Kolmapäev, 24. august 2011

Metsik urisev õnn

Olen jätkuvalt elus ja ei kavatsegi seda seisundit muuta. Magasin peale õudselt kurnavat üritust (vt. eelmine postitus) ööpäeva peaaegu jutti maha (v.a. söögi-joogi ja kempsupausid), inimese tunne tuleb tasapisi tagasi.

Eile tähistasin seda, et juba 12 aastat olen tütre ema. Tüdruk kasvab praegu ülehelikiirusel...

Enne septembrit on millegipärast aeg hakanud jubeda kiirusega kaduma. Kuhu küll? Minu suurejoonelised plaanid saada paar poolikut tööd selle kuu jooksul valmis kipuvad umbe jooksma.

Lugesin Valdur Mikita raamatukest Teoreem. Väga mõnus oli, praegusse hetke sobis ideaalselt. Raamat, mida lugedes on tunne, nagu sõnad, tähendused ja kõlad tantsiksid lugeja ümber. Raamat absurdi ja reaalsuse, teaduse ja nilbuse piirimailt.

Lugu unest ja valgusest, pühast aeglusest, taeva mõõtmatusest, kurbade silmadega meestest ja nende igatsusest öeldamatu järele, 100-aastasest üksildusest, marupolkast igaviku veerel, ürgvanaisast, helesinisest mootorrattast, Vana-Liivimaa kumedast taevast, hapupiimast, õrnusest, ihast, vihmast, tuules keerlevatest jasmiiniõitest, naise kirglikkusest, ränduri õnnest, nõiutud raamatust ning ebaharilikust tundest, kui taevasmaa veerel luurab inimese järele metsik urisev õnn.

Peale sellist tutvustust ei saa ju raamatut koju tirimata jätta?

---

Festivali tagajärjed ilmutavad ennast aegamööda veel pikalt. Täna koristaja rääkis lahkesti "söögiisujutte" sellest, mida kämpingutest koristamisel leida võib, kui mitmesse prügikasti kustud ja situtud on... Nojah. Meil oli siin täna tervsisespordiüritus, kus pakkusime rahvale ka saunaskäimise võimalust. Sisesaunas olid naised, nemad leidsid järgmise hip-hopi päranduse - saunalava alla oli peidetud pesukauss väljaheitehunnikuga. Muidu festivalilised saunas ei käinud, aga mõni ikka hiilis sinna, sain sealt mitu korda neid välja aetud - kahjuks ei käi see uks lukku. Aga lavaalune jäi kontrollimata... Mul on ninas täitsa pädev mälu, tunnen nüüd seda haisu igal pool. Kurat võtaks, WC oli sealt 4 meetrit kaugemal, kas siis tõesti ei jaksanud sinnani roomata? Enamasti polnud ka järjekorda ja kui oli, siis kõige rohkem 3 inimest?

Eile öösel nägin unes, kuidas seiklesin mingis koridoris, kus oli junnidest lausa miiniväli. Millegipärast olid kõik hunnikud veel noaga pooleks lõigatud... Mõtlesin hommikul ärgates, kas kusagilt ei hakka rahalaeva paistma (mida siis kellegagi jagama-poolitama peaks)? Aga nüüd on tunne, et see uni ütles ette lihtsalt siinse sitase olukorra. Võeh.

---

Isa, kui nägi metsas hunnikut, ütles ikka, et see on elu. Küllap on elu võtnud mind põhjalikult äratada ja aeg-ajalt aiman enda järel luusimas metsikut urisevat õnne. Ei teagi kohe, kas karta või rõõmustada.

Laupäev, 20. august 2011

Hip-hop

Täna on see päev, kui on aasta kõige hullem tööpäev. Isegi maratonipäevaga ei saa võrrelda. Ma olen juba nii väsinud, et nutt tuleb peale, aga öö on alles ees... Ja purjus hip-hopparid. Meil on siin üle-Eestiline festival.

Hommikul tööle tulles oli vahetust lõpetav proua täitsa endast väljas, siin oli just lõhutud mõnede tubade uksed, plastmasslaud ukse tagant ja ähvardatud minu eelkäijalegi lauajalaga äsada. Mul on rahulik olnud, olen müünud mõned sajad kohvid (aparaat on sigaaeglane), mõned sajad kempsu- ja dušipääsmed, peletanud joobareid majast, koristanud lõhutud pudeleid siit fuajeest jne jne...

Enamus inimesi on täitsa normaalsed, mõned isegi päris kenad. Aga kokku on siin midagi ehk 1000 inimese ümber (selle aasta statistikat ei tea, aga läinud aastal oli nii) ja mõni jobu satub ikka hulka.

