Nüüd siis ametlikult. Ma astusin jälle s... ... ... . . .
Maailm Ei Ole Enam Endine, Ei, Ei Kunagi Enam. Vasakut Jalga On Ka Õnnistatud, Nüüdsest Hetkest On Kõik Mu Sammud, Mõtted Ja Teod Otse Elu Endaga Pühitsetud! See Ime Juhtus Otse Mu Oma Koduõuel, Kui Kaevust Vett Tõin. Imeline!
[Juba mu isa ütles iga kord prohvetlikud sõnad, kui junni metsarajal nägi: "See on Elu!"!]
Nii Ongi. Kuulake Mind, Sest Minu Suu Läbi Kõneleb See, Mis Mu Jalgu Läbi Saabaste On Õnnistanud!
-------
Järgneb silmade pööritamine, suust hakkab kuldmune kukkuma (vahutortidega vaheldumisi), kõigis võimatutes värvitoonides nimbus juba hiilgab. Ühtlasi pidin (jälle) oma köögipõrandat pesema. See võib niiviisi harjumuseks saada... Hirmutav väljavaade. Nüüd te siis teate.
Ja palun, olgugi, et ma mõistan Teie suurt tungi minu juurde, siiski ette registreerida. Kristallkuul ei kannata üle 1,6180339887 inimese päevas ja võib lühisesse minna. Kui kristallkuulile lisaks kasutada teisi vahendeid, nagu teesagu ja kapsaleeme ilmutused, saan võtta vastu maksimaalselt 3,14159265358979323846264338327950288419716939937510 inimest ööpäevas. Aga see on ka viimane piir!
Ma ei vastuta nõustamise õigsuse eest. Ma ei vastuta tagajärgede eest. Ma ei vastuta selle eest, kui te mulle liiga palju maksate, pealegi väljend "liiga palju" on oma olemuselt võimatu. Ma ei vastuta elektrikatkestuste eest, kuna Elva linnas kaevab Facio kanalisatsiooni ja tänu sellele on kristallkuul pirtsakas. Kaebuste ja pretensioonide korral pöörduda otse pühitseja poole, ta on mul siin kusagil muru sees... kus ma neid saapaid pesingi...
neljapäev, 26. november 2009
teisipäev, 24. november 2009
Identiteet
Selle asemel, et teha kõike seda, mida vaja, mina hoopis vaatan, kes ma oleksin Pratchetti raamatutes... On üks tore test.
Igatahes oli hea tulemus, kõige rohkem on minus Weatherwaxi. Sellele järgnevad võrdselt Porgand Rauaavastajasson ja Raamatukoguhoidja, siis on pisike vahe, Gytha Ogg ja Barbar Cohen. Kõiki muid tegelasi oli palju vähem.
Ma olen oma iseloomustusega rahul. Mõnusalt ogar. Nõiad, barbar, orangutang, üllatusena ka Porgand... Kõigil neil on nii toredalt ogar mõtlemine, et midagi tervemat on raske leida. Ilus.
Igatahes oli hea tulemus, kõige rohkem on minus Weatherwaxi. Sellele järgnevad võrdselt Porgand Rauaavastajasson ja Raamatukoguhoidja, siis on pisike vahe, Gytha Ogg ja Barbar Cohen. Kõiki muid tegelasi oli palju vähem.
Ma olen oma iseloomustusega rahul. Mõnusalt ogar. Nõiad, barbar, orangutang, üllatusena ka Porgand... Kõigil neil on nii toredalt ogar mõtlemine, et midagi tervemat on raske leida. Ilus.
Mis see on?
Palavik 37.1, uimasus, kohati pearinglus ja nõrkus. Kui ma mõtlen, kas ma olen terve, siis kindlasti mitte. Kui ma endalt küsin, kas ma olen haige, siis on jaatavat vastust ka raske anda. Mis ma siis olen? Kuidas peaks käituma, mida sööma, mida söömata jätma (eriti, kui osad söögid ajavad iiveldama, rase pole)? Öeldakse: joo palju! Aga see tähendab teistpidi välipeldiku vahet jooksmist ja seda ma ju ka väga ei taha, eriti soojast voodist tuulisesse vihmasesse õue...
Peale selle avastasin endal esimese korraliku loomingulise kriisi! Varasemad on selle kõrval nohu olnud. Järgmisel teisipäeval on meil Mariga näituse avamine, Elva Matkakeskuses. Ja mul ei ole vaatamata pikale planeerimisele ikka veel tööd valmis saamaski mitte. Ausalt, mõtlesin, kui esimene kord nõrkushoog tuli, et ütlen paariks päevaks kõik koduvälised tööd üles (reaalne põhjus on ju olemas ja laua taga ikka jaksan istuda, pliiatsit hoida) ja saan oma joonistused valmis, aga nüüd ma lihtsalt tukun...
