Tulin palgatöölt ära. Vaimu värskenduseks peale neid vintsutusi võtsin väikse nokitsemise ette. Tuhnisin mehe varude hulgas ja leidsin täpselt paraja kasepahakese. Koorisin, kujundasin, uuristasin. Mees aitas vahepeal freesiga kaasa, mina jätkasin puhta käsitsi, peitliga. Seest ongi tops täiesti peitlijoontega ja lihvimata.
Siis liimisin ülaserva tammelaua, millest sai servakõrgendus. Serva vahele jäi auk, mille täitsin türnpuu kiiluga. Ahh, milline imeline kollane puit! See ei ole värvitud, ongi niisugune kasvanud.
Seejärel lisasin topsikule jalakesed - ühe türnpuuoksakesest ja teise tammeklotsikese. Lihvisin ja lakkisin ja valmis ta ongi!
Pöidla jaoks sai servale tehtud väike lohk, et topsi ikka mugav kätte võtta oleks. Esialgne plaan on nikerdis suhkrutoosina kasutusele võtta.
Mina olin seekord kõigest kaaslase rollis, aitasin natuke alustuseks mõelda ja arvutada. Kaks pead on ikka kaks pead, seltsis segasem. Kõik urgitsemise tegi mees ise, mina ainult vaatasin ja imetlesin. Järgmist lukku tehes oleksime mõlemad juba targemad ning paigutaksime süsteemi klotsi sisse paremini (ülemisse äärde jäi liiga vähe ruumi, allservas seevastu on ruumi laialt). Tammepuu.
