pühapäev, 30. november 2008

Mis mõttega?

Mõned korrad olen blogosfääris juhtunud aruteludele blogimise mõttest üldse. Eks igaühel ole oma mõte. Mina teen seda sellepärast, et see on suht mugav suhtlemisviis sõpradega. Umbes nagu "kiri sõbrannale". Ja mul on teine blogi veel, kuhu kirjutan isiklikumat kraami. Päevikut olen varemgi pidanud, see ei erine oluliselt sellest siin. Üheks ajendiks kirjutamisele on veel ka jäädvustamine. Hea on kunagi hiljem lugeda ja näha, kuidas mu mõttemustrid ajas muutuvad, arenevad. Ise käin lugemas põhiliselt sõprade-tuttavate omi, veidi ka kiikan teiste omi, kes huvitavalt kirjutavad või käsitlevad teemasid, mis mindki on köitnud.

Teine teema, mille jaoks ei hakka uut postitust tegema, on sõltuvused. Sobib ka antud pealkirja alla. Mis mõttega me toidame oma sõltuvusi? Kas meil on neid tõesti vaja? Üldiselt peetakse ju sõltuvust, igasugust sõltuvust negatiivseks. Mida vähem oleme sõltuvad ümbritsevast, seda parem. Ja mida sõltuvamad, seda haavatavamad. 

Mina olen jätkuvalt sõltuvuses inimestest. Inimene on sotsiaalne olend ja reeglina vajab teisi endasarnaseid. Kas paarisuhe on reeglina alati sõltuvussuhe? Inimesed ju abielus olles, koos elades on harjunud teisega arvestama. Kui midagi muutub, nii et tavapärane sissetallatud rada ei tööta enam, tekib ebamugavus. Sellest tihti edasi viha jt sarnased tunded. Kas sõltuvus teisest inimesest on normaalne? Mõnikord tundub see isegi vajalik. Nirtil oli selle kohta armas väljend "sümbiont". Ikka tahaks, et keegi oleks, oleks olemas mu pead silitamas ja kellele käsi ümber kaela panna (jne). Ja kellega jagada oma igapäevaelu, mida iganes see ka ei tähendaks. Kinnisidee.

Ma tean, et ma olen võimeline ka üksi elades õnnelik olema. Ja ikkagi, niipea, kui tekkis soodne pinnas armumiseks, lasin selle juhtuda. Ja nüüd elan nagu narkomaan - kohtumisest kohtumiseni. Ümberringi võib olla lumetorm, tsunami, 3. maailmasõda, mina ei lase ennast häirida, mina pean oma doosi kätte saama. Mis on see, mis sunnib mind astuma järgmisse sõltuvusse? Hirm see ei ole, sest kõige suurem on hirm jälle haiget saada. Seda järgides ma ju loobuksin kohe eos. Ei tea. Üks on muidugi see, et ma olen võtnud vastu otsuse mitte lasta hirmul lasta otsustada minu elu üle. Kui ma teadvustan endale hirmu (näiteks hirm saada haiget) ja mõistan, et see ei aita mu heaolule kuidagi kaasa ja on põhjendamatu, saan sellest distantseeruda. Teine põhjus on see, et mul on kinnisidee proovida normaalses suhtes elamist, sellises suhtes, kus inimesed püüavad omavahelisi ebakõlasid lahendada, mitte ei vindu vihaselt terveid eoone. Ja kolmas põhjus on see, et ma olen otsustanud mitte ignoreerida oma soove, mõtteid, tundeid. Mitte jätta ütlemata nii häid kui ka ebameeldivaid asju. Kallistada, kui selleks soovi tunnen. Olla aus nii enda kui teise vastu. Või vähemalt püüda seda kõike teha. Ja see on viinud mind järjekordsesse sõltuvusse, mõlemapoolsesse, tundub. Ja ma ei oska muud teha, kui endale siin õigustusi otsida.

kolmapäev, 26. november 2008

Unitõbi

Jälle on kätte jõudnud see aeg, kus olenemata magamamineku kellaajast üles saan ikka alles lõunaks. Rampväsimus. 

Saatsin lapsed kooli ja kukkusin voodisse tagasi. Tegin kell 9 silmad korraks lahti, kargasin üles, toppisin puud ahju ja tuli otsa (oli kindel plaan ahjus süüa teha) ja - kukkusin jälle voodisse. 2 sekundi pärast olin kustunud. Kui uksele poleks koputatud, oleks ahi viimase sooja korstnasse tõmmanud.