Stepslit veel näos pole. Aga küll ta tuleb. Hiljemalt siis, kui meil näituse ülespanek tuleb ja mul midagi riputada pole, siis on küll sea tunne...
Peale selle avastasin endal esimese korraliku loomingulise kriisi! Varasemad on selle kõrval nohu olnud. Järgmisel teisipäeval on meil Mariga näituse avamine, Elva Matkakeskuses. Ja mul ei ole vaatamata pikale planeerimisele ikka veel tööd valmis saamaski mitte. Ausalt, mõtlesin, kui esimene kord nõrkushoog tuli, et ütlen paariks päevaks kõik koduvälised tööd üles (reaalne põhjus on ju olemas ja laua taga ikka jaksan istuda, pliiatsit hoida) ja saan oma joonistused valmis, aga nüüd ma lihtsalt tukun...
Stepslit veel näos pole. Aga küll ta tuleb. Hiljemalt siis, kui meil näituse ülespanek tuleb ja mul midagi riputada pole, siis on küll sea tunne...
laupäev, 21. november 2009
Ended
Imekaunis päev. Tipphetk oli see, kui tulin linna pealt koju, istusin korraks köögilaua taha (mu köök on ühtlasi ka esik), lugesin tänast kohalikku kobrulehte (Elva Postipoiss, kus mindki oli jälle mainitud, tõsi küll, seekord üsna teenimatult) ja alles siis hakkasin saapaid jalast võtma. Parema saapa roomiktald oli toredasti piisavalt sitke sitaga koos. Täiega. Vaibad viskasin välja, ennast ja saabast ka ja kraapisin seda talda kõigest hingest puhtaks.
Niisiis - oodata on rahasadu. Unes vedasin sibi, pangede kaupa ja otsa see ei saanud, nüüd siis on unenäod siiailma kandunud. Noh, hakkab juba tulema või? Raha, ma mõtlen?
Niisiis - oodata on rahasadu. Unes vedasin sibi, pangede kaupa ja otsa see ei saanud, nüüd siis on unenäod siiailma kandunud. Noh, hakkab juba tulema või? Raha, ma mõtlen?
neljapäev, 19. november 2009
Unemaa
Unenäomaailm on olnud kirju ja millegipärast raskustega meenutatav. Aga - tagantjärele meenub, et olen viimastel nädalatel peaaegu iga päev unes näinud autojuhimist. See pidada tähendama oma elu juhtimist.
Veel on olnud toredaid momente, näiteks kevad ja väiksed armsad, ometigi mürgised rästikupojad, kelle vanade lehtede ja kõdu seest leidsin. Üks oli nii kenasti pruuniruuduline...
Siis hulkus mu unes üks isepäine valge hobune. Valge hobu pidada tähendama suurt õnne ja armastust, kui ma seda und rääkisin ja imestasin, miks ta isepäine oli, vastati, et õnn ongi isepäine. Nojah, tõsi... Oli ema hobune, absoluutselt sõnakuulmatu. Mina vaatasin, kuidas ema temaga üldse hakkama ei saanud ja mõtlesin: misasja? See ei ole võimalik! Võtsin ta käekõrvale ja hobu ei ajanud vastu. Õnn päitseidpidi peos...
Nüüd meenus, et mu unest on vilksanud läbi Valev Mirtem (või kelleks iganes ta nüüd ennast nimetab), tutvustas oma uut raamatut... Oeh, misasja? Teda ma küll oma unedes ei oota! Hoidku oma nilbused endale! Mul ei ole nilbustest puudust!
Veel käisin hiljuti Lennart Mere köögis, ilus helerohelisetriibuline ja hästi sisustatud armas köök oli, Helle tutvustas seda mulle. Pidin selle endale saama. Seal oli veevärk!
Siis lõhkusin ühe akna, koristasin kilde...
Kusagil Arbi järve ääres oli pidu, panin uue seeliku selga ja hakkasin Terjega pittu minema...
Veel hulkusin ühes imelikus kaubamajas, kus tahtsin triibulist jakki selga proovida, aga see jõudis mu käes muutuda hallist plisseersiidist pluusiks (nahkhiirelõikega) ja siis veel kärtssiniseks kleidiks... Sama uni lõppes gravitatsiooni kaotusega ja mingis koridoris tantsimise - hõljumisega. Ilus oli. Lõpetasin pea alaspidi, vasaku jala suur varvas laes, ise nii graatsiline...
Mõni aeg tagasi nägin armsat und sellest, kuidas vedasin sibi aia äärde kraavidesse ja rõõmustasin, et nüüd hakkab kõik mühinal kasvama ja Ruudi ei saa enam minu aeda passida!
Igaühe jaoks on unedel erinevad tähendused. On mul ka neid hoiatusunesid olnud, enne äkilist masendushoogu nägin mitu ööd unes, kuidas ninast verd jooksis. Ja sügelisi...
