Neljapäev, 30. detsember 2010

Tagasivaade ja edasivaade

Traditsioonline tagasivaade mööduvale aastale - mida uut olen kogenud?


  • Olen esimest korda elus kassiomanik. Ühtlasi oli see mul esimene kass vastsündinust üles kasvatada.
  • Kõige hullemad paanikahood jäid möödunud aastasse. Sinna võiksid nad ka päriselt jääda, seda rekordit ma ületada ei soovi.
  • Olen avastanud uusi tehnikaid iseendaga toime tulemiseks, et eelpoolmainitud jõledused võimust ei võtaks ja rõõmus meel ikka kättesaadav oleks.
  • Teen tööd, mida kunagi varem pole teinud (administraator).
  • Sain esimest korda elus päris püstoli kätte ja suutsin hämmastavalt täpselt lasta. Võitsin laskespordinädalal naiste arvestuses püstoli, scatti ja õhupüssist laskmise võistluse.
  • Mul diagnoositi artroos, millega ma nüüd rõõmsalt ja rahulikult elu lõpuni elama pean. Ei mingit jooksmist ja hüppamist, hurraa! Mulle meeldibki rohkem rahulikult kõndida või rattaga sõita.
  • Läbi aastate kõige suurema koguse pilte jagasin laiali.
  • Lugesin suurel hulgal toredaid raamatuid, mida polnud varem lugenud (mida enamasti polnud enne seda aastat olemaski).
  • Nii palavat suve polnud ka kogenud.
  • Esimest korda elus tõmmati mul hammas välja.
  • Hulk enneolematut jääb sellesse valdkonda, millest pole siin sünnis kirjutada.
Neid punkte võiks lisada siia veel ja veel. Hea meel on näha, et head uut on kordades rohkem, kui kehva uut.

Kas ma julgen midagi uueks aastaks lubada ka? Ei ole kindel... Julgen ainult loota. Ja kõike seda, mida lubaksin, teen niikuinii.

Esmaspäev, 27. detsember 2010

Unemaailm

Armas rahvas, oskate ehk öelda, mida tähendavad jõuluajal nähtud uned? Kui unes näha, et kallim niristab mulle suure rõõmuga valgete riiete peale rohelist ja punast värvi?
Kui leian oma lapsepõlvekodu aiast hiiglasuure hundikäpajälje? Näen seda hiigelhunti veel piki metsasihti minevat, korraks tagasi vaatavat, justkui tahaks midagi öelda?
Kuulen, kuidas keegi seletab, et minu sünnipäev, 15.02, polegi õige sünnipäev, vaid olin peale sündi surnud ja sel kuupäeval uuesti ellu ärganud?
Et kohtan unes naist, kes ütleb enda nimeks Leivaandja ja annab mulle omaküpsetatud leiba?

See on umbes sedasorti küsimine, nagu mu ema folkloorist, kus eideke läheb poodi sitsiriiet ostma ja küsib nõuannet: "Ütle nüid, kallis poepreili, mes ma nüid piaks tegema, kas ma ostan Miinale uue padjapööririide ja paikan Mihkli vana ää või ostan Mihklile uue padjapööririide ja paikan Miina vana ää? Ütle nüid, kallis poepreili?".

Pühapäev, 26. detsember 2010

Esimene

Kallil jõuluajal polnud muud teha, kui tööl käia. Suunasin kohalike jahimeeste punti vibulaskmisel, laserlaskmisel ja elektroonilise riistapuu Scattiga suhtlemisel (praegu saab sellega püstoliga lasta ja pärast arvutiekraanil käevärinaid jms toredat analüüsida). Lasid siis vanad jahimehed aastalõpupidustustel kergeid relvi, harjutasid ja viimaks ka võistlesid. Mina aga nautisin yangi, sellises koguses, puhtal ja sümpaatsel kujul pole seda sugugi iga päev võtta. Vahepeal haarasin isegi paar korda püstoli kätte, tulemused muudkui paranesid, käe väsimus eelmise päeva lumeviskamisest kadus. Lõpuks lõin vanade laskurite pundi üle ja võitsin 89,9 punktiga (järgmine võistleja oli 86,3 ja edasi juba 70-tes). Mitu vanameest küsisid, kas ma olen sportlane? Ei, ei ole... Sport on olnud minu elust väga kaugel, väga võõras ja isegi vastumeelne. Ma vihkan jooksmist ja muid karglemisi. Laskmise otsa pole aga varem komistanud, sport seostub ikka kooli kehalisega, mida ma suurt ei sallinud...

