Mitte midagi ei ole nagu kirjutada, aga brain study vahib iga kord otsa, kui ma oma blogisse satun ja see hakkab juba häirima. Eks kirjutada oleks tegelikult küll, lihtsalt... vaikus on. Miski ei tundu nii huvitav või tähtis...
Vahepeal on siiski üht-teist juhtunud. Mulluse aasta sisse jäi hulk käike arste pidi, alates perearstist ja lõpetades ps-aatri ja -loogiga, kes kõik üksmeelselt on mind (enam-vähem) terveks tunnistanud. Aga miks ma siis ikka veel (viimasel ajal küll õnneks vähem) ennast nii kehvasti tunnen? Lõpuks tuli juba ahastus, et kusagilt ma abi ei saa, ise ma endaga hakkama ei saa, ju ma siis peangi jääma selliseks katkiseks... Aga lootus sureb viimasena. Eile käisin aroomiterapeudi juures. Sain kokku inimesega, kes tundus juba ammune tuttav olevat, kes kergelt, lahkelt ja soojalt suhtus minusse nagu inimesse ja - kõige tähtsam - segas mulle kaasa pudelikesse kodutunnet, eneseaustust, tasakaalu, soojust, julgust, rõõmu... Ja mitte vähe oluline ei ole see, et rahakotis ei ulu peale seda tuul (milleks ma ka valmis olin). Ma ei pea üksi olema oma hädadega, abi on olemas. Jah, see saab veel palju aega võtma, muutused ei tule üleöö, aga algus on tehtud.
Bensoe, viiruk, magus apelsin, kuusk, vanill.
teisipäev, 31. jaanuar 2012
teisipäev, 24. jaanuar 2012
neljapäev, 19. jaanuar 2012
Rikas nagu troll
Pealtnäha on kõik justkui vanamoodi, elan samas kohas, töötan samas kohas, sissetulekud suurenenud pole. Ometi on lõpmata rikas tunne.
Minu kasutuses on puhta veega kaev, kuuritäis puid ja korras ahi ning soojamüüriga pliit. Ma elan nii soojas toas, kui ise tahan!
Sain 5 kilekotitäit koeravilla. Mis sellest kõik teha annab! Villapesu jääb küll alles suvesse, seega lükkuvad ka muud tegevused selle materjaliga edasi. Aga milline väärtus on minu valdustes, nagu tüki kulda oleksin saanud!
Heegeldan, koon, midagi on juba valmis, midagi on veel pooleli ja mõni asi alles mõttetasandil. Rikastan oma garderoobi üle mitme aasta isikliku käsitööga. Pealegi on kudumine ootamatult mõnus ja rahustav tegevus - see vist on vanusega tulnud. Noores põlves ajasid aeglaselt edenevad tööd mind närviliseks.
Minu valdustesse on saabunud kaks uut sepisnuga, millele teen kohe, kui naha poest kätte saan, tuped ja need lähevad müügiks. Igatahes on uskumatult rikas tunne, kõigepealt sellepärast, et minu kätte on jõudnud selline raudne varandus ja teiseks saan ma nende väärtust oma tööga veel suurendada. Need kaks nuga on alles algus, ma loodan. Vähetähtis pole ka mees, kes need noad tegi - temagi on omamoodi varandus - ja mitte ainult selle pärast, mida ta oma kuldsete kätega teha oskab - peale selle on tal ka kuldne süda.
Mõned ideed on, kulla või lausa plaatina kaaluga. Kui ma mõnegi neist ellu viin, kasvab mu rikkus lausa mõõtmatuks!
See, et ma olen magada saanud, põhjalikult ja mõnuga, on ka väärtus.
Mu lapsed kasvavad nagu seened, mis sest et seened suuremalt jaolt sügiseti kasvavad. Kasvavad, muutuvad päev-päevalt arukamaks. Kui mul lapsi poleks, oleksin hoopis teistsugune inimene ja pole üldse kindel, et parem. Lapsed on iseenensest suur väärtus ja nad vääristavad ka ümbritsevaid inimesi.
