Igasuguste mõõdetavate kriteeriumide järgi olen ma puruvaene. Ei ole mul oma kinnisvara, ei ole mul vesipeldikut ega isegi vett majas, palk jääb alla normi (kaks last ka vaja ülal pidada), koguni toiduabi saajate nimekirja olen arvatud.
Aga mitte ei tunne ennast vaesena. Jah, ma mäletan, veel mõni aasta tagasi pidasin ennast ilmselgelt väga vaeseks inimeseks. Ja see ei olnud hea tunne. Ma olen ennast sellest tundest välja harjutanud, otsinud väikseid rikkaid hetki, olgu siis looduses - päikesetõuse udus, veelaulu Elva jõel - või sõprade seltsis või raamatukogus tuhnides. Ja ma keeldun olemast vaene. Rikkam võib alati olla, jah, ikka, aga vaesus on küll selja taga.
Ikka ja jälle meenub üks miljonär, kes kurtis oma rasket elu, et alati üks peavalu (töötajad molud jne), et tahaks lihtsalt võtta hommikul suusad ja paar tundi suusatada... Aga pole aega... See oli üks murdepunkte, kus sain aru, et mingis mõttes olen rikkam, kui see vaene miljonär. Ma ei oleks mingi hinna eest nõus vahetama meie elusid. Minu elus on sügavamaid rikkusi, kui raha.
Vaesus ja rikkus on inimeste peas. Üldse saab eristada füüsilist vaesust (külm ja nälg) ja psüühilist vaesust (pidevat tunnet, et midagi on parandamatult puudu). Tihti on nad seotud, aga mitte alati. Minu meelest senikaua, kuni esmased vajadused on täidetud, ei ole viriseda millegi üle. Me elame heaoluühiskonnas. Ma tean, et on inimesi, mitte vähe, kes on minust palju hullemas olukorras, siinsamas linnas on kaks meest, kes paistavad olevat kodutud, käivad räpaste kubujussidena mööda linna ja vähemalt üks neist on ilmselgelt ka hull. Ma ei ütle sellise vaesuse kohta midagi, sest ma lihtsalt ei oska. Aga inimesed, kellel on söök laual, puhas ja terve riie seljas, võimalus vahtida õhtust õhtusse soojas toas telekat, ei ole päriselt vaesed. Sellist elatustaset, nagu siin üldiselt praegu on, pole eelnevatel aastasadadel olnud kusagil. Ja arvata on, et pikemas perspektiivis see nii ka ei jää.
Ülaltoodud artiklist jäi mulje, et inimesed peaksid elama kõik ühe standardi järgi, standardist hälbijatele tuleb selgeks teha, et nad on vaesed (isegi kui nad ise nii ei arva) ja tagada kõigile elementaarsed mugavused. Kui ma ei pea oma olukorda vaesuseks, siis tuleb mind ümber veenda ja panna ikka lõpuks standardi järgi elama. Oeh. Aga mis siis, kui mu nõudmised elule ongi hulga väiksemad, kui inimestel keskmiselt? Kui välikäimla olemasolu ei riku karvavõrdki mu hingerahu?
Võibolla jätkan.
---
Jätkan.
Hakkamasaamine ja vähenõudlikkus on puhtalt mu vanemate teene. Nad mõlemad on elanud lapsepõlves elektrita, isa oli juba noor mees, kui nad oma majja elektri panid. Mõlemad on elanud üle sõja, ema lapsena, isa teismelisena. Isa on küll juba surnud, aga tema mälestused elavad minus edasi. Kasvõi see, kuidas ta noore kutina tahtis omale isiklikke tööriistu, mida ei peaks teistega (vanaisaga) jagama - küsivad veel muidu igasugu ebamugavaid küsimusi, et mida sa teed ja milleks sul seda ragulkat ikka vaja on...? Tal oli õnn leida heinamaaservast roostes vikatilõikamise nuga. Poiss ajas selle pliidi all punaseks, toksis kärniga krösaliseks ja viil oligi valmis! Nüüd sai asuda järgmiste tööriistade tegemise juurde. Üldiselt see süsteem on saatnud teda terve elu - kusagilt saadi midagi, millest sai midagi teha - mõnest vanast elektrimootorist ja peotäiest rauajuppidest puutreipink või võrgukudumismasin polnud mingi eriline asi teha. Ega emagi mingi siidikäpp polnud, kõik on alati ära tehtud ja virisemata tehniliste uuenduste puudumise üle. Ema on ikka see, kes võib peaaegu iga töö kohta öelda: "no mis see siis ära ei ole!" ja siuh-vilks ongi tehtud. Nõud käsitsi pestud. Sokikand parandatud. Jämedavõitu halud peenemaks lõhutud. Peldik tühjaks kantud. Peenramaa kaevatud. Kartulid põllulapikeselt konksuga üles võetud. Nüüd on ema jõudnud ka arusaamisele, nagu nii mõnigi teine vanem inimene, et mikrolaineahi on saatanast ja nõudepesumasin tavalises väikses peres mõttetu.
Meil pole küsimus olnud kunagi selles, kas me oleme vaesed või rikkad. Kui on kaks kätt ja nupp, mis nokib, pole viriseda millegi üle. Iga inimesed tahtmised ja vajadused on erinevad. Minu meelest on vaesus see, kui on millestki terav puuduoleku tunne. Rahaliselt väga rikas inimene ei pruugi hingeliselt kuigi rikas olla, rahaline ja hingeline rikkus ei ole ilmtingimata omavahel seotud.