Võibolla peaksin seda leitud suunda endas edasi arendama. Tõsiselt, ma ei ole varem rohkem kui... ehk 5 korda? püstolit kätte võtnud. Ja see meeldib mulle. See, et ma ajan selja sirgu, keskendun ja astun vaikusse, kus ei ole ei hingelist ega füüsilist liikumist. Ja taban kümnesse.

Täna oleks isa saanud 81 aastaseks. Lasketiirust tulles viisin surnuaiale laternasse küünla ja andsin isale teada, et ta elab minus edasi. Aitäh!

Laupäev, 25. detsember 2010

Jõul

Tervitan kõiki, kellel kallil jõuluajal muud teha pole, kui bogisid mööda kolistada!

Häid pühi-pühi kaeva-kaeva vannu-vannu!

Mina juba kaevasin. Algul polnud vigagi, rajakeste uuristamine õuele oli puhas rõõm. Siis võtsin lapsed sappa ja läksime tee äärde autot välja kaevama, väravatagust rookima... Nüüd on meil suurpärane parkimisplats, aga paistab, et pingutasin pisut üle. Tuppa tulles käis pea ringi ja vandumine tuli lausa iseenesest!

Sel ajal aga, mis kaevamisest üle on jäänud, olen lugenud muinasjuturaamatuid, mille lapsed jõuludeks said. Imeilus vene muinasjuttude raamat ja armsad soome muinasjutud.

Rõõmsat ja rahulikku päikese sünnipäeva teilegi!

Neljapäev, 23. detsember 2010

Rangid tagurpidi kaela!

Irmus armsad need vanarahva ennustusviisid.
Vanaastaõhtul tuleb ringi tõmmelda nagu orav rattas. Rangid peavad kõik aeg tagurpidi kaelas olema, ega muidu õigeid endeid ei näe. Joosta mõni tiir ümber maja, kuulata kolinaid ja helinaid, vahepeal tuba pühkida ja siis selle tolmu otsas seista, jälle kuulata, siis ronida (ikka rangid kaelas) kõrvalhoone katusele ja vaadata aknast sisse, kellel pärg peas ja kelle üldse pead pole (pulmad ja matused), siis lipata lauta, rabada lambaid (kui juhuslikult oinas satub kätte, on endal lootus mõni oinas või jäär altari ette vedada). Hinge tõmmata aega pole. Kohe laudast on hädasti vaja lipata tuppa ja pingi pealt ritta pandud meestemütsidest pimesi midagi krabada, selle järgi näeb, kas on uhke linnahärraga paariminek (kaabu) või karvase vanamehenässiga (karvamüts), variante on muidugi veel. Peale selle on laual veekauss, kus ujuvad nimelised pähklid või pilpad, kausi servadel on tähenduslike kirjadega paberilipakad ja oma "laevukesele" ei saa mitte soodsaid tuuli purjedesse puhumata jätta. Vajadusel tuleb seda küllalt tihti salaja korrata, sest loeb see, kuhu laevuke hommikuks on randunud ja ega siis kõike saa ka saatuse hooleks jätta.

Vahetevahel tuleb muidugi ohtralt süüa, nagu vanarahvale kombeks.

Ja trall jätkub, tinavalamine on kohustuslik. Selle kujude järgi näeb ka, kellele mehele minnakse või millisesse ametisse astutakse. Kohe selle järel oleks mõistlik panna põrandale vallaliste neidude nimelised terakuhjakesed ja ajada tuppa kana või kukk (kelle kätte saab), kes siis terade kallale tormab. Sealt näeb ära neiukeste abiellumise järjekorra. Aga see ei ole veel kõik - nüüd tuleks kusagilt leida prussakas (see on küll venemõjuline ennustamisviis) ja viia see ristteele - kuhu sitikas sibab, sealt on kosilast oodata. Ja siis kähku tuppa tagasi, kus majaperemees takkudest õhulised kerad teeb, neile nimed (ikka abiellumisealised neiud ja peiud), paneb kerakesed paari ja süütab - kui mõlemad paarilised põlemises tekkiva soojuse käigus üles tõusevad, saab neist paarisrahvas.