Vitamiinipuudus? Piisavate vaimsete ergutajate puudumine? Igatalvine harjumus? Varasemad talved on unitõbi kaasnenud rohkemal või vähemal määral masendusega. Seekord masendust (veel) pole. Igatahes tundub voodi niiii armas, pehme, soe. Nagu armunud oleks.

laupäev, 22. november 2008

Dessant

Kongutast toimus dessant Rasinale. Rahvamaja võttis lahkelt vastu meie rahvatantsurühma "Kavalik", Konguta kapelli ja segakoori. Võõrustajaid oli kohal vist peaaegu sama palju, kui meid. Omamoodi hirmus armas on käia sellistes kohtades, kus valgustuse vahetusega on seinad muutunud tõeliseks ajalooõpikuks (vanade lampide alt on värvimata olnud ja seinad on nostalgiliselt rohelisekirjud), igivanad plekkahjud huugavad saalis, see-eest allkorrusel, kus hääli lahti laulsime, oli peaaegu pakane ja haarasime endale ümber seina äärest kaltsumüügi jääke... Inimesed on lihtsad ja otsekohesed, pakuvad parimat, mis võimalik. Rohkem sel hetkel lihtsalt võimalik polnud. Aga pidu oli äge! Ja kontsert, mulle tundus, tuli ka üsna hästi välja. Ütlemata hea oli laulda, lihtne ja kerge on olla sellistes kohtades, lavakrampi ei teki mingit. Ja järjest rohkem meeldib mulle kõrvalt vaadata vanu maainimesi tantsimas. Kohati kangevõitu, tihti nii lihtsa sammuga, et sammu peaaegu polegi, aga nii armsad on need vanapaarid...

Sellised väljasõidud toovad inimesi kõvasti üksteisele lähemale. Ja mõte läheb lahti, nalja saab, uusi ideid tuleb robinal. Seekord leiutati spontaanselt uus hääleharjutus - kuna Mait ja Kaido olid lubanud tulla ja kadusid jäljetult isegi telefonilevist enne väljasõitu, lauldi "Mait saab peksa, Kaido saab peksa.... Maido saab peksa, Kait saab peksa..." - mis meelel, see keelel. Hääled sai lahti küll. Üksmeelne otsus oli, et nad peavad tervele koorile peo tegema. Saab näha.

Kunagi uue aasta alguspooles teeb Rasina rahvas siia dessandi. Kultuur elab.

neljapäev, 13. november 2008

Vanad varjud

Auto oli mõneks ajaks seisma jäänud, käima ei tahtnud minna. Helikar on viimasel ajal eriti lahkeks muutunud, tuli ilma et ma oleksin küsinud, appi. Aga pinguta, kui palju tahad, vanad mustrid ja mälestused ujuvad lõpuks ikka pinnale. Vähehaaval läks ta järjest vastikumaks ja mõnitavamaks. Kui ta lõpuks lahkus, oli selline tunne, et tahaks nii nutta kui oksendada ja ei tea, kummast alustada. Igatahes jõudsin ma järeldusele, et minu vaimse heaolu huvides ei tahaks ma teda üldse näha. Aga mul on siin majas kaks väikest röövlikest, kellele on isaga kohtumised olulised. Nüüd ma ei teagi, mida teha. Üks variant oleks see, et lastega kohtumised oleksid tema pool, tuleb järgi ja lähevad ära issiga koos olema mõnikord. Aga see vana sunnik elab oma ema juures, kes elab oma uue mehega, kes talub hädavaevalt Helikari ja ei salli meie lapsi. Vanaemale külla minnes tuleb arvestada sellega, millal tige vanamees tööl on. Väga ebakindel variant.

Pealegi on mul tihti vaja kedagi, kes rüblikutel silma peal hoiab, sest on üsna tihti kodust ära olekut. Kooriga on pea iga nädal mõni esinemine, kust jõuan tihti üsna hilja tagasi. Alles eile käisime Jõhvis, politsei aastapäeva ballil. Pool päeva läks sõiduga kokku. Õnneks sai ema vahepeal siit läbi käia. Aga alati ta ei saa ka. Ja ööseks pole ta üldse nõus jääma. Ainult hädavajadusel - vanainimene tahab kodus omas voodis magada. Siiani on Helikar saanud siia tulla, temast lahtisaamisega on teinekord küll tegu olnud. Nüüd ma ei teagi enam, kui ma hakkan tema läheduses oksendama, on teda raske siia paluda... Ma mõistan, et lapsed kasvavad ja kunagi mitte väga pika aja pärast nad ei karda öösiti üksi olla jne, aga probleem on praegu. Näiteks järgmisel reedel on jälle uus esinemine Moostes, kust jõuame jälle vist öösel tagasi... Ja koorist ei saa ammugi loobuda, see on liiga oluline osa elust.

Küllap on olemas mingid lahendused, mida ma praegu ei näe. Loodan, et need ikka ilmutavad ennast.