Kass kodus on üllatavalt suur varandus - alati ootab, alati rõõmus mind nähes, armas sõbralik loomake. Ilus ka. Kuidas ta kihutab mööda pehmeid lumehangesid, saba kõver! Kuidas ta ronib mööda männitüve, nagu orav! Kuidas ta magab Kauri voodis imearmsasti ja ei lase ennast millestki segada (ega ka Kauri oma voodisse magama)! Ahh, milline loom, kuidas ma üldse enne tema tulekut hakkama sain?!
Ega kõiki rikkusi jõuagi ühe korraga üles lugeda - sõbrad jäid üles tähendamata, ema, töökaaslased, unenäod... ...tuleb välja, et ma olen rikas nagu troll!
Minu kasutuses on puhta veega kaev, kuuritäis puid ja korras ahi ning soojamüüriga pliit. Ma elan nii soojas toas, kui ise tahan!
Sain 5 kilekotitäit koeravilla. Mis sellest kõik teha annab! Villapesu jääb küll alles suvesse, seega lükkuvad ka muud tegevused selle materjaliga edasi. Aga milline väärtus on minu valdustes, nagu tüki kulda oleksin saanud!
Heegeldan, koon, midagi on juba valmis, midagi on veel pooleli ja mõni asi alles mõttetasandil. Rikastan oma garderoobi üle mitme aasta isikliku käsitööga. Pealegi on kudumine ootamatult mõnus ja rahustav tegevus - see vist on vanusega tulnud. Noores põlves ajasid aeglaselt edenevad tööd mind närviliseks.
Minu valdustesse on saabunud kaks uut sepisnuga, millele teen kohe, kui naha poest kätte saan, tuped ja need lähevad müügiks. Igatahes on uskumatult rikas tunne, kõigepealt sellepärast, et minu kätte on jõudnud selline raudne varandus ja teiseks saan ma nende väärtust oma tööga veel suurendada. Need kaks nuga on alles algus, ma loodan. Vähetähtis pole ka mees, kes need noad tegi - temagi on omamoodi varandus - ja mitte ainult selle pärast, mida ta oma kuldsete kätega teha oskab - peale selle on tal ka kuldne süda.
Mõned ideed on, kulla või lausa plaatina kaaluga. Kui ma mõnegi neist ellu viin, kasvab mu rikkus lausa mõõtmatuks!
See, et ma olen magada saanud, põhjalikult ja mõnuga, on ka väärtus.
Mu lapsed kasvavad nagu seened, mis sest et seened suuremalt jaolt sügiseti kasvavad. Kasvavad, muutuvad päev-päevalt arukamaks. Kui mul lapsi poleks, oleksin hoopis teistsugune inimene ja pole üldse kindel, et parem. Lapsed on iseenensest suur väärtus ja nad vääristavad ka ümbritsevaid inimesi.
Kass kodus on üllatavalt suur varandus - alati ootab, alati rõõmus mind nähes, armas sõbralik loomake. Ilus ka. Kuidas ta kihutab mööda pehmeid lumehangesid, saba kõver! Kuidas ta ronib mööda männitüve, nagu orav! Kuidas ta magab Kauri voodis imearmsasti ja ei lase ennast millestki segada (ega ka Kauri oma voodisse magama)! Ahh, milline loom, kuidas ma üldse enne tema tulekut hakkama sain?!
Ega kõiki rikkusi jõuagi ühe korraga üles lugeda - sõbrad jäid üles tähendamata, ema, töökaaslased, unenäod... ...tuleb välja, et ma olen rikas nagu troll!
teisipäev, 17. jaanuar 2012
Talveuni
Kõrvulukustav ja silmipimestav uni on vabade päevade hommikul, enne 12 üles ei saa... Mõte on laisk ja kere ka. Aga ega see nii jää. Tihased juba käratsevad väljas, ega need kevadelaulud enam kaugel ole...
neljapäev, 12. jaanuar 2012
Ega töö jänes ole...
...et eest ära jookseb.