Aga kõik muud uned on mul lihtsalt minu lõbustamiseks. Tantsu, tralli, valgeid hobuseid ja ruudulisi rästikuid, sibivedu ja igal minutil kuju ning värvi muutvaid riideid, kevadet...
Unenäod on armsad. Tähendagu nad siis midagi või mitte, vahet pole. Igatahes ma vaatan parema meelega unenägusid, kui telekat.
Veel on olnud toredaid momente, näiteks kevad ja väiksed armsad, ometigi mürgised rästikupojad, kelle vanade lehtede ja kõdu seest leidsin. Üks oli nii kenasti pruuniruuduline...
Siis hulkus mu unes üks isepäine valge hobune. Valge hobu pidada tähendama suurt õnne ja armastust, kui ma seda und rääkisin ja imestasin, miks ta isepäine oli, vastati, et õnn ongi isepäine. Nojah, tõsi... Oli ema hobune, absoluutselt sõnakuulmatu. Mina vaatasin, kuidas ema temaga üldse hakkama ei saanud ja mõtlesin: misasja? See ei ole võimalik! Võtsin ta käekõrvale ja hobu ei ajanud vastu. Õnn päitseidpidi peos...
Nüüd meenus, et mu unest on vilksanud läbi Valev Mirtem (või kelleks iganes ta nüüd ennast nimetab), tutvustas oma uut raamatut... Oeh, misasja? Teda ma küll oma unedes ei oota! Hoidku oma nilbused endale! Mul ei ole nilbustest puudust!
Veel käisin hiljuti Lennart Mere köögis, ilus helerohelisetriibuline ja hästi sisustatud armas köök oli, Helle tutvustas seda mulle. Pidin selle endale saama. Seal oli veevärk!
Siis lõhkusin ühe akna, koristasin kilde...
Kusagil Arbi järve ääres oli pidu, panin uue seeliku selga ja hakkasin Terjega pittu minema...
Veel hulkusin ühes imelikus kaubamajas, kus tahtsin triibulist jakki selga proovida, aga see jõudis mu käes muutuda hallist plisseersiidist pluusiks (nahkhiirelõikega) ja siis veel kärtssiniseks kleidiks... Sama uni lõppes gravitatsiooni kaotusega ja mingis koridoris tantsimise - hõljumisega. Ilus oli. Lõpetasin pea alaspidi, vasaku jala suur varvas laes, ise nii graatsiline...
Mõni aeg tagasi nägin armsat und sellest, kuidas vedasin sibi aia äärde kraavidesse ja rõõmustasin, et nüüd hakkab kõik mühinal kasvama ja Ruudi ei saa enam minu aeda passida!
Igaühe jaoks on unedel erinevad tähendused. On mul ka neid hoiatusunesid olnud, enne äkilist masendushoogu nägin mitu ööd unes, kuidas ninast verd jooksis. Ja sügelisi...
Aga kõik muud uned on mul lihtsalt minu lõbustamiseks. Tantsu, tralli, valgeid hobuseid ja ruudulisi rästikuid, sibivedu ja igal minutil kuju ning värvi muutvaid riideid, kevadet...
Unenäod on armsad. Tähendagu nad siis midagi või mitte, vahet pole. Igatahes ma vaatan parema meelega unenägusid, kui telekat.
Veel õnnest ja õnnetusest
Õnne hindamise võimalustest.
Eilse teema jätkuks - õnnelikkuse ja õnnetuolemise balanss on kummaline. Tahtmatult tekib kohe järeldus, et õnnetuolemisele pööratakse liiga palju tähelepanu ja õnnest ei osata küllaldaselt lugu pidada. Ja see on kummaline, kui suured on erinevused meeste ja naiste numbrites nimetatud artiklis.
Minu jaoks on rahaga võrdlemine kummaline, sest mingist summast alates ma enam ei adu raha suurust. Aga ka lihtsalt numbriliste väärtustena lugedes oli see artikkel jahmatav. Kui palju inimesed arvavad kaotavat ja kui vähe saavat! Me oleme ju niimoodi kogu aeg rängas miinuses!
Sinna otsa meenub häguselt, et Bhutanis olla küsitluse tulemusena selgunud õnnelike inimeste hulk - see oli 98%. Kust ma seda kuulsin ja kas õigesti mäletan, pole enam kindel.
Veel tuli küsimus kehakeemia kohta. Kui pideva kõrge serotoniini ja okstotsiini jt. heaolu tekitavate ainete hulk muutub harjumuspäraseks, ei ole inimene enam pidevas eufoorias. Aga stressihormoonidega inimene ei harju, masendus jääb alles ja maailmanägemine mustaks. Jälle ebavõrdsus? Kas meile on kehasse sisse kodeeritud kalduvus näha olukorra halvemat külge?
Mõtlen veel ja võibolla jätkan...