Niiviisi. Kui eelneva tegevuse käigus pole maja imekombel põlema läinud (või on kustutustööd küllalt kiired olnud), saab ennustamisega jätkata.

Nüüd on aeg õlgede (võibolla peaks seda siiski enne takupõletamist tegema, oleks närvikõdi rohkem?) loopimise käes (õlgede hulk laes on korrelatsioonis tuleva aasta viljasaagiga), peale mida võib kohe edasi loopida, nimelt kingi ja saapaid, kui on, siis kalosse. Kui ninaga majast välja, siis lahkumist (kolimist, abiellumist vms), kui sissepoole, siis ikka kojujäämist tähendavad*. Peale seda tuleb kindlasti võtta mõni paks ja (vanarahva soovituse järgi) ristiga raamat (kuigi kogemus näitab, et ka kõik teised trükised sobivad), avada see suvalise koha pealt ja panna näpp mingile kirjakohale. Kui juhtub rõõmus salm, on uuel aastal hästi, kui sõjakas või muidu vilets, siis.... me seda ennustust ei usu.

Vahepeal ei tohi unustada laevukeste suunamist õigesse sadamasse. Regulaarselt ja salaja.

Rangid peavad loomulikult kaelas olema, ikka tagurpidi. Nüüd on õige aeg keerata taguots kolde poole ja kummardada, jalgevahelt tulle vaadates näeb täiesti surmkindlalt kas tulevase nägu või surnukirstu (viimane tähendab seda, mida te juba arvata võite). Kui pea juba piisavalt ringi käib ja hakkate ümber kukkuma ja minestama, on paras aeg südamekinnituseks terve heeringas nahka panna (mitte juua vett kõrvale!) ja oodata, kes unes vett tuleb ulatama. Et ikka kindel olla, peaks pea ka kammimata jätma ja ühe soki jalga, siis on peiul üks tulek nii vee, kammi kui teise sokiga sinna unenäkku.

Kõiki ennustusviise te niikuinii läbi teha ei jõua, nii et kõiki ma siia ka ei kirjutanud.

Kui te peale seda mürglit hommikul ärkate ja ei ole aida katuselt alla kukkunud, majja sisse põlenud, janusse surnud, kurnatusse kadunud, siis on vägagi tõenäoline et te saate mehele. Ja kui ei saa, siis sureb keegi suguvõsast. Kunagi ikka. Need kaks asja on kõige olulisemad. Viljasaagi ennustamine järgneb pulmadele ja matustele tihedas rebimises.

Nii et Kudzu, hoia alt! Kui me sellest programmist ka veerandi peaksime ära tegema, oleme lausa professionaalsele tasemele jõudnud! Ja pulmadest ning matustest (ja rukkisaagist) puudust ei tule! Tõenäoliselt oleme aasta pärast neist katkematutest pidustustest surmväsinud! Ja mis kõige tähtsam - arenemisvajadust ei ennusta ükski esiaegne meetod, tuleval aastal saad pidevast arenemisest puhata.

Andmed suvaliselt ümber jutustatud Mall Hiiemäe raamatust "Pühad ja argised ajad rahvakalendris".

* Tänapäeval on kingaloopimisega eriti kaval ennustada firmapidudel - kes saab kinga, kes ei saa... Ülemustel kohe lihtsam koondatavaid leida.

---

Ahjaa, veel meenus, et tinavalamise vett ei maksa ometi ära visata - see oleks arutu raiskamine. Tinakribalatega vesi tuleb sauna viia ja seal ennast sellega pesta. Siis on saabuval aastal õnne nagu muda.

Blogindus vaagub hinge?

Sol ulatas mulle lahkesti meemi, veerema pandud siin. Ega`s midagi, teeme siis ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega ca...
Kui arvuti ligi pääsen, ikka vaatan. Enam-vähem iga päev. Mitte, et ma loodaksin, et keegi on siia mulle vahepeal midagi juurde kirjutanud, aga siitkaudu käin teisi blogisid lugemas. Kui olen tööl ja arvuti taga, kiikan siitkaudu teisi ka tihedamini.

2. Poliitikute blogisid loen...
Mitte kunagi. Mul on oma väike ring, kellel silma peal hoian, poliitikud ja muu kõmu sinna küll kuidagi ei mahu.