Sain väikse tellimuse joonistada kellegi emast, noorest ja ilusast* emast mõnikümmend aastat vana foto järgi portree. Sain foto, tegin ettevalmistused... ...ja hakkasin joonistama loomulikult viimasel minutil. Homseks on joonistust vaja, mina võtsin pliiatsi kätte umbes kell 10 õhtul... Palju õnne mulle. Ma olen kärme küll, kahe tunniga sain hakkama, aga ikkagi...
Aga sellel töökohal siin on siiski omad eelised. Ma võin vabalt töö kõrvalt haltuurat teha, kumbki ei kannata, ei töö ega haltuura. Juhataja ei öelnud ka midagi halba, kiitis, et saan niiviisi käe soojaks ja võiksin siis ühes jutis juba ka meie territooriumi plaani ilusti ümber joonistada. Plaan jääb siiski järgmiseks korraks, ega töö jänes ole...
*Mis puutub noorusse ja ilusse, eriti ilusse, siis ma olen ennast üle tüki aja hakanud jälle üle mõistuse koledana tundma. Isegi ei tea täpselt, miks. Võibolla oli üheks ajendiks ka see, kui vaatasime läinud talve koorilaagri videot. Ma pole ammu midagi nii piinlikku näinud. Kummaline, kuidas teiste inimeste väljanägemine ja näomoonutused üldse ei häiri, aga enda omi vaadates tuleb tungiv soov sealsamas häbi pärast maha surra... Kuna ma iseendaga ära lepin? Päriselt?
Sain väikse tellimuse joonistada kellegi emast, noorest ja ilusast* emast mõnikümmend aastat vana foto järgi portree. Sain foto, tegin ettevalmistused... ...ja hakkasin joonistama loomulikult viimasel minutil. Homseks on joonistust vaja, mina võtsin pliiatsi kätte umbes kell 10 õhtul... Palju õnne mulle. Ma olen kärme küll, kahe tunniga sain hakkama, aga ikkagi...
Aga sellel töökohal siin on siiski omad eelised. Ma võin vabalt töö kõrvalt haltuurat teha, kumbki ei kannata, ei töö ega haltuura. Juhataja ei öelnud ka midagi halba, kiitis, et saan niiviisi käe soojaks ja võiksin siis ühes jutis juba ka meie territooriumi plaani ilusti ümber joonistada. Plaan jääb siiski järgmiseks korraks, ega töö jänes ole...
*Mis puutub noorusse ja ilusse, eriti ilusse, siis ma olen ennast üle tüki aja hakanud jälle üle mõistuse koledana tundma. Isegi ei tea täpselt, miks. Võibolla oli üheks ajendiks ka see, kui vaatasime läinud talve koorilaagri videot. Ma pole ammu midagi nii piinlikku näinud. Kummaline, kuidas teiste inimeste väljanägemine ja näomoonutused üldse ei häiri, aga enda omi vaadates tuleb tungiv soov sealsamas häbi pärast maha surra... Kuna ma iseendaga ära lepin? Päriselt?
laupäev, 7. jaanuar 2012
Arva ära?
luterlane
õigeusklik; ortodoks
katoliiklane
baptist
Jehoova tunnistaja
nelipühilane
vanausuline (vene)
adventist
metodist
islamiusuline
ainuusuline
anarhotantrist
anglikaan
animist
antikristlane
antroposoof
armeenia apostlik kirik
baha’i-usuline
budist
eesti vanausuline
eristamata kristlane
gnostik
hindu
judaist
kalvinist
karaiim
karismaatiline episkopaalkirik
karismaatiline osaduskirik
kristadelflane
kristlaste osaduse kirik
kristlikud vabakogudused
krišnaiit
kveeker
lilla leegi hoidja vennaskond
maausuline
maharishi-liikumine
mari omausuline
messia-usuline
molokaan
mormoon
native american church
new age
pagan
panteist
polüteist
presbüterlane
priilane
päikesekummardaja
rastafarianist
sahadza jooga
satanist
sikh
spiritist
šamanist
šinto-usuline
zoroastrist
taarausuline
tantrist
taoist
teosoof
tulekummardaja
udmurdi omausuline
ukraina kreeka-katoliku kirik
unifikatsionist
urantia
uusapostlik kirik
valguskandjate liikumine
vene katoliku õigeusu kirik
wicca
viimase testamendi kirik
voodoo
ülestõusnud meistrite kirik
Niisiis, arva ära, kelleks ma ennast märkisin? Kui märkisin?
