Pühapäev, 31. detsember 2017

Numbrivahetus

Pööripäev ehk talve tähtsaim päev on juba olnud. Aga tsiviliseeritud inimestel on kombeks pidada tähtsaks ka kokkuleppelise kalendri aastanumbri vahetust. Olgu siis nii. Ma teen ka kiire üleõla-tagasivaate.

Mis siis oli? Jaanuaris... ei mäleta. Blogi arhiivi ka lapata pole aega. Kui ei mäleta, järelikult pole tähtis. Sama ka veebruariga ja märtsiga. Aprilli ma mäletan - siis sulas lumi lõpuks ära! Mmm... midagi meenub. Eelmisel talvel hakkasime Laglega kristallvaigust ehteid tegema ja kolasime sellega seoses päris palju mööda metsi. Lilli, mida vaiku valada, talvel polnud, küll aga samblaid ja samblikke. Nii see algas.

Mai...? Juuni...? Paistab, et möödunud aasta olulisim tegu on suurima mäluaugu tekitamine. Sellega võiks Guinnessi rekordite raamatusse saada.

Juuli - pidevad hoovihmad, mille vahelt tuli valmis saada 3 suurt skulptuuri Veeriku parki. Töö lõpetasin siiski augusti esimestel päevadel. Juulis ka veel Taga talu kujutalgud - suurepärane seltskond ja terve seljatäis skulptuure. Siis Varbolas käik, pink Rannu mõisaparki, pink Jõgevale. Kooli remont ja selle järgne (või õigemini -aegne) koristus on ka mällu kustumatu jälje jätnud. Septembris sai tehtud kõvasti plaani ja oktoobris löödud kopp maasse. Siis oli vaja kruusa oodata (need 3 nädalat tundusid igavesed) ja siis oli vaja vundamendikraavi sissevarisenud savist puhastada. Niisuguse plastiliiniga ma ei olnudki veel maadenud. Siis... jälle mäluauk. Novembrist ei mäleta midagi ja detsembrist on jäänud meelde õudne kiire kogu aeg. Kuhu mul kiire oli, ei mäleta.

Mida ma tegin läinud aastal esimest korda? Läksin laskmistrenni. Kujutate ette, mina, elupõline spordivihkaja ja sportlane? Mina ei kujuta. Aga olen. Nii absurdne, kui see ka pole.

Maadlesin sellise savihulgaga esimest korda - päris põnev kaevikukogemus.

Tartu Linnavalitsusele sain oma elu suurima tellimuse saetud. Ja Randu sai ka 2 pinki, teine pink ei olnud eespool kirjutades meeles. Peale nende suuremate tööde olid ka mõned väiksemad saagimised.

Esimest korda täiskasvanuelus on lootus, perspektiiv ja lausa teadmine, et ma ei jää kodutuks. Ausalt öelda väga veider tunne. Eeldab ka seda, et ma teen tuleval aastal palju neid töid, mida ma pole kunagi varem teinud - ehitan nimelt.

Sain omale uue perekonna, kelle juures kogu see ehituse - ja koduvärk toimub.

Lapsed said mõlemad täiskasvanuks - poeg küll juba aasta tagasi, aga nüüd on tütar ka 18. Aga nad veel mõlemad koolilapsed, nii et ikka lapsed veel 😊
Suhete plaanis oli päris suuri liikumisi - mõni kauaaegne sõber/sõbranna on kaugenenud, mõni päris uus tutvus on väga lähedale jõudnud. On ka kurbi sündmusi, aga selline see elu ringkäik juba kord on.

Üldiselt - oli hea aasta, kõik võttis ikka palju rohkem aega, kui ma arvestanud olin ja mõnigi algselt sügisesse planeeritud töö lükkus kevadesse, aga väga palju sai ka tehtud. Peaasi, et need aeglased sammud said ikka õiges suunas 😊 Uueks aastaks lubadusi ei anna, kuid plaane on tublisti. Alates muidugi ehitusplaanidest, kolimisplaanidest ja lõpetades tundmatuteks plaanideks jääda soovivatest plaanidest.