Vaesus ja rikkus ei ole minu jaoks mitte numbrid pangakontol, vaid vaimne seisund. Kui ma tunnen ennast vaesena, siis käitun nagu vaene. Vaene inimene on see, kes on alaväärne. Vaene inimene on see, kelle ei ole õigusi. Vaene inimene on see, kes ei ole väärt - ükskõik mida siis, alates huvitavast ja ka rahaliselt tasuvast tööst ja lõpetades soojade peresuhetega. Rikas seevastu on see, kes julgeb elult vastu võtta parimad pakkumised, teades, et ta on seda kõike väärt. Rikas ei ütle kunagi: "ah, mis nüüd mina, ma ei oska ma ei saa, mulle pole ette nähtud...". Rikas on see, kes ei rabele kurbusse uppudes viimase leivapalukese eest, vaid naudib oma elu. Selleks ei ole palju vaja, kõigest elementaarsete materiaalsete vajaduste täitmist. Kõik ülejäänu on küll juba peas. Kui on külm ja nälg, on raske päikesetõusu või linnulaulu nautida. Siis, jah, on vaesus. Meil aga on vaesuspiir tõstetud mu meelest ebamõistlikult kõrgele - kui pole uusi firmariideid, on vaesus, kui vesi on kaevus õues, on juba verivaesus, kui ei saa poest osta kõike, mida silm näeb, on kohutavalt vaene olla.
Kõige vaesem olin ma siis, kui olin veel abielus, kahe väikse lapse ema. Ei jõudnud ära kiruda, kuidas riik mu eest nii vähe hoolitseb. Õnneks on nüüd lapsed suuremad ja ma ei tunne enam, nagu oleksin viletsasti koheldud ülalpeetav. Minu elu on minu elada, just nii rikkalt või vaeselt, nagu ma seda ise tahan ja täpselt nii, nagu ma olen valmis tegutsema.
Üks töömeestest vaatas mu autot, küsis, kas minu oma? Jah, minu. Sa pead selle ära vahetama, так стыдно... Miks? Mul küll piinlik pole. Ma olen lausa rikas, mul on auto, see ei loe midagi, et üle 20 aasta vana Golf. Liigub, kui vaja, oma, armas ja praktiline.
Head tööriistad on rikkus. Praktilised oskused on rikkus. Ideed on rikkus. Sõbrad ja pere on rikkus. Väärt rohkem, kui rahas iial mõõta saab.
Leidsin ajakirjandusest vaesuse numbrilised näitajad:
Kes on Eestis vaene?Vaene on see, kel kulub söögile (sisse arvestatud ka kulutused alkoholile) enam kui pool sissetulekut. Nii elab veerand Eesti peredest.
Suhteline vaesus — mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes. 2010. aastal oli see 280 eurot kuus.
Absoluutne vaesus — langeb kokku elatusmiinimumiga
ja on praegu 174,82 eurot kuus inimese kohta*.
Vaesusrisk — sissetulek inimese kohta 100 kuni 125 protsenti elatusmiinimumist ehk 174,82 kuni 218,53 eurot.
Elustiilivaesus — kui 75 protsenti sissetulekust läheb sundkulutustele, nagu üür ja toit.
Eluasemevaesus — kui kodu ei vasta miinimumnõuetele (vanni või duši, WC, keskkütte ja sooja vee olemasolu) või kui eluaseme seisund on halb (rõskus, lekkiv
katus jne).
Ilmajäetus — vaene on ka see, kes ise tunneb end millestki ilma jäetuna. Peamine kriteerium on enesetunne ja isiklike elutingimuste kõrvutamine teiste inimeste ja elustandardiga.
Toiduvaesus — kui pere saab tarbida vähem, kui minimaalne toidukorv (77,60 eurot inimese kohta kuus) ette näeb.
Toimetulekupiir on praegu 76,70 eurot kuus perepea ja 61,36 eurot iga järgmise inimese kohta. Allpool toimetulekupiiri elavatele inimestele makstakse toimetulekutoetust.
*Siia lisanduvad veel arvutused laste kohta:
Arvestatakse, et ühe pere täiskasvanu elatusmiinimumi võib lapse elatusmiinimumi arvutamiseks jagada kahega. Ehk kui 2010. aastal oli elatusmiinimum ühe täiskasvanu kohta 174 eurot, siis lapse kohta 87 eurot.
Süvavaesuseks nimetatakse seda, kui elamiseks on vähem kui 80% elatusmiinimumist.
----------Vähemalt on siin ka eraldi rida ilmajäetuse kohta, mis on küll subjektiivne, aga mu meelest üsna määrav.
Kas vaesuse teadvustamine aitab inimest sellest välja tulla? Pole kindel. Seda ei saa võrrelda näiteks joodikutega, kelle paranemisprotsess algab alkoholismi tunnistamisest. Numbritega mõõdetavast vaesusest võib vabalt välja tulla inimene, kes ennast üldse vaeseks ei tunnista. Samas enda alla igasuguse elatusmiinimumi leidnud inimene võib üsna ära kohkuda ja kui võitlusvaimu napib, päris õnnetuks muutuda, mis ei aita kuidagi paremini toime tulla.
