Kolmapäev, 30. märts 2022

Jutujaht: Mitmekesisus rikastab, eksole

 "Tervunks! Kas siin majas hääd napsi kah on?" kostis kärisev, kuid kandev madal hääl üle ukse koridori, köögi, ulatus lausa tahatuppagi.

"No straastvui jah jumalime, mis tormid-tuuled sind küll siia on juhatanud? Et ka Tagametsa härrat üle hulga aja oma silmaga näha! Või on see viies kuupäev, et kõik vanad sõbrad kohe meelde tulevad? Eh jah, eks meil siin juba Vanja kohal ja ega Kolkagi tulemata jää! No ja kui sina ka juba siin oled, küll siis Riina ka vasti platsis on, temasugune peen taam oskab hääd seltskonda hinnata!"

"Näh, võtsin mõned õlled ja haljast ja mingi pudel on veel, naabrimutt andis kartulimaa kündmise eest, ju ta mingi koduvein või muu sarnane hobusekusi on. Rosoljet sain ka poest, seal muud polnd võtta."

"Vorsti ka polnud vä? Sa jäid siis hiljaks, pinsipäeval ei tohi ometi molutama jääda, see vorstilett läheb nii ruttu tühjaks et ei jõua silmagi pilgutada! Silma pilgutada, jah... Sa seda nalja tead, et mis on kõige kiirem asi maailmas? Ei tea? Saivad kolm meest kokku, no nagu meie, Vanja ja sina ja mina, ja üks siis küsib, et mis te arvate, mis on kõige kiirem asi maailmas? Et silmapilgutus, vaata see on ikka üks hirmus kiire asi, selle aja sees ei jõua kohe mitte midagi muud teha, kui silma pilgutad, vaata, näe kui kiire!" ütleb majaomanik ja teeb paar näomoonutust. "Teine mees ütleb selle peale, et vaata, silmapilk on kiire küll, aga elekter on ikka palju kiirem! Vajutan lülitit ja juba laes pirn põleb! Elekter läheb neid juhtmeid pidi nii kiiresti, et ei saa arugi! Nooh, aga kolmas mees oli ju ka. Kuuled mind või? Ahah, no ma räägin siis edasi. Kolmas mees kuulas esimese ja teise jutu ära ja ütles siis kohe kõvema sõna. Et vaata. Silmapilgutus on kiire küll ja elekter on ka kiire, aga sitahäda on ikka veel palju kiirem. No näed, ärkasin hommikul üles, ei jõudnud silma pigutada ega tuldki põlema panna, kui olin juba ennast täis teinud!"

Üle toa kõmises kärisev naer: "No on sul aga naljad! Ise endal juhtus või, et sa nii akuraat kohe kõnelda tead?"

"Mine sa tea, mine sa tea, äkki juhtuski, ega sulle siis või kõike ka kohe otse ära öelda!" kõkutas peremees ja küünitas akna poole. "Vaata, tulebki rahvast juurde, no mis ma ütlesin, maadam Riina ja härra Kolla kohe isiklikult minu ukse taga! Egas midagi, tuleb seltskond tuppa lasta."

"No näe, teil siin juba pidu lahti, me tõime ka omalt poolt kosti kaasa, Kolla tõi Tiidu talu samakat, see on hea kraam, eksole, ja midagi on siin kindlasti veel, kott on päris raske. Mina võtsin ka kaasa, mis aga sain - käisin eile minial külas ja tal seal vedeles paar šampust ja mingine Sangria pakivein ja üks Kiiu Torn oli ka seal kapis tal nii kurva moega, ma mõtsin et mis nad seal tolmavad, ega neid seal majas niikuinii keegi ei joo ja ei pane tähelegi, kui ma mõne ära võtan. No ja rosoljet tõin ka muidugi."

"No on aga meil alles laud! Sellist pole küll enne nähtud! Viina, veini, samakat, õltsi, šampust, likööri... rosoljet! Kaks karpi rosoljet! Ei tea, mis sest küll lõpuks saab..."