Head vana lõppu! Kohtumiseni uuel!

Laupäev, 23. detsember 2017

Teile on pakk

Imelik (või siis imeline) aeg on praegu. Ühest küljest nii tüütu ja närvesööv (vaatamata sellele, et mul ei ole vaja isegi enam lasteaia- ega kooli jõulupidudel käia), teiset küljest aga imesid ja üllatusi täis.

Eile õhtuks oli väsimus juba tuju pahuraks muutnud - aeg lippas omasoodu ja iga asjatoimetus oli võtnud täpselt natuke rohkem aega, kui olin algul arvestanud. Lisaks veel juhuslikud kohtumised heade inimestega, kellele ei saa selga keerata - selle 5 või 10 minutit pean neile ikka leidma, et tere öelda ja paar sõna jõulujuttu rääkida. Ja nii me siis kihutasime (ikka ilmaolusid arvestades, mitte ülepeakaela) Muhedikumaale, et sõprade seltsis piparkooke küpsetada. Tainas ja glasuurid olid minu käes, kamp seal ootas minu järel. Aga kui kohale sain, läks tegudeks, küpsetasime ära 2 kg tainast ja kaunistasime kamba peale neist ehk umbes pooled*. Lõpetasime südaöö paiku. Väsimus oli nagu peoga pühitud, hea seltskond teeb imet 😃. Oleksime vist hommikuni toimetanud, kui terve mõistus ei oleks meelde tuletanud, et järgmine päev tuleb ka ärkvel olla. See on siis esimene jõulurõõm - rõõm fantastilistest sõpradest, kellega väsimuski kaob. Aitäh! Pilte ei saa jagada, sest mul lihtviisiliselt ei ole neid, ma ju küpsetasin ja kaunistasin ning pildistamiseks ei olnud vist sekunditki vaba aega ega tulnud meelde ka. Võibolla Papa või Aidi või Rahmeldaja käest midagi kunagi saab. Igatahes köögilaud oli südaööks kenasti koogikirju ja mehed said ka kuuse püsti ning ehitud.

Teine jõulurõõm ehk ime sündis tegelikult varem. Sain läinud nädalal ootamatu paki - midagi kuskilt tellinud ei olnud, päris põnev oli automaadi juurde minna. Ja veel põnevam pakki lahti harutada. See oli täisnahast seljakott, mille saatis kallis täditütretütar Saaremaalt. Kiri kenasti juures ja 😊. Ega ma ei olnud kitsi, saatsin siis talle samuti ette hoiatamata ka väikse paki omatehtud ehetega. Loodan, et sobis. Siin oli lausa kaks rõõmu, saamise rõõm ja kinkimise rõõm ka.

Kolmas rõõm saabus täna. Jälle täiesti ette hoiatamata kukkus telefoni sõnum, et Smartpostis on pakk. Mis? Jälle? Esimesel katsel ei tahetud mind sinna ligi lasta, oli just automaadi täitmine ja asjamees istus telefoni otsas ja ajas mingeid asju jonksu. Egas midagi, võtsin natuke aega ja tulin hiljem tagasi. Ja mis ma näen! Lapik pakk! Midagi Prisma kampaania stiilis vist? Et jälle raamat? Pakil oli saatja koha peale märgitud "Rahulik vaatleja 😊" ja paki sees kõige kallim raamat, mida ma üldse ihaldanud olen ja ise mitte kuidagi osta ei raatsinud - Mannineni "Eesti rahvariiete ajalugu". Oooh! Ma nüüd kohe ei teagi, keda ja kuidas tänada! See raamat on suur varandus. Ja kui ma väga hästi järgi mõtlen, siis ma isegi vist natuke tean, keda peaksin tänama. Vist tean. Aga kuna ta soovis anonüümseks jääda, siis ma siinsamas tänangi - aitäh, see on üks kõige oodatumaid (ja samas ootamatumaid) ja armsamaid kingitusi, mille olen üldse kunagi saanud!