3.Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna...
Tunnen enamust oma lugemisringist päriselt, see on kommunikeerumise vahend. Loen neid nagu kirju, mida me muul viisil teineteisele ju ei saada. Minu jaoks on blogi kõige muu kõrval siiski ka "kiri sõbrannale". Ja need, keda veel ei tunne, on inimesed, kelle mõttekäike jälgides sooviksin neid tunda. Mõnega olen ka juba tutvunud ja ütlemata armsaid inimesi leidnud.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele...
Iga kell eelistan. Facebookis on küll konto, aga seal käin kõige rohkem korra nädalas... Liiga palju sõklaid ja vähe teri. Üldse hoidun ajalehtedest ja foorumitest. Blogindusest (ja isegi sellest piiratud ringist) piisab täiesti.

5. Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Solvuvad või? No kui solvuvad, siis võibolla sellepärast, et silmast silma suheldes saab kohe reageerida, vastu vaielda, oma väiteid vastavalt kuulaja näoilmele ja hääletoonile ümber sõnastada. Blogis aga kirjutan käraka juttu valmis ja teine loeb seda vastavalt oma äranägemisele, mul ei ole võimalik enne arusaamatusi lahendada, kui teine on juba põhjalikult solvunud ja kommentaariumis kisa tõstab. Solvumine tuleb ju sekundiga, IRL saab kohe midagi ette võtta (kui muidugi vajalik tundub), aga siin jõuab solvumine kinnistuda ja läbirääkimised on pikaajalisemad ja vaevalisemad - kehakeel, hääletoon, näoilmed jäävad kõik mängust välja, tuleb saada hakkama ainult sõnadega, needki tulevad viivitusega läbi võrgu.
Pealegi kipuvad inimesed üldse liiga tihti solvuma. Ka nende asjade peale, mis isiklikult justkui ei puudutakski. Solvutakse selle peale, et kellegi on teistsugune maailmavaade, et teistel inimestel on teistsugused kogemused. Tavalist lihtsat inimlikku ja täiesti ebaisikulist arvamust kiputakse võtma otsese rünnakuna oma isikule. Ega ma isegi sellest puhas pole.

Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi.
Kas Sina kirjutad pigem enda jaoks (päevikuvormis) või teistele mõeldes?

Edasi saadan meemi Kudzule, Moorikesele ja Väikesele Nõiale (kui nad ikka teha viitsivad).

---

Veel on küsitud küsimusi, millele võiks vastata. Näiteks Nirti küsis: Kui tõese pildi su blogi sinust annab ja miks sa arvad, et nihestumine tekib (kui tekib)?
No... annab ikka ehk ainult veerandi. Kui teise, kinnise blogi ka lisaks, siis juba hakkaks looma... Nihestumine tekib sellest, et siin ma kirjutan pigem teistele, teises blogis iseendale ja seega on teemad väga erinevad. Ja meeleolud erinevad, sest siin, avalikult, ma väga ikka halada ei taha. Kui on midagi konkreetset küsida, siis küsin, aga sisemised pikad arutelud ja pusimised on teises. Ma lihtsalt näitangi endast siia ainult osakese. Valitud osakese. Võibolla mitte kõige paremini valitud, aga siiski mitte juhusliku osa. Püüan vältida neid teemasid, mis võiks paksu verd ja viha tekitada, sest ma lihtsalt ei jaksaks siin, oma blogis, (oma kodus) seda näha. Ja võidelda ma ei taha. Olengi selline rahumeelne.

Kudzu küsis: Millised teemad on Sinu jaoks blogimaailmas kõige huvitavamad?
Need teemad, millega ise parasjagu tegelen. Kui tegelen sisevaatega, siis on teiste sisevaated huvitavad. Kui argiste asjadega, siis argised asjad. Mõnikord leian mõne huvitava inimestevahelist suhtlemist puudutava teema, siis loen ka huviga. Aga üldiselt on mu lemmikuks ikkagi inimeste isiklikud mõistmised, taipamised, arengut näitavad teemad. Jah, Kudzu, ka mulle ei meeldi ise väga areneda. Ikka loodan, et teiste arengut jälgides ei pea ise seda piina läbi tegema...

