vaene inimene on see, kelle ei ole õigusi. Vaene inimene on see, kes ei ole väärt - ükskõik mida siis, alates huvitavast ja ka rahaliselt tasuvast tööst ja lõpetades soojade peresuhetega. Rikas seevastu on see, kes julgeb elult vastu võtta parimad pakkumised, teades, et ta on seda kõike väärt. Rikas ei ütle kunagi: "ah, mis nüüd mina, ma ei oska ma ei saa, mulle pole ette nähtud...". Rikas on see, kes ei rabele kurbusse uppudes viimase leivapalukese eest, vaid naudib oma elu. Selleks ei ole palju vaja, kõigest elementaarsete materiaalsete vajaduste täitmist. Kõik ülejäänu on küll juba peas. Kui on külm ja nälg, on raske päikesetõusu või linnulaulu nautida. Siis, jah, on vaesus. Meil aga on vaesuspiir tõstetud mu meelest ebamõistlikult kõrgele - kui pole uusi firmariideid, on vaesus, kui vesi on kaevus õues, on juba verivaesus, kui ei saa poest osta kõike, mida silm näeb, on kohutavalt vaene olla.

Kõige vaesem olin ma siis, kui olin veel abielus, kahe väikse lapse ema. Ei jõudnud ära kiruda, kuidas riik mu eest nii vähe hoolitseb. Õnneks on nüüd lapsed suuremad ja ma ei tunne enam, nagu oleksin viletsasti koheldud ülalpeetav. Minu elu on minu elada, just nii rikkalt või vaeselt, nagu ma seda ise tahan ja täpselt nii, nagu ma olen valmis tegutsema.

Üks töömeestest vaatas mu autot, küsis, kas minu oma? Jah, minu. Sa pead selle ära vahetama, так  стыдно... Miks? Mul küll piinlik pole. Ma olen lausa rikas, mul on auto, see ei loe midagi, et üle 20 aasta vana Golf. Liigub, kui vaja, oma, armas ja praktiline.

Head tööriistad on rikkus. Praktilised oskused on rikkus. Ideed on rikkus. Sõbrad ja pere on rikkus. Väärt rohkem, kui rahas iial mõõta saab.

Leidsin ajakirjandusest vaesuse numbrilised näitajad:
Kes on Eestis vaene?Vaene on see, kel kulub söögile (sisse arvestatud ka kulutused alkoholile) enam kui pool sissetulekut. Nii elab veerand Eesti peredest.
Suhteline vaesus — mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. 2010. aastal oli see 280 eurot kuus.
Absoluutne vaesus — langeb kokku elatusmiinimumiga
ja on praegu 174,82 eurot kuus inimese kohta*.
Vaesusrisk — sissetulek inimese kohta 100 kuni 125 protsenti elatusmiinimumist ehk 174,82 kuni 218,53 eurot.
Elustiilivaesus — kui 75 protsenti sissetulekust läheb sundkulutustele, nagu üür ja toit.
Eluasemevaesus — kui kodu ei vasta miinimumnõuetele (vanni või duši, WC, keskkütte ja sooja vee olemasolu) või kui eluaseme seisund on halb (rõskus, lekkiv
katus jne).
Ilmajäetus — vaene on ka see, kes ise tunneb end millestki ilma jäetuna. Peamine kriteerium on enesetunne ja isiklike elutingimuste kõrvutamine teiste inimeste ja elustandardiga.
Toiduvaesus — kui pere saab tarbida vähem, kui minimaalne toidukorv (77,60 eurot inimese kohta kuus) ette näeb.
Toimetulekupiir on praegu 76,70 eurot kuus perepea ja 61,36 eurot iga järgmise inimese kohta. Allpool toimetulekupiiri elavatele inimestele makstakse toimetulekutoetust.

*Siia lisanduvad veel arvutused laste kohta:
Arvestatakse, et ühe pere täiskasvanu elatusmiinimumi võib lapse elatusmiinimumi arvutamiseks jagada kahega. Ehk kui 2010. aastal oli elatusmiinimum ühe täiskasvanu kohta 174 eurot, siis lapse kohta 87 eurot.
Süvavaesuseks nimetatakse seda, kui elamiseks on vähem kui 80% elatusmiinimumist.
----------

Vähemalt on siin ka eraldi rida ilmajäetuse kohta, mis on küll subjektiivne, aga mu meelest üsna määrav.

Kas vaesuse teadvustamine aitab inimest sellest välja tulla? Pole kindel. Seda ei saa võrrelda näiteks joodikutega, kelle paranemisprotsess algab alkoholismi tunnistamisest. Numbritega mõõdetavast vaesusest võib vabalt välja tulla inimene, kes ennast üldse vaeseks ei tunnista. Samas enda alla igasuguse elatusmiinimumi leidnud inimene võib üsna ära kohkuda ja kui võitlusvaimu napib, päris õnnetuks muutuda, mis ei aita kuidagi paremini toime tulla.
 