Aga nüüd ma lähen kööki ja püüan siiamaani haudunud põdramaksa- ja porganditükid pasteediks vormistada. Midagi võiks ju pühade puhul kokata (peale piparkookide). Koristamine on paraku siiani tegemata ja kaunistustest on ka üleval ainult Hallani käest saadud iileksioks. Aga noh. Kus mul kiiret. Ega põrand jänes ei ole, et näiteks ülehomme või üleülehomme eest ära jookseb ja pesta ei lase 😁

*Šokolaaditükkidega tainas oli rullimisel jube pehme ja lausa lödi (ei saanud kujundeid tervena hästi pannilegi), toorelt päris hea ja magus, aga küpsetatuna kaotas magususe ja vürtsi ka nagu polnudki. Nii et seda ärge ostke, kui te just toorelt süüa ei kavatse.

Kolmapäev, 20. detsember 2017

Aasta lühim päev

Aasta lühim päev on teatavasti homme. Aga sellenimeline õhkrelvade võistlus oli Ülenurmes juba läinud nädalavahetusel. Minul õnnestus ennast seal igati ületada ja sain 400 silmast 364. Olen nüüd esimese kategooria püstolilaskur 😊. Lisaks sain veel ka esikoha, aga see ei ole seekord peamine - mul oli ainult üks konkurent. Igal võistlusel õpitakse midagi - mina ka. Seekordne õppetund saabus, kui mõte läks kusagil 25-nda lasu juures uitama (oli see piparkoogiküpsetamine või kudumismuster, mis meelde tuli, kes seda täpselt enam mäletab) ja kohe läks märklehe tsentrist uitama ka kuul. Mille peale meenus üks esimesi õpetussõnu, mille Tõives kunagi ammu jagas (öelda sügaval sisendusjõulisel madalal häälel): "Kirp on sinu Jumal!". Nii et ei mingeid piparkooke, peremuresid, töömõtteid, filmiootusi - tulejoonel olles on minu Jumal kirp. See kirp, mis sälgus peaks olema ja märklehe poole vaatama ikka, mitte kirp püksis või särgi sees. Ja pea peab olema võimalikult tühi. Rööprähklemine ei ole hea laskuri tunnus.

 Kirjutasin siin, et nädal on kiire. On jah. Eriti kiire on nädal siis, kui Kõuts kutsub lõbusõidule kaasa - temal oli täna Kadrinasse asja ja käisime siis ka juba üksiti Palmses Hallanil külas. Ilus oli seal, kõik tema aia tuhat väiksemat ja suuremat okkalist on ka talvel oivalised ja rodonupud kuulutavad, et kevad ei jää tulemata, aga pilte ei saanud kahjuks rohkem kui ainult üks ja seegi samblikku kasvanud arooniast.


Mis siis veel? Oleme Laglega viimastel päevadel tuuninud teist ehtekohvrit ja leiutanud sinna kaelakeede riputamiseks raami, ikka nii, et mina saen keset elutuba vuksiga kumeraid liiste silma järgi hüpoteetilise 45-kraadise nurga alla ja plaastreid on pöial täis ning ise kinnitan, et "tavaliselt seda nii ei tehta, aga...". Lagle arvas, et selle lause võiks meile motoks võtta. Nüüd siis on kohvri tuunimine lõpusirgel, kui päris valmis, küll ma siis millalgi meie näputööst pilte jagan ka.

Kokkuvõtteks võiks siis praegu öelda, et "tavaliselt seda nii ei tehta, aga kirp on sinu  Jumal!"

Häid pühi teilegi! 😘



Esmaspäev, 18. detsember 2017

Kuidas näeks välja elu, kui...

 ...teeks ainult seda, mida ma ise tahan?

Ei tea.