Juba enne ülalkirjeldatud vahejuhtumit (Helikar ise vist ei saanud arugi, et midagi valesti oli) mõtlesin pikalt-laialt selle üle, kas on võimalik inimesega, kellega suhted on põhjalikult metsa läinud, hästi läbi saama hakata. Ja praegu mulle tundub, et ei ole. Mälu ei kao ju kuhugi. Tagantjärele olen mõelnud ka, et kui meil oleks mõni asi teistmoodi olnud, oleksime rahaliselt paremal järjel olnud, võibolla oleks oma kodu olnud, kas siis oleks kokku jäänud? Ja arvan, et võibolla oleks kauem koos olnud, aga ikka lõpuks lahku läinud. Sest lõpuks ei läinud ma ära mitte varalistel, vaid vaimsetel põhjustel. Küllap me olime hakanud koos elama üldse valedel põhjustel, näiteks hirmust üksi jääda. Võiks ju need vanad asjad lõpuks maha matta, aga tuleb välja, ma pole neist ikka veel vaba. Lapsed on meil ühised, piisavalt väiksed veel, omavahel me päris suhtlemata ei saa. Ja minul hakkab halb, kui ma teda näen...

Ja sellepärast ma nüüd püüan hoida oma praeguseid armsaid, nii et meie vahele ei tekiks ületamatuid kuristikke. Ja küsin iga natukese aja tagant endalt üle, kas ma olen enda ja teiste vastu aus, kas tunnen ennast antud suhetes hästi, kas suhted on võrdväärsed, ilma kellegile pähe istumata. Sest tagantjärele on vist üsna võimatu midagi parandada, kohe tuleb asjad sirgeks rääkida, enne kui need hapuks lähevad.

Jälle õpetaja

Eelmisel kevadel lubasin (igaks juhuks mitte väga kategooriliselt), et ei õpeta enam lapsi, ei võta endale enam kunstiringi. Sest siin Elvas tundus see järjepidevalt peaga vastu seina jooksmisena. Kehv õhkkond.

Kuu aega tagasi tuli Frugo mulle pakkuma, ega ma ei taha Palupera koolis kunstiringi teha, kord nädalas. Tema ise hakkab seal jaanuarist tööõpetust poistele andma. Olin ikka väga skeptiline. Aga igaks juhuks vaatasin koha ja inimesed üle, sellele järgnes kohe leping, meeldiva lisana haigekassa ja klassitäis täitsa vanaaegselt kenasid lapsi. Kolm tundi on nüüdseks olnud, mulje on jätkuvalt meeldiv. Eelmise aasta vastumeelsus on juba haihtunud, sündinud on ime - need lapsed on mulle juba armsaks saanud! Mulje kindlasti veel muutub, algus on siiski paljutõotav. Enne tundi ei olegi süda paha, hirmu pole, paanikat pole. Peale tundi on hea ja kerge, tunne, nagu oleksin teinud midagi kasulikku, millegi heaga hakkama saanud. Väga uudne.

Siiani olen lapsi peljanud, eriti koolis ringitundi andes, sest nad on seal hämmastavalt vastikud ja õelad olnud nii teiste õpilaste kui ka isegi õpetajate suhtes. Ja teha ka midagi ei saa, kohe on ahistamine. Väiksed ülbed nagad. Ma juba ei uskunud enam, et kusagil on ka olemas hulk lapsi, kellel on olemas hea tahe, kes ei kolgi üksteist igal võimalikul juhul ja kes suudavad omavahel inimlikult läbi saada. Terve 9-klassilise kooli ulatuses.

Paneksin Kauri ja Lagle silmagi pilgutamata kohe sinna kooli, kui neil siin muusikakooli poleks. Aga seda ei taha ka kohe kuidagi ära jätta, annet neil on. Ja sel juhul oleks liiga palju sõitmist ja liiga tihedad päevad - praegugu juba on. Mõlemad käivad 4 päeva nädalas ka muusikakoolis. Tuleb esialgu sellga siin hakkma saada.

reede, 7. november 2008

Näituste aeg

Sain vaevalt ühe näituse üles, kui teine hakkas peale pressima. Järgmisel nädalal, reedel, 14. novembril kell 18.00 on Elva linnaraamatukogus minu, Mari ja Andres (Frugo) Rattasepa skulptuurinäituse avamine. Tõotab tulla lõbus õhtu, juba jõudsime sinna kutsuda sõbrad Konguta kapellist, kes loodetavasti tulevad, teevad muusikalisi helisid ja veel rohkem naeravad. Mõnus, lõbus rahvas.(Lisan vahele: Koguta kapell kahjuks ei saa tulla.) Andres on kutsunud hulga oma sõpru-muinasinimesi ka. Väike vaheldus ja elevus on ikka teretulnud. Kõik selle blogi lugejad on ka näituse avamisele oodatud!