Vaesuse mõõtmine on vajalik riigile, et teada, millistel lastel on puudu koolitarvetest või huviringirahast. Aga mulle? Tuleb välja, et ikka on vaja uurida neid numbreid ja arvutada/võrrelda, see on andnud mulle hea põhjuse pikalt mõelda ja kirjutada. Ja see on andnud mulle suurepärase võimaluse veenduda oma rikkuses, mida ei suuda oluliselt kõigutada ükski number pangaarvel.

Neljapäev, 28. november 2013

Laastupuru

Laastupuru ikka tekib. Vähehaaval. Esimene on valmis, mõned tulevad veel - nädala pärast tuleb väike näituse moodi asi.


Esmaspäev, 25. november 2013

Lendav

Vaadake, see pilt annab ilusti mu olemuse edasi. Lugu ise sihuke, et nikerdasin Elva kooli 100 juubeli puhul esimesele koolimajale mälestustahvli, sellel pildil oleme koolidirektoriga seda avamas. Ja näete, mul on isegi teda õnnestunud hõljuma õpetada!

ELVA KOOL
esimene koolimaja
1913-1923

Pildi autor on mulle tundmata ja foto ise jõudis minuni läbi abivalmis sõprade. Kärpisin pilti pisut, et tähtsamad isikud ikka paremini näha oleks. Aitäh tundmatule fotograafile haruldase hetke tabamise eest!

Kolmapäev, 20. november 2013

Ealised iseärasused

Ma ei ole täna see, kes olin eile. Ja homme ei ole ma enam see, kes olen täna.

Oli aeg, kui ma absoluutselt ei sallinud nõudepesu ja kartulikoorimist. Ema, kes seletas, et need tööd pole midagi hirmsat, et talle isegi meeldib, ajas mu meelest täiesti arusaamatut segast juttu. Siis jõudis kätte aeg, kui ma ise hakkasin iga päev kartuleid koorima ja (peaaegu) iga päev nõusid pesema. Polnudki nii hirmus.

Oli aeg, kui ma vaatasin potipõllumehi nagu ufosid, kuidas nad jaksavad, viitsivad, mis mõnu selles on? Panin isegi maha peenra sibulat ja porgandit, aga kirge tunda ei suutnud, isegi lihtsat rahulolu oli nagu vähe ja loomulikult läksid need peenrad üsna hukka ja saaki suurt ei saanud. Nüüd... pool suve kaevasin ja istutasin ja planeerisin, kuhu mida istutada või tuleval kevadel külvata, kirg rinnus põlemas. Läinud jaanipäeva paiku oli pöördepunkt - pisut kahju on, et mitte varem, aga hea et nüüdki.

Olen kõvasti kirunud, kui tüütu on pesupesemine. Eriti käsitsi. Silmaotsaski ei salli suurte asjade, voodipesu, teksapükste pesemist ja eriti väänamist. Vääna kuidas tahad, ikka jäävad tilkuma ja sorisema. Otsisin mööda linna pesupesuvõimalust, sest mu majas on jätkuvalt vesi kaevus ja veevärk=mina+ämber, selle veevärgi külge tänapäevast automaatikat juba ei ühenda. Kuna kaasaegse pesumasinaga sõbranna hakkab juba ära tüdinema mu mustapesukottidest, tegin luuret pesumaja suhtes. Selle hinnad on aga lihtinimese jaoks kosmilised, nii et lausa nutt hakkas peale tulema (kõige odavam variant on viia kuiv pesu, mis kaalutakse, võetakse 1.90 kilo eest ja pärast saan märja pesu kätte...). Lõpuks võtsin ennast kokku ja täna on see ajalooline päev, kui võtsin vastu majanaabri ammuse ja korduva pakkumise ja kasutasin tema masinat. Aurika 110-1, nõukaaegne, tsentrifuugiga. Omal ajal üsna kõva sõna, nimetati lausa "poolautomaatseks". Ja vastu ootusi ei olnudki veega solberdamine väga tüütu, kõige rohkem võttis aega hoopis saunas sooja vee saamiseks pajale tule alla saamine, sest tõmmet ei olnud üldse. Ja ma sain pestud umbes kolm korda nii palju, nagu mahuks automaati, kahe tunniga (pluss pajaga mässamine ja veevedamine, mis ei ole tegelikult märkimisväärne). Ja pesu oli puhtam. Ja kuivem (selle tsentrifuugi pöörded on peaaegu kriminaalsed).