Eilse teema jätkuks - õnnelikkuse ja õnnetuolemise balanss on kummaline. Tahtmatult tekib kohe järeldus, et õnnetuolemisele pööratakse liiga palju tähelepanu ja õnnest ei osata küllaldaselt lugu pidada. Ja see on kummaline, kui suured on erinevused meeste ja naiste numbrites nimetatud artiklis.
Minu jaoks on rahaga võrdlemine kummaline, sest mingist summast alates ma enam ei adu raha suurust. Aga ka lihtsalt numbriliste väärtustena lugedes oli see artikkel jahmatav. Kui palju inimesed arvavad kaotavat ja kui vähe saavat! Me oleme ju niimoodi kogu aeg rängas miinuses!
Sinna otsa meenub häguselt, et Bhutanis olla küsitluse tulemusena selgunud õnnelike inimeste hulk - see oli 98%. Kust ma seda kuulsin ja kas õigesti mäletan, pole enam kindel.
Veel tuli küsimus kehakeemia kohta. Kui pideva kõrge serotoniini ja okstotsiini jt. heaolu tekitavate ainete hulk muutub harjumuspäraseks, ei ole inimene enam pidevas eufoorias. Aga stressihormoonidega inimene ei harju, masendus jääb alles ja maailmanägemine mustaks. Jälle ebavõrdsus? Kas meile on kehasse sisse kodeeritud kalduvus näha olukorra halvemat külge?
Mõtlen veel ja võibolla jätkan...
kolmapäev, 18. november 2009
Mis inimesi liigutab?
Vähemalt siin, blogosfääris? Kui vaadata seda, kui palju mõnda teemat kommenteeritakse, siis hakkab naljakas. Näiteks Morgie oli perekoolist inspiratsiooni saanud ja püstitanud teema: neelata alla või mitte? Häbi tunnistada, mina läksin õnge, küll ise imestades, kust vanainimesel selline mure? Kui ikka küsitakse, tuleb vastata...
Mjah, kirjutan, et meel on must ja kohe on ümber ring õlalepatsutajaid ja kinnitajaid, et nad teavad, mida ma tunda võin. Aga kui panna siia mõni rõõmus teade, kostab ainult mõni vaikne rõõmus piiks. Ei, ma ei tunne kommenteerijatest puudust. Lihtsalt kummaline on vaadata, kuidas inimesed mõtlevad ja mis neid liigutab, nii et enam paigal püsida ei saa ja näpud klahvide järele sügelema hakkavad. Mina ju ise ka.
Miks on see nii, et hea ja rõõmus paistab vähem silma, kui halb, ebamugav ja õnnetu? Miks on ennast lihtsam samastada kurva kui rõõmsa inimesega? Kurbus tundub millegipärast kuidagi palju sügavam, kui rõõm. Kurbust saab miljonil eri viisil kirjeldada ja sõnad ei lõpe, aga rõõmu, ammugi siis veel õnne on nii raske kirjeldada, selleks justkui peaaegu polegi sõnu, ainult väiksed vihjed. Kes see tarkpea oligi, kes ütles, et õnnelikud on kõik ühtemoodi, aga õnnetud igaüks erinevalt?
Aga ma proovin. Ikka ja jälle, iga natukese aja tagant proovin õnne kirjeldada. See võiks saada vähemalt sama tavaliseks ja normaalseks seisundiks, kui on olnud õnnetuolek. Õnnel on ju ka oma sügavus, mitte vähem sügav, kui masendusel, aga palju ilusam! Ma olen kulutanud hulga aastaid oma elust õnnetu olemise peale ja selle kirjeldamisele. Nüüd ma õpin olema õnnelik ja proovin anda sellele vähemalt samapalju tähelepanu, kui olen andnud masendusele.
Ps. Loen Vadim Zelandi raamatut "Transurfing - reaalsuse juhtimine". Olen seda kunagi lühivariandis lugenud, Ülis on ka seda enda jaoks tõlkinud.
Mjah, kirjutan, et meel on must ja kohe on ümber ring õlalepatsutajaid ja kinnitajaid, et nad teavad, mida ma tunda võin. Aga kui panna siia mõni rõõmus teade, kostab ainult mõni vaikne rõõmus piiks. Ei, ma ei tunne kommenteerijatest puudust. Lihtsalt kummaline on vaadata, kuidas inimesed mõtlevad ja mis neid liigutab, nii et enam paigal püsida ei saa ja näpud klahvide järele sügelema hakkavad. Mina ju ise ka.
Miks on see nii, et hea ja rõõmus paistab vähem silma, kui halb, ebamugav ja õnnetu? Miks on ennast lihtsam samastada kurva kui rõõmsa inimesega? Kurbus tundub millegipärast kuidagi palju sügavam, kui rõõm. Kurbust saab miljonil eri viisil kirjeldada ja sõnad ei lõpe, aga rõõmu, ammugi siis veel õnne on nii raske kirjeldada, selleks justkui peaaegu polegi sõnu, ainult väiksed vihjed. Kes see tarkpea oligi, kes ütles, et õnnelikud on kõik ühtemoodi, aga õnnetud igaüks erinevalt?
