Uus hullus

 Läbi õnneliku juhuse sattusin kohalikku naisseltsi, savituppa. Korra nädalas käiakse koos ja on hirmus tore. 

Algus oli mul mõnevõrra konarlik, võtsin savitüki kätte, mudisin kausikeseks ja - siis käkiks jälle tagasi. Niiviisi oma kolm korda järjest. Ise mõtlesin, et ei tea üldse, mida ma teha tahan. Kodus tasse jagub, muid nõusid ka, kellele neid lopergusi isetehtud käkke tarvis on? Aga see kõhklus ei kestnud kaua. Juba järgmisel korral ma teadsin, et tahan oma kahele pisikaktusele ja väiksele kalanhoele (Kalanchoe rhombopilosa) uusi ilusaid väikseid potsikuid. Potsikud said tehtud, tarkus hakkas selle töö käigus ka tasapisi tulema. 

Tegelikult ei olnud see mul esimene kohtumine saviga, olen varem paaril korral pisut õpetust saanud ja professionaalse keraamiku käe all ühe unenäost pärineva karikagi voolinud. Sai nagu päris ☺ Esmased elementaarsed töövõtted ei olnud seega päris võõrad. 

Esimeste asjade tegemisel sai selgeks, et tulemuse mõjutajaid ja tähelepanu vajavaid aspekte on üsna mitu. Näiteks glasuuri panin natuke õhukeselt. 

Siis avastasin mehe kohvikruusi põhjast tärkava prao. Seda kruusi ei ole ju enam kauaks? Seega vaja uus kruus teha! Kruusivabrik hakkas tööle, esimene sai üsnagi muhklik ja lopergune, ka veidi väike hommikuseks kohvilähkriks. Teine juba parem, kolmas veel parem. Nüüd ootab neljas, viies ja kuues põletust. Loodan, et lõpuks saan ikka midagi päriselt ilusat, head ja mugavat ka valmis, sest - nagu jälle selgus - ei ole nii, et võtad jupi savi, näpid natuke ja ongi ideaalne kruus valmis! Näiteks sang osutus üsnagi keeruliseks väljakutseks, sest ma tahtsin teha erikujulist. Otsad spiraali jne. Pärast selgus, et käes polegi nii mugav, kui võiks arvata. Teiseks - ma ei kannata, kui tass on raske. Ses suhtes on meil mehega samad eelistused. Kõrgkuumus võimaldab mõnusalt kerget nõud teha, ei pea olema ürgraske nagu käsitööna valminud savikruusid tihti on. Aga õhukeseks rullitud savilehe tassiks keeramine ja liimimine on küllaltki peen töö. Untsumineku kohti jagub. 

Viimane, veel põletamata. Peale põletust peaks ilmnema värvilised kraapmustrid mustal taustal. 

Esimene, teine ja kolmas.

Põletamata tass, neljas. Maalitud angoobidega, peale põletust on alles näha, kui intensiivsed värvid päriselt on

Minu teine tass, esimene sgrafiito-katsetus

Esimene tass. Muidu pole viga, aga pisut väike sai. 

Seejärel avastasin ühelt meie igapäevases kasutuses olevalt imeilusalt portselantaldrikult algava mõra. Oh õnnetust, nädal või kuu ja pooleks ta lõpuks ikka läheb! Nii sai alguse taldrikuvabrik. Neli esimest (tammelehe - ja pihlakadekooriga) on põletust ootamas.

 

No ja ega siis savitöö ei piirdu vormiga - et mis mahuga kruus ja mis kujuga kõrv. Dekoor on ka oluline! Meie grupis tehakse päris palju pitsi- ja taimetrükki, mõnda muud tehnikat ka, aga ma tahtsin midagi peenemat ja isikupärasemat. Otsisin interneti läbi ja harisin ennast kõigest jõust ning nüüd tehakse meil seltsis ka sgrafiitot. Ehk siis anumat katvasse värvilisse (angoobi)kihti kraabitud peeneid mustreid. Mina teen sgrafiito kõrval ka angoobmaali. 

