Sol ulatas mulle lahkesti
meemi, veerema pandud
siin. Ega`s midagi, teeme siis ära.
1. Külastan oma blogi sagedusega ca...
Kui arvuti ligi pääsen, ikka vaatan. Enam-vähem iga päev. Mitte, et ma loodaksin, et keegi on siia mulle vahepeal midagi juurde kirjutanud, aga siitkaudu käin teisi blogisid lugemas. Kui olen tööl ja arvuti taga, kiikan siitkaudu teisi ka tihedamini.
2. Poliitikute blogisid loen...
Mitte kunagi. Mul on oma väike ring, kellel silma peal hoian, poliitikud ja muu kõmu sinna küll kuidagi ei mahu.
3.Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Tunnen enamust oma lugemisringist päriselt, see on kommunikeerumise vahend. Loen neid nagu kirju, mida me muul viisil teineteisele ju ei saada. Minu jaoks on blogi kõige muu kõrval siiski ka "kiri sõbrannale". Ja need, keda veel ei tunne, on inimesed, kelle mõttekäike jälgides sooviksin neid tunda. Mõnega olen ka juba tutvunud ja ütlemata armsaid inimesi leidnud.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...
Iga kell eelistan. Facebookis on küll konto, aga seal käin kõige rohkem korra nädalas... Liiga palju sõklaid ja vähe teri. Üldse hoidun ajalehtedest ja foorumitest. Blogindusest (ja isegi sellest piiratud ringist) piisab täiesti.
5. Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Solvuvad või? No kui solvuvad, siis võibolla sellepärast, et silmast silma suheldes saab kohe reageerida, vastu vaielda, oma väiteid vastavalt kuulaja näoilmele ja hääletoonile ümber sõnastada. Blogis aga kirjutan käraka juttu valmis ja teine loeb seda vastavalt oma äranägemisele, mul ei ole võimalik enne arusaamatusi lahendada, kui teine on juba põhjalikult solvunud ja kommentaariumis kisa tõstab. Solvumine tuleb ju sekundiga, IRL saab kohe midagi ette võtta (kui muidugi vajalik tundub), aga siin jõuab solvumine kinnistuda ja läbirääkimised on pikaajalisemad ja vaevalisemad - kehakeel, hääletoon, näoilmed jäävad kõik mängust välja, tuleb saada hakkama ainult sõnadega, needki tulevad viivitusega läbi võrgu.
Pealegi kipuvad inimesed üldse liiga tihti solvuma. Ka nende asjade peale, mis isiklikult justkui ei puudutakski. Solvutakse selle peale, et kellegi on teistsugune maailmavaade, et teistel inimestel on teistsugused kogemused. Tavalist lihtsat inimlikku ja täiesti ebaisikulist arvamust kiputakse võtma otsese rünnakuna oma isikule. Ega ma isegi sellest puhas pole.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi.
Kas Sina kirjutad pigem enda jaoks (päevikuvormis) või teistele mõeldes?
Edasi saadan meemi
Kudzule,
Moorikesele ja
Väikesele Nõiale (kui nad ikka teha viitsivad).
---
Veel on küsitud küsimusi, millele võiks vastata. Näiteks Nirti küsis: Kui tõese pildi su blogi sinust annab ja miks sa arvad, et nihestumine tekib (kui tekib)?
No... annab ikka ehk ainult veerandi. Kui teise, kinnise blogi ka lisaks, siis juba hakkaks looma... Nihestumine tekib sellest, et siin ma kirjutan pigem teistele, teises blogis iseendale ja seega on teemad väga erinevad. Ja meeleolud erinevad, sest siin, avalikult, ma väga ikka halada ei taha. Kui on midagi konkreetset küsida, siis küsin, aga sisemised pikad arutelud ja pusimised on teises. Ma lihtsalt näitangi endast siia ainult osakese. Valitud osakese. Võibolla mitte kõige paremini valitud, aga siiski mitte juhusliku osa. Püüan vältida neid teemasid, mis võiks paksu verd ja viha tekitada, sest ma lihtsalt ei jaksaks siin, oma blogis, (oma kodus) seda näha. Ja võidelda ma ei taha. Olengi selline rahumeelne.
Kudzu küsis: Millised teemad on Sinu jaoks blogimaailmas kõige huvitavamad?
Need teemad, millega ise parasjagu tegelen. Kui tegelen sisevaatega, siis on teiste sisevaated huvitavad. Kui argiste asjadega, siis argised asjad. Mõnikord leian mõne huvitava inimestevahelist suhtlemist puudutava teema, siis loen ka huviga. Aga üldiselt on mu lemmikuks ikkagi inimeste isiklikud mõistmised, taipamised, arengut näitavad teemad. Jah, Kudzu, ka mulle ei meeldi ise väga areneda. Ikka loodan, et teiste arengut jälgides ei pea ise seda piina läbi tegema...