Aga ma proovin. Ikka ja jälle, iga natukese aja tagant proovin õnne kirjeldada. See võiks saada vähemalt sama tavaliseks ja normaalseks seisundiks, kui on olnud õnnetuolek. Õnnel on ju ka oma sügavus, mitte vähem sügav, kui masendusel, aga palju ilusam! Ma olen kulutanud hulga aastaid oma elust õnnetu olemise peale ja selle kirjeldamisele. Nüüd ma õpin olema õnnelik ja proovin anda sellele vähemalt samapalju tähelepanu, kui olen andnud masendusele.
Ps. Loen Vadim Zelandi raamatut "Transurfing - reaalsuse juhtimine". Olen seda kunagi lühivariandis lugenud, Ülis on ka seda enda jaoks tõlkinud.
esmaspäev, 16. november 2009
Miks ma endas urgitsen
Selle pärast ikka. Olen sellest juba ammu aru saanud, et endas kaevamine on kasulik tegevus. Vahel valus, vahel väsitav, aga kokkuvõttes alati tervendav.
Minu vana (lootsin juba, et igaveseks lahkunud) deprekas ilmutas ennast. Röögatas äkki, nii et korraks lausa kurdiks jäin. Mõtisklen siin nüüd, miks, kust ja kuidas. Vaatan, kuulan, jälgin ja - niipea, kui märkan, et hiilib jälle, kohe virutan esimese kättejuhtuva raske (võibolla terava) esemega! Toda aega ma enam tagasi ei taha, kui esimest (ja loodetavasti ainukest) korda arsti juures nutta ulusin ja ta mulle serotoniini tagasihaarde inhibiitori igapäevaseks tarvitamiseks välja kirjutas.
Aga muidu on huvitav aeg, võrreldes varasemaga on mul rohkem kogemust ja suudan enda seisundit paremini hinnata, nii füüsilist kui vaimset. Ja oskan sellega siiski palju paremini ümber käia, kui aastaid tagasi. Mul on täiesti hullumeelne plaan jääda psüühiliselt enam-vähemgi normaalseks inimeseks. Vähe sellest, mul on suisa maniakaalne plaan ollagi õnnelik inimene. Kirvest, andke mulle kirvest! [maha ma selle depreka-raisa löön, igavene libe limukas! jne ebaselge pobin, pea väriseb peenikese kaela otsas, silmad kilavad ja ila pritsib laias kaares...]
Minu vana (lootsin juba, et igaveseks lahkunud) deprekas ilmutas ennast. Röögatas äkki, nii et korraks lausa kurdiks jäin. Mõtisklen siin nüüd, miks, kust ja kuidas. Vaatan, kuulan, jälgin ja - niipea, kui märkan, et hiilib jälle, kohe virutan esimese kättejuhtuva raske (võibolla terava) esemega! Toda aega ma enam tagasi ei taha, kui esimest (ja loodetavasti ainukest) korda arsti juures nutta ulusin ja ta mulle serotoniini tagasihaarde inhibiitori igapäevaseks tarvitamiseks välja kirjutas.
Aga muidu on huvitav aeg, võrreldes varasemaga on mul rohkem kogemust ja suudan enda seisundit paremini hinnata, nii füüsilist kui vaimset. Ja oskan sellega siiski palju paremini ümber käia, kui aastaid tagasi. Mul on täiesti hullumeelne plaan jääda psüühiliselt enam-vähemgi normaalseks inimeseks. Vähe sellest, mul on suisa maniakaalne plaan ollagi õnnelik inimene. Kirvest, andke mulle kirvest! [maha ma selle depreka-raisa löön, igavene libe limukas! jne ebaselge pobin, pea väriseb peenikese kaela otsas, silmad kilavad ja ila pritsib laias kaares...]
reede, 13. november 2009
13. reede
Jäle päev. Ammu pole olnud sellist kurbust, enesehaletsust, lootusetust. Täiesti haige, millised meeleolud...
reede, 6. november 2009
Uus projekt
Alustasin uut projekti nimega "naabrite väljasöömine". Täna hommikul maabus minu valdustesse terve komplekt trumme. Paar taldrikut on hetkel puudu, aga lärmi saab teha juba niigi piisavalt (sellegipoolest - kui keegi lugejaist teab kusagil soodsalt vedelemas taldrikuid, neid trummikomplekti omi, andku teada!).