Tõin omale jupikese savi kojugi, sest korra nädalas kohapeal ei jõuaks ma vist suurt midagi valmis. Ainuüksi ühe praetaldriku ääre kirjamine angoobmaaliga võtab vähemalt tund. 

Savi on nii mõnus, umbes nagu paneks sõrmed mulda. Maandab täiesti ära. 

Jänkupere

Talv on tulekul, viimased tellimused on lõpetamisel. Üks jänkupere on ka lõpuks ometi valmis saanud. Mamma pistub teistest kõrgemal ning mediteerib, all aga käib tants ja trall. 

Jutujaht: Mis esitati muutmata kujul

 Mida, mida sa sinna kirjutasid? Issand, kui häbi mul on. Minu poeg ja susserdab niiviisi! Kas ma sind niimoodi olen kasvatanud. Kas ma pole sind õpetanud, alati tuleb naisterahvale uks avada, mantel selga aidata. Mees on see, kes vastutab. Mees avab uksi. Naine laseb ennast aidata ja ei torma esimesena ukselinki lahti kiskuma. Ja teistpidi muidugi ka - mees ei lähe ometi ise supipotist süüa võtma, mees istub viisakalt laua taha ja ootab kannatlikult, kuni naine annab talle täis taldriku ette. Kõike olen ma sulle õpetanud. Koolitanud olen, kaks korda käisid ülikoolis, kas sa arvad, et see oli mulle lihtne aeg. Kahel kohal käisin tööl, et su ühikaüüri maksta. Stipendium oli ju nii väike, sellest ei oleks igaks päevaks supirahakski jätkunud. Ja kui sul oli uut ülikonda vaja, siis õmblesin taadi pulmaülikonna kitsamaks, mäletad, see istus siis päris hästi, traageldusi polnud peaaegu nähagi.

Ja siis sai ülikool läbi, mina lootsin, et sa saad kuskile direktoriks, aga sina läksid selle asemel hoopis uuesti ülikooli. Käisid küll poole kohaga tööl, aga eks ma ikka aitasin - ma ju teadsin, et sinust peab saama suur mees! Tähtis mees! Minu poeg! Voldemari pojatütrepoeg! Kas sa üldse tead, su vana-vanaisa oli vallavanem, tähtis mees oli! Ega sina ometi kehvem ei saa olla, kõrgelt koolitatud ja hästi kasvatatud, nagu sa mul oled!

Aga sina. Ma ei suuda uskuda. Kuidas, kuidas on see võimalik?!

Sa lõpetasid ülikooli teist korda, siis jäid veel doktorikraadi tegema. Ma mäletan küll, sa seletasid, see ei täheda, et sa arst oleksid, see on see... tarkuste... ei... teaduste doktor. Seejärel astusid parteisse, ise rääkisid, et meie riiki tuleb vastustustundlikult üles ehitada. Ma mäletan küll. Uhke olin su üle, minu poeg ja nii tähtis mees, ehitab riiki!

Sel ajal olid sa juba suure tehase majandusjuht. Tähtis mees. Sel ajal oli sul juba oma autojuht ja ega sa enam igal nädalal mulle külla jõudnudki, ma sain ju aru küll, sa oled tähtis mees ja sul on palju tööd. Ja siis tulid valimised ja sa said riigikokku! Minu poeg! Ma olin nii uhke!

Ja nüüd siis niiviisi. Mida ma pean ajalehest lugema. Sinu partei eestvedamisel on kirjutatud uus seaduseelnõu, et naised peaksid saama meestega võrdset palka. Kohe, kui ma sellest Postimehest lugesin, sain aru, et teile sinna on head nõu vaja. Te olete noored, ei tea, et igaühel on oma koht. Et mees avab naisele ukse, aitab mantli selga ja toob koju suurema palga. Mees peab suuremat palka saama, sest muidu ei ole ta ju üldse mingi mees. Ja kui naine peaks saama mehest suuremat palka, siis see ei ole ju üldse mingi naine! Õudne! Kui palju peretülisid sellest tulla võib, kui palju alandust meestele, kelle naised on äkki hoopis meesteks saanud. Sest mis naine see on, kes saab mehega sama palju või koguni kõrgemat palka, see ei ole mingi naine, see on ju selline pool-mees-pool-naine. Minu meelest ei tohiks sellistel üldse vabalt ringi liikuda lasta, rikuvad veel tänapäeva noored ära. Noored võivad ju hakata uskuma, et see ongi normaalne, et sellised värdjad inimeste hulgas ringi liiguvad. Kujutad ette, mõni naine, kui saab meestega võrdselt palka, äkki tahab veel seeliku asemel koguni püksid jalga panna! Õudne, mul on lausa jube, kui ma sellele mõtlen!