Peale selle kolin paari nädala jooksul märgimaalinäituse Dentesest, Ropkamõisast, Saksa Kultuuri Instituuti. Ja Elva kultuurimajas hetkel üleval oleva maalinäituse Elva männist enne kuu lõppu Konguta rahvamajja. Ja detsembri esimestel päevadel saab uus näitus üles Elva linnaraamatukokku, pliiatsijoonistused seekord.

Selline tunne, et minust hakkab ka tegususe mõõdupuu järgi kunstnik saama. Mis kasu sellest on, kui pildid (või kujud) kusagil kodunurgas tolmuvad, las käivad ikka ilma vaatamas. Ma teen seda kõike küll enda jaoks, aga ikka on hea tunne, kui ka keegi veel sellest rõõmu tunneb.

Viimasel ajal olen loobunud eeldamast, mida oodatakse või mida võibolla ostetaks. Sest see annab nii vähe tulu ja nii palju tüli. Tulgu sealt nii palju-vähe tulu kui tahes, peaasi, et ise endaga rahul olen ja teen ikka seda, mis rõõmu teeb. Muidu hakkab olemasolemise mõte kuidagi üldse ära kaduma... Täiesti töötab see, et kui maalida midagi südamest ja hea tundega, siis hakkavad inimesed sellele tormi jooksma. Tõestatud.

kolmapäev, 5. november 2008

Hullumaja uni

Eile sai maali-ja joonistusnäitus "Elva mänd" lõpuks valmis, üles ja avatud. Nagu juba tavaks saanud, tegin selle põhimõtteliselt valmis viimasel nädalal, eriti viimastel öödel. Peale eriti meeldivalt tagasihoidlikku avamist koju jõudes kukkusin jalapealt voodisse ja magasin nagu laip. Nägin üle hulga aja unenägusid.

Kõige veidram oli uni hullumajast, kus üks hull noormees oli ree tagaotsale püsti ajanud ja sellele mullast jalased ja põhjaaluse ehitanud. Kuna kogu kaadervärk oli eriti kitsalt ja totralt sissekäigu ees, lõhkusin mulla maha ja hakkasin koos mingi teise noormehega mulda majast välja kühveldama-pühkima. Erakordselt sümbolistlik. Natuke liigagi.

esmaspäev, 3. november 2008

Palveid on kuulda võetud. Täna tulid koori laulma kaks uut sopranit. Esimene mulje on hea.

pühapäev, 2. november 2008

Pidu pidu

Reede õhtul toimus pidulik Elva kultuurielu ametliku sajanda sünnipäeva tähistamine. Mingil põhjusel pole Elvas ikka veel väärilist kohta, kus seda teha, nii et üritus oli hoopis Rannus.

Kahetsusväärselt polnud mul kaaslast, kellega tantsida, nii et pidu lõppes minu jaoks natuke vara. Hulgaliselt tiirutas platsil tegusaid seeniore, kõik särtsakamad mehed olid juba aktsioonis ja mina istusin Elva raamatukogu naistega ühes lauas, vaatasime neid ja uni hakkas peale tulema... Selline see meie kultuurielu vahetevahel ongi... Vähe tegusaid mehi ja needki, kes elumärki ilmutavad, on ka juba pensionärid.

Tähtis sündmus oli veel ka kultuurisõle jagamine. Sõle said teenekamad kultuuriedendajad, sealhulgas ka mina. Natuke piinlik oli, sest tegelikult jäi hulk hoopis teenekamaid sellest aust ilma. Mina sain selle muidugi põhiliselt sellepärast, et see oli minu disainitud ja tasustamisläbirääkimistel küsisin endale ka. Kuigi arvasin, et mulle seda nii ülevoolavalt pidulikult kätte ei anta. Lausa piinlik. Panen siia esimesel võimalusel pildi ka. (Pilt sai serva peale.)

Pidu pidu otsa ei lõpe iial otsa - järgmine päev oli juba hulga vingem, nimelt meil oli Konguta rahvamajas kontsert koos Suisapäisaga. Ja peale selle pidu hommikuni. Tantsisin ka eelmise õhtu eest ja koju jõudsin alles vastu hommikut. Viimast korda oli meie seltsis meie kõige kobedam sopran, kolib kahjuks ära... Mulle tundub, et osaliselt oligi see pidu tema auks. Vähemalt ta võttis sellest kõik, mis võimalik. Kustkohast me uue soprani saame? Mina ja Terje oleme sellised "poolbassid", kõrgete nootidega on halvasti. Järele jääb Aire ja ka Margit, aga tema ei saa alati käia... Tulge meile laulma! Eriti oodatud on sopranid ja tenorid on ka väga hinnas!

Ülehomme on mul näituse avamine, rabelen viimaseid pilte teha...