Laupäev, 18. detsember 2010

Pidune

Eile õhtul algas tänavune jõulupeohooaeg. Süüa sai. Kapsas, kartul, kapsas, liha, kapsas, vorstid... lõhkemiseni... Ma armastan kapsast. Siis pidas päälik kõnet ja jagas nänni - igaüks sai pimesi kotist tõmmata teesegu - kõik olid erinevad. Mina sain südametee. Ju siis on vaja. Ja teise käega võeti kotikesest ruunikivi, mille järgi päälik igaühele personaalselt uut aastat ennustas. Nojah. Minul - ei midagi uut, padjaklubilised võivad siin teatud seaduspärasust märgata - kannatlikkus saab olema ka sel aastal edasiviiv jõud... Nagu kaamel. Ja millal ükskord kannatlikkus vilja hakkab kandma, pole teada. Kusagil kauguses, vikerkaare lõpus, on terake valgust näha*.

Ansambel Helisev Horoskoop laulis igale tähemärgile laulu (mina sain teada, et kusagil on ainus mu aare...) ja ka öeldi ette ka, mis jõuluajal kõik juhtuda võib. Mina pidin hoiduma akvaariumi purunemise eest (kust nad teadsid, et mul akvaarium on?) ja jõululauba õhtul pidi akna taga luusima mitte jõuluvana, vaid seesamunegi ainus (A)aare**. Tore oleks.

Üllatuslikult sai isegi tantsida, nii pääliku kui ka kütjaga, kes keerutasid vingemalt, kui nii mõnigi noorem mees. Isegi minu, vana Nõid Kontjala tõmbasid käima. Kui nüüd selle pealt ka midagi ennustada annaks...

* Lugesin just raamatukest, mis on kokku pandud spordikommentaatorite apsudest. Lõuad olid tükk aega krampis. Mõnusalt zen üllitis. ...tunneli lõpus paistab porgand... ... ja sealt nad tulevad, kõigis vikerkaarevärvides, valge, must ja pruun... ...lõi sisemise jala välimise küljega... Seda lugedes oli eriti teravalt tunda, kuidas tavaloogika lühisesse jooksutamine on puhas nauding, kaif, tekitab toreda joobesarnase seisundi. Mmmõnus. Ja pohmakat ei ole karta.

** Mõni aeg tagasi pidasime Estaga plaani, et tuleb aardejahile minna - nagu sõbrad Prostokvašinost (sest Šarikut, keda maha müüa, meil pole ja pangarööv on liialt riskantne). Meil on mõlemal toredad veneaegsed rauast üherattalised kärud, labidad kaasa ja aaret otsima! Leidsime, et kuna tutvusringkonnas kobedaid Aaresid pole, tuleb surnuaiale minna... Ehk näkkab... Minemata on jäänud sel lihtlabasel põhjusel, et hauarööv on meie ühiskonnas vist karistatav. Ma loodan, et mu akna taga mõni neist mumifitseerunud Aaredest ei hakka kolama... Lepin hea meelega lihtsalt selle mu ainsaga.

ps. Peale pikka sebimist ja edasi-tagasi otsustamist oleme tööl jõudnud seisu, kus vanaaastaõhtu on ikkagi vaba. Lgp Kudzu, palvetagem, et midagi enam ümber ei otsustataks! Nii head tina, nagu aasta tagasi, ei saa kusagil mujal valada, kui padjaklubi õdusas õhkkonnas Kudzu koopas. Peale selle on mul hulk esiaegseid aastavahetuse ennustusviise üles tähendatud, mis vajavad hädasti läbi tegemist.

Kolmapäev, 15. detsember 2010

Vali uuesti

Kes on lugenud Hyperioni saagat, viimast osa, saab ehk aru.

Seisan praegu kahe erineva maailmanägemise vahel ja valin igal sekundil uuesti, kuidas ma tegelikult tahan näha oma maailma, oma elu, oma tulevikku...