"Mis saab, mis mõttes? Mitmekesisus rikastab, eksole, oled kuulnud?"

---

Järgmine hommik. Maja lehkab kirjeldamatult. Köögi põrandal, koridori uksel ja osaliselt ka koridori põrandal ning seinal on rosoljekarva roosakas, hapult haisev maosisu, mis väljus kõhu omanikust ülehelikiirusel enne õue jõudmist. Pane või anekdoodi sisse. Sellesama, kõige kiiremast asjast rääkiva anekdoodi. Väljas, lagunenud puutrepil aga istub majaperemees, hoiab valutavat pead kahe käe vahel, justkui püüaks seda laiali lagunemast hoida ja ägiseb vaikselt omaette: "Mitmekesisus rikastab... eksole... Järgmisel pinsipeval lähen ise Kolla poole ja vaatame siis. Siis alles vaatame. Ukse keeran ka lukku, et nad ise omapead siia sisse ei saaks kogu oma mitmekesisusega..."

----------

Teised jutujahtijad on kogunenud siia: https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/search/label/Jutujaht


Esmaspäev, 28. märts 2022

Eile näitasin kevadet, täna näitan sügist

 

Roheline, kollane, oranž ja punane on mu lemmikvärvid. Lemmikelement on ilmselgelt puu, aga ka tuli, päike ja valgus. Siin lambipaneelis on seda kõike. 

Esialgu lähevad valminud klaasitööd Elva Linnaraamatukokku näitusele. Sealhulgas on kaks lambitoorikut, mis päris lampide külge saavad alles peale näituse lõppu. 

Ei olnud lihtne töö, detaile sai - kui ma nüüd õigesti lugesin - 127 tükki. Eriti töömahukas oli seekord lihvimine, et kõik ikka võimalikult hästi kokku klapiks. 

Jootmine läks seekord aga üllatavalt kiiresti - võtsin kasutusele uue jootetina, mida reklaamiti eriti kvaliteetsena. Ja seda ta ka oli. Ainus üllatus, mis tinaga kaasnes, oli see, et vaskpaatina ei tahtnud sellega sugugi nii ilusti reageerida, kui teiste tinadega. Jäi mõnevõrra tuhmim ja hallikam. Kokkuvõttes võib tööga siiski rahule jääda. 

Üks pisike tõrvatilk on ka seekord meepotis - nimelt tuli jälle jootmise ajal ühe klaasis sisse mõra. Aga ma ei hakka seda parandama ka, jääb see ju lõpuks mu enda omandusse ja ma kannatan selle mõra välja küll. Parandamine oleks ebaproportsionaalselt töömahukas ettevõtmine. 
Lapiti laua peal.

Vaskne serv sobib nende värvidega imehästi. Oluliselt paremini, kui tinahall. Aga ega vask neid üksi seo, ikka jootetina peab kõigest üle käima ja kaunis vaskteip jääb siduva tinakihi alla peitu. Hea, et on leiutatud paatina, millega saab tina tooni vastavalt vajadusele muuta kas vaskseks või mustjaspruuniks. 

Lihvimise ajal on hea tükke teibikildudega fikseerida, muidu ei saa üldse aru, kus järg on ja mis üle ning mis puudu ning kustkohast oleks vaja veel pool millimeetrit sirgemaks ajada, et pilt ka päriselt kokku istuks.
Killud veel ripa-rapa laiali, täpsesse mõõtu lihvimata. 



Millal järgmine klaasitöö ette võetakse, pole veel teada. On ju algamas saepurutegemise hooaeg. Aga mine tea, kui ikka väga isutab, siis võtan mõne vihmasema ja tuulisema õhtupooliku ruumis ilmavarjus istuda ja klaasi lõigata ☺

Pühapäev, 27. märts 2022

Lill ja jäär

 

Räägivad, et kusagil olla juba sinililli õitsemas nähtud. Minu aias ja aia taga nad igatahes veel tukuvad, nii et ei jäänud muud üle, kui sinilill ise teha.
Varjuteater.

