Kolmapäev, 30. mai 2018

Ajakohane





No ja nüüd hakkas kummitama. Las kummitab teil ka.

Reede, 25. mai 2018

Kribu-krabu

Sain Omnivast lõpuks kinnituse, et nad maksavad mulle raha tagasi. Algul nad pakkusid, et maksavad raha saatjale (kellele ma olin kauba eest juba maksnud! ja saatmise eest maksin ju ka ise pakiautomaadi juures!), aga imekombel nad otsustasid ilma pikema kärata siiski mulle ülekande teha. Ainult 5 kirja vahetasimegi. Ma ikka avaldasin muidugi põhjalikult nördimust sellise napaka olukorra üle ka.

Ma näen, et keegi ei ole julgenud midagi arvata Taim Rohelise kohta. Eks ta ole keeruline jah.

Allkirjastasin täna lepingu, mis toob ühe päris huvitava tellimuse. Mäletate, kaks aastat tagasi siplesin kuu aega paaditöökojas klaasriide ja vaikudega? Vot, nüüd tasub tookordne õpiaeg lõpuks ära, sain tellimuse klaasplastist skulptuurile. Kukk. Suur. Värviline. Augusti alguseks peab valmis olema. Oi, saab põnev olema 🐔

Enne kuke kallale asumist ootab nikerdamist ka paar puuskulptuuri. Tööpuudust ei ole, pigem on kummitamas pidev ajanappus. Juulikuusse sai pandud ka üks laat - Tartu Hansalaat - sain just kohatasu arve. Sellekski tuleb aega leida, et sinna müügikraami juurde treida - praegu on varud laada jaoks veidi kõhnavõitu. Munamäele ka oodatakse üht-teist müüki. Taimi, mida vaiku valada, on juurde korjatud, teisipäeval käisime Tartus botaanikaaias ja saime lausa ametliku loa aedniku seltsis korjet teostada 😁, sealjuures noppis aedniku osav käsi meile mõnegi kalli ja haruldase õie või lehe. Näiteks ameerika kuldking on juba eile vaiku valatud ja tuleb näitusel esitlemisele.

Kolimiseks on jäänud aega natuke üle kuu. Praegu veel tundub, et aega on palju-palju, aga ma tean küll, see tunne on petlik. Homme külastab mind üle pika aja korteri perenaine, ma juba vargsi lootsin, et ta ei tulegi ja viimase 8 kuu üür jääb maksmata. Aga noh. Eks ma siis maksan.

Ilus ilm on olnud. Aednikud kurdavad põua üle, aga kuna ma olen oma aia juba peaaegu tühjaks jaganud (ja uusi juurde ei hangi), siis mind põud ei kummita. Päris mõnus on. Enamusel päevadest ei ole kuumus ka tappev, laseb elada ja toimetada. Ilus.

Neljapäev, 24. mai 2018

Taim. Roheline.

Kes see lahke oligi, kes määramisabi pakkus? Paistab olevat oksajupp mulda pistetud, juured alla ajanud ja lehed peale. Täpsemalt pole ennast tutvustada soovinud.

Esmaspäev, 21. mai 2018

Eile lubatud

Sain kujukese valmis. Jalakas.


Üldiselt on elu ilus. Sirelid ja piibelehed lõhnavad just täpselt korraga, nii et kaif on pidev. Saepuru väga hullusti ei torgi ja ilm on fantastiline, ainult sääsed ja kihulased võiksid ennast minust kaugemale hoida. Meepott on siiski vaatamata parasiitidele aus. Ja loomulikult on meepotti kukkunud ka üks tõrvatilk. Nimelt sai Laglel telefoni aku otsa, tellisime kiiresti uue ja see pidi saabuma pakiautomaati. Pakk tuligi, või õigemini pakend. Omniva pakiautomaadist leidsime lahti lõigatud tühja paksema ümbriku. Helistasin, soovitati kirjutada kaebus. Kirjutasin. Sain vastuse, et sellega tegeldakse 10 päeva jooksul. Arvata on, et sellest ei saa midagi, paremal juhul automaatne vabanduskiri ja kõik. Jube kahju, Omniva automaat on mul siin lähim ja igal kellaajal kättesaadav. Hea, et siiski ka muid valikuid on. Postkontori kohta mul ühtki kaebust pole, sest töötajad on siin väga toredad. Aga jah. Hea, et selles pakis midagi väärtuslikumat polnud... Arvata on, et pakk lõigati väga oskuslikult katki kuskil teekonna ajal (vahelaos?), kuller pani kappi tühja paksu ümbriku nägemata, et see katki on (lõikejälg esmapilgul välja ei paistnud) ja ega ümbrikus ei peagi ju midagi paksu ja rasket olema, et sisu näpu vahel kindlasti tunda on.