Peale selle oli tore ja meeleolukas sõit Nõkku, ema läks sünnipäevale. Teed olid libedad nagu tatt ja talvekumme ei tahetud üheski ettejuhtuvas kummiboksis mu autole alla panna enne, kui ehk järgmisel teisipäeval... Tartusse oli ka asja ja "täiesti juhuslikult" kohtusin armsa Y-ga, kelle abiga sai autokene ühes äärelinna parklas üks-kaks-kolm talvepapud alla. Kummiboksil jäi oma raha saamata, mina ei pidanud oma väikest peakest ja tillukesi õrnu käekesi nii keerulise mehhaanikaga piinama. Mulle jõudis kohale, et tegelikult oli see pseudoprobleem, kui ma tean paari asja, mida jälgida, olen ma nii palju mees küll, et sellega vajadusel ise hakkama saada. Pealegi läks see mulle ikkagi kalliks maksma - ma olin sunnitud lubama, et õpin trummi mängima.
Trummid-trummid-trummid... Vaatame, kes kauem kannatab - vasakpoolne või parempoolne naaber. Pealegi - kuna ma tõstsin auto tungrauaga ise üles, pidi Y mulle osa tagasi maksma, st. et ta peab ise ka siin mõnikord kolistamas käima.
Naaber aga oli juba meeldivalt häiritud. Maja oli minuteada tühi, läksin natukeseks tümistama. Ja juba ta tuli õiendama - oli koju jõudnud. Kergelt ärritunult küsis, kas mul juba kitarrimäng selge, et nüüd trumme vaja oli? Haa, ega üks ei sega teist. Ma võin neid ju korraga ka õppida - trummi hommikul ja kitarri õhtul! Või vastupidi, kui soovi on! Väike uinutav monotoonne tümps kell 10 õhtul, kui ma tunnikene järjest mõnda rütmi käe-jala sisse harjutan, ei tee ju liiga kellelegi? Või mis? /see oli nüüd must huumor, kes veel aru ei saanud/
Igatahes, kui ma kevadel kirjutasin, et unenägu täitus - mulle ilmus majja kitarr, siis seda, et trummid tuleksid, ei osanud ma unes ka näha. Ja tegelikult ma saan oma majanaabriga väga hästi läbi, lubasin tal tulla panniga ähvardama, kui ma tal elada ei lase. Teise naabriga (kõrvalmajast) aga inimkatsed jätkuvad.
Peale selle oli tore ja meeleolukas sõit Nõkku, ema läks sünnipäevale. Teed olid libedad nagu tatt ja talvekumme ei tahetud üheski ettejuhtuvas kummiboksis mu autole alla panna enne, kui ehk järgmisel teisipäeval... Tartusse oli ka asja ja "täiesti juhuslikult" kohtusin armsa Y-ga, kelle abiga sai autokene ühes äärelinna parklas üks-kaks-kolm talvepapud alla. Kummiboksil jäi oma raha saamata, mina ei pidanud oma väikest peakest ja tillukesi õrnu käekesi nii keerulise mehhaanikaga piinama. Mulle jõudis kohale, et tegelikult oli see pseudoprobleem, kui ma tean paari asja, mida jälgida, olen ma nii palju mees küll, et sellega vajadusel ise hakkama saada. Pealegi läks see mulle ikkagi kalliks maksma - ma olin sunnitud lubama, et õpin trummi mängima.
Trummid-trummid-trummid... Vaatame, kes kauem kannatab - vasakpoolne või parempoolne naaber. Pealegi - kuna ma tõstsin auto tungrauaga ise üles, pidi Y mulle osa tagasi maksma, st. et ta peab ise ka siin mõnikord kolistamas käima.
Naaber aga oli juba meeldivalt häiritud. Maja oli minuteada tühi, läksin natukeseks tümistama. Ja juba ta tuli õiendama - oli koju jõudnud. Kergelt ärritunult küsis, kas mul juba kitarrimäng selge, et nüüd trumme vaja oli? Haa, ega üks ei sega teist. Ma võin neid ju korraga ka õppida - trummi hommikul ja kitarri õhtul! Või vastupidi, kui soovi on! Väike uinutav monotoonne tümps kell 10 õhtul, kui ma tunnikene järjest mõnda rütmi käe-jala sisse harjutan, ei tee ju liiga kellelegi? Või mis? /see oli nüüd must huumor, kes veel aru ei saanud/
Igatahes, kui ma kevadel kirjutasin, et unenägu täitus - mulle ilmus majja kitarr, siis seda, et trummid tuleksid, ei osanud ma unes ka näha. Ja tegelikult ma saan oma majanaabriga väga hästi läbi, lubasin tal tulla panniga ähvardama, kui ma tal elada ei lase. Teise naabriga (kõrvalmajast) aga inimkatsed jätkuvad.
teisipäev, 3. november 2009
Kiiks
Moorike algatas teema. Algul olin teema jätkamise suhtes üsna skeptiline, aga kui edasi mõelda, siis kiiksud teevadki meist ju omamoodi isiksused, eraldavad teistest, muudavad maailma mitmekesisemaks...