No ja ma ju ütlesin sulle, helistasin, rääkisin. Ja sa käisid vahepeal kodus, mul külas, siis ma ka rääkisin, kuidas on õige. Sina sõid minu tehtud frikadellisuppi, pärast tõstsin sulle ette pannkoooke ja kohvi ja siis ma rääkisingi. Sina sõid, küsisid moosi juurde ja noogutasid. Ja mis ma nüüd Postimehest lugesin - seaduse eelnõu esitati teisele lugemisele muutmata kujul...! Ma ei saa aru, kas nad ei taha sind üldse kuulata? Sa ju ütlesid, et oled selle ... võrdõiguslikkuse ... komisjoni esimees, ma usun, et sul peaks ometi võimu olema see lollus ära muuta. Ja nüüd siis niiviisi. Muutmata kujul. Ma ei mõista. Kord peab ometi olema! Mitte selline... kuidas see seal rumalas eelnõus kirjas oligi... võrdsed õigused.  Kuhu me niiviisi jõuame? Lõpuks hakkavad naised veel pükse kandma ja ülikooli tahtma, siis on maailm küll päriselt hukas! Nii et kallis poeg. Ole nüüd kena ja paranda see rumal seadus ära. Et ma ei peaks Postimehest jälle lugema neid õudsaid sõnu "mis esitati muutmata kujul". Muidu ma su sokke enam ei nõelu.

---

Teised jutujahtijad on siin: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/10/jutujaht-10.html

Jutujaht: Hirmul on suured silmad

 "Mina sinna hobuse selga ei lähe! Mina kardan!"

-"No kuule, Hirmu on tasane hobune, ta on sinusuguste algajatega harjunud, mine ikka! Millal sa jälle siiakanti satud, lõpuks sured niiviisi äragi, et pole hobust lähemalt näinudki. Tule nüüd, ma aitan..."

-"Ei eiii! Lase mu varrukas lahti, ära tiri! Kui sa mind kohe praegu lahti ei lase, siis ma päris kindlasti sadulasse ei roni!"

-"No olgu. Hea küll. Mis me sust ikka sunnime. Aga tule siis vaata vähemalt, kui hea pilguga loom Hirmu on, näe, võta leivatükk..."

-"Mis?! Mina hobuse hammaste ligi ei lähe, äkki ta hammustab mind! Tal on ju nii suured hambad ja kõvad lõuad, jään veel kõigst sõrmedest korraga ilma!!!"

-"Oeh. No mis me siis sinuga teeme. No hea küll, patsuta teda siis lihtsalt küljele, see ei tohiks ju ometi liiga hirmus olla?"

Tüdruk sirutas käe arglikult suure looma poole, puudutas, midagi ei juhtunud. Soe, elav, hingav hobune. Päris mõnus oli. Käsi muutus järjest julgemaks, silis juba laias kaares. Siis äkki pööras suur Hirmu oma pea lapse poole ja vaatas pikalt ning põhjalikult, kes teda seekord patsutab. 

-"Hirmul on nii suured silmad..." kostis tüdruk tasa. Leebe loom raputas korraks pead ja jäi kannatlikult ootama, et inimlapse pelg ometi kord järele annaks.

---

Jutujaht oli vahepeal suvepuhkusel, aga nüüd on esimesed kirjutajad jällegi ärganud ning jaht jätkub! Minu sulg on küll veel pisut roostes, aga küll ma jälle kosun!