Teiseks, mitut nimetust siit nimekirjast polnud sina varem kunagi kuulnudki?
Aga seda oskad ära arvata, mitut mina ei teadnud*?
Milline protsent on ülaltoodud nimetuste hulgas neid, mida enam-vähemgi teatakse?
Minu puhul jaguneb nimekiri kolmeks: tuntud (ja tean vähemalt umbeski tausta), teiseks tuttav nimi, aga sisust ei ta midagi ja kolmandaks absoluutselt võõrad tähekombinatsioonid.
---
Üldiselt läks mul rahvaloendus ootamatult libedalt, sain ennast ja lapsi ja üürikorteri ja kõik 3 õunapuud, nõgesepõõsa kuuri taga, 7 mesilast, naabri kassid, oma religiooni või siis selle puudumise ja WC puudumise üles loetud vähem kui tunniga. Laglet mulle emaks ei pakutud, erroreid ei näinud ühtegi, tipp-topp. Sünnikoha, laste sünnikoha, eelmise rahvaloenduse elukoha, vanemate sünnikoha ja vanavanemate sünnikoha sissetoksimine oli siiski tüütu. Ja hariduseks pakuti mulle kolmel eri viisil kirjutatud sama haridustaset (mis mul ka on), valisin huupi...
*Mittetäielik loetelu: Misasi on anarhotantrist? Kes on tantrist, seda ma tean, aga anarho-? Kas kristadelflane on kuidagi seotud delfiinidega? Kas karaiim tuleneb sõnast "kara"? Kas priilasel on kõik päevad priipäevad? Kas unifikatsionism on liikumine, millele anti nimi lihtsalt uhke kõla järgi? Kas molokaan kummardab Moolokit? Aga saientolooge Eestis polegi (ja kõik need teised on)? Ja mina arvasin, et ma olen nii tark-nii tark...
õigeusklik; ortodoks
katoliiklane
baptist
Jehoova tunnistaja
nelipühilane
vanausuline (vene)
adventist
metodist
islamiusuline
ainuusuline
anarhotantrist
anglikaan
animist
antikristlane
antroposoof
armeenia apostlik kirik
baha’i-usuline
budist
eesti vanausuline
eristamata kristlane
gnostik
hindu
judaist
kalvinist
karaiim
karismaatiline episkopaalkirik
karismaatiline osaduskirik
kristadelflane
kristlaste osaduse kirik
kristlikud vabakogudused
krišnaiit
kveeker
lilla leegi hoidja vennaskond
maausuline
maharishi-liikumine
mari omausuline
messia-usuline
molokaan
mormoon
native american church
new age
pagan
panteist
polüteist
presbüterlane
priilane
päikesekummardaja
rastafarianist
sahadza jooga
satanist
sikh
spiritist
šamanist
šinto-usuline
zoroastrist
taarausuline
tantrist
taoist
teosoof
tulekummardaja
udmurdi omausuline
ukraina kreeka-katoliku kirik
unifikatsionist
urantia
uusapostlik kirik
valguskandjate liikumine
vene katoliku õigeusu kirik
wicca
viimase testamendi kirik
voodoo
ülestõusnud meistrite kirik
Niisiis, arva ära, kelleks ma ennast märkisin? Kui märkisin?
Teiseks, mitut nimetust siit nimekirjast polnud sina varem kunagi kuulnudki?
Aga seda oskad ära arvata, mitut mina ei teadnud*?
Milline protsent on ülaltoodud nimetuste hulgas neid, mida enam-vähemgi teatakse?
Minu puhul jaguneb nimekiri kolmeks: tuntud (ja tean vähemalt umbeski tausta), teiseks tuttav nimi, aga sisust ei ta midagi ja kolmandaks absoluutselt võõrad tähekombinatsioonid.