Minu üks kiikse on ignorantsus raha suhtes. Päris suur hulk tegevusi, mida võiks tööks nimetada, ei too mulle mingit materiaalset kasu. Vahel saan isegi kahju. Aga tegemata ka jätta ei saa. Ma ei tee ühtki näitust arvestades, kui palju ma sealt kasu võiks saada. Enamasti eriti ei saagi. Aga rõõmu küll.
Veel on üks kiikse, et ma tunnen endas liikuvaid ja vahelduvaid rütme. Kui ostsin oma teise trummi, käisin trumm paberkotis mööda Tartut, tajusin kotist tulevaid trummirütme. Reaalselt neid polnud, aga minu jaoks olid need niisama reaalsed, kui autod teel ja inimesed ostukeskustes. Täna trummiringis oli jälle see tunne, et ma ise olengi rütm, olgugi, et koordinatsioon on veel kehv. See otsus trummi õppima minna on mu selle sügise üks parematest.
Maailmaga (ehk siis küll ainult linnaühiskonnaga) vastandab mind see kiiks, et mulle meeldib metsik loodus. Ja ma ei saa aru, miks ei võiks olla tagaaias mõni metsik nurk siilile, konnadele, putukatele, heintaimedele... Euromuru on ilus küll, aga oma kodu lähedal näen hea meelega ka midagi metsikut. Kasvõi natukenegi...
Kiiksuks võib nimetada vist ka seda, et ma olen nõus leppima küllalt kehvade elutingimustega. Noh, virisen ikka vahel, aga saan täiesti hakkama kaevuga õuel, kemmerguga puukuuri taga ja ahjuga toas. Ainus asi, millest tõesti puudust tunnen, on pesumasin... Ma ei salli käsitsi pesu pesemist, eriti suuri riideid - teksad, tekikotid...
Tänapäevases beibekultuuriruumis võib vist kiiksuks nimetada ka seda, et mu laiad ja tumedad kulmud on kitkumata.
Et üldjuhul ma ei häbene oma alastust, alates sellest ajast, kui olin kunstikoolis tudengitele modelliks.
Et inimesed on mulle olulisemad, kui mistahes materiaalne omand.
Et ma olen olemas sellepärast, et armastan.
Seda võiks lõputult jätkata. Jätkake nüüd teie, mis on teie kiiksud?
Minu üks kiikse on ignorantsus raha suhtes. Päris suur hulk tegevusi, mida võiks tööks nimetada, ei too mulle mingit materiaalset kasu. Vahel saan isegi kahju. Aga tegemata ka jätta ei saa. Ma ei tee ühtki näitust arvestades, kui palju ma sealt kasu võiks saada. Enamasti eriti ei saagi. Aga rõõmu küll.
Veel on üks kiikse, et ma tunnen endas liikuvaid ja vahelduvaid rütme. Kui ostsin oma teise trummi, käisin trumm paberkotis mööda Tartut, tajusin kotist tulevaid trummirütme. Reaalselt neid polnud, aga minu jaoks olid need niisama reaalsed, kui autod teel ja inimesed ostukeskustes. Täna trummiringis oli jälle see tunne, et ma ise olengi rütm, olgugi, et koordinatsioon on veel kehv. See otsus trummi õppima minna on mu selle sügise üks parematest.
Maailmaga (ehk siis küll ainult linnaühiskonnaga) vastandab mind see kiiks, et mulle meeldib metsik loodus. Ja ma ei saa aru, miks ei võiks olla tagaaias mõni metsik nurk siilile, konnadele, putukatele, heintaimedele... Euromuru on ilus küll, aga oma kodu lähedal näen hea meelega ka midagi metsikut. Kasvõi natukenegi...
Kiiksuks võib nimetada vist ka seda, et ma olen nõus leppima küllalt kehvade elutingimustega. Noh, virisen ikka vahel, aga saan täiesti hakkama kaevuga õuel, kemmerguga puukuuri taga ja ahjuga toas. Ainus asi, millest tõesti puudust tunnen, on pesumasin... Ma ei salli käsitsi pesu pesemist, eriti suuri riideid - teksad, tekikotid...
Tänapäevases beibekultuuriruumis võib vist kiiksuks nimetada ka seda, et mu laiad ja tumedad kulmud on kitkumata.
Et üldjuhul ma ei häbene oma alastust, alates sellest ajast, kui olin kunstikoolis tudengitele modelliks.
Et inimesed on mulle olulisemad, kui mistahes materiaalne omand.
Et ma olen olemas sellepärast, et armastan.