Mul on paarkümmend aastat vana harjumus ärgata hommikuti pahuralt ja minna võimalikult kauaks unenägude sooja pehmesse ilma tagasi. Kunagi mõni aasta tagasi püüdsin harjutada ennast hommikuti rõõmsalt ärkama, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nüüd siis sain aru, et see ei ole lihtsalt lahendatav pisiprobleem, vaid pinnavirvendus kõigest sellest, mida ma maailmast ja oma elust arvan. Ja kuni ma pole muid asju korda saanud, ei ole ka lootust tahta hommikuti sellesse maailma ärgata. Sellel sügisel olen kõvasti kaevanud, nii et mullakamakad ja kivitükid lendavad, suure tuhnimisega üles leidnud oma võime valida ise, mida ma tunda tahan ja nüüd ma siis harjutan ennast valima igasse hetke oma elust rõõmu, rahu, sära, jõudu, värvi, lähedust, soojust, mida iganes hing hetkel ihaldab. Mitte midagi ei ole ümberringi muutunud, aga ometi on kõik teistmoodi.

Meenub hetk kümme või rohkem aastat tagasi, kui olin oma abielus ummiku tundes. Totaalne lootusetus, vaesus jne. Arvasin, et kui me saaksime oma kodu, läheks üldse kõik paremaks... Ja mingil hetkel virvendas minust läbi hirm, et aga mis siis, kui me tõesti saame kõik selle, mida ihaldame - maja, stabiilse sissetuleku jne - ja kui siis hingerahu ikka ei ole? See oli nii õudne ja trööstitu mõte, et ma matsin selle kohe sügavale. Nüüd ma olen siis selles punktis, kus mul ei ole ikka oma kodu, mul ei ole stabiilset sissetulekut, abielu sai juba ka aastaid tagasi otsa. Aga tunne on selline, nagu seisaksin kahe maailma vahel, ühe jalaga ühes, teisega teises maailmas. Ühele poole vaadates on hall, lootusetu, väsinud, kurb maailm. Teisele poole jääb särav, helge, värviline, liikuv, kõigi võimaluste maa. Ma olen selle halli ilmaga harjunud. Ja ma ei tea, mis seal värvilisel maal mind ootab. Aga ma valin uuesti, igal hetkel, kuhupoole ma ennast pööran, milline on see maailm, kuhu ma igal hommikul ärgata tahan. Uuesti ja uuesti, ikka ja jälle. Ma ei tea, kui kaua ma oma valikut teadlikult kinnitama pean, enne kui see harjumuseks saab. Vana on ju olnud minuga nii kaua... Praegu tundub, et kui ma selle ära teen, on see vist kõige suurem muutus, millega ma elu jooksul hakkama olen saanud. Ja sellel ei ole midagi pistmist tahke maailmaga, omandiga, palgaga, aukraadidega, mitte millegi käegakatsutavaga. Ma valin igal hetkel uuesti, millisema ma ennast näen ja tajun - kas argliku, väsinud ja mornina või julge, sirgeselgse ja rõõmsa, elava inimesena. Nende kahe vahel on suur vahe. Isegi toit maitseb erinevalt, rääkimata sellest, kuidas ma tööga hakkama saan. Üks näeb igal pool probleeme, teise nendesamade kohtade peal võimalusi... Kumma ma valin?

Valin uuesti.

Teisipäev, 14. detsember 2010

Pühapäev, 12. detsember 2010

Kõigest hoolimata

Viimased kaks nädalat on jäänud töötada armsas asutuses, kus uuel aastal esialgu lepingut ei pikendata. Vahepeal oli kahekuune paus, kui mind letis vaja polnud. Öösel enne tööletulekut ärkasin iga kahe tunni tagant, ärevus oli sees, suur põllumeeste pidu, palju rahvast, konfliktialdis klient... 30 last ja nende treenerid ööbimas (osa veel lätlased)... Pooltele lastest vaja hommikusöögiks putru keeta... Sain siis peale rahutult magatud ööd siia, päevakene hakkas veerema, suusatajaid ja suusalaenutajaid oli murdu, põllumeeste aastalõpupeo ettevalmistused käisid täie mürinaga, mul oli ootamatult tunne, et ma olen jälle koju jõudnud... ja see tunne ei ole lahkunud ka peale suhtlemist konfliktse kliendiga, peale arusaamatusi vahepeal muudetud arvete koostamise programmiga arvutis, peale lätlasest treeneri arusaamatut vene keelt (ausalt, ma arvasin enne seda krutskivenda, et ma ikka oskan...), peale teadmist, et ma ei saa täna öösel rohkem hinge tõmmata, kui ehk paar tundi... Mulle meeldib siin. Ausalt. See on esimene töökoht minu elus, kus mu hing ei sõdi... Probleeme, neid on ikka - kus neid poleks? Ja sellegipoolest ma ei taha minna kuhugi mujale, ma olen vaikselt, väga vaikselt seda kohta armastama hakanud. Kõigest hoolimata.