Ma olen sitaks väsinud. Kalli tahaks ja kaissu...

---

Raadiost tuli taustaks raadio2. Lootsin kuulda midagi ärkvelhoidvat, Meri ja Julma vms. Aga ei, tuli hoopis otseülekanne Tallinnast, lauluväljakult. Muidu polnud ju viga, aga lõpus läks ikka eriti uimaseks ja haledaks. Venis veel üle aja ka... Nüüd, olgu taevas tänatud, hakkas trammi ja bussi kordus. Ja tjuun in. Kolm tundi olen ärkvel südame rütm on ette kirjutatud, magama ei jää. Mis edasi saab, ei tea.

Teisipäev, 16. august 2011

Rõõmustamisest

Ootan midagi, ootan ja usun, et kui oodatava kätte saan, on rõõm suur. Lõpuks ootus lõpeb, on rõõm... ja sealsamas hakkab rõõm vaikselt haihtuma, tuhmuma... Värske rõõmu kõrval on ikka nii palju muresid ja lahendamist vajavaid asju...

Sain oma kauaoodatud tähtajatu lepingu, siiani olin järjest asendajana tööl. No oli rõõm lepingust. Aga juba pressivad mured peale. Sügis läheneb kiirrongina (ja mina ei saa raudteelt minema). Nüüd lõpuks sain teada, et korteris lubatakse ikka kenasti kevadeni olla, äkki on selgunud talvepuude vajadus selles kohas. Lapsed, kool...

Väljas on kena vaikne soe ilm, hirmsasti tahaks siit leti tagant ära. Metsa. Kaugele. Ma tean, et talv ei jää tulemata ja seda, mis on praegu, tuleb kildhaaval korjata ja hellalt hoida, et läbi pika talve jaksaks mäletada, et kusagil on suvi olemas.

---

On asju, mille üle rõõm nii kergelt ei kao. Rõõm kohtumisest sõbraga. Rõõm uue sõbra leidmisest. Rõõm õnnestunud kujust või maalist. Rõõm matkast. Eks neid asju on veel. Võimalik, et need on minu hingele lihtsalt olulisemad, kui kindel töökoht või uus auto, juuksevärv, lotovõit...

Vana tuntud tõde: rõõm olemisest on kestvam ja sügavam, kui rõõm omamisest.

Reede, 12. august 2011

Tähelepanust

See on ju tore, kui tähele pannakse, kiidetakse, hinnatakse... Kingitakse meeldiva teeninduse eest tahvel šokolaadi näiteks. Vahel ikka juhtub. Aga mõnikord võtab see kummalisi vorme. Mõni päev (öö?) tagasi istusin tööl ja ootasin hiliseid ööbima tulijaid, kui üks siin majutuv töömees astus kesköösel uksest sisse, oli just vähjalt tulnud, ämber näpus krabisemas ja kinkis mulle ühe kõhna elusa vähja. Ühest küljest on nagu meelitav, teisest küljest on ikka veider. Mis ma hakkan peale ühe haleda piinatud vähjaga? Lasin ta hommikul ojja... Ja kas ma peaksin olema meelitatud? Kui mu kallim kingib mulle midagi kummalist ja ootamatut, pole sellest probleemi, see on isegi armas. Aga kui võõras, teeb see millegipärast ettevaatlikuks.

Neljapäev, 4. august 2011

?

Armas rahvas, mis teiega on? Hambad ja küüned välguvad, küllap varsti verigi väljas on...?

Ei, ma ei taha teada, kui need on teie eraasjad.

Olen viimasel ajal tundnud ennast eemaletõmbununa, mõtisklenud, kas peaks äkki rohkem suhtlema, vanu sõpru ja tuttavaid külastama või külla kutsuma. Aga ma pole lihtsalt jaksanud. Ja nüüd mulle tundub, et mõõdukas reserveeritus on olnud mõistlik mõte. Sõdijate vahele kogemata tallata jääda ei tahaks küll kuidagi.

Ei ole minust revolutsionääri, ei ole. Ja ma ei mõtlegi hakata teiega kaasa vaidlema, kes elab õigemini ja kes valemini, mis on kunst ja mis mitte ja kelle jutt on sulakuld ja kellele oleks õige kirvega virutada. Kurb on lugeda, et inimesed, kellel on mõnedki puudad soola koos ära söödud, kes on rasketel aegadel pakkunud üksteisele tuge, nüüd niiviisi hambaid teritavad. Üksteise kallal. Ja padjaklubi, mis oli ellu kutsutud just nendesamuste õrnade naisterahvaste lohutamiseks tikkimise ja kristallkuuli vaatlemise abil, on muutunud mõõkadega, kirvestega, pudrunuiadega ja teravate keeltega vehkivate valküüride tandriks! Urjuh!