Ma vist hakkan täiskasvanuks saama.
Ületamatult jäledaid töid nagu ei tulegi enam meelde, peaaegu kõigega saan hakkama. Päris käsitsi kõike ikka pesta ei taha, aga suure sammu olen tänasest tehnikamaailmast kiviaja poole tagasi astunud ja üsna rahul sellega.

Teisipäev, 19. november 2013

Unistamise mõnu

"See, mis paljuski oli kunagi täitumatu unistus, on täna tavareaalsuseks saanud või kohe saamas. Kohati isegi devalveerunud reaalsuseks, mis teeb mõneti nukraks. Aga õnneks on meil tänapäevalgi omad täitumatuna tunduvad unistused, mis mõne või mõnekümne aasta pärast omakorda meie igapäevaelu argisteks koostisosadeks saavad. Paraku kiputakse ka siis ühel hetkel harjuma ning jääb vaid loota, et neid kauneid unistusi ikka jätkuks, sest ilma unistusteta on elu vaene ja tühi. Võtkemgi seda siis paratamatusena, et nad varem või hiljem täituvad :)"*

Lõik pärineb siit:


Päris mõnus lugemine oli. Oleks selliseid rohkem.

*Lõik ei iseloomusta tervet raamatut just kõige täpsemalt, aga mulle see tera jäi silma.
Ülejäänud parimad lõigud oleks liiga pikk kirjutada - ma ei jaksa tervet raamatut ümber panna.

Laupäev, 16. november 2013

102

http://advancedstyle.blogspot.com/2013/11/how-to-live-to-102.html

Tundub, et vananemise protsess on peatunud, võibolla lausa pöördunud. Selle kõrval olen ikka täitsa laps alles. Ah, kuis tahaks ka elada pika ja rikka elu, maailmas on ju nii palju tegemist ja nägemist väärt!

Reede, 15. november 2013

Absurdi

Supikondid keesid ja porgand oli täitsa puudu. Jooksin poodi, Maximasse, see pole kaugel. Rabasin porgandid ja mõnda veel, mida vaja, maksin kauba eest ja toppisin selle kaasavõetud kilekotti. Täiesti juhuslikku kilekotti. Selveri oma juhtus olema. Kassade taga passisid 2 noormeest, suur silt LHV oli nende laua juures. Haarasin koti ja panin kiirel sammul ukse poole, aga ega nemadki papist poisid polnud - potentsiaalne klient tuli kinni püüda! Hüüdis üks mulle üle põranda: "Neiu, teil on nii ilus Selveri kott, kus te selle saite?". "Selverist" hüüdsin mina vastu ja kiirendasin sammu. "Kas Elvas Selver on?" röögiti tagant järele. "Ei!" hüüdsin üle õla tagasi, selle aja peale olin juba uksest väljas.

Lippasin kodu poole ja naersin kõva häälega. Nii absurdset lähenemist ei osanud küll oodata. Aitäh! Naermine pidada terviseks olema.

Pühapäev, 10. november 2013

Ketikoer

Vaatan ruumi kaugeimast nurgast päevavalguslambi alt akna poole - seal paistab ilus hele novembripäev. Isegi päikest on.

Uus neiu on haige. Teeme tihedamaid vahetusi. Sihuke tunne, nagu elaks siin. Loodetavasti saame ikka asendaja, mitte ei jaksa nii tihedalt nii pikki päevi teha. Asendamise ajal teeme alates tänasest omaalgatuslikult 24-seid vahetusi, siis jääb natukenegi vaba aega ka - 12-tunniste vahetustega pole vabu päevi ju üldse. Kolmapäeva päev 12h, neljapäeva päev 12h, reede 24, laupäev pool päeva püüdsin magada, pool päeva aitasin Laglel loovtööd teha, täna jälle 24h tööl. Ära hakkab tüütama. Poodi leiba ja piima ostma isegi ei jõua, sest selleks ajaks, kui ma vahetuse saan üle antud, läheb pood juba kinni. Peale kolme tööpäeva (viimane neist 24-ne) ei jaksa isegi magada. Nutt tuleb peale. Täna pole siin küll palju midagi teha, aga koha peal pean ikka passima, õue jalutama ei saa... Nagu koer ketis siin laua küljes.

Ära tahan.

---

Hullem masendus on hetkel üle. Harjumine, ma arvan. Räägivad, et kõigega pidi harjuma, isegi poomisega. Algul siputad vähe, siis harjud, jääd vakka...

Reede, 8. november 2013

Pühapäeva hommik







Käisin pühapäeval jälle Võrus. Kohalesõit võttis arvatavast tüki rohkem aega - sellise uduga ei saa ju sõita, vaja kõrvalteedel seigelda ja seebikarbiga midagigigi* püüda jäädvustada**.

*Ortugrahvia üle ei vaidle
** Kriitikat pildikvaliteedi suhtes vastu ei võta