Viimane nädal enne jõulu. Lootsin selle kuidagi kergemalt mööda saata, aga vist ei õnnestu. No mis sa teed, kui esmaspäea hommik algab sellega, et ülemus helistab ja palub, et ma kasvõi osa asendust enda peale võtaks, kasvõi ainult kaks päevagi, sest kolmapäevaks ja neljapäevaks on keegi olemas. Oeh. No üldse ei taha. Aega nagu polekski selleks ja raha nad ju ka eriti maksta ei taha. Kõigele lisaks on täna töö juures jõululõuna (või pigem õhtusöök), selleks olen juba eelmisel nädalal omaosaluse maksnud ja minnakse Tartusse Aparaaditehasesse. Ja homme hommikuks on vaja saalis paika sättida 200 tooli. Ja tavapärane töö muidugi veel lisaks. Ja mõned ehted oleks vaja komplekteerida. Lisaks on vaja nädala jooksul kududa ühed ilusad sokid (sest mul ei tulnud õigel ajal meelde, et üht kingitust on veel vaja).

Ma tänan südamest Rahmeldajat, kes  nädal tagasi hüüatas: "Ega me hakka ometi omavahel kingitusi tegema?!". Ei saa salata, seda oli hea kuulda. Olen oma elu tüürinud sinnapoole, et neid kingitusi ikka võimalikult vähe teha oleks - oma perele võib ja saab ikka mõne armsa üllatuse teha, aga kollektiivis poolvõõraste inimeste vahel on see loosipakitamine ju piin. Noh, selle üleplaanilise sokipaari kudumise elan üle, on see sokisaaja ju ka hää sõber. Kui ainult lisakohustusi enam rohkem juurde ei pandaks, sest kiirustamist ma ei kannata, aga tähtajad ju hingavad juba kuklasse.

Jõulukaunistused on kodus kõik üles panemata, ja kas neid sel aastal riputataksegi, pole veel üldse kindel. No ei ole tuju. Selle asemel tuleb minna poiste tööõpetuse klassi koristama. Aga jõuluni (isegi pööripäevani) on veel mitu päeva aega, ehk jõuab jõulutunne millalgi ka kohale. Kui mitte enne, siis reedel, sest reedeks on meil plaanitud seltskondlik piparkoogiküpsetamine Muhedikumaal Papa juures ja piparkookide küpsemise lõhn ei ole veel kunagi alt vedanud 😊

Kuna siin tares jõulukaunistusi ei ole, panen illustratsiooniks foto oma džunglist.
Minu ja Lagle näitusest pilte ja natuke ka avamist näeb aga siit, Elva Linnaraamatukogu flickri lehelt:
Anni Irsi ja Lagle Nõu ehtenäitus (14.12.2017)

Pühapäev, 10. detsember 2017

Kõik ei ole veel kadunud

Kui kellegi on vastupandamatu soov saada osa minu ja Lagle näitusest (ja avamisest!), siis on see täiesti võimalik. Näituse saime üles, aga avamise lükkasime edasi lausa neljapäevale (14.dets), sest siis on ka raamatukogu juhatajal aega reklaami teha. Ühtlasi on võimalik osta meie tehtud pudinaid (mitte küll otse seinalt, vaid meil kaasas olevast kohvrist). Kellaaeg on veel pisut segane, kella viiest oleme juba täiesti kindlasti kohal, aga võibolla ka kella neljast ning raamatukogus kindlasti kella seitsmeni.


Aga muidu - lumi sulas peaaegu ära ja minu lumerookimisving oli pisut enneaegne. Ärge pange tähele.

Kolmapäeval käisime Rahmeldaja, tema kaasa ja Laglega Kimmo Pohjoneni kontserdil. Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Ma vist ei püüa parem. Aga kui ta veel peaks kunagi lähikonnas kontserti andma, nui neljaks lähen. Muusika ja etendus, mis ei mõju mitte peaaju mõistmisvõime tõttu, vaid otse seljaaju kaudu. Ma olen siiamaani ühtejutti õnnelik 😊

Eile käisin Narvas laskmisvõistlustel ja saavutasin tagantpoolt kolmanda koha. Ei, ei olnud 3 ega 5 laskjat ainult, ikka rohkem, Nii et arenguruumi mul on. Laskmine ise oli seekord natuke ärev (eks see kuigivõrd ka tulemuses kajastus), sest minu püstol otsustas hakata viimase nädala jooksul susisema. Ei pidanud enam õhku sees. Läksime siiski kohale, et ehk Narva relvameister leiab vea ja parandab. Ja mul on ju võimalik õhupüstolit alati ka viskerelvana kasutada 😁. Tulejoonele sain siiski laenurelva Reijo käest ning nappide proovilaskude jooksul pidin jõudma selle enda silma järgi parajaks kruttida. Ei pidanud märklauda vana katkise püstoliga loopima ja sain enda arvates antud tingimustes siiski rahuldavalt (hinne 3) hakkama.