Teisi jahtijaid leiab siit: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2022/10/jutujaht-10.html

Püssirohulõhnaline

 Õuehooaeg hakkab lõppema. Laupäevaseks Kuldse Lehe võistluseks hakkasin valmistuma juba ammu - ideede veeretamine algas aasta tagasi, klaasi hakkasin lõikama märtsikuus ning puutööd tegin nüüd nädal enne võistlusi. Kokku valmis 6 komplekti auhindu ehk siis 18 kuldset lehte. Kaua tehtud kaunikesed, eksole? 

Kahtlustasin küll, et endale seekord Kuldset Lehte koju tuua ei õnnestu, sest võisteldakse üldarvestuses - mehed on reeglina (meil siin) osavamad. Aga! Ma ei tea, mis meie meestel viga oli, mitu konkurenti jäid tulemata ja kohalviibijad olid seekord uskumatult nõrgad. Lasime standardpüstoli harjutust. Mina kordasin oma isiklikku rekordit 552 silma ning võitsin esikoha!

Eesti naiste ametlik rekord jääb alla selle numbri. Kevadel lastud tulemus vist ikka Eesti rekordiks ei kvalifitseerunud, sest tulejoonel oli liiga vähe võistlejaid. Seekord saan riikliku rekordi vist napilt kirja, ma vähemalt väga loodan, et komisjon jõuab samale järeldusele 😀

Aga ega see polnud kõik. Pühapäeval toimus samas Elva tiirus A. Liiviku memoriaal, kus mul õnnestus spordipüstoli harjutuses pääseda teisena finaali tulemusega 563 silma (mis on vist ka mu isiklik rekord või vähemalt väga lähedal sellele, mul on üldiselt üsna kehv numbrimälu, isegi oma rekordeid ei mäleta). Võistlus toimus jällegi üldarvestuses, mehed-naised koos. Finaalis õnnestus küll korraks juhtimagi minna, aga kokkuvõttes jäin ikkagi teiseks. Auhindu said seal kõigest esimene mees ja esimene naine, kuna esikoha sai Kristina Kiisk, siis mulle ei jagunud midagi. Ega mul kahju pole, aga vähemalt diplomigi oma tulemusega oleks ikka tahtnud saada. Õnneks juhtusin pildistama oma lehte, kus kvalifikatsiooni tulemus peal - eks jääb siis see foto sellest võistlusest mälestuseks. 

Järgmised võistlused saavad toimuma juba sisetiirudes. Aga sinna on veel aega. Enne tuleb õues veel kõvasti saagida. Järgmine postitus saabki olema saepurust ja täiesti ilma püssirohuta, töö selle nimel käib. 

Eesti Karikas

 Kaks nädalat tagasi olid Eesti Karikavõistlused sportrelvadest laskmises. Sain sealt midagi minagi, standardpüstoli harjutused sain esikoha ja spordipüstoli harjutuses teise koha. Kui arvestada, kui vähe on üldse trenni tehtud, siis on see üks imelugu küll. 

Üks kass

 

Paar kuud tagasi sain palve saagida mälestuskuju. Nüüd lõpuks sai loomake valmis.

Jälle on palju aega merre voolanud...

 ... ja ma ei ole tükk aega midagi kirjutanud ega piltegi näidanud.

Hea, kui kaslane on omast käest võtta. Koon pikemaks, lakk lisada ja ongi lõvi valmis!

Minu esimene lõvi. Seekord olin alltöövõtja, visand anti ette. 

Tüdruk kelguga sai 13. augustil pidulikult avatud, kohal olid nii Põltsamaa linna esindajad kui ka kõik Reinhold Kamseni lapselapsed, mõned lapselapselapsed ning isegi lapselapselapselapsed. Oli uhke tunne küll. Lihtne kujuke, aga nii palju rõõmu ☺

Ja üle paari aasta jõudsin ka aalujate kokkutulekule. Pilte Togrami aiast millegipärast rohkem ei teinudki, kui sellest hiidmunast. Kõrval minu jalg nr 39. Tuleb tunnistada, et aaluja minus ei ole sugugi vahepealsete aastate jooksul surnud, oli kõigest pikas unes ja on nüüd ärkamas. Aiarahvas on üks tore rahvas ning näpud mullas teevad õnnelikuks. Sellise mastaabiga aalujat, nagu seda oli Muhedik või on Rahmeldaja, ei saa minust kunagi, aga mis siis, nokitsen vaikselt omaette oma taimedega ja eks edaspidi saab mõnikord mõnest põnevamast arengust ka siit blogist lugeda. 