---

Ja hoolimata sellest, et olen ringi vaadanud selle näoga, nagu võiksin praktiliselt ükskõik mis töö vastu võtta, meenuvad need ajad, kui töötasin kasutatud mööbli kaupluses. Tutvusin seal Ilonaga, kes nimetab seda poodi siiani "kohaks, kus me ei töötanud". Ma õppisin seal oldud kahe kuuga (ja sellele eelnenud ning järgnenud töötu olemise ajal), et iseennast ei tohi maha salata, et jamaga ei pea leppima, et igaühele ei sobi iga töö (eriti mulle). Et kui ma olen õnnetu, pole sellest kellelgi kasu - ei mul ega tööandjal. Mäletan, kuidas tööbüroost saadeti mind jalatsivabrikusse, kus personalijuht küsis, mida ma olen õppinud, kes ma olen, ja siis püüdlikult seletas, et neil on töölisi vaja küll, aga kui nad minu liinile panevad, olen mina õnnetu ja ka neil on kehvasti, sest liinil on tööline, kes sinna ei sobi. Mind sinna ei võetud. Ta ütles mulle: tegele sellega, mida sa armastad, siis teed sa seda hästi, siis oled sina õnnelik ja ka need, kellele sa seda tööd teed.

Tal oli õigus.

Millest ma uuel euroaastal elama hakkan? Vot dilemmad, trilemmad ja tetralemmad või mis iganes. Süüa tahaks ja üür võiks ka nagu ikka makstud olla, katus ja seinad on talvel kuidagi väga armsad... ja ma olen pagana valiv oma töökohtade suhtes. Rohkem, kui ma arvasin.

Kolmapäev, 8. detsember 2010

Valgust pimedasse aega

Nädal tagasi nägin unes, et oli hommik, kell juba 9, aga ikka veel kottpime. Hakkasin siis laulma, laulsin päikse välja. Peale selle oli selles unes veel selliseid kenasid kohti, nagu viiulil lendamine jms.

Täna jõudis kohale arusaamine seosest reaaleluga - nädalavahetusel olid eriti pimedad meeleolud, nüüdseks olen esimesed päiksekiired välja laulnud.

Mõnigi valguskiireke vajab aga veel väljalaulmist - eile oli ühes mu sajast töökohast koosolek ja selgus, et asutuse majanduslik olukord on parasjagu nii kehv (kui mitte kehvem), et uue aasta alguses minuga lepingut ei pikendata. Ülejäänud 98 töökohaga, kus ma siiani ülalpidamist olen teeninud, on umbes sama lugu. Alles jääb kindlalt ainult üks, kus käin 2 tundi nädalas, saan selle eest 500.- ja sõidan sellest summast poole maha, et üldse selleks kaheks tunniks tööle saaksin. Euro (ning uus aasta) tuleb rõõmuhõisete ja kullavihma saatel.

Perspektiivid on paljulubavad - näiteks oodata pool aastat (ja elada niikaua jääpurikat imedes), kuni saabub soe hooaeg, asutuse maj. seisukord paraneb ja mulle tööd ja palka jagub. Või leida senikauaks kusagilt juhutööd. Või saata kõik kukele ja otsida uus täistöökoht... Nojah. Üks võimalus oleks. Aga mul on mingi seletamatu vimm selle elektroonikatehase vastu (mida meil siin naistevanglaks kutsutakse).

Võibolla peaksin hankima endale viiuli ja õppima sellega lendama.

---

Jäi veel mainimata, et läinud nädalal lõppes majutusasutuse administraatori täiendkoolitus uhkelt videotreeninguga. Väga vahva oli. Kui teised hädaldasid, et enda hääl pidi väga imelik ja võõras olema, siis mina ei jõudnud ära imestada kõiki enda näomoonutusi. Ja ma nägin, et minu isa elas täisverelist elu edasi - ma vehklesin kätega täpselt niisamuti tuuleveski moodi, nagu isagi omal ajal.

Kui ma selle spontaanse žestikuleerimise eest raha saaksin, oleksin peagi (euro)miljonär. Keegi teine sellest grupist ei püüdnud niiviisi lendu tõusta, nagu mina...