Aga tühja sellest pakist ja Omnivast. Vähemalt olete hoiatatud. Elu on siiski ilus ja tegus - 1. juunil avame Tartu Botaanikaaias ehete ja maalide näituse - minult ja Laglelt ehted ja Evelt maalid. Ja üks põnevam saetöö on pooleli ja kaks tellimust on järge ootamas. Ja see pole veel kõik. Aga igast asjast omal ajal ja järgemööda 😉

Pühapäev, 20. mai 2018

Päkapikuleib, Chata Baby Jagi ja teisi jutte

Nädal tagasi ei olnud laskmisvõistlusi, täitsa vaba olin. Ainult tööd oli vaja palju teha (nagu ikka alati on,) nii et selle asemel, et palehigis tööd vihtuda, käisin Kõutsiga hoopis Poolas. Ega me kaugele ei jõudnud, Suwalki käisime risti-põiki läbi. Pilte tegin moblaga ja ainult mõne üksiku, siin on meie ööbimiskoha tagaõu hiigeltammega (silma järgi vähemalt 300-aastane). Peale kauni looduse vaatasime üle ka kaubanduse, ehituspoed olid päris põnevad. Näiteks kipsplaat ei maksnud peaaegu mitte midagi (vist oli ümberarvutatuna umbes 3.- plaat?), kuigi selle infoga ei ole mul suurt midagi peale hakata - ehituse juures ei ole plaanis kuigipalju kipsi kasutada. Tõin ära tillukese kirjulehise potilille, millele trükitud nime kuukelis tõlkides sain teada, et see on Taim, Roheline. Reis oli tore, isegi vaatamata lämmatavale palavusele. Peenemad nüansid hakkavad juba mälus tuhmuma, pole ka fotosid, mille najale mälu ehitada. No ja mis ma siin ikka sellest kirjutan, kuidas ma turult ei raatsinud kirjulehelist pööki osta (see võib meie kliimas õrn olla), keda see huvitab. Või et umbkeelsete Poola poemüüjatega saab eesti keeles ka suheldud, kui kätega piisavalt juurde vehkida (seda ei teinud küll mina, ma vaatasin kõrvalt ja imetlesin hääletooni ja žestide kõnekust).

Mäluga on üldse kehvad lood, viimasel ajal paistavad mäluaugud järjest süvenevat. Kehva mälu (ja hajali tähelepanu) arvele võib kirjutada ka selle, et panin nädal varem bookingu kaudu öömaja kinni ja - enne teeleminekut leidsin meili pealt kirja, mis küsis, miks ma ei ööbinud broneeritud kohas? Aaahhh! Ma olin kuupäevad segi ajanud! Eks sellega kaasnes ka rahaline kadu, aga see ei olnud õnneks suur. Palju ärritavam oli mu enda lollus. Broneerisin kähku järgmise lähima odavaima kodumajutuse ja asusime teele. Ilusasse kohta jõudsime, pildil on killuke sellest. Peremees ütles küll, et po russki kõneleme (ingliš talle ei sobinud), aga ise pani ikka poolat. Umbes poolest jutust ei saanud möhhigi aru. Igatahes - hakkama saime jällegi. Kolmekorruseline loss, katusekamber meile ja hiigelpatjadega voodi ning sealsamas korrusel ka roosilise kahliga duširuum. Pererahva elukorrusel oli ainult tammepuust mööbel, meile oli küll siiski ka laminaati jagunud. Sellegipoolest ilmselgelt küllaltki rikas majapidamine. Krundi piiril oli renoveerimisel palksaun suure peoruumiga ja ka õues lõkke- ja grillikohad, eks nii vist tehakse omale pensionilisa. Sauna peal suur kiri Chata Baby Jagi. Vot siis, kus me ööbisime. Kanajalakesed olid ilusti peidus, maja maskeerunud lossiks.

Tagasiteel oli hädasti vaja Valmiera Depos peatus teha, tõin omale ometigi korraliku padja (normaalsuuruses, Poolas katsutud padi oli ilmselgelt lausa ebamugavalt suur). Ja ühes külakeses maantee ääres oli laat, sealt sai kaasa ostetud kärakas käsitsi tehtud rukkileiba. Ma sõin seda siiamaani, oli kõva nagu päkapikuleib, aga ikkagi väga hea.

Selle söödud päkapikuleiva najal sain eile laskmisvõistlustel 6. koha. Harjutus 30+30, mida ma olin varem ühe korra trennis proovinud ja ühe korra võistelnud. Nii et päris uus asi ikka veel mu jaoks. Võistlejaid oli umbes 17, nii et ma olen väga rahul. Seekord ei lasknud ühtki pauku päris mööda ka, nagu eelmisel korral Heli Rassil. Noorsportlane areneb seitsmepenikoormasaabaste sammudega! Esimese poole (ringmärk) tulemuseks oli 277 silma, millega olin 4. kohal. Ilmuva märgi järel oli lõpptulemus 539 silma, mis on otse loomulikult mu isiklik rekord ja langesin üldarvestuses ainult 2 kohta. Hea on ka seda teada, et see ei ole sugugi mu võimete lagi - soodsate asjaolude kokkulangemisel võin isegi küündida medalikonkurentsi (seda küll ainult kodumaal, rahvusvahelise edu jaoks oleksin pidanud hakkama treenima 30 aastat varem).