Esmaspäev, 1. august 2011

Pokumaa ja txalaparta

Läinud nädalavahetusel olid Pokumaal puupäevad. Mindki arvati viimasel hetkel privilegeeritute hulka ja kutsuti sinna saagima.

Meid ka vilmiti, isegi mina jäin uskumatul kombel vilmi pääle! TV 3. Olgu muudega, kuidas on, aga ma jäin iseendaga rahule. Värvimata ripsmed, kitkumata kulmud* ja muud apsud jäid kenasti prillide taha, ebamäärases vormis kere oli kenasti õige nurga all üles võetud, ma nägin vähemalt oma silmale isegi peaaegu kena välja (mis on haruldane) ja - jäi mulje, et ma tean, mida ma selle saega teen! Uraa!

Arva ära, milline saagija mina olin? Kas kiilakas klipi lõpus? Jutukas patsidega tütarlaps? Vihjeks on kollased tupsu-kõrvaklapid.

Mariga käisid möödakäijad pidevalt rääkimas (loe-teda segamas) ja uurimas, kas saagimine naisele raske pole? Minu juurde aga ei julgenud keegi tulla. Alguses ma arvasin, et ma näen välja nagu tissidega mees, aga nagu klipist näha, oli see ekslik arvamus. Ma näen välja hoopis nagu tissidega mees. Aga kleidiga ei saa saagida, see on ohtlik. Ja mulle meeldivad need hullud prillid.

Veider, enne ma arvasin, et see oli sihuke kerge üritus, kus ma olin selline, nagu olen, aga nüüd tagasivaatena on mulje omandanud ka mingi tähtsuse. Huvitav on, kui suurelt osalt langeb minu arvamus endast kokku sellega, mida teised tegelikult näevad, tajuvad ja arvavad? Reaalis? Ma ei mõtle siin seda paarisekundilist klippi.

Kummaline koht, teist nii rahulikku paika... ei mäletagi. Päeval muidugi oli matkajaid ja saagijate lärmi kõvasti, aga õhtul tuli vaikus ja rahu. Ei mingit hirmu. Magasime Mariga lageda taeva all, lugesime langevaid tähti (vähe oli veel), isegi vihma ei tulnud kraesse.

Saagisin seene all mõtiskleva konna. Ülejäänud rahvas tegi siiski enamasti kunstipärastes kompositsioonides pokusid.

Pokumaalt tulles jäi päevakene hingetõmbeaega (üle kere valutas, eriti käed, siidikäpa sündroom). Selle sisse mahtus kiire käik Viljandisse, kontserdile. Kontsert oli muidugi lahe, oleksin seda isegi väga kõrgelt hinnanud, kui poleks seal kontserdi ajal kohanud paari vana tuttavat, kes kunagi on mu elus väga olulised, võiks isegi öelda pöördelise tähtsusega isikud olnud. Võtsid kontserdi ajal suurema osa mu tähelepanust endale. Oligi siis sihuke väga hea muusikalise taustaga tagasivaade 15-10-8 aasta tagusesse aega. Ja ma sain aru, et ma ei ole enam päris see inimene, kes siis. Olen kogenud, näinud, läbi elanud ja muutunud. Ja järjekordselt oli hea tunne mõista, et tagasi ei tahaks - elu on aja jooksul muutunud järjest nauditavamaks ja rikkamaks.

Aga rütmid, need rütmid olid kuulamist väärt! Õigluse mõttes tuleb lisada, et seda lugu neil Viljandis siiski esitamisele ei tulnud. See lugu on sealt. Näiteks.

*Tegelikult on ripsmete värvimine isegi ohtlik, saepuru lendab hullult ümberringi (kipub ka prilli taha tükkima) ja puru ripsmetušisse kleepumine või takerdumine võib lõpuks korraliku trauma tekitada. Peale selle tahaks iga natukese aja tagant silmi pühkida, lahtisest saepurutolmust ja kübemetest vabaneda. Värvitud silmadega oleks õhtuks päris huvitav disain näos. Kulmud aga... mäletate, milleks inimesel üldse kulmud? Selleks, et koopas liiv silma ei kukuks. Saepuruga on sama lugu. Ma armastan oma silmi.