Mis siis veel? Katleia õitseb. Presidendikäpp `Nelly Isler` õitseb. Jõulukaktus punnitab järjest nuppe avada. Akvaariumis on tekkinud mõnus džungel, varsti peaks vist kärpima hakkama. Eriti võimas on veesõnajalg, kelle lõpmatu nälg ja kasvukihk sõi musta habevetika eest toitained ära. Teod on ka muidugi abiks olnud (aitäh, Kadri!). Kadrilt saadud punane nimetu taim kasvab ilusti ja annab kenasti kooslusele värvi, teisedki tema saadetud tunnevad ennast hästi. Erakordselt hästi tunneb ennast ebay kaudu tellitud sammal, mis pidas vastu ümbrikus(!) 3 nädalat ümber maailma rändamist. Vajab ka juba kärpimist ja ohjeldamist, sest on kasvatanud üllatavalt pikad võrsed ja tahab omast nurgast akvaariumi vallutama hakata.

Pilte peaks ka lisama, aga fotokas on hetkel Lagle käes jälle. Kui pildid kätte saan ja veidi aega on, siis näete mu džunglit.

Kolmapäev, 6. detsember 2017

Ega tali taeva jää...

Oo, milline kaunis ilm! Ei mingit pori, korraga on terve linn muutunud muinasjutuks! Öö on valgemgi, kui jaaniöö.

...

Tulen 15 minutit peale südaööd töölt. Traktor on lükanud mu värava ette poolemeetrise valli. Sadu kestab. Võtan labida (Fiskars on parim!), hakkan tänava äärest pihta. Kõigepealt vajab teisaldamist eelpoolnimetatud vall, siis auto ümbrus. korralik tasku tuleb teha. Auto katusel on nii kõrge lumekuhi, et masin tundub olevat bussi mõõtu. Kaabin puhtaks aknad, katusele jätan uhke tordi. Siis rada majani, trepp, mõnikümmend meetrit radu kempsu-solgiauguni-puukuurini-kaevuni, siis uuesti trepp. Lumi on märg, iga labidatäit tuleb labida küljest lahti kas kraapida või koputada. Kui on, kuhu koputada. Puutüve pihta koputades oli päris huvitav ahelreaktsioon. Lõpuks saan tuppa, ei läinud tundigi - kella üheks öösel olen juba katuse all!
Lumesadu on lakanud. Palun armulist panteoni, et nii jääkski - maa valgeks ja rajad puhtaks. Igaks juhuks väga ei looda, arvestan homme vähemalt kolme lükkamise-sessiooniga. Ja siis nad imestavad, et mulle lumerookimine ei meeldi. Ei meeldi jah. Oleks seda siis 10-20 meetrit rajakest, aga ei! Kogu õu on vaja ära ussitada, sest muidu jään kuivale või külma või tuleb jurta taha asjale minna.

Kui ma rikkaks saan, siis ostan ühe väikse saare Kreekamaal. Talvitamiseks. Ja igaks juhuks palkan ka lumerookijad, kui tuleb tahtmine vahetevahel talvel ka siinmail olla. Vot nii.

Ühtlasi annan teada, et reedel (8.dets) kella viiest võib tulla Elva Linnaraamatukokku, avan oma tütrega koos näituse. Seekord on materjaliks kristallvaik ja kodumaine loodus. Kui näituse plakati ka tehtud saan, panen siia blogisse veel ühe meeldetuletuse koos asjakohase pildiga.