Seda võiks lõputult jätkata. Jätkake nüüd teie, mis on teie kiiksud?
pühapäev, 1. november 2009
Tasapisi
Elukvaliteet on tasapisi paranemas. Üleeile oli kauaoodatud tegus päev, kaev sai korda! Lausa lust on võtta vett kaevust, mille maapäälne riistvara ei ähvarda kaela kukkuda! Ja milline imekena jalgealune sai vanadest tellistest laotud, seda ei anna sõnadega kirjeldadagi. Lisaväärtusena on nüüd kaevul maapäälne rake terve, enne oli seal suure kassi suurune auk (ime, et sealt mõni sisse pole karanud). Õnn ja rõõm! Kui nüüd meelde tuletada, siis eelmine suurem parandustöö selles majapidamises oli peldiku renoveerimine, sellelel järgnes peldikuehitaja lahkumine majapidamisest. Loodan, et seekord jäävad kaevuparandajad alles, nii naabrimees kui kallim.
Peale selle oli eile see imekena päev, kui sai lõpuks valmis täiesti üle mõistuse kaua tehtud skulptuurigrupp. Viimane kuu me lihtsalt passisime head ilma ja asjaolude kokkulangemist... Väga huvitav töö oli. Paari päeva pärast saan fotod ja riputan ka laiale rahvale näha.
Peale selle osalen kolme fotoga kohalikul aktifotokonkursil. Kohalik kogukond on nii uimane, et kuulu järgi olla võistlejaid väga vähe. Seega on mul oma ülejala tehtud fotodega isegi mingi ähmane võiduvõimalus (millele ma siiski väga ei panusta). Tulemused selguvad ka paari päeva jooksul. Katsetusi võib näha fotoalbumis. No, kui muud ei saanud, siis nalja sai selle pildistamisega kõvasti.
Ülehomme (3.nov) on mul näituse avamine, Elva Linnaraamatukogus jällegi, kell 17.00. Suurt pidu ei plaani, aga sõbrad on ikka oodatud. Näeb midagi värvilist, ütleks koguni - lillelist.
Muidu on kõik, nagu ikka... S.t. leidsin ennast kummalisest olukorrast, kus ma peaksin oskama hinnata oma tööd ja selle eest raha küsima. Ma olen suurema osa oma teostest lihtsalt ära kinkinud, ma ei oska raha küsida... Olukord lahenes siiski ülisoodsalt. Aga - millegipärast kuuluvad minu ellu sellised tööd, mida ma teen justkui ainult oma lõbuks, aga päris hobi mõõdust on juba üle läinud. Ma tunnen endal kohustust teha järjekordne näitus, kulutada oma aega ja materiaalseid vahendeid, kuigi see mulle küllalt suure tõenäosusega eriti midagi sisse ei too. Miks ma seda siis teen? See on minu jaoks olulisem, kui need tööd, mille eest regulaarset palka saan. Kas ma kunagi üldse hakkan päriselt aru saama, mis roll on rahal mu elus? Ja kas sellel on mingigi ähmane seos eneseteostusega? Tasapisi, tasapisi...
Peale selle oli eile see imekena päev, kui sai lõpuks valmis täiesti üle mõistuse kaua tehtud skulptuurigrupp. Viimane kuu me lihtsalt passisime head ilma ja asjaolude kokkulangemist... Väga huvitav töö oli. Paari päeva pärast saan fotod ja riputan ka laiale rahvale näha.
Peale selle osalen kolme fotoga kohalikul aktifotokonkursil. Kohalik kogukond on nii uimane, et kuulu järgi olla võistlejaid väga vähe. Seega on mul oma ülejala tehtud fotodega isegi mingi ähmane võiduvõimalus (millele ma siiski väga ei panusta). Tulemused selguvad ka paari päeva jooksul. Katsetusi võib näha fotoalbumis. No, kui muud ei saanud, siis nalja sai selle pildistamisega kõvasti.
Ülehomme (3.nov) on mul näituse avamine, Elva Linnaraamatukogus jällegi, kell 17.00. Suurt pidu ei plaani, aga sõbrad on ikka oodatud. Näeb midagi värvilist, ütleks koguni - lillelist.
Muidu on kõik, nagu ikka... S.t. leidsin ennast kummalisest olukorrast, kus ma peaksin oskama hinnata oma tööd ja selle eest raha küsima. Ma olen suurema osa oma teostest lihtsalt ära kinkinud, ma ei oska raha küsida... Olukord lahenes siiski ülisoodsalt. Aga - millegipärast kuuluvad minu ellu sellised tööd, mida ma teen justkui ainult oma lõbuks, aga päris hobi mõõdust on juba üle läinud. Ma tunnen endal kohustust teha järjekordne näitus, kulutada oma aega ja materiaalseid vahendeid, kuigi see mulle küllalt suure tõenäosusega eriti midagi sisse ei too. Miks ma seda siis teen? See on minu jaoks olulisem, kui need tööd, mille eest regulaarset palka saan. Kas ma kunagi üldse hakkan päriselt aru saama, mis roll on rahal mu elus? Ja kas sellel on mingigi ähmane seos eneseteostusega? Tasapisi, tasapisi...
Tellimine:
Postitused (Atom)