---
Üldiselt läks mul rahvaloendus ootamatult libedalt, sain ennast ja lapsi ja üürikorteri ja kõik 3 õunapuud, nõgesepõõsa kuuri taga, 7 mesilast, naabri kassid, oma religiooni või siis selle puudumise ja WC puudumise üles loetud vähem kui tunniga. Laglet mulle emaks ei pakutud, erroreid ei näinud ühtegi, tipp-topp. Sünnikoha, laste sünnikoha, eelmise rahvaloenduse elukoha, vanemate sünnikoha ja vanavanemate sünnikoha sissetoksimine oli siiski tüütu. Ja hariduseks pakuti mulle kolmel eri viisil kirjutatud sama haridustaset (mis mul ka on), valisin huupi...
*Mittetäielik loetelu: Misasi on anarhotantrist? Kes on tantrist, seda ma tean, aga anarho-? Kas kristadelflane on kuidagi seotud delfiinidega? Kas karaiim tuleneb sõnast "kara"? Kas priilasel on kõik päevad priipäevad? Kas unifikatsionism on liikumine, millele anti nimi lihtsalt uhke kõla järgi? Kas molokaan kummardab Moolokit? Aga saientolooge Eestis polegi (ja kõik need teised on)? Ja mina arvasin, et ma olen nii tark-nii tark...
teisipäev, 3. jaanuar 2012
2011-->2012
Uue numbri lõi ette. Ikka ilusti ja pauguga.
Külastasin tütrega, nagu juba mõni aasta varemgi, Kudzu lahket kodu. Sõime ennast kandiliseks, ennustasime kaartidega, valasime tina ja loomulikult kasutasime Kudzu rikkalikku raamatukogu bibliomantiaga tegelemiseks. Keskööl paugutasime ka pisut.
Mulle lubas uus aasta Taro kaartide järgi suurepärast võimalust oma alateadvuse kõntsa välja rookida. Teised ennustused olid rõõmsamad, näiteks Eesti rahva ennemuistsete juttude järgi peaks minuni jõudma mu kadund isa pärandus teise öö haual valvamise eest - pärandus, mida keegi ei oska aimatagi! Ja tuhande ühe öö jutud lubasid jätkuvat kirglikku salajast armastust - neiu Mariam valetas kaaskondlastele, et läheb palvetama ja hiilis hoopis kallima kaissu! Tinavalamine andis teada, et tuleb minu aasta - kena pisike draakon, tiibadega ja puha, täitsa minu nägu. Raamat maailma toiduainetest ütles mu tuleval aastal olevat konna. Kalevipoeg ennustas mingite möödunud sündmuste leinamist (Soomest tagasitulles saarest mööda sõites kena neiu ja tema huku meenutus). Sümboliraamat pakub mulle sel aastal kaarti - eelkõige astroloogilist, aga sinna juurde ka kõiki muid kaarte - mina kergekujulise kartomaanina ainult rõõmustan selle üle! Švejk oli seekord segasevõitu ja piibel ka mittemidagiütlev.
Kokkuvõttes võib ennustustega rahule jääda, sest eks need aastad olegi sellised - kõntsarookimist on alati, sinna hulka vallatusi ja üllatusi (nii meeldivaid kui ebameeldivaid), eks meenutamise aegu ja vahetevahel ka kahetsust on ikka aeg-ajalt. Pärandus on hetkel see kõige närvekõditavam - on see siis materiaalne (absoluutselt ebatõenäoline) või vaimne, eks aeg näitab. Siiani olen saanud pärandusena isa kruustangid, vaarisa õliluisu, vaarema kirstu ja vanaema õmblusmasina... Vanaema fotoalbumid on ka minu käes. Ja muidugi suurel hulgal lugusid - minu isa lapsepõlvest, kooliaegadest, sõjast, küüditamisest (millest isal õnnestus pääseda, kuigi ülejäänud pere läks...), isa leiutustest ja loomulikult jahimehelugusid. Kõige rõõmsam oleksin vist siis kui suudaksin endas leida isa leidlikkust, ebatraditsioonilist mõtteviisi, järjekindlust ja rikkumatut avastusrõõmu, mis võib mõnegi materiaalse väärtuse ületada. Samas näiteks dementsuse ja jälitusluulu jätaksin pärandusena välja võtmata.