Saehooaeg on ka avatud, esimest kujukest näitan teile homme.
Üldse tõotab üle aegade huvitavaim suvi tulla. Eks ma siis jupphaaval hakkan seda siin avama, kui asjad hakkavad teostuma.

Kolmapäev, 9. mai 2018

Tonn taimi ja vana karikatuur

Ah, kes jõuab kõike mäletada, mis vahepeal juhtunud on. Hea, et telefonis mõni piltki on. Näiteks imeilus konn Anne aias. Aed oli veel ilusam, aga sellest ei saanud jällegi pilti.
Midagi ma ikka mäletan ka - näiteks eilne päev on täitsa meeles veel. Hallan tegi lõunaosariikide-tuuri ja esmaspäeva õhtupoole lõbutsesime Järvselja taimeaias ning Rahmeldaja aed sai risti-rästi läbi käidud. Eile olin Hallani saatjaks Lätimaal, esialgne plaan oli ainult Strenči ja Valmiera puukoolid. Ilus oli, kuigi Valmieras olid valikud üsna lahjad, aga midagi sai Hallan ikka ostetud. Kuni Hallan Valmieras küsis, kas neil rohkem rodosid pole, mille peale imestati, et mis me siis seal teeme, mingu me ikka Baltezersi! Et ainult 70 km, algul Riia suunas ja siis Pärnu peale. Vaatasime kella, aega justkui oli, hakkasime sõitma. Lõpuks muidugi selgus, et see oli ikka rohkem nagu 100km ja peaaegu Riias. Ma sain meie ringikeerutamiste käigus tagasisõidul koguni 25m linna sisse sõita! Minu esimene Riiaskäik 😁. Teed küsisime kõigest ühel korral ja ka siis selgus, et olime õigel suunal. Baltezers ise oli aga imeline! Mitmekümneaastaste rodode park küll ei õitsenud veel, kohe-kohe oli puhkemas. Aga seal oli muudki kaunist ja lausa jahmatavat. Ning mitte ainult pargis, vaid ka müügiplatsil. Nii et Hallan tõi sealt kaks kärutäit rodosid, mida tal veel polnud (ma täpseid numbreid ei tea, aga tal on oma aias umbes 600 rodotaime u. 60-st liigist-sordist, tõenäoliselt isegi rohkem, nüüd kohe kindlasti rohkem) . Pilte ma küll ei taibanud väga teha, paar klõpsu ainult, sest telefon ei ole ikka õige pildistamise riist, hädapärast kõlbab dokumenteerimiseks. Igatahes sai auto pilgeni täis taimi ja alkopoest ka haruldasi Läti meeneid (õlut) Hallani põhjaranniku-sõpradele. Ratas kippus tagasisõidul koopasse käima, kuidas ta kogu kraamiga ööseks koju jõudis, ma ei kujuta hästi ette. Mina tõin kogu reisilt ära kaks tühja pappkasti, alkolaost. Kolimine ju vaikselt-vaikselt ja pidevalt käib. Ma arvan, et kaubareis oli meile mõlemale kasulik, mina olen oma tooduga igatahes rahul 😏

Kolimisega seoses saab palju asju läbi sorteeritud, ära visatud, ära jagatud ja mõnikord ka üles leitud või meelde tuletatud. Mõni päev tagasi leidsin paberite hulgast reliikvia - 8. klassis minust joonistatud karikatuuri. Autoriks vist Indrek Tobreluts (aga ma ei ole 100% kindel). Noh, päris adekvaatne ei ole, ma ei armasta karglemist, aga peaaegu, kui mõõga asemele püstol joonistada ja jalad ilusti maha panna😼 Kustkohast meie poisid küll teadsid, et ma selline olengi?!

Oot, midagi oli veel... õige! Võistluste jutt jäi eelmisel korral pooleli. Heli Rassi võistlustel õhupüstoliga sain 363 silma (40 lasku) ja sellega 10. koha. Eestlaste hulgas oleksin olnud viies, aga lätlannad ja soomlannad trügisid ka ette. Nädal edasi olid Elva lahtised meistrivõistlused, seal läks mul (koha mõttes) veidi paremini - võitsin sportpüstoli ringmärgiharjutuse ära 😊 278 silmaga (30 lasku). Kui oleksin võistelnud üldarvestuses (noored-vanad-kuked-kanad koos), oleksin saanud 3. koha. Üldiselt, ei kurda, kuigi arenemisruumi on, lausa 22 silma oleks võimalik rohkem lasta, kuni 300-ni*. Järgmine võistlus on spordiliidu Jõud meistrivõistlused 19.-20. mail Elvas. Enne seda jõuan veel piiri taga väiksel huvireisil käia, aga see on juba uus lugu.

*Üle selle numbri on ka võimalik lasta, aga seda suudab ainult Chuck Norris.