Sõbranna abikaasal oli juubel tulemas. Ja kuna neil Leenin (Kaarna saetud, tutimütsiga) oli juba olemas, sai ette võetud Krupskaja kuju. Päkapiku kõrvale sobis ideaalselt konn, nii et konn-Krupskaja (umbes nagu konn-tsaaritar). Suurus sai korralik, kõrgust oma 70cm ja paksust vähemalt 50cm. Kahe mehega tõsteti seda daami 😁

See oli juba suve esimeses pooles, kui Näkiuurimiskeskusele said nikerdatud näkid. Mina neid enne püstisel kujul polnud näinudki, kui alles nüüd kohapeal. Ilus värav on tehtud, katus puha peal. Lõpuks sain sinna käima, sai ometi lõpuks piltigi teha, mida teiega jagada. 

Aga see pole sugugi näkirindel kõik. Armas abikaasa meisterdas pingi ja minu osaks oli ühe pingiposti otsa näkk nikerdada. See näitsik sai viidud Soome Mustjõe kaldale, kingituseks pereliikmele.

Ega siis Soomes ei saanud ometi tööpausi pidada, lõbustasin külarahvast paaril õhtupoolikul saagimisega. Nüüd on neil oma naabri Valve ja teisel pool naabri Vesa (Vesa olla tolle küla jutukaim ja uudishimulikem pensionär). Kiire ja robustne töö, aga omamoodi armas ikka. 

Soomes olime 4 päeva. sai väikseid sugulasi nähtud, üks kolme kuu sünnipäev peetud, saetud ja loomulikult ka niisama ringi hulgutud. Auto rool oli küll abikaasa käes, kuid kaart minu käes ja nii me käisime päris palju minu ütlemise järgi. Kõige ägedam koht oli Mustila arboreetum, kus ma armusin serbia kuuskede tukka. Rodode org oleks kindlasti vapustav õitsemise aegu. Veel külastasime Askola hiiukirnusid (seal küll paraku pilte ei teinud) ning Järvenpää taimistot, kust ma sain paar ammu igatsetud Soomes aretatud roosisorti. Eks kirjutada oleks paljust, kuid kes see lugeda jaksab. Mul tuleb seekord niigi ülipikk postitus. Esimesed pildid Mustilast, viimased suvalisest maanteeservast. 

Oskab keegi öelda, kas sellist rippuvate õisikutega hortensiat on kusagilt saada? Nime pildistasin ka muidugi üles. Mul on selline täiesti puudu ja hädasti oleks vaja. 

Serbia kuusetuka serva sobitatud metsakirik.

Mina rodotihnikus. Tihnik oli tihe ja kõrge, mida pildilt paraku väga näha pole. 

Nimetu oja, mille kaldal pisike puhkepaik automatkajatele ja trepp oja äärde. Rahnu vastu oli keegi redeli toetanud, nii et sinna otsa sain ka suure rõõmuga ronida ja kivikuningat mängida. Trepp, mis oja äärde viis, oli üllatavalt kõvast puust. Mis samblikud seal peal kasvasid, jäi teadmata - ma olen meie mail selliseid ainult kividel näinud. 

Ja lõpetuseks, et postitus ikka liiga lühikeseks ei jääks ning piisavalt kaootiline oleks, näitan meelevaldset ning juhuslikku valikut Eesti Kujurite Ühenduse aastanäituselt Viinistus.

Korraks tekkis isegi küsimus, et aga äkki peaks ennast ka kuhugi liitu nihverdama, saaks ka ühisnäitustel osaleda ja puha? Mul ju puha akadeemiline hariduski olemas, mis sest, et mitte kõrg-. Aga ma vist ei viitsi. 

Millal järgmist postitust on oodata, eks näis. Püüan edaspidi ikka tihemini kirjutada ja joonistada.