Uue aasta viimased paugud said üsna vaikselt lastud 2. jaanuari hommikul, sellega sai siis aasta ka väärikalt ja mitmekesiselt vastu võetud. Kui nüüd see number ka meelde jääks ja käe sisse harjuks...
Teilegi! (mida ise soovite)
---
Assapagan! Just märkasin, et aastanumbri vahetumise puhul on ikka mingeid lubadusi ka antud! Ja mina - mitte ühtegi!? No ma siis luban - ma ei anna aastavahetuse puhul ühtki lubadust, tulgu, mis tuleb!
Külastasin tütrega, nagu juba mõni aasta varemgi, Kudzu lahket kodu. Sõime ennast kandiliseks, ennustasime kaartidega, valasime tina ja loomulikult kasutasime Kudzu rikkalikku raamatukogu bibliomantiaga tegelemiseks. Keskööl paugutasime ka pisut.
Mulle lubas uus aasta Taro kaartide järgi suurepärast võimalust oma alateadvuse kõntsa välja rookida. Teised ennustused olid rõõmsamad, näiteks Eesti rahva ennemuistsete juttude järgi peaks minuni jõudma mu kadund isa pärandus teise öö haual valvamise eest - pärandus, mida keegi ei oska aimatagi! Ja tuhande ühe öö jutud lubasid jätkuvat kirglikku salajast armastust - neiu Mariam valetas kaaskondlastele, et läheb palvetama ja hiilis hoopis kallima kaissu! Tinavalamine andis teada, et tuleb minu aasta - kena pisike draakon, tiibadega ja puha, täitsa minu nägu. Raamat maailma toiduainetest ütles mu tuleval aastal olevat konna. Kalevipoeg ennustas mingite möödunud sündmuste leinamist (Soomest tagasitulles saarest mööda sõites kena neiu ja tema huku meenutus). Sümboliraamat pakub mulle sel aastal kaarti - eelkõige astroloogilist, aga sinna juurde ka kõiki muid kaarte - mina kergekujulise kartomaanina ainult rõõmustan selle üle! Švejk oli seekord segasevõitu ja piibel ka mittemidagiütlev.
Kokkuvõttes võib ennustustega rahule jääda, sest eks need aastad olegi sellised - kõntsarookimist on alati, sinna hulka vallatusi ja üllatusi (nii meeldivaid kui ebameeldivaid), eks meenutamise aegu ja vahetevahel ka kahetsust on ikka aeg-ajalt. Pärandus on hetkel see kõige närvekõditavam - on see siis materiaalne (absoluutselt ebatõenäoline) või vaimne, eks aeg näitab. Siiani olen saanud pärandusena isa kruustangid, vaarisa õliluisu, vaarema kirstu ja vanaema õmblusmasina... Vanaema fotoalbumid on ka minu käes. Ja muidugi suurel hulgal lugusid - minu isa lapsepõlvest, kooliaegadest, sõjast, küüditamisest (millest isal õnnestus pääseda, kuigi ülejäänud pere läks...), isa leiutustest ja loomulikult jahimehelugusid. Kõige rõõmsam oleksin vist siis kui suudaksin endas leida isa leidlikkust, ebatraditsioonilist mõtteviisi, järjekindlust ja rikkumatut avastusrõõmu, mis võib mõnegi materiaalse väärtuse ületada. Samas näiteks dementsuse ja jälitusluulu jätaksin pärandusena välja võtmata.
Uue aasta viimased paugud said üsna vaikselt lastud 2. jaanuari hommikul, sellega sai siis aasta ka väärikalt ja mitmekesiselt vastu võetud. Kui nüüd see number ka meelde jääks ja käe sisse harjuks...
Teilegi! (mida ise soovite)
---
Assapagan! Just märkasin, et aastanumbri vahetumise puhul on ikka mingeid lubadusi ka antud! Ja mina - mitte ühtegi!? No ma siis luban - ma ei anna aastavahetuse puhul ühtki lubadust, tulgu, mis tuleb!
Tellimine:
Postitused (Atom)