Valgel paberil. Siin on eriti hästi näha, kuidas oskustest jääb ikka veel vajaka - jootmise käigus tuli ühele rohelisele klaasitükile mõra sisse...
36 kildu.

Saehooaeg on alanud. Üheks ümmarguseks sünnipäevaks sai tehtud jäära troon, kus emand saab tähtsa näoga istuda ja kõiki kamandada. Pildil on esimene saegraveering.
Lihvitud töö.
Lihvitud, detail. 
Tagakülg koos kolme roosiga. 
Ilmastikukindel. Taust ja valgus ei ole küll pildistamiseks kuigi head, aga paremat pilti pole mul teile praegu pakkuda. 


Neljapäev, 17. märts 2022

Hõbedane

 Ja mitte ainult hõbedane. Pronks on ka. Kulda seekord kahjuks mitte.

5. märtsil käisin Narvas, spordiliit Jõud korraldas talvemängud ja ma sain naisveteranide klassis (küll ma olen juba vana!!!) kolmanda koha, harjutuseks 40 lasku õhupüstolist. 

Nädal hiljem tuli sõit hoopis teise Eesti otsa, Haapsallu (sinna sõidab veeeel kauem, kui Narva), kus toimusid seenioride Eesti Meistrivõistlused, jällegi 40 lasku õhupüstolist. Seekord läks veidi paremini, sain teise koha. Tulemus küll silmade poolest nädalatagusest parem polnud, kuid konkurendid olid nõrgemad. Eks ta ole - kui ma iseendaga üksi võistleks, siis poleks see sugugi parim tulemus, aga kuna ma võistlen teistega, siis sõltub iga kord paremusjärjestus sellest, kes on kohale saanud tulla. Kokkuvõttes ei saa siiski väga kurta. Ma tean, et ma olen paremaks võimeline, aga mitte iga päev ei ole kõrge lennuga ja igal ajahetkel ideaalseks soorituseks ei ole vist meist keegi võimeline. 

Ootan pikisilmi sportpüstoli hooaega, see algab juba mõne nädala pärast, aprilli keskpaigas, Põlva karikavõistlustel. Lähen kaitsma läinud aastal sportpüstoli harjutuses võidetud rändkarikat.

Pilti kah:



Reede, 4. märts 2022

Esimene soe öö

Alguses oli mõte. 
Siis tulid nuga ja tangid.
Teip.


 Ja siin ta on. Igatsus esimese sooja maikuuöö järele, mil õrnad helerohelised lehed on puudel, talvekülm on lõpuks ometi kontidest välja läinud ja täiskuu vaatab seda kõike imestades pealt. 

Või hoopis...

Elas kord üks linnukene. Keegi ei olnud teda näinud, nii et keegi ei tea ka kirjeldada, oli ta suur või väike, must või valge või hoopistükkis kirjuline. See lind otsis maa ja mere peale pesapaika, siit ja sealt, lähemalt ja kaugemalt, kuni leidis pisikese pajupõõsakese ja punus sinna pesa. Istus pesale, munes munakese ja jäi hauduma. Haudus päeva, haudus teise, haudus tüki kolmandatki, siis hakkas muna äkki liigutama. Munast tuli välja terve maailm! Maa ja ilma keskele aga kasvas puu - ilmatusuur puu, mille juured allilma põhja sirutasid ja oksad taeva taha kadusid. Ja igal kevadel, kui maikuus oli kõige esimene soe täiskuuöö, võis selle puu all väga-väga vaikselt istudes kuulda üht päris uut muinasjuttu, millest mitte keegi enne midagi ei teadnud. Pisikene linnukene, oli ta nüüd suur või väike, must või valge ehk hoopistükkis kirjuline, oli terve aasta lennanud suure puu oksalt oksale, kuulanud liblikaid, tähele pannud sammalde kasvamist, jälginud tuulte kaugelt toodud sosinaid ning esimeseks soojaks maikuuööks oli muinasjutt valmis. Linnukeeles, muidugimõista.